Muusikaline kirjasõna ja Mart Saar, see on meie tänase saate teema. Muusikalisest sündmusest on jäänud ja jääb jälg ajalukku vaid kirjasõna kaudu. Lähiaegki oma tehnilise suutlikkusega ei saa kõige salvestamisega toime. Seda enam varasemad ajad peavad leppima paraku mälestuste ja nende usaldusväärsusega ajakirjanduses ilmunuga. Mart Saar näikse kuuluvat nende muusikute hulka, kes sõnalist eneseväljendust pelgas võõraste inimeste ees. Aga tuttavatega üsnagi jutukas oli. Meile olulisem on saare ilmne võime muusika olemust tapavaisse sõnadesse püüda see tähendab saar kirjutab muusikutest, mitte palju, aga tarbe korral täpselt kujundlikult ja sõnatundlikult. Mart Saar töötas teatavasti 1928 kuni 29 muusikalehe vastutava toimetajana. Muusikalehes avaldatud saare kirjatükkidest on palju tsiteeritud artiklit Cyrillus Kreek 40. sünnipäeva puhul. 29. aasta 12.-st numbrist. Loeksin mõne lõigu artiklist Rudolf Tobias 10 aastat surmast. Muusikaleht 1928, number üheksa. Tobias on tugev talent neoklassikasuunaga, temal ei ole midagi spetsiifilist modernistlikku. Tema mõjub rohkem oma ande jõuga ja karakterlikkusega kui originaalsusega. Mis Tobiase teostest välja paistab, on r julge, ärgas ja elujaatav meeleolu ning tung võimsate, tugevate jõurikaste ja grandiooslikude kontseptsioonide järele. Muusika kõnevormid sarnanevad temal kivisse raiutud barreljeefidele. Temal on paljud tugevat, karmi teravat taanliku, vaimukat. Meile on see eriti meeldiv ja just sellepärast, et oleme täitunud kobedatest koredatest nõrgestatud ja jõuetutest Impressonistlikudest vormidest. Uuesti tahaks energilise jõuküllaseid, terveid mahlakaid ja massiivseid, kunstielamusi. Ja Tobias osutub meile selleks. Tema on tervise ja mässavad pidutseva hingelise jõulaulik. Reaktsioon impressionistliku ülipeenenduste vastu ei ole enam mägede taga. Meie näeme vist varsti ise oma silmaga uuestisündi muusikas monumentalismi poole. Kujutavas kunstis oli see juba alanudki tobias aegu. Tobiase muusikalisi tõekspidamise lähtekohaks olid klassikud. Sellepärast annab Lään temale terve esiisade galerii. Ta on karm rüütel läänest võrsunud kogu ilma litter, tuur on tema esiisadeks. Tan päris aristokraat, kelles voolab suuremate geeniuste Vachi Endedi, vanade prantslaste ja itaallaste ning suurte klassikute Beethoveni, Schuberti, Schumanni, Mändel, Sonja Prampsi, veri. Kõik nagu oleks ammutatud esimestest kätest Wolfilt pärinud avalduse energia ja Hendellilt lakoonilisuse. Ehkki küll viimane tema otsekoheseks loomuomaduseks just ei tundu. Nende meisterlikkus on Ülle läinud Tobiase verre. Seepärast ilmuta esimeseks absoluutseks meistriks Eestis ilma diletatismi kooreta. Ja teine näide saare kirjasõnas ilmunud artiklist Mihkel Lüdig, 50 aastane muusikaleht 1930, number neli. Lüdigi Loomingu karakteersemataks joon, selleks on lihtsus ja otsekohesus, mis järk-järgult süveneb ja evolutsioneerub rahvustooni suunas. Võib vahest oletada, et löödik hingelaadilt ei kaldu tumedasse müstikasse või raskem eelsesse sügavusse. Samuti ka paatos ei näi temale ehk nii omane olevat. Loomingu mõtte koondust selles mõttes nagu meie seda tarvitame Bachi, Beethoveni ja Wagneri juures muidugi mõned erandid välja arvata. Lüdigi juures sel kujul ei leia. Oma teost enamikus seisab Lüdik teisel pinnal ja alusel osates anda sisemist väärtust neile mõtetele, mis paistavad ehk pinnalistena. Kuidas ta seda saavutab, jääb muidugi tema loomingu saladuseks. Vastandiks nüüdisaja närvilisele ja rahutule kunstile tõmbab Lüdigi muusika tähelepanu oma mitte mässavusega