Head kuulajad, nüüd on taas aeg võõrustada külalisi televisioonist. Täna on stuudiost kaks saatejuhti, need on Kristo Elias ja Sander Loite, tere tulemast vikerraadio stuudiosse. Tere. Tere ja tänan kutsumast. Rõõm on teid siin kohata. No te olete sellised nooremad mehed ja Eesti televisiooni ajaloost rääkima, ma ei tea, kui varmad olete, et mis siis meenub? Lapsepõlvest ta ju kasvasid testi televisioonis. Kristo ilmselt kasvasime ega vaata lapsepõlvest. Ilmselt muid telekanaleid siis ju ei näidatudki, kui meie väiksed olime, see 80.-te lõpupoole, et kõik selliseid multikad, mis siis olid, olid ju Eesti televisioonist ja kõik vene multikad, lastelavastused, mõmmi aabitsat ja need, kuidas kuningas kuu peale kippus ja kõik sellised asjad olid ju Eesti televisioonist. Teadlikult ei vaadanud, aga kogu aeg vaatasid sarja sabad samade sõnade, et lastesaated, hunt, kriimsilm, lumekuninganna vist olid. Ja lavastus ühesõnaga ohtrad lastesaated ja ma arvan, et aktuaalne kaamera või mis tal sellel ajal nime kandis, igatahes oli kindel programm ja ikka jälgisime, kui teadlikult ei tea asjast üheksast vaheline vanemad olid alati telekas kindel, aktuaalne kaamera, sealt tulid mingisugused uudised, eks ja no kas te mäletate, ent ka loodussaata töid vaatamas ja tõsi jah juba siis kuigi siis olevat sellised teemad, ma tean, tagantjärgi oli ju loodussaated sellised noh, osoon alustas reostustega, et rasked teemad, et ilmselt need läksid sealt läbi, aga nagu väga väga nagu suur huviline ilmselt reostusteemadel ei olnud, aga aga ta oli ju igapäevane iganädalane saade samamoodi. Ja mina küll mäletan üheksakümnendatel päris kindlasti kõikvõimalikud, mis Osoonis näidati kalapüüki või midagi sellist või erinevaid loomi metsas. Ma olin raudselt telekas käes ja vaatasin, nii et sa loodushuvi on teil mõlemas ikkagi juba nii-öelda varasest lapsepõlvest olemas ja, ja see ei ole nagu kunstlikult tekitatud, et näida põnev, nüüd selle saate minu jaoks vähemalt on see üliloomulik elu osa küll jah, minu jaoks, selle telekast ma nagunii palju ei tea, sest kuna ma ise olen nagu metsa sees kasvanud, siis ma lihtsalt elasin seal ja, ja tähendab sa pead natuke põhjal, ma olen metsatalus ikkagi oma vendadega seal möllanud ja ümber, kui lähed toast välja, kohe ümbermets igal pool ja vanemad elavad seal siiamaani ja ja selles mõttes kuidagi see loodushuvi tuli loomulikust elust, niimoodi on tuld. Sander, sina oled linnapoiss. Nii ja naa, selles mõttes, et ma olen jah sündinud linnas, aga kõikvõimalikud suved ja vaheajad ka kooliajal ja enne kooli veetnud maal, et Saaremaal ja ja siis Lääne-Virumaal möödusid minu suved ja keset maakeskkonda, nii et üldse mitte nii linnamees. Te olete, nagu ma juba mainisin, sellised nooremad saatejuhid Eesti televisioonis, keda te meenutate oma lapsepõlvest, heldimusega, saatejuhte või tegelasi. Kes teie, ma ei tea, kas elu muutsid või, või teile korda läksid ja ikkagi meelde jäid. Mul tuleb meelde, noh, kui me räägime ikkagi nendest telelavastustest, siis seal olid härra lapsi lasteteater, sellised tegelased, eks ju. Aga kui, kui mõelda selliseid kõnekaid saatejuhte, siis näiteks seesama Urmas Oti ikkagi kaarte plaanis sellised suured jutusaated, mis