Telekülaliseaeg on käes, mul on väga hea meel, Maire Aunaste sind tervitada vikerraadio stuudios, ole tervitatud. Tere tulemast. Seda siis, kui ma selle otsa vaatan, siis ma isegi usun sind. Hea meel, sest meil on alati olnud väga sellised rõõmsameelsed intervjuud varasematel aastatel. Ja ma tihti unustan kuulajate ees vabandada, et ma kõiki sinatan, aga no ma ei saa kuidagi, me tunneme sinuga ka pea 20 aastat minuni, aastaid pole lugenud ja just et. Väga imelik, kui ajakirjanikud omavahel räägiksid, teie. Igatahes on nüüd nii, et Maire on siin ja põhjusega. Me meenutame Eesti televisiooni, sest 65 aastat sai ta meenutama Eesti televisioon, elab, tänasin ja kui me meenutame neid aastaid, mis olid enne seda sünnipäeva, ehk me mõtleme natukene tagasi ja mõtleme ka edasi. Maire, sinu esimene mälestus Eesti televisiooniga seoses lapsepõlvest on see mõni saade, on see diktor, on seal mõni unistus, on seal mõni muusikapala? Kuna ma ütlesin, et paar päeva tagasi Eesti Televisioon 60 vilje et mina nägin televiisorit siis, kui ma olin lasteaia ja lasteaia viimases rühmas, kui juuriga kaarinit näitas, ma arvan, et see oli kesktelevisioon ikkagi, aga, aga me nägime Toorlaste televiisorit. Aga noh, see ei ole mingi mälestus, ma mäletan ainult, et me vaatasime. Aga ma vaatama hakkasin siis. Ma arvan, et meil osteti televiisor Tartus 68. Ja kas horoskoop igaveses osteqi see siis, kui horoskoop hakkas, et ühtegi horoskoobi saadet maha maganud ei ole. Ja kui siin minust nooremad inimesed ütlevad, et me teame sõna, horoskoop, aga idea laule, siis mina oma õega, kes on minust viis pool aastat noorem, me kõikidel Kadri ja mardi Santidel koputasin ustele Tartus ja laulsime Sulle kõik, nüüd ütlen kus siis said oma tuule seid tiivad esse Kalju Terasmaa ja Helgi Sallo. Ja siis teine laul muidugi korraks, vaid noh, laulud olid kõigil peas, see oli fantastiliselt käsad. Nii et noorpõlves sa ikkagi olid rohkem selline muusikasaadete austaja Nojah, ütleme niimoodi, et ega mind ausalt öeldes päevauudiseid, eriti 15 aastaselt ei huvitanud Sinu enda televisiooni sattumisest on olnud tõepoolest palju juttu, ma arvan, et ma teen siin selle selle kannapöörde, et me ei räägi sellest liiga palju, sest see on kuulajatele tuttav jutt, mis nad seal ja minski traktoritehase järele. Sattumine Tšeljabinski oli televisioonituleku kindel osa, sest muidu ma ei oleks saanud sisse Surnalistika osakonda sattumisega mitte midagi, tegemist lihtsalt. Oli see siis nii-öelda teadlik valik, et sa teadsid juba lapsepõlves, et sa pead hakkama. Saada näitlejaks, nii nagu 95 protsenti tüdrukuid, aga kuna ma näitlejaks ei saanud ja lavakunstikateedrisse sisse ei saanud, siis ma pidin kohe välja uue plaani mõtlema ja see seisnes selles, et kõige lähem eriala näitlemisele on ajakirjaniku oma. No küllap ma ikka mõtlesin jah, televisiooni peale. Ja siis sellest ma ei unistanud, aga lihtsalt ma tegin endale plaani ja ma ei oleks saanud oma kolmedega. Ka Viljandi kultuurikoolis olid mul ikkagi osad ained, kolmed ja sellistelt. Selliste jubedate hinnetega Tartu ülikooli sisse ei saanud ja ma pidin minema nullkursusele, aga selleks, et saada nullkursusele, pidid monotööline tööline, ma ei julgenud Eestis olla, sest oleks olnud väga piinlik öelda, et ma käin tööl, ei saanud olla poemüüja või pidid olema