Head kuulajad ka täna on vikerraadio stuudios telekülalisi ja see on Gaute Kivistik alias Rohke Debelakk, tere tulemast. Tere tulemast. Kumb sa nüüd oled, oled sa praegu Gaute või rohke või see käib niimoodi, et ma ei saa arugi, kumb on kumb. Ta käib jah, lõhestunud isiksuste puhul on see, on see ju mitu korda minutis, see muutub ja mõnikord on paralleelselt ka. Eks nad ajapikku kasvavad ikkagi kokku, et koer läheb oma peremehe nägu ja, ja vastupidi. Et praegu võin vabalt ollagi kauplega. Et sa oled ikkagi kaotajana rohkem televisioonis, sest kui sa eesti mängujuhita, 10. hooaeg just algas juba kümnese vägagi väärikas saade juba, kui sa eesti mängujuhid, kas sind võetakse tõsiselt või vaadatakse, mõni külaline vaatab, et ega tema ühtegi tõsist küsimust. Nojah, et ega, ega õnneks mina neid küsimusi ka ei valmista, et seal on selline filter, on vahel, et seetõttu ei ole tõsiseltvõetavuse seal üldse muret, et ja ma ei pretendeeri ka, et need küsimused tuleks minu poolt ja inimesed, kui nad tulevad ilusti saatesse, siis nad on reeglina natukene närvilised ka heas mõttes, mõni ka halvas mõttes. Et mis nüüd, mis nüüd saab, et mina ikkagi tunnustaksin kõiki neid inimesi, kes on julgenud tulla? Sest ega see kerge otsus ei ole, sa astud ikkagi inimeste ette ja näitad siis oma teadmisi. Aga ise olen ainult ühe korra elus ühel mälumängul käinud, teadnud mitte ühtegi. Jättis väga soodsa mulje mulle see, et igatahes müts maha kõigi ees, kes on tulnud jah. No tõepoolest, ega need küsimused ju kuigi variandid on, seal võib väga rumalast olukorda sattuda, sest mõni küsimus on tõesti selline, et televaataja mõtleb, et noh, seda peaks ometi teadma, aga seal teisel pool ekraani ongi natuke lihtsam ja pingevabam mõelda kaasa või kuidas sulle tundub, et kas sa ise tead kõiki vastuseid, kui variandid ees on? Ja siis ma tean, sest ma näen õiget vastust milline neist õige, no vot, aga ma näen seda õige ära ja. Aga nüüd on see mure, et ma näen seal õige ära ja siis kui sul on selline olukord, et sa näed õiget vastust kohe sisse jega sulle meelde tegelikult ja ega nende 10 hooaja peale võiks arvata, et ma olen päris laia silmaringiga, nüüd juba ei, et võib vabalt minu käest neid küsimusi küsida ja, ja ikka ei saa sealt midagi teadet. Paraku niimoodi sa juhid saadet, siis ei saa samal ajal teadmisi omandada. No sa oled ka see põlvkond, kes on kindlasti kasvanud Eesti televisiooni saatel vaatasid sa lapsepõlvest telekat ja mis saateid? Sa vaatasid, muidugi vaatasin, sest muud ei olnud ju vaadata ja, ja lastele oli vanasti pühendatud ikkagi väga palju, näiteks isegi lausa vist kuus või seitse minutit päevas multifilme. Kui juhtus olema klaasikillumäng nende hulgas, siis oli masendus suur, sellepärast et see oli eriti jube pikk veel ja ajas ikka väga vihale, kui seega tuli. Ja seal oli ainult multifilmid, saatekava sinu meelest ei olnud kirjutatud, millised neist siis tulevad? Loomulikult multifilmidest muidugi, lastesaateid oli ju palju, kõik need inimesed, kes hakkavad 50-le lähenema, siis olid no minul kõige suurem sõber ja onu Raivo jutupliiats ja need olid sellised põhilised asjad. Ma natuke imestan isegi selle üle, sest sa oled tänasel päeval ikkagi oskad mõelda kastist väljapoole nagu aeg ja sa keerata. No need uudised, mis meil siin iga päev uudistesaates tulevad sootuks, teiseks ma imestan, et sa lapsepõlves siis vaatasid ikkagi neid samu saateid, et sai otsinud mingit õhtutund kirjanikuga või midagi sellist sügavamat. Ei, ei sügavkultuur ja kunst ja üldse sügavamad teadmised on mul ikkagi võõrad, sellepärast et kui sa oled selline inimene, kes