avaldasid kohe muljet. Küll see mees oskab rääkida küll see mees on tark mees või siis Marite kallasmaa, kes lihtsalt on kogu aeg olnud ekraanil oli. Ja, ja, ja tema tundus ka, kui ta ikkagi loeb tarku uudiseid, järelikult on tark. Ja ma pärast hiljem temaga kokku puutusin ka, kui ma tulin televisioon, arendusi ta ongi, ta ongi tark inimene ja, ja väga äge eeskuju. Sander ja nõustun Kristoga, kaks kindlalt minu sellist meeldejäävat eeskuju samamoodi ja Vahur Kersna kindlasti, kes praegugi veel aktiivselt tegev ja no ütleme niimoodi, et need olid sellised staarid olid, ma ei tea, kas see, et praegu on nagu telekanaleid on, rohkem on kuidagi natukene ka hajutanud aga sellele, seal olid nad kõik sellised nagu heas mõttes eeskujud ja ühiskonna edasiviijad ja Sander, sinu esimene töö teles oligi seesama loodustata tegemine. Põhimõtteliselt võiks öelda, et hakkasid lugusid tegema ja sealt see hakkas kasvama. Ja ma sain tõsi ka natukene praktikat Aktuaalse kaamera uudiste juures, et see juhtus ajaliselt veidi enne. Aga loodussaade on jah, osooni näol olnud minu jaoks teletegemistes algusest peale, kuni praeguseni ja endiselt olen rõõmus ja teen seda ja Kristo, sina, kes sa tulid metsast nagu sa ütlesid otse puude vahelt, sina ikkagi said seda ilmateadet alguses lugeda, kui hea meelega sa sellest räägid üldse tänapäeval ära räägitud juba, et see on väga ära räägitud, aga nüüd pole sest tegelikult kaua räägitud ja tagantjärgi on seda ikkagi tore meenutada, et kuidas ma siia televisiooni üldse sattusin, hoopis teist rada pidi ja see oli ilmateate lugemine ikkagi see oli jah, korraldati kus 2009. aastal ilmateadustaja leidmiseks, mina läksin sinna, seal oli umbes, ma ei tea, 170 inimest ja siis ma võitsin selle, seal oli mitu vooru ja seal seal oli ka Mariita, oligi üks, kes valis ja oli ka Monika Tamla ja, ja nii edasi. Ja sealt hakkas minu igapäevane otse-eetris käimine õhtuti ja sain sealt kõva kooli, said sa juba, ma ei tea, kolmandal nädalal aru, et see on liiga lihtne ülesanne. Ei ole, ei ole, ei ole absoluutselt. Sellepärast, et sul on 100000 vaatajat, kellele sa pead lugema otse-eetris laitmatut teksti olema seal alati särav ka kell pool 10 õhtul, ükstapuha mis sel päeval muud toimub. Ja see ei ole tavaliselt ilmateadustaja ainus töö, nii et selles mõttes see andis otse-eetri närvi hästi tugeva, et sa pidid iga päev seda tegema, see on kõva, ma ütlen, siiamaani, meenutan väga hea sõnaga sellel aastal oli jaanipäeval võrratu ilm, oled sa ilmateadustaja olla saanud pahandada ka, et miks sa nii halba ilma jooni? No need tulevad küll meelde, et kui sa midagi ütled, siis noh, see on ikkagi prognoos, need on mingisugused mudelid. Aga reaalne elu on paraku hoopis keerulisem. Siis kui sina ilma teadvustasid, siis oli veel vanastuudio ja see ekraanigraafika oli teistsugune. Igatsed sa praegu ka, vaadates seda aga väga moodsat stuudiot ja seda ilmakaarti, mis on noh, ikka selline võimas ja saab käega järgmise lehekülje lüüa, et tahaksid sa selle eest ka lugeda, ma tahaks proovida seda iseenesest, aga seda ametit, et otseselt ei igatse, sellepärast et minu praegune amet on palju huvitavam mulle. Nii et kui saatejuhtide vahetuse laadne projekt tuleks, siis sa võiksid