tööline, tõstma niimoodi asju ja, ja puurima auke, nii et sellepärast Tšeljabinski aga sattuda. See sõna on väga-väga vale, sest ma tegin aastaid tööd selle nimel. Kes su eeskujud olid selles televisioonis, mida sa siis vaatasid, olid need muusikasaadete juhid? Ütlen ausalt, et Andres vihale me ei saanud mitte kuidagi minu eeskujul. Äkki tema stiil ikkagi sobiv. Ei, ma arvan, et see absoluutselt mind ei köitnud. Lihtsalt üks prillidega soliidne mees, ülikond seljal, sellel mitte midagi remonti. Ei no ega ma ei mäleta eriti needsamad täiesti loomulikult ma mäletan, Mati talvikut, ma mäletan, mäletan kõiki naisi, muidugi. Ruth Perametspüsse oli fantastiline jaa, jaa, alati kõik imetlesid tema heatahtlikkust, sõbralikkust ja mul ei ole kunagi olnud nagu, et mitte sellepärast ma tahan televisiooni, et mul on seal eeskujud vaid sellepärast, et seda tööd on tore teha. Et alati, kui ma vaatasin neid vana-aastaõhtuid, mis seda vaatas, 101 protsent eestlasi vaatasid vana-aasta õhtul ülekandeid televisiooni majast ja siis ma alati mõtlesin. Õnnelikumaid inimesi maailmas ei ole, kes saavad vana-aasta õhtul öelda, head vanastele. Kallis rahvas, head uut aastal. Et noh, see on umbes sama hea elukutse nagu laulja elukutse, et sa eluaeg oled selle muusika sees, mis sulle meeldib ja sa oled alati rõõmus ja õnnelik. Maire, mina võrdlen sind Eesti televisiooni saatejuhtide hulgas ainult ühe saatejuhiga seal Urmas Ott. Ja uks on lukus. Saisa ära joosta praegu otsesaatest. Seda millegipärast ei taha, et ma seda teeks. Kõik inimesed peavad kõiki, võrdlen sellepärast, et see nagu paned mingisuguse taseme paika, see näitab, nagu millises klassis või kategoorias. Sa teed oma asja. Sa ise ei arva nii. Ei, ma vaidlen vastu, sellepärast et tegelikult kas inimesel on šarm või ei ole, veel kohal on, aga see tähendab seda, et see ei näita kategooriat ega taset, vaid inimesed lihtsalt sünnivad mingisuguste omadustega, mingisuguse iseloomuga ja kas saavad ühe või teise töötegijad, eks ju. Minust ei saaks mitte kunagi raamatukoguhoidjat, mitte kunagi, kus ma pean terve päev vait olema, eks ju. Et minus ei ole sellist sisemist tagasihoidlikkust ja Urmas ei olnud ka nii, et selles suhtes on sul õigus võrrelda. Aga sa tahad öelda, et Eestis sünnibki selliseid teleprofi ikka haruharva. Aga väike Eesti ega muide sinu jälle lauses oli üks suur viga. Teleprohve ei sünni mingisugustest inimestest, kellel on teatud omadused, võivad prohvid saada, aga see nõuab aastaid tööd. Kui mina olin 10 aastat on juba televisioonis tööl, siis ma olin esimest korda näoga vaataja poole, nii et profiks saadakse ikka staažiga ja ajaga ja läbivitsad ja läbi pisarate. Maire, meil on selline mõnus meenutuste sünnipäeva saade, kui sa nüüd mõtled oma kolleegide peale, kellega sa alustasid kunagi televisiooni tegemist ja kui te hakkasite kasvama prohvideks milliseid lõbusaid lugusid sa meenutad, et sellest perioodist, kas on mõni lugu, mis sul veel siiamaani rääkimata on, muide, mida saab rääkida? Kõigepealt ma tahan öelda seda, et võib-olla kõige lõbusam on see, et kui ma esimesed aastad olin seal aktuaalses kaameras ja kas siis ei olnud veel kaameraid, ma käisin Ülo Josingu ja fotoaparaadiga tegema nii teadusseminare, igasuguseid näituseid, igasuguseid sotsiaalprobleeme kajastamas, sest kaamerat kulutati