Head kuulajad ka tänasel päeval räägime juttu Eesti televisioonist ja külas on saatejuht Johannes Tralla, tervist, Johannes, tere, tere ja palju õnne hästi televisioonile. Palju õnne ja suur aitäh, et sa mind siiani vahvasti kutsusid. Ma sain praegu aru, et ma ei ole sind kuuenda korruse vikerraadio stuudios uues raadiomajas tegelikult kunagi käinudki, et minu vikerraadio kogemus piirdub ikkagi Vikerhommikute juhtimisega ka sealsamas üle õuesid selles vanas raadiomajas, kuhu on praegu ennast sisse seadnud uudistemaja, kus ma just praegu Aktuaalse kaamera reporter. Ta oli tööpäevast sellise väikese ampsu võtsin, et siia tulla, nii et väga tore, et kutsusid aga räägime täna ikkagi mitte siis raadiost, vaid televisioonist. Milline see sinu lugu Eesti televisiooniga seoses on, kuidas sa sinna sattusid? Kuidas ma tööle sattusin Eesti televisiooni, noh, see lugu algas palju hiljem, kui minu esimesed Eesti televisiooni kontaktid, loomulikult mis jäävad ikkagi varajase lapsepõlve. Aga Eesti televisiooni sattusin ma tööle selliselt, et see oli üks udune hommik, kui ma vaatasin oma vanemate kodus aknast põllule, ootamatult helises Telefon toonane siis rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg ootamatult helistas mulle. Ütles, et teate, et me alustame siin Eesti Televisioonis Aktuaalse kaamera juures kultuuriuudiste rubriigiga ja kuuldavasti Johannes oled, oled sina õppinud semiootika et ja kultuuriteadust. Ja ma töötasin sel hetkel TV3 uudistereporterina ja ju ma siis olin seal mingil moel Hanno Tambergile silma jäänud ja ta pakkus mulle võimalust tulla siis alustada selle kultuuriuudist nii-öelda lisaga Aktuaalse kaamera juures. Ja see oli loomulikult pakkumine, mille peale liiga pikka mõtlemisaega polnud vaja võtta. Sest tõesti kultuuriajakirjandus, Jakult tuuri vahendamine üldse oli, oli ju minu huvi ja hobi olnud kogu aeg ka mingis mõttes ilmselt perekondlik kokku tausta tõttu, mis mis ulatub siis ütleme klassikalise muusika juurde vanavanemate kaudu, et olin selle sees kogu aeg nagu kasvanud ja ja see kultuuriuudiste tegemine siis algas jah. No ma tean, sul on lapsepõlvest ka huvitav lugu, Eesti televisiooni seal väga palju ei vaadanud, kuigi sa oled noormees ja võiksid nagu olla olnud kasvanud Eesti televisiooni saatel, mida sina siis pidid vaatama minu kodus oli videokassetid kõikide nende populaarsemate telesarjadega, mis veel ei olnud eetrisse jõudnud. Ja populaarset telesarjad sel hetkel olid, siis? No ma ei tea, ma jaami pais naitvaide, mis oli soome keeles, oli Ridari äss, ma ei mäleta, kuidas eesti keeles oli, ühesõnaga Maicel naid sõitis ringi targa autoga nimega Kit, mis oli kõikvõimas, miks sa neid pidid, vaata, ma vaatasin neid sellepärast, et minu ema tõlkis neid sarju ja ta muidugi need sarjad ei jooksnud Eesti Televisioonis, et sul on selles mõttes õigus, need vist jooksnud valdavalt ikkagi TV3s või ka teede ühes, mis on tänaseks hingusele läinud ja minul oli siis võimalus neid sarju kodus vaadata ilma tõlketa. Sel ajal kui mu ema, siis neid niimoodi selle 10 sekundiga. Ta vaatas, et siis VHS-i peal jälle tagasi kerida, mingi koht uuesti üle kuulata, et tõesti suur osa minu teleka vaatamisest möödus umbes sellises taktis, aga ega ma nüüd päris puutumata ikkagi jäänud ka ütleme, Eesti televisiooni klassikast, hunt kriimsilma, üheksa ametit. Mõmmi aabits, loomulikult aktuaalne kaamera ikkagi kohustuslik vaatamine, need