tegeleb igapäevapoliitika ja selliste asjadega, siis seal ei ole sügavatest teadmistest mitte midagi kasu. Sa pead ikkagi samal lainel olema poliitikutega, kellel ka neid reeglina ju ei ole ja sa saad siis siis midagi teha, et kui sa teed selliseid sügavmõttelisi libauudiseid, mis nagu sibul, mida koorid ja koorid kohe niimoodi tunde siis selle tarbijaid, noh, ma arvan ikka mitukümmend inimest Eestis. Sa tahad öelda, et seda on liiga vähe, eks ole, no või võiks ju olla rohkem raadio puhul, et võib-olla siis reitingu põhjal otsustatakse mõne muu järgmise saate kohta või kasuks, aga ma ei taha nüüd ütelda, et need uudised oleksid siis kuidagi nagu väheharitud inimestele. Aga igal juhul, kui sa seal lapsepõlves televisiooni vaatasid, siis sa ei kujutanud ette, et sa hakkad kõike peegelpilti või nii-öelda kõverpeeglisse keerama. Ei, kindlasti mitte, jah, mul ei olnud see ikkagi libauudist tegema seal nagu õpitud amet, et selles mõttes ta ei olnud mulle kuidagi. Ma mäletan küll lapsena selliseid hetki, kui kõik tänavapoisid olid ümber minu kogunenud ja ma vale rääkisid, valetasin neile, mis ma olin eile või üleeile teinud ja kõik kuulasid suure huviga. Mõned küll ütles, et see ei ole ju võimalik, aga nüüd siis ma solvusin ja ütlesin. Kuule, see viitab hoopis sinu näitlejaandele ju, loomulikult sa suutsid esitada teksti nii veenvalt, et tundus, et, Vastavas koolis ja sain ka vastava tunnistuse ka. Aga ikkagi tundsin seda, et mul kõige paremini tuleb välja enda tehtud tekstide esitamine. Selles ei ole mingisugust muret kunagi olnud, aga ka teiste poolt varem kirjutatud asjade tõepärases vormis või, või sellises põnevas vormis. Sellega tekkis mul alati selliseid konflikte natuke sees ja ja ega ma nüüd ei saanud valmis ühegi sellise näitlejatööga, mis oleks võib-olla nüüd aegadeüleselt kestnud, et läks paremini. Ometigi oled sa saanud hea sõna auhinna kas see tuli siis libauudiste eest või eesti mängujuhtimise eest? See oli peamiselt ikkagi libauudiste eest, et ma olen kuidagi suutnud sellise kuvandi jätta, et ma olen kuidagi nagu heasüdamlik kogum võib-olla või kui, kui võib-olla mõni mõni teine inimene, aga noh, mis ei pruugi tõsi olla, et sõnaga peab ikkagi püüdma mise libastusin selles suhtes ka päris sageli, et kui mingi asi vihale, siis saad, tahaks kohe tead, kohe tekib päris mittu konstruktsiooni, kuidas seda aga viha keegi taha laval näha päriselt või päriselt vihaseks läinud inimest, et see peab olema alati looritatud või mängitud välja kuidagi ja lõpptulemus peaks alati olema inimese tegevust, ükskõik, et kas ta siis laob seina või või teeb uudiseid või ükskõik mis ameti pidajad pärast tema tegevust peaks põhimõtteliselt olema hea, kui maailm on vähemalt sama hea koht kui enne, aga noh, ideaalis sutsuke parem. Kui sa kogu aeg ikkagi sellist viha ja sappi külvad siis, sest sellest ei tule. Et üldse see sotsiaalmeedias oma arvamuse avaldamine ja kõik see need võimalused on, seal peaks ikkagi olema mingisugune väike plokk, et sa saad kirjutada. Aga see läheb nagu üles, võib-olla veerand tunni pärast saad järele kerge mõelda, joostes veel tagasi tulla ja, ja ära kustutada, sest mul on endal ka tulnud niimoodi, et nüüd ma kirjutan, vaat nüüd ma annan kõik ära, kirjutan, kirjutan, jätan enter vajuta võtta, käin veel niimoodi õues ringi. Räägin lastega, mängin koeraga, on vastupidi. Tulen tagasi ja vaatan, et ega see asi nüüd nii hull ka ei ole, et võtad tõktõktõktõk, paned natuke teise väljundi seal. Ja vaatad vastu, hakkabki tulema. Täiesti nagu konstruktiivne jutt. Reeglina saab ka asjad niimoodi korda, jah. Raudtee, mis see sinu