oma lihtsate rahulikkude harmooniatega oma pehmete, mitte hüplevate muutulatsioonidega oma mitte rappuva stiiliga, mis seda teatud määrani lähendab atit sismile. Tema tagasihoidlikkus mõjub hääl tegevalt kaunilt instik aktiivse reaktsiooni tagajärjel, mis on juhitud praeguse aja kunsti liialduste vastu. Lüütikon, rahvuslik entusiast, tan natsionaalse kunsti ideoloogia pooldaja. Tal on julgust ja eneseusaldust, et võita tugevasti kaitstud tiinliste vanamoelist kunstimaitset ja veendumuste positsioonid. Selleks, et Eesti muusikaajalooratast edasi keerata. Mille lükkamisega surnud punktilt juba algus on tehtud. Lüdigi südambliselt naeratava näos on veel palju mõtteid, plaane ja kavatsusi, millede teostamine enam mägede taga seisab. Temas on veel palju tulist tahet tööks, tal on julget jõudu innuga kaasa lüüa mõtteosaliste salgas. Ja küllap viimaks langeb lõpulikult kokkuse õõnes ning verevaene monstrum, mis meie muusikalist maitset on. Aastakümned Lõjastanud. Juba ongi see enam kui upakile ja siis võivad kerkida omas täies tugevuses ja suuruses meie oma eesti muusika templi müürid. Kuidas saare kaasaegsed tema loomingusse suhtuvad? Rudolf Tobias, kes kodumaalt lahkudes oma õpilased saare kätte usaldas, näib ta teoste vastu tõsist huvi tundvat. Saare segakoorilaulud 1909 leiavad Saksamaal töötava Tobiase toetava tähelepanu. Koorilaulus piiratud abinõudega tõesti midagi uut luua ei ole sugugi kerge. Seda enam peame kiitvalt tunnistama, et siin mõndagi on, mis uus ja algupärane mitte ainult üleüldise kunsti mõõdupuu järele otsustades, vaid ka meie rahva ise rasuse mõttes. Igal laulul on midagi ütelda. Postimees, 30. juuli 1909. Ka eesti muusikas saare lauludes hõõgub nagu süte all salalik elu tuli, luurab müstilise hämarikus asiaadi, pestjade ornament. Et meie sugugi unimütsid ei ole, sellest annab juba see tunnistust, et vanasti meil natuur, talentidest raps, soodidest sugugi puudust ei olnud. Ega muidu meie rahvaviisid nii lopsakalt ei oleks tärganud. Eesti muusika iseloomulik ilmend 1913. Aga ta. Seitsmenda üldlaulupeo sümfooniakontserdi kavas oli Mart Saare poeem ja prelüüd sümfooniaorkestrile. Sel puhul kirjutas andlal bet Virk House Tallinna teatajas 18. juunil 1910. Saareorkestritöösid ei tahaks ma küll enam hea meelega teist korda kuulda, nii palju kui ma ka selle helilooja võimisest vokaalmuusika loomises lugu peal. Peab ikka meeles pidama, et iga helitöö midagi sisaldama vähemasti kujutama peab. Kuid disson manside rägastikus ilma sihita ümber eksimist ei või veel helitööks lugeda. Mart Saare loomingust kirjutavate isikute hulgas on üks, kes laiemale ringile praegu võib-olla peaaegu tundmatu. Nii pealiskaudne on meie huvi oma lähemalt naabrite kultuuriajaloo vastu. Aga kes 20. sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel oli läti juhtivaks muusikakriitikuks. Jutan Jaanise saalitisest läti heliloojast, kes õppis Peterburi konservatooriumis orelit, homiliuse ja Hanschini klassis kompositsiooni, Leadovi, Vitoshi ja teiste juures. Saalitise helilooming piirdub koori- ja soololauludega. Jaanise saalitis oli pisut noorem kui Eesti õpingukaaslased oreliklassist. Saar ja süda. Saalites sündinud 1884 ja surnud 1943 oli saare üks paremaid ja lähedasemaid sõpru juba Peterburi päevilt. Saare asumine Tartusse 1908 tähendab et saalitise igakordne tee Peterburist Riiga viis ju üle Tartu ja see tähendas ehkaa Tatu peatust. Kuna Saksa okupatsioon Lätis oli toonud mitmed muusikategelased ja heliloojad sõjapõgenikena Tartusse, kujunes kunagistest õpingukaaslastest