võtta näiteks ilmateate peale, tegelikult väga palju huvitavaid ametid on televisioonis, nii et tahaks neid kõiki natuke proovida. Sander, kuidas sinuga on, kui sa ideeks osooni, mis saadet sa võtaks siis teha? Hea meelega võiks proovida uudistesaate juhtimist nagu kohe ankruna ja ja see oli mul ju lapsepõlvest tegelikult üks unistus. Saladuse lobisesin välja olijale ikka ja mulle väga meeldisid need tädid ja onud sele unistustega ettevaatlik olema, kipuvad täide minema, kui tahta. No suvel on ikka asendustöötajaid vaja, nagu siinkõneleja on tõestuseks sa ei ole läinud pakkuma, hakkas et mul on selline huvi ja täitsa hääl on olemas ja olen valmis võõrnimede hääldus ära õppima ja lugema. Vot ei olegi veel praegu selle peale tulnud, jah, kui sa niimoodi lahkesti nõus läbirääkimised läbi ja ma ei saa kahjuks kutsuda. See on vähim, mis ma saan teha, et siin sellest rääkida, räägime natukene, kuidas teie siis osooni juurde nüüd sattusite? Vladislav Koržetsi nimetasite juba, tema oli tükk aega nagu see märgiline saatejuht selle saate juures, kuigi lugusid tegite juba teie. Just nii ta oli, et Vladislav järgi osooni tunti, tema oli nagu tõeline maskott käilakuju ja, ja tema tegi päraseid vahetekste sinna lugudele, mis sidusid selle saateks ja ja tänu temale väga-väga palju inimesi, ma arvan, vaatas seda ja mõtleski, et kui me läksime võttele kuskile, siis kus, kus see, kus see vints on siis, et kas tema ei tulnudki, et, et ta oli tõesti väga-väga tugev saatejuht, aga nüüd me oleme võtnud selle rolli endale. No see on võtleks selline priviligeeritud seisus, mis teil on, sest taolist saadet teha mõne jaoks võib-olla ei ole ka priviligeeritud, aga siiski see näeb välja nagu loodusajakiri või National Geographic või midagi taolist. Kuidas te ise nagu tunnetate, kas te püüate teha midagi sellist, mis võiks ka Eestist väljaspool kõnetada vaatajaid? Klassikaline, ent väga hinnatud ja suur loodussaade. Ja Ma arvan küll, et see mõte on nii teadvuses kui alateadvuses kogu aeg. Et mingis mõttes ju sihid peavad olema alati väga selged ja, ja kõrged. Nii et selles mõttes kogu seda saadet tehes me oleme küll Kristoga alati niimoodi mõelnud, et see meeskond, kellega me koos seda teeme, see ettevalmistus, mis me teeme, et see peab rääkima ühe loo nii eestlasele, siin Eestis kui ka näiteks välismaalastele, kes siin elavad ja samamoodi, et kui nemad näiteks näitaksid seda saadet oma välismaa tuttavatele ka siis võiks neid kõnetada, et ühest küljest räägib see saade Eesti loodusest, aga mitte ainult, sest me käime ka piiride taga, nii et need on rahvusvaheliselt, mis osoonis ka näitamisele tulevad. Ja muidugi, kui me teeme selliste Prime taimetelevisiooni, et me tegelikult suunamisele väga-väga laiale vaatajaskonnale, eks ju, siis me mõtleme ka kõigile, et kõik, nii teadlased kui ka pereemad, kui lapsed saaksid vaadata seda, aga väga tore on see, et, et meie saadet kasutatakse ka koolitundides näitamiseks õpetamiseks materjal, materjal, loodusõpetajad ise on öelnud, et nad võtavad mingisuguse teema, mida me oleme näidanud, näitavad selle loo ja siis sealt nii-öelda arendavad seda teemat edasi. See on minu arust üli ülitore ja just see ühiskonna harimine, aga ka koos