Algab teine saade Tiia Järgi neljaosalisest sarjast, mis pühendatud Mart Saare 125.-le sünniaastapäevale. Selles saates on käsitlusel interpretatsioon Mart Saar kui interpreet ja Mart Saareteoste interpreedid. Mart Saare esimene ajakirjanduses fikseeritud esinemine publiku ees toimus 1902. aasta suvel Suure-Jaani ilmatari seltsi piduõhtul. Saar esitas Felix Mendelsoni fantaasia fism moll mille kohta ütlevad pianistid, et ei ole sugugi lihtne lugu ja saatis soliste. Ajakirjandus tõstis esile saart kui solisti, kes klaveri pääl agaralt tegev oli kalla. 16. juuli 1902. Laiema ulatuse sai Mart Saare kontserttegevus 1903. aastal. Aprillis esinemine klaverisaatjana Peterburi Eesti karskusseltsi piduõhtul, juulis kontsert Viljandi lähistel, Kõpu kirikus, augustis osalemine kontsertidel Suure-Jaanis. Neist kaalukam oli kohaliku kooriga kahasse tehtud kontsert Kõpu kirikus. Kava üheksast numbrist laulis koor neli lühemat pala, mis olid nagu lõdvestus momentideks monumentaalsete orelipalade vahel. Kavalehe lõpus on märkus vastutav emmsaar. Arvatavasti tuleb sel ajal mõista ürituse organiseerimist, kava koostamist ja üldse mõtte algatamist. 1902. aastal, kui toimus saare esimene avalik esinemine pianistina, oli interpreet jõudnud õppida Peterburi konservatooriumis ühe aasta. 1903. aasta suveks jäi saarel selja taha tolle kõrgkoolid, teine õppeaasta. Milline võis olla noore pianisti tehniline tase mainitud aastail, kuidas kulgesid tema õpingud klaveril ja orelil. See, mis arhiividest on uurijatele kätte puutunud, kõneleb nõnda et Mart Saar 1902. aastal üldklaverist puudunud 20 tundi. Eksam lükati edasi, põhjuseks õpilase käe haigus. Järgneval aastal näib asi veelgi rohkem allamäge minevat. 1903. aasta protokollist selgub, et õpilane külastab tunde vähe ja edusammud on tühised. Eksamihinne kolm. Veel 1904. aastalgi kurdetakse Mart Saare vähest osavõttu õppetööst. Ikka jälle tuuakse esile õpilase käehaigust. Mis siis juhtus Mart Saare käega? Selle kohta teadis omal ajal üht-teist rääkida helilooja vend Hans Saar kord kodutalus loomi karjatades elavnenud saare fantaasia roninud viljaväravatele, et tollest kõrgest kantslist pastori kombel kogudusele rateetilisi manitsussõnu ütelda. Muidugi käis asja juurtega orelimängu imitatsioon suurimal ekstaasi puhangul varisenud aga viljaväravat kokku. Käsi saanud niivõrd tugevasti vigastada, et jutumärkides pastorit polevat hiljem sõjaväkke võetud. Vasak käsi jäänudki paremast nõrgemaks. Et asi tõsine olnud, seda kinnitab ka arstituvastus aastast 1930 on olemas osaline vasaku küünarliigese liikumatus. Helilooja õetütre Hilda Toomsalu mälestuste järgi olevat kirjeldatud õnnetus toimunud mõni aeg enne konservatooriumi astumist. Toodust võib teha mõningaid saare õpinguid valgustavaid järeldusi arvestades interpreedi kestvat käehaigust, pidevaid klaveritunnist puudumisi samaaegselt, aga esinemisi teisel ja kolmandal aastal ning esitatud palade tehnilist taset peab arvama, et saarel oli juba enne konservatooriumi astumist küllaltki tugev tehniline baas, mille ta oli omandanud isa Mihkli ja Suure-Jaani köstri Hans Kapi juhendamisel kõige rohkemaga väsimatu, harjutamise ja iseõppimise teel. Võimalik, et Mart Saare käe haigus polnudki klaverimängu seisukohalt nii traagiline, kui ta