on alati ega selles koduses telemenüüs olnud, kas sa siis oskasid ette kujutada, et sa kunagi loed ise aktuaalset kaamerat? Ma arvan, sellist mõtet mul küll kordagi pähe ei tulnud, millal see mõte esimest korda muide tuli seal kultuuriuudiseid lugedes ikkagi juba tuli, no ei osanud ka ikkagi noore ajakirjanikuna seda perspektiivi tajuda ja näha, et ühel hetkel võiks selle nii-öelda suure Aktuaalse kaamera laua taga istuda. Ma arvan, et ma hakkasin ennast ikkagi nagu selliseks nii-öelda päris ajakirjanikuks pidama. Seal millalgi 2013. aastal, kui oli juba aastake Brüsselis rahvusringhäälingukorrespondendina töötatud, et siis ma sain aru, et ega sellest vist nüüd ikkagi pääsu ei ole, et nüüd ma ikkagi Peaksin ennast kuidagi ajakirjanikuna defineerima või ennast ajakirjanikuks nimetama, senikaua kultuuriuudiseid tehes oli see ikkagi mingi selline vahva kultuuri vahendamine ja sellise kuigi loomulikult oli see päris ajakirjandus, sai tehtud ka ju lõpuks ikkagi kultuuripoliitikast aeg-ajalt kaunis kriitilisi lugusid, aga see oli ikkagi pigem selline. Väga sageli oli see töö, selliste suurte mõtlejate ideede vahendamine eetrisse ja tihti ka sellise avangardkultuuri toomine võib olla sellise kaheminutilise pakikesena televaatajate ette. Et jah, see päris ajakirjanikuks olemise tunne tekkis kusagil seal Brüsselis, aga seda, et ma nüüd Aktuaalse kaamera uudiste ankruna koha sisse võtta, on selle mõtteni jõudmine võttis ikka päris kaua aega. Ja Hannes, kas niisugusel töökohal, nagu seal Brüsselis olid, kas sealt on keeruline tulla tagasi uudistetoimetus või vastupidi see üksinda reporteritöö tegemine seal kusagil kauguses väsitab ikkagi nii palju ära tahaks jälle nagu kollektiivi kuuluda, see on mitme otsaga asi. Tõsi ta on, et see, need brüsseli teemad ja kogu see nii-öelda süsteem, mida seal tuleb vahendada, on, on üksjagu keerulised, vajavad tõlki tekkimist ja, ja eks see nõuab ka pingutust, et seal löögile pääseda. Kui sa helistad rahvusringhäälingu ajakirjanikuna Belgias tegutsevad nendes ettevõtetes või, või ka mõttekodadesse, siis ega see esialgne reaktsioon võib olla kaunis ükskõikne, et kes on Eesti rahvusringhäälingu ajakirjanik Brüsselis loomulikult, mida enam kontakte seal tekib sõda, seda lihtsamalt on ka võimalik inimestega jutule pääseda, aga sa oled ikkagi suhteliselt üksi seal töö, pigem on jah selline selline üksildane ja nõuab sellist ponnistamist, et kui Tallinnas teha kõne Aktuaalse kaamera nimel, siis inimesed vähemalt jäävad kuulama, et noh, et kõik ju üldiselt ikkagi teavad, mis asi on aktuaalne kaamera ja eks ka eriti nagu riigi ja avaliku sektori tegijatel ole teatav vastutus ja võib olla isegi kohustus aktuaalses kaameras oma tegevusest aru anda, mistõttu on loomulikult see lihtsam see töö Tallinnas selle, selles mõttes. Ma arvan, et kuus aastat Brüsselis oli üsna piisav aeg, et nende brüsseli koridoridega sõbraks saada ja samas, et ka tekiks ikkagi koduigatsus ja soov ennast seal nii-öelda eesti Eesti maastikel proovile panna. Aga läheksid tagasi praegu Brüsselisse või kuhugi mujale hetkel ei läheks, sest et elu Eestis on ikkagi väga mõnus. See mõistmine jõuab ikka väga reljeefselt kohale, kui sa oled seisnud Belgias mingit linnaosavalitsuste järjekordades veetnud, seal ikkagi tund proovinud saada, kokkusaamist belgia pangas. Päevi oodanud, millal selle telleri jutule pääseks, sõlmida mingisugune korteri kindlustusleping