Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Kahe Ameerika ettevõte Microsofti MPC portaalis kirjutab mure jutu Michael Rogers pealkirja all, mis on sõnade väärtus? Artikli sissejuhatuseks on lühike meenutus aasta tagusest Washington Posti kommentaarist täiskasvanud kodanike lugemisoskuse testidest, mis on viimased 10 aastat demonstreerinud olulist langust trendi ehk suutlikkust teksti lugeda ja sellest aru saada on hakanud kaduma. Ja keeleteadlastel on pea tühi koha pealt, kus taolisele lugemisvõimetuse nähtusele selgitust otsida. Probleemi jaani balla teinegi näide pärskest kolledži lõpetajate suutlikkuse testist natukene keerulisema sisuga raamatu sisu mõistmisel ja sellest üldistuste tegemisel. Taolisi lugemissuutlikkusega õpilasi oli 31 protsenti. See tähendab, et noorte koolilõpetajate hulgas kohtab kaks korda sagedamini tuleviku rajajaid kellele raamatu lugemine on liig keeruline ülesanne. Kui tänane trend jätkub, on aastaks 2025 vähemalt kõnesolevate mõõtmiste maal Ameerikas alles vaid viis protsenti noori, kes suudavad natukene paksemaid raamatuid kõnelemata siis ülikooliõpikuid lugeda. Aastal 2025 vajab keskmine ameeriklane umbes 100-st sõnast sõnavara tüüpilise nendele mõeldud tekstilõigu mõistmiseks. Seda on kerge mõista, kui vaadata, mida enamus noori täna loevad see tähendab taoline jutumärkides kirjandus moodustab üha suurema osa päevasest lugemisvajadusest. Mõtelge kompaktsetele reklaamlausetele, lühikeste tihti ebagrammatiliste e-kirjade välksõnumite SMS-ide ning visuaalsele kommunikatsioonile rõhuva multimeediapiltsõnumite rolli suurenemisele. Peamine tekstiruum, mida iga päev loetakse veebist leitav. See on omakorda väga erinevatel põhjustel optimeeritud lühikesteks, lihtsateks, teksti lõikudeks, mida ei pea tihti lõpuni lugema, sest poole pealt saab hüperlingiga ennast lennutada kusagile mujale. Artikli autor Mike Rodgers kirjeldab, kuidas juba täna on ameeriklaste peamiseks infoallikaks ette loetud tekst nii raadiost, televisioonist kui selgelt on näha, kuidas tehnoloogia lihvib oma oskuseid teksti ettelugemiseks suvaliselt tekstikandjalt ehk teiste sõnadega täiesti kui pole, mida lugeda siis miks peakski omama sellist võimet seda enam, et lugemine ei ole ju loomulik bioloogiline tegevus. See on kultuuriline harjumus, mida viimased paarsada aastat on laiadele massidele esitatud kui ühiskondliku hüve. Ja sellel ajal oli kõik OK, kuna puudus vastav tehnoloogia. Kuid paarisaja-aastane harjumus ei tähenda ju bioloogilist kohustust. Michael Rogers arvab, et aastaks 2025 ongi kogu Ameerika ühendriikide jaoks vaja vaid iga kümnendat inimest kes suudab pikemat teksti lugeda. Nemad siis vahendavad teistele kas loengute, filmide või kuuldemängude abil, mida raamatutes kirjutatakse. Täna ongi õige aeg otsustada, kumma rahvakihi sekka soovib tänane noor ennast paigutada. Need, kes eelistavad olla 10 protsendi lugemisvõimeliste seas, arvestage, et peate ujuma vastuvoolu ja mida aeg edasi, seda raskemaks allegooriline ujumine muutub tänu kärestikele ja üha tormilisematele sündmustele. Need aga, keda köidab olla 90 protsendi kodanike hulgas, siis ärge laske lugemisoskuse kaotamisest meelt norgu. Nimelt ei ole olemas nõndanimetatud õiget lugemis oskust. On olemas kommunikatsioonivõime, mis muutubki koos keskkonnaga. Võib-olla tõesti on raamatute aeg lihtsalt otsa saamas.