seda oma õppejõule serveerisid. Klaveritundidest eemalejäämise tõeliseks põhjuseks võis olla ka sobimatus õppejõuga. Pealegi võis ta sel teel võita aega oma lemmikinstrumendi oreli harjutamiseks. Oletuse kasuks räägivad mõnedki tõsiasjad. Olnuks käe haigus tõsine, poleks ta suutnud ka suvistel kontsertidel nõudlike kavadega esineda. Pealegi on oreli kui eriala instrumendi eksamihinded läbi aastate igati kõrged. Lisaks leidub orelieksamiprotokollis märkus väga heade eeldustega. Harjutab palju. Nii või teisiti. Interpredina oli õpinguaastatel Mart Saar tegev ka Peterburi eesti seltsides mõnikord Peterburi Jaani kirikus, kus ta sageli olevat asendanud Rudolf Tobiase. Regulaarselt esines ta koolivaheajal kodualevis Suure-Jaanis. Tema repertuaaris on teosed Schopernipolonees, Leonardo prelüüd, kriig, liblikad, Schumanni sonaat, g-moll on Beethovenit, Mozartit ja lisaks ka tema enese loomingust mõningaid palu. 1907. ja kaheksandal aastal toimub aina tihedamalt kontserte Mart Saare osalusel, eelkõige organistina. Ajakirjanduses ilmunud hinnangute põhjal võib saarest kui organistist saada teatava ettekujutuse eeskujulik tehnika, maitsekas registratsioon, veenfraseerimis, oskus, värvikas, manuaalide vahetus, orkestraalne kõnevus. 1908. aastal toimunud kontserdi kohta märgib arvustus, et saaremäng ei ole mitte üksi selge, vaid otse läbipaistev. Orel muutus värvikuse poolest täieliseks orkestriks. Arvustaja lisab. Ülepäev peab härrasaare kohta tähendama, et tal palju orelitehnikat on. Häälte väljavalikus ja fraseerimises on ta täitsa meister. Saarel debüütesinemine pianistina Tartus toimus 1908. aasta 27. septembril. Tolle Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste koolipiduõhtu kava silmitsedes paistab Mart Saar seal kesksena silma. Kuuest muusikalisest ettekandest kolm kuulus Mart Saarele lisaks helilooja poolt juhitud segakvartett. Ka esitab Mart Saar oma loomingust paar klaveripala. Kriitika, märkis noor kunstnik Mart Saar mängis rohke tundmusega klaveril paar oma helitööd ette ja stuudioosus. Näiman laulis kaks tema komponeeritud laulu helilooja enese klaveri saartel ette. Helitööd, milles rohkesti iseloomulist algu päralisust tundus, võeti kiiduavaldustega vastu herra näimanni. Ta kandmine oli tubli, rahvast oli õige rohkesti. Tartu aastail ilmneb saare järjest süvenev huvi rahvaviisi kasutamise vastu. Oma loomingus. On juuresolijate mälestusi saarest, kes seltskonnas istunud klaveri taha improviseerima rahvaviiside teemadel. Ja seda juba 1910.-st aastast. 1913. aasta suve veetis Saar Suure-Jaani lähistel Olustveres oma vana tuttava rekordi kooli õpetaja Aleksander Pajuri juures. Sealt kirjutab ta oma armastatule Liine Palmannile. Olen praegu õige kõvasti rahval laulude kallal töös. Täna lõpetasin 10 rahvalaulu klaverile ehk soololauluga, Atlibitum läheb õige jõudsasti. Enne ma siit paigast ei liigu, kui ma 20 rahvalaul olema valmis teinud. Loodan, et seda tuleva nädala keskpaigaks juba valmis saan. Praegu olen õige suures tööhoos, nii et suvitamise pääle mõelda ei saa. Neid rahvaviise esitas Mart Saar mitmetel üritustel suure menuga, eriti muidugi noorema kuulajaskonna poolt, leidsid need tormilist vastuvõttu. Saar saadab lauljat koori, esitab mõned soolopalad orelil või klaveril. See on