ainult kas põllutööle tehase tööle või part ei tööle, kõik muu oli fotodega. Ja siis ühel päeval, kui juba olid kaamerad, tuli Heimar Lenk saabus Moskvast ja valgus, no ei tea jah, punase lipsuga ja siis vaatest, kuna meil seal toimetuses vist oli kolm naist ja nendest kaks olid umbes ajakirjanikud, no võib-olla oli kolm. No kui Marika Tuus tuli, siis oli meid kolm, enne oli Ede Kõrgvee ja, ja, ja mina ja siis Heimar Lenk vaatas minust. Pilt, kus on lilled ja liblikad ja muusik ka ja siis ta vedas mind ükskord Kloogaranda sel või teisel pühapäevased saated nagu aegluubis ja Kloogaranda, ilm oli palju külmem ja tuulisem ja koledam kui täna. Hästi külm oli, ma nägin kohutavalt peenike välja selline hirmunud, kartsin kaamerat, ma kartsin ja ma kartsin absoluutselt kõik, et ja nüüd me teeme aegluubi, lõpp. Pulu paneme sinna ilusa muusika alla ja sa ütled midagi romantilist. No ühesõnaga, see, ma kujutan ette, see nägi välja nagu üks külmetav, sinine kana oleks pandud kreemi kaussi ja siis lasti ta sinna mingisugust. Noh, ma ei tea parajasti lengi lemmikmuusikat, aga noh, tema oli see, kes ütles, et sina oled tegema lilli, liblikaid ja muusikat. Et siis ma sain aru, et tegelikult aktuaalses kaameras on ka võimalik teha lugusid, nii et sa ei räägi kogu aeg põllumajandusest. Milliseid põnevaid lugusid on veel midagi, minu mõtted ei katke kunagi. Püüdsin katkestada, kohe uuesti sünnitada veel mõne mälestuse praegu. Kas sa arvad, et minu elus on ainult üks mälest? Ei, aga lihtsalt, et ma palusin seda, mida sa veel kusagil rääkinud. Ja see nüüd on tõesti esimest korda, see on nii piinlik, et seda lihtsalt ei ole ma mitte iialgi julgenud mitte kuskil rääkida siin ja ma tahtsin rääkida selle ETV 60 viise, raam etele saatele, aga kuidagi küsiti niimoodi, et mul ei olnud nagu põhjust ja siis ma ei saanud rääkida. Ja siis oli selline asi, ma käisin hästi kihvtid, ajad olid tegelikult vanasti kui raha, no mis teil, mis tuli Moskvast, seda oli jube palju. Nii et kui 87. aastal Saima näiteks ERSO kaasa sõita koos võttegrupiga Bulgaariasse, mis oli minu elu esimene välisreis siis pool aastat hiljem jälle saadeti mind Bulgaariasse, sest tuli aktuaalsele kaamerale või tuli see üldse üldiselt Eesti televisioonile kutse. Et Sofias toimub selline üritus, mille nimi on kogu maailma lapsed. Todor, if võti nii kogu maailma lapsi vastu, neid oli kõikidest riikidest sots riikidest kuni kuupäevani ja need olid tohutult palju Eestist muidugi ühtegi last, aga Eesti televisioonist saadeti ka esindajat kohale ja mina siis mõtlesin, et okei, et ma olen juba korra seal käinud, väga tore maa ja jube palju erinevat veini müüakse ja ja siis ütles programmi režissöör, pearežissöör Tõnis Kask. Mina annan sulle ühe operaatori. Vot selle mehe peale saab olla kindel, sest ma olen temaga käinud Moskvas kinematograafia instituudis, me oleme ära söönud, mitu puuda soola. Tema peale saab olla kindel. Annan sulle selle mehe kaasa, kuna ma polnud temaga praktiliselt kunagi töötanud, siis kehitasin õlgu. Käsk on vanem kui meie, siis tuli veel helioperaator Jüri Wood, kaasa. Läksime kolmekesi sõitsime esimeses klassis lennukiga Sofiasse kohale. Tegime esimesel päeval juba mingisuguseid, ma tegin intervjuusid seal kuskil tänavatel, aga järgmine päev oli see tähendab miks me siin olime sõitnud. Ehk