Peterburi konservatooriumis. Esimese maailmasõja ajal entusiastlik muusikute ring. Tänu kellele elavnes Tartu muusikaelu? Oletagem nende hulgas Joosep, sviidolsid Alfred kaldentšit ja jaanis allitist. Seitsmeteistkümnendal juunil 1910 ilmub ühes Riia juhtivas ajalehes saalitise artikkel, kus on ka muuhulgas saarest. Saarel on kõige paremini korda läinud tumedat möödaniku müstikat üles nõiduda ja muusikas muinasaegseid lugusid illustreerida. Ka uus psühholoogiline luulekeel ei ole talle võõras. Tehniline töötlus ja kirjaviis seisab kõige lähemal vene muinasjuttude ja legendide heliloojale Rimski korsakovile. Kuigi saare viimaste teoste faktuur on juba palju modernsem, dissonantsi rikkam ja suundub lähemale rahvalaulule. Nende harmoonia ei piirdu ainult Diatoonikaga, oluline koht on antud ka Kromatismidele. Hoolas väljatöötlus ja impulsiivne kunstniku tunne annab tema töödele. Jääma väärtuse laias rahva hulgas, aga nad niipea küll veel vastukaja ei leia. 1915 jaanis saalites Mart Saarele. Mõistan topelt huuga, jutumärkides sinu elus ei ole just lihtne. Aga juhindu ainult oma vaistust ja arusaamisest ja püüa samal ajal olla üldinimlikult kannatlik suhetes mõlemaga. Kõik laabub lõpuks isenesest sest õnn on veel selles, et sul on tegu selliste inimestega, kes suhtuvad kunstiküsimustesse ja kunstniku loovisiksuse vajaliku austuse ja tähelepanuga. Aga kui palju on juhuseid, kui selles küsimuses ilmneb täielik mõistmatus ja nürimeelsus? Jaanis saalitis oli siis järelikult pühendatud Mart Saare isikliku elu hingeprobleemidesse ja mõistab teda toetada. Sallitis oli uue muusikahuviline, see on side, mis ühendab teda saarega kindlasti tihedamalt kui mõne teisega. Ka tema ideaal oli kaasaegne helikeel, mis rahvusliku eneseväärikuse väljendus ja isikliku kunstikeele leidmine üheskoos oleks. Saalites laiendas saare teoste toime ja teadvustamise areaali Läti lugejate hulgas. Prohvetlikult kõlavate sõnad 23.-st aastast. Oma olemuse avab saare muusika ainult aja jooksul. Siis võidab ta endale püsivaid austajaid. See on nii. Loodus on pannud taolise muusika loojate hinge rohkem vaimset ilu ja saladusi. Aleksander Läte Postimees number 108, aastast 1917. Suur osa meie lauljatest ja laulukuulajatest on võõras kõigepealt germaanlaste laulu õhustikus üles kasvanud, neid on suhkrusaiaga söödetud. Saare laulud ei ole suhkrusai, vaid nemad on leib, mis meie kehakohane. Eesti kunstnikest interBrettidest tõstis lätte esile Tobiase esinemist klaveril ja orelil ja saare orelimängu. Lennart Neumann Postimees 19. aprill 1924 kas Eesti muusika Pariisi olümpiaadile? Naiman teatab, et sai paari päeva eest Läti helikunstniku Alfred kaldenši mõned laulud, millega hotell juba 150 trükis ilmunud laulu nimekiri leidus. Meie Mart saarel on ammugi sajand laulud käsikirjas isegi kaugemale, jutumärkides oleme jõudnud üle 100 helitöökäsikirja, põles Tartus tulekahju ajal ära samuti kreegi rikkalik noodikogu. Kui trükitud on saares ollu lauludes senini üksainuke tõesti üksainuke ka kõigi teiste heliloojate kaugelt suurem osa töid on trükkimata. Kommentaariks Saare esimene trükis ilmunud soololaul. Must lind avaldati ajakirjas Noor-Eesti 1000 910911. Sellele järgnesid 16. aastal Tartus Postimehe kirjastusel üksik väljaannetena. Neli rahvaviisitöötlust. Lennart Neumann veerud Eesti muusika ajaloost Looming 1924, number kuus. Meie üks huvitava maist talentidest on Mart Saar, luuletaja, lüürik, unistaja, müstik, salajastest sügavustest hõõgavalt luurav, tormava, fantastilise kõrguste poole, avalikult oma