interpreet. Saare stereotüüpne esinemine neil aastail arvukatel kontserdil, teedel tähelepanu äratab, et tema avalikel esinemistel ei ole kavaste püssikask Reabini teoseid. Kuigi need kolleegid kaasaegsed talle palju inspiratsiooni pakkusid. Mart Saarest kui organistist on jooksvas kontserdikriitikas jutu tunnustavalt. Saar on suure andeline ja peenemaitseline orelimängija, kellel mitte ainult laitmatu tehnika ei ole, vaid kes ka sündsa registreerimise läbi näitab tema oma kunstipõllul täitsa kodus on. Saarest kui organistist on meieni jõudnud vaid kirjalikult, muljed ja mälestused. Lisage siia Peeter süda paar kirja, mis illustreerivad kuulsat ütlust prohvetist omal maal. Peeter süda Mart Saarele Tallinnas 16. mail 1914. Et sa Kaarli kiriku organisti koha pääle kandidateerid, see on väärt tegu. Mina ise ei kandideeri. Valimine on varsti selle kuu lõpul. Tunnen sinu järele, suurt igatsust oleks ikka tubli tükk, kui sina Tallinna üle koliksid, siis hakkan mina ka enam tööd tegema. Tallinnas, kuues juuni 1914 armas sõber saar. Kaarli kiriku organisti valimist ei ole ikka veel olnud, arvatavasti läheb ka juunikuu veel mööda, kus proua Teder organisti palga omale saab. Proua Teder oli hiljuti lahkunud Kaarli kiriku organisti abikaasa. Sellest asjast tean veel seda pajatada, et Kaarli mehed Topmanni hea meelega oma orelipingil näeksid. Peakoosolek olla ühel häälel otsustanud nii kui Topmanni poolt ja tuleb senisele palgale 200 rubla veel lisada. Minul ütles Stockmann, et ta siiski seda kohta ei soovi. Vana orel ja külm kirik talvel ei avalda külge tõmbamise võimu. Sel samal põhjusel ei ole mul ka lusti seda kohta vastu võtta. Peaasi, miks Kaarli mehed Stockmanni tahavad, on see, et nad omale hääd kirikulaulukoori ja koorijuht ei tahavad. Kui Topman kohta vastu ei võta, siis loodan, et sina tingimata valitud saad. Kui sul saladusi kirjutada on, siis tee seda kinnise kirjaga. Meil korteris on praegu väga palju kirjaoskajaid. Viies juuli 1914, armas sõber saar. Neljandal selle, kui päeval oli Tallinnas Kaarli kirikukonvendi koosolek, kus organisti valimine päevakorral oli ja tead, keda valitud sai. Kasemets Se muusikaliselt kurb ja ilma andeta käperdaja hiilgav tunnistus Kaarli kiriku konvendist. Mind imestas see asjalugu, et peale kasemetsa nii rääkis köstriemand, teisi kandidaate Sid ei olnudki. Aga sinu oma, kas võtsid tagasi? Top man ka? Ei tahtnud. Paljude tervistega Peeter süda. Saarekuid pianistiga on lugu tegelikult üsna samane. Saarest kui pianistist on meie kasutuses vaid üks osa saared teisest testi süüdist, kasest kannel. Helilooja esineb raadiosaates koduma tund. Sõnavõtu pidulik toon ärgu üllata, kui kuulajad salvestus on pärit 22.-st oktoobrist 1947. Eesti NSV teeneline kunstnik Mart Saar oli siis 65 aastane. Olen rõõmud minule osutatud tähelepanu puhul veel rohkem, aga rõõmustan selle üle, et mul omaloomingulise tööga on korda läinud kaasa aidata meie rahva kunstiliseks kasvuks muusika alal. Sõnades minu vastu üles näidatud soovlikkus ei, tahan edaspidigi jätkata loomingulist rännakut oma kalli kodumaa ja rahva hüvanguks. Isegi kauge on siin toodud soovi ja esitan klaveril ühe osa minu hiljuti trükist ilmunud teiseski Eestis süüdist. Pala kannab pealkirjakaarest Cannes. Saarest kui väga heast