siis kogu maailma lapsed olid laval, andsid kontserti. Nii algab üritus, meie istume Jüriga rõdu esimeses reas ja vaatame alla, vaatame ihkumistubio igast sots maas oli mingi tähtis parteiboss kohale tulnud, istuvad kõik reas kuskil kuuendas reas ja siis on lava ja lava ees kõiki moodi põlvitavad, kükitavad, istuvad, roomavad seal, et operaatorid ja siis ainult et torud, objektiivid olid lava ääre peal. Meie vaatame, neid oli palju sellele 30, võib-olla või 40 vaata minu meie, meie operaatorit siin küll ei ole. Pole, vaatame Jüril üksteisele otsa, me ei tea, mida arvata, meil jääb töö tegemata, sest operaator pole jõudnud kohale, me elasime erinevates tubades, kuigi samas hotellis, eks juhtus midagi, siis juhtus muidugi, eriti siis, kui kontserdi juba algas, siis hakkas juhtuma. Kortse tuli võib-olla kestnud seitse-kaheksa minutit, lähikesed tüdrukud suurte valgete ja punaste tuttidega peas juba kargasid mööda lava ja laulsid ja kõik olid rõõmsad. Aktid või kuidas neid nimetatakse, mis on lava ümber, vaata, need ripuvad ülevalt alla. Läksid lahti, ei olnud küll välja, üks mees. Särk oli tal eest lahti, kõht oli tal pooleldi paljas, tallu nägu ei näinud, kaamera ees, aga kehakuju järgi tundsin ära, see oli meie operaator. Jõudis tööle, ei läinud sinna lava ette pikali roomama, läks otse lavale, võttis tüdrukuid tagantpoolt, noh ju mõtlen kaameraga ja eestpoolt. Selleks kulus umbes poolteist minutit, kui kargasid kaugebestikud välja ja vedasid Ta lihtsalt ära. Nii sellega asjad ei lõppenud. Meil palun terve delegatsiooniga kohe esimesel võimalusel koju sõita, aga kuna meil olid tagasi lennupiletid juba olemas, siis no mina ei tea midagi, mul on piletid, miks ma peaksin ära minema ja kujuta ette, Sofiast Moskvasse ei olnud järgmiseks päevaks lennupileteid muidugi Tallinnasse teatati siiasamasse majja, et teil on seal mingid joodikud tööl ja ja et nüüd nad tulevad tagasi, aga me tulime ikkagi tagasi, siis pidisest ei olnud pileteid, jõuame siis Eestisse tagasi, minuga ei tohi isegi mitte keegi rääkinud minuga ja ma ei tea, kuhu see operaator kadus, igatahes ühel päeval oli materjali läbivalt mõtlemise pääl. Istume seal kino selles läbivaatus ruumis härra Kask ja, ja veel mõned tähtsad inimesed ja mina üksinda tagumises reas, mind oli ka kohale kupatatud. Nii vaatame seda materjali, siit oli umbes 15 minutit ja noh, need esimesel päeval tegime ju mitmeid intervjuusid, aga siis see tagumine ots oli niimoodi pilk korra tõusis, korra langes ja kordoli taevas, kord oli maa ja vahepeal nägime ka mõnda tutti mõne tüdruku peas ja see oli kogu materjal. Ja siis pandi saalis valguses põlema ja härra Kask ütles väga rahulikult, seltsimees Kask. No ma arvan, et siit saab 10 minutit kokku. See oli kogu kommentaar ja selle 10 minuti kokku tegin. No väga optimistlik lõpp igal juhul sellele loole, aga no ma saan aru, et seda liiga tihti ikkagi ei ole sinu elus juhtunud. Ei, no seda, ma arvan, ma arvan, et keda on ikkagi juhtub erakordselt harva, igatahes minu ja ma arvan, et välismaal juhtus seda esimest ja viimast korda. No ilmselt vaatajani jõudis tsenseeritud versiooni. Kui sa näitad ainult katust või põrandat, siis ei ole mõtet seda teha, on saata esimese klassi lennukiga kohale kolm inimest ja elada luksushotellis, et noh, et nii, et niipalju siis