Tere eetris anportaal, tehnoloogiakommentaar esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari eesmärgiks on arutleda selle üle, kas meie aastatetaguse internetiseemnete koolidesse viijaks valitud tiiger on sobilik kuvand. Nimelt kui Tallinna loomaaias tiigreid külastada, selgub, et need loomad on rahvast raudvõrega eraldatud ja puuri juures on piktogramm, mida vaadates hakkab käsi valutama. Sellel on kirjeldatud kätt, mis asub hirm teravate valgete hammaste vahel. Nii ongi loogiline küsida, mida Tiigrihüppetegijad omal ajal silmas pidasid. Ka seda, et tiiger nõtke ja tugev loom, mis ületab enamuse vastutulevatest raskustest või hoopiski seda, et kui õppuritele internetti lähemalt tutvustada, saavad nad varem või hiljem valusasti hammustada. Ilmselt mõtles avalikkus pigem sellele esimesele positiivsele alternatiivi-le. Seda enam, et tiigril on nägu naerul. Tänaseks peaksime olema jupi jagu targemad, seda enam, et ka loomaaia tiigri ambuteerimine naeratus tundub esialgusõbralikuna. Selle kõvera jutuga sooviksin raadiokuulajale tutvustada Michigani Ülikooli teadlaste hiljutise uurimuse tulemusi. Vaatluse all olid õpiraskustega üliõpilased. Üheks kahtlusaluseks noorte inimeste edukuse murendamisele oli Ülikooli aastatega samal ajal saabunud nii faktiline kui juriidiline iseseisvus mille üheks manifesti aktsiooniks on süvenemine alkoholi mõju tunnetamisesse. Umbes kaheksa ja pool protsenti üliõpilasi üritasid oma olukorda seletadagi hüpoteesi ka, et nende hinnete languse taga on liiga pikale veninud eksperiment etanooli ja muu joovastava maailma tundmaõppimisel. Paraku pea iga viies üliõpilane tunnistas, et nende õppeedukuse languse peamiseks põhjuseks on internet sugude kaupa neiud internetti haiguse suhtes immuunsed mad. Neist tunnistas Interneti-halba mõju umbes 13 protsenti vastanutest. Noormeeste puhul langetab internet aga juba iga neljanda üliõpilase õppimisvõimet. Tüüpilise internetti tiigri poolt hammustatud üliõpilase puhul on silma torkab see, et ta ei torka millegi poolest silma. Nad ei loo probleeme teiste inimestega ehk nagu aasta alguses New Yorgi Schilleri polütehnilises instituudis läbi viidud samalaadse uuringu tegijad iseloomustavad, ei satu need üliõpilased radarile. Viimane on mõistetav, sest nad ärkavad ellu alles küberruumis ja tavamaailmas helistavad iga vaba hetke täita sellest lahkumisega. Samal ajal kui tüüpiline hüperaktiivne, nõndanimetatud õpetaja, peavalu tüüpi õpilane tegeleb mõne koerustükiga. Viimased on hästi nähtavad, siis nõndanimetatud õpetajate toa seinal asuval mõttelise radaril. Kokkuvõtlikult peabki tunnistama, et koolides ja ülikoolides internetti kättesaadavusele tehtud kulutused osutuvad tihti kahjulikeks märkimisväärsele osale õppijatest valikuvõimalus tunni ajal loengumaterjali oma sülearvutisse koguda või alternatiivset internetis surfata ning sõpradega chat. Teda on paljudele hukatuslik nagu sireenide laul meremeestele. Paljude õppurite tähelepanu- ja keskendumisvõimet suretavad, lisaks arvukad onlain-mängud ja teised nõndanimetatud internetisõltuvuse allikad. Optimistlik üliõpilane loeb sellesse enam vist välja, et alkohol ei ole sugugi kõige ohtlikum aine planeedil maa ja neil on õigus. Üle kooliaia hüpanud internetitiiger on ju palju ohtlikum.