lugu ETV-s sattumisega seoses on, millal see juhtus, kuidas, kes sulle helistas ja mis sa vastasid? Nad veel meenutama, eks esimene üks esimesi vähemalt kindlasti oli see saade Muinas-TV. Mis oli, eks ma olin varem ka käinud mingisugustel põhjustel, mida enam väga täpselt ei mäleta, aga aga siis oli, minu arust oli see see aeg, kui Liisa Pakosta oli, siis oli Ando Kiviberg, Ando oli vist siis muinsuskaitseameti välja kuidagi nad hakkasid seda saadet tegema siis. Plaan oli ja ja niimoodi ta läks jah, et saime sellise. Päris tore saade, oli seal ju. No sa oled kalal käinud, siis seda Eesti mängust oled teinud Euroopa mängu elu parim kunst. Saade oli ellujäämise kunst oli nii väga väga minu piire ületav. Saate kogemus. Et ka saatejuhile tuleb nii-öelda jõukohaseid ülesandeid püstitada ja näed, said kenasti hakkama ka kunstis. Ja et televisioon on ikkagi ju kõik, kes seda on teinud, teavad, et ta on väga selline näiline ehitatud ilus, suur stuudio massiivsete, treppide ja raamaturiiulitega, mis tegelikult on paberist ja käib klõps, lõpp lõpp kokku ja hetkega on see illusioon kadunud tangi visioon, ehk et inimestele jäi mulje, et selline asi toimus ja et see saatejuht on asjalik. Kuigi see oli mulje. Kui sa need saated said juhtida, kas sa võtsid ka kellelegi etaloniks, kelle moodi olla saatejuhina oma lapsepõlvest või või juba koolipõlvest. Et oli sul mõni eeskuju ETV saatejuhina, kelle moodi sa tahtsid teha? Ei olnud, mul ei olnud tõesti ühtegi selles mõttes eeskuju, kuna ma häbene ennast mitte kunagi saatejuhina näinud või positsioneerinud, et nüüd ma tahaksin olla nagu nagu Urmas Ott näiteks või et noh, see polekski lihtsalt nagu võimalik, et ma isegi ei hakanud mõtlema, mina olen ainult et alati püüdnud tegud tegeleda sellest, kuidas kuidas ise asjast aru saada. Ja siis kokkuvõtvalt inimestele see asi ära rääkida, et nemad ka aru saaksid, et peamine ongi natuke ise enne aru saada ja siis saate tegemise ajal, et mul ei olnud, võib-olla need eeskujud. Sul ei saa ju olla, et kui sa lähed esimest korda tervisekõndi tegema, et sul on siis Carl Lewis näiteks eeskujuks, et et ostsin need eeskujud, need ei aita sind kuidagi, et sa pead ikka iseendaga tegelema, et selles mõttes ei olnud jah. Raudtee, mis uus hooaeg toob sinu jaoks, sa oled vist rohkem selline suvine töötaja või on mingi kalastus või mägironimise või saade tulemas ka sügisel? Ei, seda ette iial tea, minul on praegu ju oma, arvas Eesti mäng, teha nõudlust, ikka oleks sellise kalatuuri saatelaadsetele asjadele, mis käivad tegelevadki selliste päris inimestega, kes päriselt asju teevad ja ma usun, et tegelikult televaatajatel ongi päris huvi olemas ka selle vastu, et näha reaalselt, et elu ja, ja selliseid saateid ju tegelikult on ka, et meil oli kunagi plaan selles kala tuuris teha veel igasuguseid muid tuure ka, aga mitmesuguste mulle ma üldse ei, see ei ole kriitika, juus ongi raskelt, aga mulle nagu teadmata põhjustel ei ole see siiani aset leidnud, et selliseid saateid ma hea meelega teeksite? Päris nagu stuudios kohal käies mõnda formaat vist enam ei, ei tahaks, et lihtsam on ikkagi ringi käia ja vaadata siis iseenesest on. Elu ise teeb sinu eest suure osa saatest ära. No sa oled palju juba ringi käinud, kui sa oled kohtunud oma televaataja ka, mis nad sulle öelnud on, on nad imestanud sinu puhul üht-teist? Nad on alati olnud rõõmsad inimesed, midagi väga nagu hullu ei olegi üteldud. Nähtavasti ongi niimoodi, et kui inimene tuleb midagi rääkima, siis ta tuleb ikkagi positiivselt ütlema, et mõnikord selle kui testamendi, kui puhul rääkida, siis mõndade küsimuste