ühiskonnaga ise õppimine. Minu meelest see on nagu tõesti on, nagu sa enne Andres mainisid privileeg siis me oleme väga õnnelikud selle üle, miks ma mainisin, mõne jaoks võib-olla ei ole privileeg, on need situatsioonid, kus te ikkagi peate olema kas öö läbi karu ootama või, või mõnda lindu vaatlema kusagil väga ebamugavas asendis, noh, on ka lõbusamaid seiku kusagil Lätis saunas käia või mis iganes, aga kuidas see teemade valik sünnib, kaste, otsitegi, selliseid natuke ekstreemsusi, sest teada on, et ega enamus inimesi ei võta nii suurelt ette ja siis saavatele abil nagu läbi teha selle matka. Tavaliselt sa mainisid neid asju, mis mainisid, aga tavaliselt need kõige hullemad asjad on ikkagi sääskedega käes passimine või külmas passimine, see, mis tegelikult välja ei paista välja, et see, need on kõige hullemad asjad, see passimine kuskile ebamugav ka veel võib-olla märjas ja et need on ühed kõige kohutavamad seda tavaliselt stuudio saate juures tegema ei pea. Et neid olukordi väga palju on ja, ja miks me oleme natukene neid asju toonud nii-öelda kas siis lõiguna teleekraanile või siis sotsiaalmeedias väike video, klipikene sellest, kuidas näiteks meil auto totaalselt kinni jäi, nii et suur ekskavaator vidinaid välja tõmbama ja et noh, selliseid lugusid juhtub, mis jäävad kaadrite taha meie mällu ja, ja me saame sellest jutustada hiljem. Aga Ma vist ei ütleks, et me eraldi konkreetselt ekstreemsusi otsime, me lihtsalt elame seda elu ja meile meeldib. Nii et et jah jah, et see oli selline päris ohtu ennast ei taha nagu seada, et me tahaksime. Eesmärk on teha huvitavat saadet, millel on hariv moment juures, et neid kõiki asju kokku seada. Ja lõpuks loodus või see, see asukoht ise tingib selle, mis, mis sealt nagu tuleb ja Eesti loodus on tegelikult väga põnev, et noh, meil ei ole siin mingisuguseid suuri mägesid ja tohutuid jõgesid või džunglit, aga tegelikult, kui sa lähed sinna loodusesse sisse, siis on on väga põnev. On teil muide ka ettenähtud ametiriietus selline mitmekihiline, mis kaitseks maid ja tule vee ja külma eest. Või peate oma Riiatelise ostma selle järgi, et saaks saadet ka teha ja ei, meil selliseid eraldi töökombinatsioone või kuidas neid öeldakse, pole me ikka vist oma tarkusest ja senisest kogemusest ja mõni hea tuttav, kes on kõva matkamees, näiteks jagab soovitusi, julgeme küsida ka? Muidugi matkariietus küll, et meie niisugune töö vorm ongi sihuke matkariietused, et me ju kogu aeg tegelikult matkame ning et kui tahta, nagu autost minna loodusesse, siis tuleb teha väike matk ja see tegelikult seal mitme kihi lisuses ja ja tegelikult passimise jaoks ka natuke soojemad riided kui tavaliselt, sa pead ikka vahel olema tunde, et need peaksid nagu alati olemas olema ja kummikud, kummikud on niuksed? Meeldivad ja oleme autos kogu aeg, just. Teleon, meeskonnatöö on teil olnud neid juhuseid ka, et operaator või, või ma ei tea, režissöör keeldub tulemast mõnele paigale teiega kaasa ja ja ütleb, et poisid saad ise hakkama. Ei tea, kas keegi niimoodi on, aga noh, eks ütleme lihtsalt puhtpraktiliselt tehnika pärast teadupärast ikka maksab natukene karta, et kui sul mikrofonid või kaamera vette sulpsatab, siis sealt ei pruugi nii puhtalt välja