targa, lahtise otsaesise filosoofiaga leegitseva hinge religioositeediga tungiva Tobiase kõrval. Kaks tugevat temperamenti, üks nõiduv, unistav, uimastav, teine, kihutav, selgitav, seletav tobias omis, helides aforistlikult mõtlev, vaimukaid sädemeid, pildu saar pikaldase ümmarguse maaviisi kontuuriga mõlgutaja saare impressionistliku ilmega kompositsioonides leiduvat disson. Ansside kuhjatised hirmutasid meie publikumi ära, kes ei jõudnud jälgida saare peent meeleolu muusikat. Kuid mitte üksi siin, vaid ka saare puht etnograafilised tööd tundusid meie publikumile kaua aega võõrastena, niiet saart, kes nüüd üks meie võib-olla isegi laialdaselt kõige rohkem lukku peet tuist komponistidest kaua aega, kui andeta otsitud tehtud kompanistiks arvati. Mart Saar on eesti rahvaviisi omapära otsinud, selles stiilis omapäraseid töid loonud kui ka rahvaviisile enesele huvitava kunstilise välja töötuse andnud. Nii homo fooniliselt Kuiga Polifooniliselt neid kooridele ümber luues. Saar on see meie komponestidest, kes eesti stiili otsimises ja loomises kõige õnnelikum ja produktiivsem olnud. Riho Pätsi mälestustest loeme. Artur Kapi suhtumine teistesse heliloojatest oli enamasti heatahtlik, ehkki vaevumärgatavalt tooniandva hoiakuga. Mart saaresse, kes oli oma muusikalise alghariduse saanud ju temalt suhtus ta algul kuidagi reserveeritult teda ilmselt häiris teatud aupaiste, mis hakkas ümbritsema saart kui omapärast rahvuslikku väljenduslaadiga, heliloojat. Mäletan, et Saare helitööde kontserdi puhul Päevalehes toodud eelteade muide minu kirjutatud, milles saart võrreldi kriigi ja Rimski korsakoviga, ajas teda marru. Ta reageeris sellele irooniliselt. Sääsest tehakse elevant. Kuid aastaid hiljem, kui saare positsioon oli juba kindlama eluõiguse võitnud, muutus kapi suhtumine temasse pooldavamaks ja tunnustavamaks. Riho Pätsi, Mart Saare õhtu ilmus Päevalehes esimesel aprillil 1925. Mart Saar oli siis 42 aastane. Vaevalt võime meie nimetada kedagi teist eesti heliloojad, kes nii suurt tähelepanu oleks pööranud eesti rahvamuusika iseärasuste peale ja neid nii uurinud kui Mart Saar. Massar jääb meie tulevasele põlvele samasuguse tähtsusega nagu venelastele Rimski korsakov ja norralastele kriid. Neljapäevasel kontserdil tuleb ettekandele Mart Saare suurem helitöö muusika. Julius Oro näidendi kadunud printsess juure. Kõnealuse kontserdiarvustused Teodor Lembalt Päevalehes ja Artur Lembalt vabas maas väljendavad kahtlust saare komponisti ande suuruses ja rahvuslikkuse väljenduse ehtsuses. Akadeemiliste ideaali normidega. Lembad üllatavad oma hoiakutega meid ehk vähem kui Artur Kapp. Aga ajaloolised faktid on peaasjalikult psühholoogilised faktid. Artur Kapi õpilane Riho Päts oli oma nupukesega Päevalehes andnud Saarele tulevikuluba kirja, mida kapile keegi ei kavatsenudki anda. Saar olid tollel ajal vaid 40 kahene kapp juba 47 täis. Ja polüfoonia polnud 1925. aastal talle võrdset. Vähemalt tema enese meelest noorele Hugo Lep nurmele ütlast nende esimesel kohtumisel. Poiss, pea meeles, Eestis on kolm suurt Polifoonikut. Rudolf Tobias ja Peeter süda. Ja poiss sai aru, et professor selgest viisakusest jättis oma nime nimetamata. Veel 10 aastat hiljemgi ei ole rahvaviisist välja kasvanud muusikateos mõne arvustaja silmis muudkui väheväärtuslik. Kui originaalviisi ei leita, siis tehakse jutumärkides rahvuslik laul rahva viisil. Leyerdamise teel kirjutab 1935. aastal 14. septembri ajalehes vaba maa keegi dissonants kes sarjab saart, kreeki, Pätsi haava ja teisi. Eduard Visnapuu muusika