koha pealt natuke vaidlemist on olnud niimoodi ja siis ma pean ennast kurssi viima, mis saatest või, või millega tegemist on, aga aga suhe inimestega meil ongi selline väike armas riike, et et meil on võimalik kohata presidenti tänaval kõndimas ja ministrit ja kõiki-kõiki nii-öelda suuri kuulsaid inimesi. Et, et ma ise pean ennast ütleme tähtsuse järjekorras umbes umbes üsna kõrgel kohal ja ta tahaks, et meil ei ole õnneks sellist muret, et kedagi pikali joostakse või kallale tullakse, et tegelikult ikkagi leiab koha kuskil valel väga valel kellaajal väga vales kohas ise otsides. Ikkagi saab konflikti välja võluda, aga kõik inimesed võivad meid Eestis ikka ennast mõnusalt tunda, et Eesti inimene on selline kähku, ta näeb näiteks mõnda maailmakuulsat inimest mööda tänavat tulemas kuskil kõndisusting omale inimesed noogutasid ja ta oli väga hämmeldunud, et selline asi võimalik on, aga, aga aga nii on, et Eestis on võimalik rahulikult mõnusalt oma rahvaga koos olla ja otse silmast silma rääkida. Lolle on väheneks. Raudtee su igapäevatöö on ikka selline raadiosaate juhtimine ja ka libauudiste tegemine. Võiks ju arvata, et praegune aeg ja juhid pakuvad väga palju head kõneainet libauudiste tootmisel. Kas on nii? Nii ja naa, sest kui sul toimub mingisugune kõrtsikakluse moodi stseen kogu aeg, kus ei rista piike, ütleme sellised väga nauditavalt. Oponendid, millist võitlust on kohe ka, kui suurepärane kõrvalt jälgida, ükskõik, on kaks erinevat maailmavaadet ja selle vahel siis tõesti on väga head esitajad. Seda sellist kahevõitlust või kolme võitlust või neljavõitlust on, on ju tore jälgida ja kõige publik on rahul, aga praegu on ta selline nagu lihtsalt tuju läheb ära ja vaatad seda kõike niimoodi. Tahad öelda, et kaklus nagu kordub ja rästi sarnaneb? Ta on nagu sarnane hirved on viimastel viimase paari aastaga on sinna siginenud juurde selliseid asju, mis nagu panevad õlgu kehitama, et mida sa siin veel nagu lisad veel iseenesest see ongi juba kõik see, mida, mida, nagu võiks utreeritud kujul nagu esitada. Sellist positiivset, inspiratsiooni tuleb, tuleb vähe. Et see on muidugi väga ohtlik olukord ka muidugi laiemalt, et kui inimestel hakkab naljatuju ära kaduma, et ja kui endal hakkab ka veel ära kaduma, et siis on see veel eriti nagu keeruline. Kas see positiivse inspiratsiooni puudus, see kummitab ainult sind või ka teisi, kes toodavad niisuguseid libauudiseid. Sa oled kindlasti suur libauudiste jälgija. Ikka ütles ta kahtlevalt, nii, miks sa kahtled selles? Üks asi on, muidugi on see, et töö on töö ja, ja mul on kuidagi killustunud see töö väga mitme erineva asja vahel on raadio ja siis telekas ja siis on sündmuste juhtimine ja siis on minu oma see laevasõit ja siis on nagu perekond on suur ja huvialad, et ma püüan seal praegu mingit tasakaalu leida, milles on nagu off. Ta on, kuidagi tunnetan, et inimesed hakkavad vaikselt järjest sagedamini ennast tabamas mõtet, kui löövad käega, natukene. Ei viitsi. Jälle seesama jälle see jutt, aga jälle siis panen hoopis kuulan mingit muusikakanalit või lasen sealt endale telefonist midagi. Ja inimeste hulk, kes reaalselt seda tahaks kaasas käia nende protsessidega, mis riigis toimuvad nagu uurida ja arutada, et et hakkab järjest väiksemaks jääma kogu aeg, ühed sellepärast, et nad on lihtsalt ei küüni selleni. Teised sellepärast, et, et see, mida nad jälgivad, ei küüni nendeni. Sellist tühist aruteluruumi jääb nagu järjest vähemaks ja lõpuks ongi riik ja valitsus ja rahvas on kuidagi väga kolm erinevat asja, et rahvas on tüdinenud poliitikast, poliitikud on tüdinenud rahvas. Ja nii edasi