näiteks või ka esitanud posti teel mingeid avaldusi, see kõik tundub täiesti müstiline. Eestist vaadates ja ega sellest, kui mõnus elu meil Eestis on, saabki kõige selgemini ja lihtsamini aru siis, kui mõnda aega elada, tähelda mõnes vanas Euroopa ühiskonnas, kus asjad käivadki siiamaani vanamoodi ja see vanamoodi vähemalt minu jaoks on ikkagi ajas suur tagasiminek ja kaunis keeruline selline bürokraatlik võitlus, nii et selles mõttes on Eestis väga mõnus. Mul ei ole praegu kihku nagu tagasi minna ka nagu tööalaselt, sellepärast et ausalt öeldes. Ma olen leidnud suurepärase eneseteostuse Eesti Televisioonis. Ma saan nii-öelda jätkata oma uudistereporteritööd aktuaalses kaameras, mida ma olen nüüd juba üle 10 aasta saanud harjutada. Mul on tõesti privileeg lugeda mõned korrad kuus Aktuaalse kaamera uudiseiduudiste ankruna teha teha seda tööd ja esimene kord nädalas, esimene stuudio, jällegi, mis on selline pooletunnine otseintervjuu jällegi täiesti teistsugune väljakutse võrreldes, ütleme selle reporteritööga. Ma ausalt öeldes ei oska ette kujutada paremat loomingulist vabadust ja eneseteostust praegu üheski teises ametis. Senikaua kuni ma selle nii-öelda jah, selle töökoormusega jaksan tegutseda ja praegu on seda jaksu kõvasti siis ma arvan, ma püsin selle juures. Johannes, see üks väljakutse, mille sa nimetasid meie eelmises jutu osas, on siis see esimene stuudio. No räägi, kuidas seda teha on, kui ärevil sa ise oled enne seda saadet vaadates külalisele otsa ja teades, et sul on väga rasked küsimused küsida? Ei saa öelda, et nüüd ülemäära ärevil, sest eks seda seal nende stuudio prožektoritega ju esiteks harjub. Loomulikult on selline positiivne laval olemise tunne või kaamera ees olemine, olemise tunne, mobiliseerib teistmoodi, alati sunnib keskenduma fokusseerima, aga kuna ma ikkagi ei satu sinna telestuudiosse ootamatult, vaid olen päev otsa selle õhtuse ülesastumise peale või nende küsimuste teemade peale mõelnud, siis ei saa nüüd öelda käsi just ka väriseks. Pigem on see selline hea positiivne surin, mis alati otse-eetris otse-eetris on, sest et noh, iga sõna, mis sealt lendu läheb, selles mõttes tagasiteed ei ole iga ega reaktsioon iga iga liigutus, kõik, see on ju kohe sajakonnale 1000-le inimesele näha, et selles mõttes see on väga kihvt formaat, et eriti kui õnnestub see õhtune teema ja külaline sättida selliselt aktuaalne kaamera näiteks on mõne mõne selle päevakajalise probleemi just enne nii-öelda avanud ja siis meil õnnestub see onlain stuudios kohe nagu laiendada ja pikem käsitlus pakkuda siis ma arvan, õhtuse eetrivööndi mõttes ja ma loodan, et televaatajatele, kes on selle saate väga tänuväärselt, et üles leidnud pakub see sellist nagu laiendatud vaadet nende päeva päeva olulistele teemadele, et seda on mõnus teha. Mis ma oskan öelda, kui tihti need külalised, kes siis on end seal ootamatult ikkagi avanud ütlevad pärast saadet taikuri ja võib-olla ma seda ikkagi oleks pidanud ütlema või, või kui tihti sa pead neid lohutama, et oi ei ole midagi, kõik oli väga hästi tegelikult ju väga head, ütlesite üldiselt meil pigem käivad saadetes ju inimesed, kes on vilunud esinejad, avaliku elu tegelased, on nad siis poliitikud, et tippjuhid, inimesed, kes on oluliste protsesside juures ja need mõjutavad. Neid üldiselt lohutama reeglina ei pea. Küll aga on meil olnud ütleme üsna selliseid teravaid momente, teravaid intervjuusid, mille puhul