improviseeriast kõnelevad kõik osa saanud, toonitades ta mängu otse ekstaatilist toimejõudu. Eesti üks esimesi kutselisi tantsijaid. Ella Ilback õppis koolitüdrukuna plastilist tantsu Helmeritseb Partsi kursustel mälestuste raamatust otsekui hirv kisendab, loeme. Nüüd, see on aastal 1914 oli meie kursustel ka muusika Aaviku proua ja ta õde, pärastine proua Mart Saar. Juhtus, et Mart Saar tuli ja istus klaveri ette. Siis läks improviseerimiseks kasina ruumi tõttu, vajutasid teised endid mööblite vahele ja algas midagi kummalist. Mart Saar improviseerimis. Klaveriasendi tõttu ei võinud ta mind palju näha. Mina samuti ei võinud näha, kuhu kaldub või areneb muusikaline fraas. Ja ometi oli väga tihe ja vaimustav kontakt. See võis kesta ühe hooga tund või rohkemgi. Kui see kõik äkki lõppes, olid mitte ainult improviseerivad kuumad inspiratsioonist ja mängust. Me tundsime kõik, et ka pealtvaatajad olid kaastegevad. Mõjusalt on kirjeldanud Saare klaverimängu Riho Päts tollel ajal Mart Saare õpilane. Kordson haruldase elamuse osaliseks jõudnud oma harmoonia ülesannetega maestro ukse taha. Kuulsin oivalist klaverimängu. Ma ei söandanud seda katkestada, vaid mõtlesin, et kui tuleb paus, siis helistan. Et aga seda niipea ei tulnud, läks mul korda läbi kuulata terve erutav kontsert Mart Saare uudisloomingust autori enda ettekandel. Kui lõpuks ometi saabunud vaikusehetke ära kasutasin, leidsin maestro üksik kodunt. Ta oli ametis oma teoste väljavalimisega eesti helitööde kontserdiks Vanemuise kontserdisaalis. Saar mängis veel kord läbi vähemalt 20 klaveriprelüüdi, et aitaksin tal nende hulgast kolm neli sobivat leida. Ülesanne oli mulle niisugustes asjades kogemusteta nooruk, kellele seda rängem. Et minu meelest olid kõik need prelüüdi niivõrd poeetilised ja omapärased, lakoonilise mõtlemisega meeleolukalt muusikalised luuletused. Et meeleldi oleksin soovinud nende kõikide esitamist. Pealegi nägin esmakordselt nii lähedalt martsaat täisverd pianistina. Ja see ületas kõik mu senised kujutlused intecredist kui niisugusest üldse. Mulle neist tookord, et saaresse oli asunud just kuid teine vaim, niipea kui ta mängima, kas muutuste kahvatuks hingamine kujunes erutatuks katkendlikuks isegi nohisevaks silmad läksid erakordselt suureks ümmarguseks. Vaade muutus kuidagi iselaadselt kontsentreerituks ega närvi- ja lihas, rääkimata mõttest ja tundest paistis elavat vaid esitletavast muusikast. See oli midagi ekstaasi taolist, mis andis ta mängule imetlusväärse vaimu, lennuharukordse tehnilise meisterlikkuse ja ülima sukestiivsuse. Paula preem oli üks esimesi saare loomingu interpreet. Ta tutvustas saare laule ka väljaspool Eestit, Remblaadistas koos helilooja endaga mõnedki saare laulud. Lennart Neumann oli saare loomingu üks järjekindlamaid propageerijaid. Ta püüdis igati toetada saare algatatud uut rahvuslikku suunda helikunstis. 1911 plaadistas ta kaks Mart Saare soololaulu autori klaveri saatel. Sellel aastal 1916 kuni 18 korraldas Noyman Tartus oma kooriga kontsert Eesti uuematest helitöödest ja esines ajakirjanduses nende kohta selgitavate seisukohtadega tähtsa koha neil kontsertidel omandasid Tobiase süda kreegi kõrval ka Mart Saare helitööd. Näiman oli koorijuhtlaulja ja publitsist, kelle sõna- ja tegevuse kaalub, kus ajalises perspektiivis vaid kasvanud on. Uue suure äratundmine on ka hinda ja mõõdupuuks. 