tulla. Ikkagi kallid, aga, aga me oleme valinud oma meeskonda niimoodi et kes on nõus meiega käima ja, ja sellepärast, et on teatud tüüpi operaatoreid, kellele meeldib käia oma kümnekilose kaameraga kilomeetrid metsas ringi, sest sa pead ise olema ka natukene valmis selleks nende katsumusteks ja kui, kui tavasaate puhul kui sa, Kristo olid üksi metsas mingi ellujäämisööbimine, siis sa teadlikult ei võtnud operaatorid kaasas, oleks liiga lihtne olnud, ise filmisid ja ise tegid nii-öelda videopäevikut, see oli jah, mul selline eksperiment, et kas ma päriselt ka suudan seda teha ja seal oligi kõige karmim osa, kui ma suvel olin, siis olidki sääsed. Et ma tahtsin nagu tõsiselt ennast proovile panna ja, ja ma arvan, et see tuli nagu välja, mis siis teha, kui kaamera essase Parv ründab, kuidas jääda loomulikuks tekst ära esitada? Sven ikka suudate välja lülitada sääsehammustusest tekkiva kihelus ja tegelikult saab seda ignoreerida just sellega seoses. Kristo mainis sääskede rünnakut meenubki kaks suve tagasi, siis ülemöödunud suvi oli põrgupalav ka isegi palju soojem. Üle 30 kraadine raudselt. Ja meil oli vaja kuskil Ida-Virumaa metsades lendoravaid käia vaatamas ja filmimas ja see metsaalune oli põrgupalav, ka seal ei olnud lootust ja jahedust. Ja sääsed ja parmud vahetpidamata ründasid, ma vaatasin, kuidas operaatorile kaameramehele tekivad sääsehammustusest kublad, siukesed, väiksed paistes täpikesed, ise olin kogu aeg sääskede, huviobjekte ja kuidagi sa lülitad ennast välja sellest. Ja, ja minu meelest ei ole ka, et ma tihtipeale usun neid putukauurijad, kes ütlevad, et parem ära pritsi yldse seda mürki, et kõige lihtsam on ennast välja lülitada, sa oled looduses, unusta ära ja tegutse. Mida vaatajad teile tagasisidena on öelnud, kas nad näevad ka kannatusi, kui nii võib öelda kraanil? No tegelikult, see on professionaalsuse tunnus, et ei tohi välja paista sellised asjad, aga millist tagasisidet olete saanud? Meile tihtipeale postitatakse kassi videosid nii kes vaatavad osooni, muide proovige kodus järele, kui pole teinud seda või koerad, kassid on kuidagi väga huvitatud jah, aga, aga tihtipeale meile saadetakse ka pilte ja videosid, mida inimesed ise näevad loodusest ja, ja tegelikult tagasi ta on alati väga hea, et inimestele meeldib ja kui inimesed käivad ise, siis vahepeal panevad ka häste Kosoon sinna juurde, et kuidagi nagu elavad kaasa meie seiklustele ja mis on nagu väga-väga tore, sest see innustab nagu saadet tegema sellepärast et iga aasta tuleb mõelda uusi, uusi tahke, uusi mooduseid, kuidas seda eesti loodust huvitavat näidata ja õnneks on olemas nagu hästi toredaid spetsialiste meil, kes aitavad meil selle looduseni jõudest meie ise. Üksinda ikkagi ei tee midagi. Need, kes aitavad seda loodust seletada, need teadlased, need on meie kõige suurem väärtus ja ma lisaks veel seda, et meie ülesanne ongi seda kogukonda, kes meid jälgib ja üldse siis laiemalt, kes võiks huvi tunda elutervet, ellusuhtumist, propaganda veerida ja loodusehoidu, et näha seda maailma ümberringi kui meie elu osa ja ja seda õpetada hoidma ja hoidagi. Kas toote välja kumbki näiteks ühe nime, kes on saate, kas päästnud olnud selline huvitav leid? Õnnelik leid? Et ei