puudades soolast, mida ära söödud, et inimesed võivad olla ettearvamatud, kui jõuavad kohta, kus on liiga palju alkoholi mänginud. Arusaadav no ma tahtsin jõuda selle tagasi sideni. Maire, mis sa arvad, sinu monoetendus, mis oli, mis seal minu lemmikkoht seal, no tegelikult sa ei peagi arvama, ma kohe etendan sulle seda, minu lemmikkoht on see, et kus sa said vaatajalt kirjahmitte siis e-kirja ümbrikuga. Et ma kohe rask kohe kahju, on teie peale kulutada seda kallist margi raha, aga ma lihtsalt ei saa, ma pean kirjutama, sest nii komadid televiisorist näen ma kohe niimoodi vihastanud kohest, sülitan siin ekraani suunas. Panin panid, sa panid kahest tagasisidest kokku, praegu selle, aga ma tahtsin öelda, et millist tagasisidet sa nagu tegelikult saanud oled, see on ju etenduse jaoks välja mõeldud, see ei ole ju tõsi. Vaikus seal ei olnud mitte ühtegi asja, mis oleks välja mõeldud. Kirjutasin nendest asjadest, mis on minuga juhtunud, ei suudagi midagi välja mõelda ja sellepärast me ei suuda kunagi kirjutada romaani, sest ma saan kirjutada ainult asjadest, mis minuga toimunud. Kuule, aga sa oled ikkagi teinud Reisile sinuga meie öö, televisioon, aktuaalne, kaamera, foorum, perepidu, mida teie arvate? Need on kõik olnud väga särav vabandus, mehed räägivad armast ja vaat seda ma too päev ma ei vaadanud. Ja seda ei vaadanud ükski teeni inimene, igatahes ETV-s ma mäletan, mitte üks inimene eriti mitte ükski mees ei kunagi ei öelnud, et ta on seda saadet näinud, eks see tooliga ainult 16 tükki, aga. Kuule, ma tahtsin tegelikult jõuda selleni, et need saated, mida sa oled teinud, seal on olnud väga palju inimesi sinuga ühes ruumis, AK-s võib-olla mitte. Mis tagasisidet nad siis sulle öelnud on, et oled sa saanud nagu midagi sellist konstruktiivset humoorikat? Midagi sellist. Kuule tead, kui inimene töötab 26 aastat televisioonis koos selle ühe TV1 aastaga siis ta saab igasugust tagasisidet, aga kuna mõni kaua vastu pidasin, siis tähendab midagi hävitavat ei olnud, ma mäletan, kui esimene Reisile sinuga läks eetrisse 21. November. Ja jaanuarikuus nägin ma televanas kohvikus Eino Baskinit, panin ju tema juures käinud filharmoonia estraadistuudios. Nii et ta mind natukene teadis, aga mis see meie stuudio lammutati laiali. Kui õppejõude oli jäänud filharmoonia poolt üheksa ja meid õpilasi oli neli, siis ütles Eino Baskin, te olete kõik nii andetud, et teil ei ole mõtet siin hoida, ei sobi isegi konferentsi eksamit. Noh, ja siis tuli see jaanuar ja ta nägi mind seal kohvikus ja neid reisisaateid oli juba palju eetris olnud ja siis ta ütles, tõmbas mind moodi nagu kõrvale vaikselt. Tead, Maire, see on väga mööda tera käimine, sa võid kukkuda nii siia kui sinnapoole, seal väga piiripealse saade, mida sa teed formaadi kohta? Heino oli ikka minu kohta selles mõttes, et formaat formaadiks, aga küsimus, et me mõtlesime ise välja. Arusaadav Maire, see minu sari siin peaks olema nende ETV saatejuhtidega, kes nüüd ja praegu kujundavad ETV-s saateid, inimeste arvamust. Ja sina ka. Juba homme teed sa ringvaadet külalissaatejuhina, räägi siis, mis saates tuleb. Miks ma peaksin, anna väike vihje, äkki on mingi noh? Seal on üks vihje küll, aga muidugi üks, üks see on reisile sinuga inimestega seotud ja tõsi käis, aga ma arvan, et see on hoopis teise nurga alt ja siis üks asi veel on väga naljakas, selles saates. On vist ikkagi ei saa. Ma igaks juhuks ütlen, nagunii mõned kuulavad ja need, kes kuuluvad ekteerivad järgmise päeva. Ma kavatsen seal sissejuhatuses öelda. Ja saate lõpus on meil külas mees, kes ainsana maailmas on öelnud mulle kaunitar. Aga seda sellepärast, et on pime. Maire ja meil on üks uudis veel vikerraadiokuulajatele. 