ja nii edasi, et selline tõsine moment oli ka praegu. Kuule, aga anna siis meile uudise ainest ka, sa räägid natukene nagu tulevane poliitik praegu, et mõtled rahva peale ja et elu oleks natuke parem, oled sa lähiajal poliitikasse siirdumas? Seal seal juba on tõsine küsimus on sellise kaliibriga inimeste vees olemas, et konkurents on seal üleval tippu ei tea, mida sa mõtled selle? Väga tige seal. Tolasid on, seal on vastasele ei, ma saan aru, vastus on sellepärast ei, minus ei ole poliitiku sisu kindlasti ja ma ei tahaks et ühegi toreda inimese hääl läheks minu poolt hääletades lihtsalt kaotsi, et koguks kindlasti koguks, ja kui ma veel püüaks ka, et kahjuks on head inimesed ju, kõik on aru saanud niimoodi, et paraku valides kedagi karismaatilist ja, ja hea suuvärgiga inimest, saate te vastu, mitte midagi tuleb ikkagi valida selline, natukene teid pahandav niukene, igav noh, oma eriala spetsialist, kes ütleb teile teinekord võib ka selliseid asju välja, jah, mis teile ei meeldi, aga ega keegi ei vali ju enda lastele eeskuju või või oma tütrele meest ta valib ju, olin nagu töötegijat cum kui poliitiku puhul, et kas hoovi samamoodi hoovi koristajat või ehitajat, et töö peab saama tehtud, et olgu ta ise siis milline tahes. Näe, kuhu meie jutt nüüd jõudis sinna televisiooni sünnipäeva juures. Jah, ikka tõsiseks ja masendava. Nii nagu oodata oligi, sinu pooleks. Aga millal sa, muide viimati ETV kohta mõne libauudise kirjutasid, kas aastavahetuse programmi või siis raadiosse? Ja aastavahetuse programmis ei ole nüüd libauudiseid olnud juba päris mitmel mõnel heal aastal. Aga ETV-st endast on aegade jooksul ma mäletan, et ma olen kirjutanud küll, et ja neid on isegi olnud olnud midagi sellist, et Eesti Televisioon hakkab kanal kahelt rentima eetriaega, et oma siis saab saatemastide kulusid kokku hoida, vahepeal olid mingisugused sellised ja uue maja ehitamiseks, aga praegu viimastel aegadel ei ole mul olnud ka ei ole nagu pildil olnud, ehkki ehkki kogu see ERR-i nõukoguga sahmimine ja, aga see on ikkagi jälle selline asi, et see on uudistel lauaga, mine kuuele inimesele, ülejäänud kahjuks ei huvita üldse, kes seal nõukogus on ja mis asjus aru saada, nad teevad. Kaota Eesti televisiooni sai 65 aastaseks. Mis see sinu soov sellele 65 aastasele rahvusringhäälingul on, et see temani jõuaks ja kuidagi kõnetaks? Nojah, et tavaliselt soovitakse midagi maotut maotäis magusat jah, et Eesti Televisioon üldse rahvusringhääling tema ju on üks rahvuse ja vabariigi püsimise alustalasid peavad tegelema selliste asjadega, millega erameedia ei viitsi või ei saa. Tal ei olegi põhjust ja, ja küündivust tegeleda ei pea üldse konkureerima erakonnana, et aga sest see on niivõrd erinev masinaklass ja ülesande püstitus mulle vahetevahel tundub, et mingisugune kummaline konkureerimine käib reklaami müüvate kanalitega, et see ei ole üldse nagu see koht, kus võidelda, et need on kaks erinevat asja ja selge on, et kui ühel riigil ei ole oma rahvusringhäälingut, siis seda riiki ju ei ole olemas. Nii ker, ela kaua veel, tahad, kaua veel? Jah, loomulikult, kautomaal oli hulk küsimusi tegelikult ette valmistatud, aga umbes poole jätnud, küsimata samas tuli natuke teistsugune jutuajamine siia Eesti televisiooni juubeli auks. Aitäh sulle selle eest, aitäh, et tulid vikerraadio stuudiosse, ilusat suve sulle ja hoian pöialt sinu tegemistele. Kõike ilusat ja head kuulajad, sööge siis vitamiine palju ja, ja vaatan, et järgmisel kevadel oleksime kõik ikka rivis. Mine tea, mis sügis toob, aga selleks me oskame sellel korral paremini valmis olla. Gaute Kivistik, aitäh sulle.