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel avardub Mart Saareinterpreetide Ring tuntavalt. Aleksander Arder, Paula Naiman, Liidia aadre, Aarne Viisimaa ja muidugi made päts Jakobson ja Karl Viitol. Saare soololaulude esitajate ringi lõikab teine maailmasõda armutult katki läände jõudnud eesti muusikat. Talle tuleb au anda Eesti muusika kontsertide korraldamise eest. Aga need ettevõtmised puudutasid eelkõige eesti kogukondi kus vabariigi või Eesti muusikute tähtpäevade märkimiseks vastavad kavad kokku seati ikka võimaluste piirides. Juba 1947. aasta detsembris oli plombergis kontsert Mart Saare helitööde, seda 65. sünnipäeva tähistamiseks. Naan põld Eesti lauljatest üks, kes edukate lauluõpingute järel Lääne-Saksamaal üsna kiiresti ka uue elukohamaa muusikaellu sisse elab, hindamist, tunnustust ja see tähendab ka sobivat erialast tööd. Saab, on suur Mart Saare austaja, sulgudes, ütleme neile, kes ei juhtu teadma naan põllust kujunes viiekümnendatel aastatel tähelepanu väärne oratooriumilaulja. Hamburgi muusikakõrgkooli lauluprofessor Naan põld plaadistas kuuekümnendatel aastatel palju eesti kammerlaule sealhulgas üsna suurel hulgal ka Mart Saare teoseid. Naan põld oleks meelsasti osalenud ka Mart Saarest 100. sünniaastapäeva pidustustel lauljana. Ent Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ideoloogiasekretäri korraldusel tohtis ta osaleda vaid vaikiva turistina. Nii jäigi enamikel kodueestlastel Naan Põllu elus esitus kuulmata. Aga kuulata saab seda plaadistuste vahendusel. 1963. aasta oktoobris on plaadistatud laul. Mis see oli? Meenutame salvestuse aeg. Oli ju saare lõpliku lahkumise aeg. Eesti lauljad sõjajärgsel Eestimaal, milline on nende suhe Mart Saare soololauludesse? Tiit Kuusik plaadistas kuuekümnendatel aastatel 12 matsaare laulu. See oli tükk aega ainukene saare soololauludele pühendatud heliplaat Eestis. Ellen Laidre meenutab. Kord kohtasin konservatooriumi sekretäriaadis Irma kaudret, kes õnnitles mind eelmisel õhtul toimunud kriigi laulude õhtu puhul. Samas küsis ta, millal ma ometi kord mõtlen anda kontserdi Mart Saarelauludest. See olevat minu püha kohus. Mart Saare soololauludest oli meil juba mitu korda Tolnud, mina pelgasin neid. Nad on vokaaltehniliselt rasked ja konservatooriumi noodikogus oli neid soolokontserdi tarvis liiga vähe valida. Professor saatma isiklikult ei tundnud ega söandanud teda tülitada, sest ta oli äsja läbi teinud pikaajalise raske haiguse ning alles vaibu. Toibunud. Arutasime Elsa väsoniga võimalust minna professori jutule. Awesson helistas, sai loa ja nii me siis läksime. Saar oli väga tagasihoidlik ja sõnakehv, eriti kui tegemist oli võõraga. Esimesest tutvumisraskusest aitas meid üle tema abikaasa Magda saar. Minu soovi laulda terve kontsert Mart Saarelauludest kuulas helilooja suure huviga. Esimese kontserdikava koostas ta oma varasemast loomingust. Kui laulud olid mul selgeks õpitud, algasid proovid awessoniga. Professori kodus läks hulk aega, enne kui ta hakkas oma arvamust avaldama või kriitikat tegema. Algul oli üsna raske, meie esitasime kontserdikava, aga professor vaikis. Palusime tal rääkida, kuid temal laiutas käsi ja ütles. Pealegi