õpperaamat keskkoolidele teine Tallinn Esto-Muusika 1926. Mart Saarest peale lühikest haridustee ja loomingu üldpildi äratoomist kirjutab Visnapuu. Saare hindamisel tuleb eriliselt tähendada, et ta alaväärtus lisi töid üldse loonud ei ole. Eesti vabariik oli alles noor ja meie muusika klassikud, tobias ja süda, välja arvatud kõik alles lõigus koorilaulu arenemine selles samas raamatus. Juhime tähelepanu Šeon. Üldhariduslike koolide õpperaamat on lugeda tähtsama ja viljakama koorilaulu edendajana tegutseb Mart Saar. Suure püsivuse ja visadusega on ta rahvuslist suunda harrastanud ning sellel alal põhjapanevaid väärtusi suutnud luua. Nii ainete valik kui ka käsituse poolest, seisab saar selgetes kontuurides eesti omapärase laulu varakultiveeriana ja rikastajana meie lühikeses arenemisjärgus. Kui tänapäev saare produktsioon täielise eluõigus on omandanud ning ees kujugi on andnud ei suudetud seda alguses ometigi esteetilise naudinguga maitsta. Ka sundisid koore tagasihoidmisele suuremat tehnilised nõuded. Saare laulude edu on tähtsal määral kindlustanud nende stiilipuhtus eluline jõud ja loomulik häältejuhtimine. Seesama autor Eduard Visnapuu artiklite kogumikus Eesti vaimse kultuuri saabuda. Tõsi Mart Saar pärast lühemaid otsimisi rajas oma suuna etnograafilise helikunsti kujundamise poole. Sel teel on ta jõudnud välja kindlalt eeskuju pakkuva astmeni ning meisterlik avaldusteni. Saara arendab peamiselt laulu, milles ta esikoha annab koorile. Sooloteosed väärivad tähelepanu veel oma peenelt välja töötatud saadet ega üldiselt vastav generatsioon on tugev Eesti muusikaelu kandmises ja lehekülg hiljem, lisab autor. Juba praegu võib laiemat ringide seas märgata tunduvat tervenemist muusikalise maitse ja kalduvuse suhtes. Seitse Sammeldunud sängi. See laul ilmus Mart Saare kogumikku 10 koorilaulu esimese lauluna. Komponeeritud oli ta 1919, aluseks rahvaviis oli minna tille Theo poissi. Et pealkiri on küll, dub. Tuttav, aga teksti kaugelt mitte igaüks lugeda pole viitsinud, siis loeksin siin need sängid ette, et kuulamisel oleks võimalik täpsemalt asja sisule järele mõelda. Vaata laane. Buy peidus põõsa varjus seisab seitse Sammeldanud sängi ükson sängi hädaohtu, teine sängi orja katkes, kolmas sängi, sõja, kurnas neljas sängi, nälja, piinas viies sängi, vilets põlves, kuuessengi katku surmas. Seitsmes Tautsi tape sängi meie sugusurma sängi. Sepse eesti muistne põli murepõli kaske. Eduard Tubin kirjutas 45. aastal Mart Saare segakoorilaulu teemal tšakonni vormis klaveriteosed ballaad Mart Saare teemale ja see on eesti klaverimuusika üks suurejoonelisema idia mõjusamaid. 1964. aastal ilmus trükist Karl Leicesteri monograafia Mart Saarest Eesti riiklik Kirjastus, tiraaž 4000 eksemplari. See oli esimene ulatuslikum ülevaade helilooja elust ja loomingust. Sellele väljaandele eelnesid paar diplomitööd Tallinna riiklikus konservatooriumis Raimond lätte saare koole loomingust 1957 ja Johannes ürissoni saare soololauludest 1958. Lester Jürissoni eriala juhendaja kirjutas samal ajal isesaarest moskva kirjastuse Sovetski kampasiitor tellimisel raamatukese mis 60. aastal ka ilmus tiraažiga 2845 eksemplari. Selliseid väikese formaatilisi Nõukogude heliloojat, populariseerivaid raamatukesi tuli ka Ester Mägist jäinud hambergist. Eesti inimene võis seda sest väljaannet kätte võttes rõõmustadagi et on midagigi eesti heliloojatest lugeda sel suurel Nõukogude maal. Ja veel enam imestada, et sarja kujutav kunstnik wet luugin kaanevärvideks tões ja vaimus kasutas sinimustvalge kombinatsiooni. Leicesteri