televaatajal aeg-ajalt on ehk isegi tekkinud küsimus, et kas nüüd õhus on mingisugune tüli või et kuidas nüüd see nii-öelda eetris välja mängitud konflikt, et mis sellest siis nüüd ikkagi saab. Ja ma ei hakka nüüd otse nimesid nimetama, aga mõnegi poliitikuga on tegelikult pärast saadet, kui, kui need teravad küsimused on küsitud. Sageli neile ka vastuseid pole saadud ja on küsitud kolm korda uuesti ja siis nii-öelda lähevad peale lõputiitrid, et siis on kõlanud saatekülaliselt ka mõtte. Vot, see oli nüüd üks ja praegu madin ja hea hea kaklus, tunnustav siis, et see oli tegelikult oli tegelikult väga mõnus, et et noh, ei maksa seda kõike kõike võtta isiklikult, et ajakirjaniku töö ja saatejuhi töö selles kontekstis on küsida ära need küsimused, mis on üleval aeg-ajalt need küsimused on väga kriitilised. Ja, ja ütleme, tuleb minna teravaks, kui neid neid vastuseid ei tule, aga üldiselt kõik saates osalejad on sellest formaadist teadlikud, on sellest nii-öelda ajakirjaniku rollist teadlikud ja, ja mängivad seda mängu siis nii-öelda nende reeglite alusel, mis tegelikult seal seal esimeses stuudios kehtestatud on jätma, üldiselt lohutama pole kedagi pidanud, küll aga on selliseid tõesti soojasid käepigistusega pärast üsna selliseid teravaid teravaid sõnalahinguid saanud vahetada. Johannes meenub sulle mõni su külaline, kes on saate päästnud sinu jaoks ootamatu avaldusega aidanud välja, kui keegi jäi tulemata, kellele sa siiani tänulik oled, kes see oli ja mis situatsioon see oli, on aeg-ajalt küll saates ka üllatusi. Ma pean ütlema, mulle ei meenu hetkel ükski konkreetne selline, küll aga on, ma arvan, oluline tajuda lihtsalt see moment ära. Kui saatekülaline, siis nüüd midagi ootamatut ütleb, sest noh, kuidas me töötame, tegelikult me ju valmistame ikkagi selle vestluse ette. Saatejuht ja siis toimetaja Andres Kuusk, kellega me lähedalt igapäevaselt koos töötame, me tegelikult kirjutame selle saate stsenaariumi läbi, kuidas see ligikaudu võiks toimuda ja saate käigus reeglina alati see stsenaarium, mitte nüüd jälle enda vastu taevast, just, aga ütleme, nii, toimuvad olulised olulised muudatused, olulised vangerdused selles, mis järjekorras mingid teemad tulevad ja aeg-ajalt tõesti võib mõni ootamatu avaldus selle saada, et koreograafia nii-öelda täiesti segi paisata. Mul endal nüüd ühtegi sellist väga rabavat saadet ei meenu küllaga. Ma mäletan, ma istusin kaunis süvenenult suurte silmadega teleri ees, kui Tallinki juht Paavo Nõgene käis ja ütleme, üsna selliseid teravas sõna- valangu valla päästis LHV pakutava laenu teemal, et ma arvan, et see oli esimene stuudio, oli ilmselt esimene nii-öelda ajakirjandusväljaanne Eestis, kus see teema nii-öelda suure hooga lendu läks ja ja ma arvan, et see oli mõnevõrra üllatav, aga saatejuhile kes oli siis Mirko ojakivi sel hetkel. Kas esimene stuudio on seda tüüpi saade, mis toob palju vaataja tagasisidet meilboksi ja kui, siis millist seda ikka tuleb ja, ja seda, eks sõltub siis saatekülalisest. Ma mäletan väga positiivset tagasisidet sain ma pärast saadet majandusteadlased Jeffrey säxiga mis oli ka üks vist enim järelvaadatud esimese stuudio saada meie esimesel hooajal. Ja nali tõesti erakordne privileeg cheffessakas intervjueerida, kel on võimas kogemus rahvusvaheliste majandusväljakutsete analüüsimisel ja paljuski riikide nõustamise ajal, see oli selline väga positiivne näide. Kui meenutada nüüd