teadnudki varem, et nii hea spetsialist on olemas ja veel nii hea rääkija ja sobib sellesse ja sellesse saatesse nagu valatult. Neid on tohutult Biden. Ma pean lihtsalt ühe ütlema. Mulle näiteks meeldib üks putukamees nimega Urmas ürivete kes elab siinsamas Tallinnas ja ma olen taga teinud ülihuvitavaid liblikalugusid ja kimalaste lugusid ja üldse putukalugusid. Lihtsalt Ta on inimene, kes ker, paned kaamera käima ja, ja ma ei peagi eriti midagi küsima ainult suunama natukene kui toimetaja, et oleks lugu enam-vähem õiges suunas õige pikkusega. Aga lihtsalt, et mõned inimesed lihtsalt avanevad kaamera ees nii hästi ja meil on vaja neid ainult üles leida. Ja, ja see putukamaailm muutub kohe 1000 korda huvitavamaks näiteks. Ja meil on palju neid toredaid kaaslasi, kes meiega seda teed käinud on, kui ma lihtsalt ruttu midagi samaväärset Tooks kõrvale. Peeter Hussar metsa ja looduse giide Lääne-Virumaalt ja, ja Vahur Sepp Jõgevamaalt suurepäraselt, hektareid alati iga kell nendega välja rindele. Nagu selle jutuajamise teise poole alguses ütlesin, on uus hooaeg peagi käes. Mis põnevat plaanite muuta, Ta kas nüüd on saade suunatud rohkem kassidele oli ju juttu, et kasside seas number üks saade, eks ole, või ikkagi inimestele või mõlemile endiselt kõigile. Ja et ma arvan, et uus hooaeg algab jällegi seikluslikult ja me oleme tegelikult suvel filminud üht-teist ikkagi ära, sellepärast et suvel on tõesti tippaeg, millal teha osoon ja esimesed sügisesed saated. Need suved tipphetkedest tulevadki. Ja, ja ma arvan, et sealt tuleb erinevaid üllatusi. Tõsi ta on, et meie katsume kindlasti kõikvõimalikud suvemomendid ära tabada, kui midagi toimub, käia ja selle üles filmida, siis on mõnus sügisel ja miks mitte ka veel talve poole, et kuidas tänavune suvi oli. Ja kui te nüüd saaksite valida, kas sääsed või külm, kumma siis valiksid ta mõlemad. Et mis, mida me, mida me võtaksime. Et kas suvel on parem teha ette või ikkagi talvel, kui sääski ei ole, on ka hea teha, et ma ütleks, et suvel on ikkagi parem teha. Sest sa valitseja ased ikkagi jah, sest suvel on lihtsalt rikkalikum, vali teemade valik on rikkalikum. Kannatame nüüd sääsed ära, aga teemade valik on lihtsalt loodussuvine. Eesti loodus elab, aga talvel saab ka üht-teist teha. Ja ma nõustun Kristoga, et suvel on veel üks väike eelis, näiteks päevad on pikemad ja kannatab väljas olla justkui kauem. Aga samas ma tahaks lisada, et just see Eesti aastaaegade eripära ja erinevad hooajad on väga võluv, nii et maika käiks alati. Eesti televisioonil on sünnipäev läbi teie saate ja läbi teie suu, mida soovida Eesti televisioonile, mis teie saatega haakuv mõtte oleks? Kristo, mõtle natuke, ma ütlen ära sihukese trafaretne väljendit pikka iga Eesti televisioonile kui Josoonile, just et mõlemad ja pikaealised ja, ja ma arvan, et Eesti televisiooni suur väärtus on see, et et meil on eetris pikaealised saated nagu need Prillitoos Õnne 13 aktuaalne kaamera, osoon, maahommik, et need kõik jätkuksid, et me väärtustaksime neid oma saateid ja ma arvan, et see on meie Eesti televisiooni väärtus. Kristo Elias ja Sander Loite aitäh selle jutuajamisest. Jõudu tööle ja ilusat puhkust muidugi ka. Ja palju õnne, ETV. Suur tänu. Palju õnne.