saare uurimuse eestikeelne käsikiri helilooja viimaste aastate loomingu andmetega täiendatud oli helilooja poolt läbi loetud Lester Shay andmeid Mart Saare lapsepõlve- ja koduste olude kohta eelkõige heliloojalt endalt mistõttu pilt isiksuse kujunemistingimustest pärines algallikast. Võis olla keeruline saada rääkima iseendast ja oma loomingust. Mart Saart, kes neil teemadel pikem, püüdis vaikida. Praegusele raamatute arvitajale jääbki arusaamatuks, miks raamatute trükkimine nii aeganõudev oli, et antud juhul Mart Saare Leisteri raamatu eestikeelne variant ei jõudnudki helilooja silma alla. Omaette peatükk meie muusikaajaloos on Mart Saare 100. sünniaastapäeva tähistamine eelmiste suurjuubelit tähistamise retsept Rudolf Tobias 1973, Artur Kapp 1978. See tähendas võimaluste piirides ette kanda rohkesti teoseid välja anda trükiseid, heliplaate, püstitada mälestustahvleid, avada mälestuskive ja majamuuseume või uute ekspositsiooni, koostada juubelinäitus Estonia kontsertsaalis. See kõik oli läbi proovitud. Kui Tobiase juubeliürituste koondkava lehitseda, torkab silma, et kontsertide kavades on nõukogude autorite loomingut üsna priskelt Karen Hatšhaturjan liidi auster, Dmitri kovitš ja nii edasi. Eriti kentsakas Angleeri hümn suurele linnale ühendkooride ja puhkpilliorkestriga ja Eugen Kapi Nõukogude armee võitlejate laul kullamaakontserdil 26. mail 1973. Teatud osa Tobiase loomingust oli 73. aastal ettekandmiseks mõeldamatu. Vaimulik temaatika tollel ajal ju peaaegu absoluutne tabu. Nõukogude ajal peeti hoolega silmas, kui palju rahvusskulptuurist avalikkuse ette pääses. Peeti silmas, siin peeti silmas ka Kremli lähistel. Kui nõukogude entsüklopeediakirjastus Moskvas alustas 1973 kuueköitelise muusika entsüklopeedia väljaandmist, oli põnev jälgida, kuidas kajastuvad selles Eesti muusikud. Olid Aav ja lumevariste Vahter. Vinter olid kapid kolmekesi ja koha. Aga Grecki ei olnud. Kui entsüklopeedia neljandast köitest see ilmus 1978, puudus ka Mart Saar. Tegin kolleegidega heliloojate liidus sellest juttu, aga asi tundus neile lausa uskumatuna. 1981. aastal toimuse Lillote liidust tähtis pleenum kus antud küsimus ka üles tõsteti. Tookord sain nimme ironiseeritud, et kui muusikaentsüklopeedia viimasest köitest Heino Eller ka välja jäetakse siis on meie rahvusliku muusika rajajatest plats puhas. Kohal viibinud Olav, et Eestimaa kommunistliku partei keskkomiteest reageeris ilmselt kähku sest 1982. aastal ilmunud entsüklopeedia viimases köites olid Eesti jutumärkides unustatud klassikud kõik sees. Hooletust tegelikult asjatundmatust ja hoolimatust kohtas eesti kultuuri kajastamisest üleliidulisel areenil pidevalt. Ja vägisi süvenes mulje, et sihiliku mööda vaatamist sai aina rohkem ja rohkem. 79. aastal ilmus Moskvas õpik Nõukogude muusikaliteratuuri teine köide. See oli pühendatud kõikide liiduvabariikide muusikale, välja arvatud Vene Föderatsiooni muusika, mis mahtus tunduvalt paksemast esimesse köitesse. Selles keskastmele mõeldud õpikus tiraažiga 20000 ei ole saarest ja kreegist üldse juttu. Seal on ainult Ernesaksa. Kuidas kalamehed elavad, seda käsitletakse üheksal leheküljel koos noodinäidetega ja on Tormise jaanilaulud kaheksal poolel leheküljel, kus on noodinäited, hakad, teksti nodi näidetes ei ole. Täielikult olid õpiku käsikirjast kaduma läinud artiklit Tambergist rätsast Pärdist. Kui peatoimetajaga sel teemal kontakti võeti, teatas ta otsustavalt, et tema teab paremini, mida peab ja mida ei pea trükkima. Nimetatud seigad on siinkohal ära toodud, et noorem kuulaja taipaks pisutki üldist atmosfääri, mis valitses Mart Saare 100. sünniaastapäeva ürituste ettevalmistamise ja läbiviimise ajal. Eesti NSVs. Mart Saare juubeliks tahtsid ürituste tegelikult korraldajad esinejate geograafiat laiendada rahvusvaheliseks. 