selliseid keerulisemaid kriitilisemaid päevi, siis ilmselt ikkagi selle praeguse valitsuskoalitsiooni moodustamise aegadel, mil ühiskond tegelikult oli ikkagi väga-väga lõhki ja oli ja oli väga emotsionaalne aeg siis oli kas tagasiside vaatajatelt väga emotsionaalne ja sageli võis jääda muidugi mulje. Sellise kriitilisemad ründavamad avaldused ei tulnud spontaanselt, vaid olid organiseeritud, et aga noh, see on eraldi pikem teema, kuidas kuidas ajakirjandus, aga neil päevil ka püüti manipuleerida, et nii-öelda segamatult oma kohtumisi pidada, et teatud erakondade poolehoidjad võtsid nagu väga isiklikult seda, et ühiskonnas olid üleval küsimused, et milline see koalitsioon ikkagi olema peaks, millised nii-öelda punased jooned olid enne maha märgitud, millest siis siis üle sõideti. Et need olid kindlasti kriitilisemad, kriitilisemad hetked, kus ma loodan tegelikult olen veendunud, et me suutsime oma tööd ikkagi külma kõhuga ja rahulikult edasi teha. Ja Hannes, kui sa kohtud tänaval või mõnel üritusel mõne oma vaatajaga, millised need kohtumised on, mida sulle öeldakse, mida imestatakse sinuga kohtunud silmast silma, sa astusid sisse kohe spontaanselt, imestasin Sa oled päris pikka kasvu, et tundub teleekraanilt, noh, nagu ikka, kõik tunduvad keskmised, eks ole. Seal Aktuaalse kaamera laua taga on meil seal reguleeritav tool, mille me sätime täpselt nii, et iga uudisteankur ulatuks just üksjagu palju üle laua. Selle, kellegi pikkust tõesti võib olla raske hinnata. Neid kohtumisi on aeg-ajalt väga südamlik, väga toredaid. Tõesti praegu ka, ütleme suve suvepuhkuste aeg käin kasvõi lastega rannas ja just hiljuti tegelikult üks, üks härrasmees sõitis jalgrattaga meist mööda. Me olime Vääna-Jõesuus, lapsed sulistasid põlvini vees ja sära pidas vajalikuks rattaga siis ümber keerata, kui tal juba paar kümmekond meetrit edasi sõitnud ja tulla ja öelda, et ikkagi väga head intervjuud on ta. Tõesti, see on erakordselt südamlik, kui keegi võtab vaevaks seda ajakirjanikule öelda. Sest noh, nagu me teame Eestis sageli see tagasiside, pigem noh, kipub tulema siis, kui on midagi nagu halvasti öelda, et kui on hästi või kui kõik on nii-öelda normaalne, et siis noh, kes see nüüd ikka vaevu vaevub seda välja hääldama, et sellised kohtumised loomulikult minul vähemalt teevad südame erakordselt soojaks ja ma olen väga tänulik kõikidele nendele inimestele, kes, kes selles mõttes kaasa elavad ja siis ka vaevuvad seda, seda sõnastama. Et ega me ju televaatajat publiku jaoks, seda, seda kõike siin teeme ja püüame seda teha nii hästi, kui me suudame. Ja Hannes, sa oled noormees ja ma olen täiesti veendunud, et 10 aasta pärast töötad sa endiselt televisioonis. Räägi, milline see televisioon sinu arvates siis on, mis muutub 10 aasta pärast? Televisioon on läinud väga palju kiiremaks nagu igasugune infovahetus üldse, et kui mina TV3s alustasin ja siis ka aktuaalsesse kaamerasse tulin, saadeti meile tatart Dust bussiga kassette ja see, mis on nüüd tegelikult viimase ütleme, 10 aastaga juhtunud on see, et Ühe teleloo tegemiseks ei ole sageli palju rohkem vaja kui nutitelefoni ja arvutit tegelikult otselülitile vastused, mida tegin ka mina Brüsselist, mida pakub meil praegu siis Epp ehand Brüsselist või Maria-Ann Rohemäe Washingtonist. Neid otselülitusi ongi võimalik teha tänapäevase nutitelefoniga, mis jälle. Kui me läheme tagasi 10 aastat, siis selleks tuli tellida