Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Huvitav, et need riigid ning sotsiaalsed grupid, kus sõna odav ja tasuta ning telekommunikatsioon annaksid üheskoos kõige suuremat efekti siis samad riigid ja sotsiaalsed kooslused kipuvad üha tarmukamalt keelustama tasuta internetitelefoni. Skype või teisiti öeldes on Skype'i seni laugel Askumisega teel ees mäkketõus alustades ilmse ja arusaadav, aga Skype'i pakutav võimalus suhteliselt turvaliselt ja enamuses tasutud moel aidata kahel internetti suvalises punktis asuval inimesel omavahel kõneleda ei meeldi tavaliselt riikidele, kus riigivalitsejad ei usalda oma rahvast või siis on samadel meestel ja naistel kahju loobuda telefoniettevõtete sponsorluse eest nagu näiteks Valgevene, Namiibia või bangladeshi. Kuid seda üllatavam on kuulda, et terve hulk Ameerika ülikoole on kas juba keelustanud või räägivad kõvahäälselt taolistest plaanidest. Näiteks on nii toiminud Californias asuvatest ülikoolidest Sealne osariigi California State University ja siis veel lihtsalt California Ülikool, mis asub Santa Barbaras ning nädal algas teatega, et Sancho seest eiti University keelab samuti nii üliõpilastel kui professoritel epikasutamise ülikooli territooriumil. Põhjus ei ole ülikooli administratsiooni vajaduses vanamoodsa telefoni keskjaama abil pealt kuulata ülikooli liikmete kõnelusi. Ega põhjus pole ka selles, et ülikooli administratsioon kuuluks kohaliku telefoniettevõte omanikeringi. Põhjuseks tuuakse asjaolu, et Skype, mis on oma olemuselt hajutatud, võrguressurssi kasutav teenus kulutab küll ühe kõne kohta arvutiomaniku ressurssi suhteliselt vähe kuid teeb seda ka siis, kui arvutiomanik parajasti ise ei kõnele. Arvestades, et ülikooli territooriumil on tuhandeid Skype'i kasutavaid arvutusi, teid, kus ühe arvuti Skype'iga seotud side mahuks on mõõdetud gigabaidi andmemahtusid siis pole ime, millise põntsu see paneb kogu ülikooli internetisidesuutlikkusele. Ja nii pole imestada, miks just ülikoolid on tahtmatult innovatsiooni lipulaeva Skype'i keelustajate esirinnas. Olukorrale on olemas ka lahendus, kus iga Skype'i klient saaks enda telefoni tarkvara konfigureerida, nii et see ei käituks kõiki teenindava nõndanimetatud super sõlmena. Probleemiks on siin aga see, et seda on tavakasutajal üpriski keeruline teha, mistõttu jääb see tihti tegemata, isegi kui ülikoolid levitasid lendlehti, kuidas Skype'i konfigureerida. Ja teiseks probleemiks on sisuliselt asjaolu, et taoline klient käitub Skype'i kogu ideoloogia vastu sest viimase talitluse aluseks on sama ideoloogia nagu failivahetusprogrammi telgi. See tähendab, et kui sa saad ise, siis jaga ka teistega. Tegemist on kõigile ootamatu olukorraga, sest ülikool koosneb üliõpilastest, professoritest, kes kõik oleksid hea meelega odava telefoniteenuse kasutajad. Teisalt on aga nad samal ajal kriitilised internetisidetarbijad, kes pole rahul, kui sidekanali jõudlus hakkab langema. Viimase vastu leiaks rohtu sidekanalit juurde ostes, kuid selle koha peal sulgub teine nõiaring ehk sellisel juhul ei oleks ju tegemist enam tasuta telefonisidega. Näiteks sama loogika järgi ei keelustati Sanhose ülikoolist Skype'i kasutamist ühiselamutes sest tegemist on isemajandavad ettevõtetega, kus üliõpilased maksavad Skype'i lõbu kinni läbi üürimaksude sega. Lõpetuseks pole muud tõdeda peale kahe asja. Esiteks, et igal rõõmul on lõpuks piir ja teiseks, et tasuta asju pole ikkagi olemas.