80.-te aastate algus oli Brežnev aja stagnatsiooni surve kulminatsiooniks. Ideoloogia sektori nõudmisel tuli loobuda kõikidest välisesinejatest, kes polnud Nõukogude Liidu kodanikud. Nende nimed ja pildid võeti ürituste koondkavast välja nii viimasel hetkel, et uut trükki laduge jõutud enam teha. Mõnedki karid veeresid kogemata, see tähendab veeretati korraldajate teele. Nõudis närvikulu ja entusiasmi, et kõik siiski sujuks. See, mida võimud kartsid ja takistada püüdsid, toimus ometi. Saare juubelikontserdid kujunesid rahvuslikkuse manifeste aktsiooniks. Külalissolistid ja koorid Riiast ja Vilniusest, Leningradist, Moskvast. Küllap taipasid, kui oluline on rahvuskultuurile laiema kõlapinna andmine taipasid saali reaktsioonist ürituste erilisust. Nooremale põlvkonnale peab meenutama, et 1978. aastal oli Moskvas vastu võetud Ministrite nõukogu otsus vene keele osatähtsuse edasise suurendamise kohta. Ja seda viidi rahvusvabariikides väga jõuliselt ka ellu. Sellel foonil on võimalik pisutki aimata, mis toimus kuulajate südameis, kui Nõukogude Liidu rahvakunstnik tippsolist Jevgeni Nester enko. Ühel Mart Saare juubelikontsertidest esitas kolm Mart Saare laulu puhtas eesti keeles. Jood talvise. Kuu pöördus ess. Mis siin, igatsus? Leenu. Taru väljaka ja Naan Põllu esinemised olid küll ära keelatud, keskkomitee poolt aga Nesterenkov võimelisus laulda peaaegu laitmatu hääldusega. Originaalteksti oli ilmselt keskkomiteele ehmatav üllatus. Ja samavõrra meeldiv äratundmine tol korral saalis istujatele. Saare juubeliüritusi oli tegelikult toimunud kevadest saadik. Teatri- ja muusikamuuseumi teaduslik konverents aprillis taidluskooride festival-konkurss, mais, valikkooride laulupäev Viljandis ja Suure-Jaanis, juunis ka juubeliürituste tihe programm neljal päeval septembris teaduslik konverents seitsme kontserdiga monumendi avamisega Kadriorus uue ekspositsiooni avamisega Hüpassaare majamuuseumis. Juubelimedal postkaardid, filmid seitse televisioonisaadet raadiosaateid, artikleid ajakirjanduses üle veerandsaja heliplaadid, noodid, personaalnimestik, mis vaeva nõudis tegijatelt koostajatel korraldajatelt, et kõik see õigeks ajaks valmis saada, hoolimata nõukogude bürokraatia ükskõiksusest ja sihilikust aeglusest. Seda teavad vaid tegijad ise. Malt saare 100. sünniaastapäeva tähistamine ei lõppenud juu Tallinna piduliku kontsert-aktusega Estonia kontserdisaalis 26. septembril 1982. Kuigi selle kontserdi lõpp kiskus vägisi juhtivate seltsimeeste meelest ebasoovitavalt rahvuslikuks. Kui palju koore korraga laval ühendkoorid lõpuks koos külaliskooridega Lellot laulmas siis tunded, mõtted Mart Saare juurest meie eneste toonase elu juurde. Väljendusid üsna täpselt laulusõnades, mis need ohjad Meida hoidvad. 