satelliidiühendus. Mis ikkus iga sekund oli. Noh, kulla hinnaga on võib-olla palju öeldud, aga minut kokku oli küll juba kullahinnaga. Televisioon ja meedia tarbimine on ainult kiiremaks ja televisioonitootmine on läinud tohutult palju mugavamaks. Mistõttu tõesti need tehnilised lahendused, mis on, ma arvan, tuleviku ajakirjanikele kõigile jõukohased, kes praegu televisiooni tööle tulevad, neilt tegelikult juba eeldatakse, et nad filmivad on võimelised vähemalt ise filmima, on võimelised ise oma lugusid ka monteerima. Et teatud mõttes ajakirjaniku oskustepagas peab olema suurem, aga teistpidi see on, ma usun, ka enamikule jõukohane. Tegelikult annab jällegi uue perspektiivi eneseväljenduses, mina näiteks väga naudin seda, et ma saan oma lugusid ka käia ise filmimas ja neid ka ise kokku panna, sest see annab selle loo jutustamise nagu terviktunde kätte. Aga intervjuu kui varem uudistesaade nagu praegu põhimõte on sama 10 aasta pärast. No raske öelda, eks aktuaalne kaamera on ka tegelikult ju muutunud, selle asemel et lihtsalt Ta anda vaatajatele õhtul kätte päevasündmuste selline loetelu me juba peame tegelikult eeldama, et väga paljud nendest uudistest on juba päeva jooksul inimesed oma mobiiltelefonidest kätte saanud ja pigem me peame pakkuma sellist analüüsi rohkem. Tõenäoliselt eks ta ikka selles suunas läheb, sest et kuigi infotulv on meeletu, siis heast sünteesist ja analüüsist tunnevad inimesed alati puudust, seda võiks alati olla, ma arvan, rohkem ja eks ka selliseid publitsistikasaated üha rohkem sellega peavad tegelema, et selles igapäevavirvarris oleks mingisugune orientiir mingisugune ikkagi selgus, kuhu poole minna, sest et jah, ega see nii-öelda infoga manipuleerimine ja, ja pooltõdede kaudu oma agenda kehtestamine ei ole, ei ole võõrad ka meile, et meie ühiskonnale, et seal see ajakirjandusel lasub ikkagi suur vastutus, et mingit sellist nii-öelda tõde ikkagi proovida proovida välja valgustada. Eesti televisioonil on ikkagi kohustus olla niisugune mitme arvamuse platvorm ja olla tasakaalustaja selles kuulajale-vaatajale vahendaja rollis. Kui tihti te mõtlete selle peale, kui tihti tuleb sellest rääkida? Kui me mõtleme selle peale iga päev, kui me oma lugusid teeme? See loomulikult ei tähenda seda, et nii-öelda esimese stuudiolaua taga peab alati olema kaks osapoolt. Küll aga tähendab see seda, et uudisloos peaks olema sõna nii-öelda opositsioonile koalitsioonil piltlikult öeldes, kui kõige lihtsamalt nii-öelda valitsuse või riigivõimutasandit. Näitena tuua, et erinevate poolte ärakuulamine on alati vajalik ja ma arvan, kui vaadata rahvusringhäälingu ja Eesti televisiooni usaldusväärsust, neid uuringuid aeg-ajalt tehakse, siis me oleme sellega hästi hakkama saanud, et eesti vaatajad kuulajad tegelikult usaldavad rahvusringhäälingut, et ma usun, meie ajakirjanduseetikakompass ja käsitööoskused on, on hästi paigas ja mis ei tähenda seda, et aeg-ajalt ei tuleks sisse vigu, vigu teevad kõik ja ka ajakirjanikud, aga ma usun, et need üldprintsiibid on meile seda kõigil teada. No ilmselgelt jätkuks meie juttu siin kauemaks, aga paneme tänaseks punkti, aitäh, Johannes Tralla, et leidsid need minutid ja rääkisime Eesti televisiooni sünnipäeva kuul Eesti televisioonist ja sinust. Edu sulle ja palju õnne, ETV, suur aitäh kutsumast, palju õnne ETV ja kohtumiseni siis ekraanil ja kes teab, äkki varsti ka raadioeetris, aga mõnus oli siin stuudios olla.