28. augustil tuleb öö, televisioon ja sina kui staažikas öötelevisioonijuhtija mõte, et ka seal kaasa vastab tõele, sa tead ju, et, et see vastab tõele, muidu sa ei küsiks ja no aga mul on ikkagi allikas kavandanud saatejuhte. Tead sa midagi rohkem ka sellest, mis kell sina oled, mis seal plaanis? Seda, et viimasel juulikuu päeval me koguneme, kõik televisioonimajja, need 20 ja tõmbame loosiga, kes töötab, missugusel ajal. Aga noh, ma eriti elevust ei satuks, sellepärast et saatejuht m20 ja saateaega igalühel on 30 minutit. Elevust selles mõttes, et oleksin praegu pikk saade, näiteks kas tund või kaks tundi siis juba hoog, mida saaks teha ühelt asjalt üleminek teisele, aga see 30 minutit on selline, et tuleb mõelda, kas ta teed ühe inimesega või kahe inimesega. Nii et ja eriti kui see satub olema hommikul kell viis, siis arvatavasti ainult need kaassaatejuhid ongi, kes vaatavad. Ja üks ingel, sosistas mulle veel vahepeal kõrvad, üks saade on veel tulemas, aga noh, selle kohta ütleme praegu, et jälgige reklaami igal juhul, Maire Aunastet on ETV-s jälle näha. Oled rõõmus, et oled tagasi Eesti televisioonis. Ma arvan, et et on jälle näha, siin ei ole mitte midagi head. Nii nagu ütles eile Raul Rebane, et ärge krutige oma televiisorite ekraane, ma näengi praegu välja selline, nii et no kuule, ma olen nüüd üle aasta kirjutanud, eks ja kirjutamine mulle väga meeldib, sest ma ei pea seda tegema, iga päev piisab ühest loost nädalas maalehte või, või, ja kodukirja. Aga see televisioon on hoopis teistmoodi ja et see muidugi toob, paneb natukene jälle ajurakud kiiremini tööle ja, ja otsid selliseid asju, mille peale sa oled juba aastate jooksul ei ole tulnud või ei ole teinud ja, ja nüüdsest teed. Ma meie intervjuu lõpetuseks tsiteerin ühte kuulsat saatejuhti, kellel on, ei ole mina, kellel on omaette lausa tsitaatide lehekülg ja ta on öelnud nii see on minu elu mingid tühised 60 või 70 aastat ja ma teen selle nii isikupäraseks, nii kordumatuks, nii ilusaks ja nii patuseks, kui tahan, suudan ja julgen. Ma oleksin hull, kui ainsa võimaluse kasutamata jätaksin, sest nii pikk on elu küll, et oma vigu kui vaja, ka mitu korda parandada, aga selleks, et neid vigu üldse mitte teha. No nii palju pole mõtet oma elu pealt küll kokku hoida. Maire Aunaste on sellel huulel, on raamatu pealkiri, kas sa kirjutad alla endiselt sellele mõttele ja teed ikka kõike nii? Kuna ma olen kirjutanud kolm raamatut ja mitte kunagi neist ühtegi, ma ei ole tagantjärgi lugenud siis kui ma noh, näiteks nagu sa praegu loed, see tundub nii ilus, ma isegi mõtlen, kuidas ma sain 40 või 38 aastaselt nii tark ja teravmeelne olla, et see tähendab seda, et ma olen teinud kõike hingega ja nii ma mõtlesin, nii, ma mõtlen kadena. Maire Aunaste ja mul oli väga suur rõõm sind võõrustada vikerraadio stuudios, hoian pöialt homseks, saateks ja järgnevateks. Niisiis kohtume sina televiisoris, mina televiisori ees. Suur tänu kõike head.