27. septembril jätkus saare üritusi Viljandimaale. Hüpassaares majamuuseumis avati uus ekspositsioon, nagu öeldud. Vardo Rumessen mängis Mart Saare klaveril. Saare õetütar Hilda Toomsalu kostitas külalisi omaküpsetatud leiva ja maapiimaga mida kõik lasid endale hea maitsta. Ka need hallides riietes absoluutse kuulmisega muusikateadlased, kes Naan Põllu musta Volgaga kohale toimetasid. Noorematele kuulajatele. Välismaalane ei tohtinud nõukogude perioodil Tallinna piiridest väljaspoole minna. Tungival vajadusel tuli selleks taotleda luba ja saatemeeskond riiklikust julgeolekukomiteest. Saare üritused jätkusid Oktoobrikuus, vokalistide konkursi ja klaverimuusika festival konkursi näol. Ka pandi toimehooajal 882 83 soololaulude kontsertsari. Ilmusid Saare soololaulude teaduslikult kommenteeritud noodiväljaanded. Nendega. Ta muuseas ka heliplaadid. Selle ettevõtmise taga oli Vardo Rumessen aktiivselt tegev. Paljudel kuulajatel on kodusel raamaturiiulil Mart Saare juubelialbum, mille tegemisse aktiivselt sekkus Eestimaa Kommunistliku partei TAI ideoloogiasekretär reglementeerida näiteks sõnana rahvuslik kasutamise sagedust. Ka selle albumi koostamine oli suuresti Vardo Rumessen õlul. Trükitehniliselt too väljaanne vaevalt kedagi praegu rahuldab, aga sisuliselt arvatavasti küll. Juba idee ajalooline materjal fotokoopiate kättesaadavaks teha on tolleaegseid. See on 80.-te aastate alguse tingimusi arvestades. Palju väärt. Album tuli trükist mitte juubeliks, vaid hea nõukogude tava kohaselt ikka aasta hiljem. Niisuguse hilindamise taktika tõelist põhjust võime vaid aimata. Aga albumi tiraaž 12000 müüdi läbi suhteliselt kiiresti. On veel üks saare suur juubeliga seotud väljaanne, millel peatuksin teaduslikku konverentsi publitseeritud ettekanded originaalis ja resümmeeritud tõlgetega. Selle väljaandmise aasta on 1984 rotaprintväljaande tiraaž 200 eksemplari oli tasuta. Laialijagamiseks. Olen üks kõnealuse üllitised, tänulikke tarvitajaid. Ja refereerin siinkohal 12-st ettekandest ühte olekolovski meloodilise alge osatähtsusest saare mitme häälsuse kujunemisel. Mart Saare mitme häälsetele rahvaviisi töötlustele, mis kõnelevad kontrapunktilisest kooristiilist meloodia Polifoniseerimisest kui stiili määravast, loomemeetodist. Saare laulev harmoonia ei teki mitte akordidest ja harmoonia järgnevustest vaid meloodiliselt iseseisvatest laulvatest häältest, mis üheskoos moodustavad Polifoniseeritud mitmehäälse faktuuri. Kolovski, kes terve elu oli pühendunud euroop, Bach koorimuusika uurimisele väitis, et saare tehtu koorimuusikas on 20. sajandi Euroopa muusikas unikaalne. Oleme varasemates saadetes põgusalt nimetanud Johannes Jürisson keda paljud Tallinna muusikakoolis ja konservatooriumis, aga ka kultuuriülikoolis õppinud teadsid kui pühendunud Mart Saare loomingu uurijat, ropageerijat, Hüpassaare, matkade initsiaatorid, saarevaraste soololaulude publitseerijat. Saare suur juubelieelsel suvel tuli trükist Jürisson koostatud ja suures osas ka kirjutatud raamat Hüpassaare laulik Mart Saar kus koostaja nimi on lihtsalt ära unustatud. Kõik need, kes kõnealuse raamatu omanikud on, võiksid koostaja nime tiitellehe pöördele märkida lugupidamisest mehe vastu kelle pühendumine aitas suuresti kaasa saare loomingut. Kui tundmisele ja Ka seoses Eesti rahvusliku mõtte järjepidevuse äratundmisele sõjajärgse põlvkonna teadvuses. Ja seda mitte ainult kirjasõnaga, vaid kõige lihtsama jalgsimatkaga. Jürisson tekkinud sellest iial. Aga teadis arvatavasti küll, et inimese mälu on emotsionaalne. Kõndida läbi metsade ja üle raba et näha põhjavaimu autorit. Aga ümbrust, mis selle laulu tekkeks möödapääsmatult vajalik. Ja see laul ei ole iial teie jaoks üks lugu paljude seast vaid üks ja eriline, milles õnnelikul hetkel on ühinenud luuletaja, helilooja ja epassare. Kuulsite kolmandat saadet sarjast Mart Saar 125. Kõlasid Mart Saare teosed Grelüüdid number kuus, kaheksa, 10 ja 11. Vaikus pulmalaul ilmud kui unistus seitse Sammeldunud sängi lõputa teel ja põhjavaim. Saate autor oli Tiia Järg, helioperaator Katrin maadik.