hakkasime märkama, et kui helilooja mõnikord ärritatult oma pealake silitas või järsult kätt klaverisuunas liigutas tajusime vaistlikult, et nendel momentidel ei ole meie esitusviisis kõik, nii nagu autor tahaks. Tuli aga üsna pikalt peale käia, et kuulda, kus on viga. Pikapeale muutus saar siiski jutukamaks. Esimene kontsert Mart Saare loomingust oli edukas ja ma laulsin sama kava peale Tallinna veebruaris 61 veel Lihulas, Tartus, Pärnus, Olustveres, Suure-Jaanis ja Viljandis. Kõikidest nendest kontsertidest võttis Mart Saare isiklikult osa. Reisisime koos maestro abikaasaga, Elsa Vesson, Jamina filharmoonia bussiga. Ehkki professoril oli vasak pool osaliselt halvatud ja ta liikus vaevaliselt, pidas ta ometi reisiraskustele vapralt vastu. Ta oli alati meist kõige reipama hea tujulisem oma erilisel napisõnaliselt viisil. 1962. aasta kevadel, enne kui Mart Saar oma suvekodusse Hüpassaarde sõitis, andis ta mulle üle enda koostatud uue kavaga kontserdinoodid. Kõik need 1961. 62. aastal loodud laulud tulid esiettekandele mappi ulatades, ütles Mart Saar. Kui ei oleks olnud teid, ei oleks olnud neid laule. Need laulud on kirjutatud teile. Neil kahel kontserdil, mis ma Mart Saarelauludest enne ta surma anda jõudsin, oli kava helilooja enda koostatud ja järjekorda seatud, mida tavaliselt juhtub ju õige harva. Millist kergendust see aga interpredile tähendab näinud, millise hoolega ta seda tegi, arvestades laulude teksti, meeleolu ja helitõugu, arvan, et samas järjestuses peaks neid alati laulma. Kui kord paar aastat hiljem peale meistri lahkumist ostsin noodikauplusest saare romansside valimikku, siis leidsin sealt mulle pühendatud laulu üksainus kord. Mul oli tunne, nagu oleksin saanud kaugelt tervituse. Unnustamatult sõbralt. Muidugi andsid paljud eesti vokalistid võimaluste piirides oma panuse Mart Saarele laulude taas kõlamisse. Ženni Siimon Elsa Maasik, Mati Palm, Anu Kaal, Ivo Kuusk ja väga paljud teised. Praegustel lauljate jaoks on saar klassika, kelleta eesti kammerlaul oleks mõeldamatu. 1972. aasta kevadel salvestasid Riia heliplaadi stuudios 16 Mart Saare soololaulu Georg Ots ja Eugen Kelder. Johannes Jürisson, kes oli Mart Saare soololaulude uurija kinnitas, et plaadistuse imidžit tiiv tuli Georg otsalt, kes pöördus kõigepealt Jürisson nivoole konsultatsiooni saamiseks. Jürisson oli just trükiks ette valmistamas Mart Saare varaste soololaulude väljaannet. Kummalisel kombel ei ole saare personaalnimestikus, mis Rahvusraamatukogu poolt helilooja 100.-ks sünniaastapäevaks koostati, jälgegi Georg Otsa ja Eugen keldri heliplaadist. Ots oli laialt tuntud kui ooperi opereti ja estraadilaulja. Seda enam toonitagem, et ots oli suurepärane kammerlaulja. Mart Saare laulud sellel plaadil on selle hiilgavaks tõenduseks. Silmis. Essee. See sisevaatas mu silmi. See sigi avasilmi, nii rasked on tõesti. See siis jaga silmi. Kui kõneleda Mart Saare muusika interkreetidest, siis oli neid kõige rohkem aladel, kus saar ei tegutsenud soololaul ja koorilaul, see tähendab helilooja vajas laulusoliste ja koori dirigent kes tema loomingu vastu huvi tundsid. Saarega nii-öelda paralleelselt kõrvuti elanud Dianistidest nimetagem kõigepealt Erika Franssi Peterburi konservatooriumi kasvandikud, kes oma esinemistel näitas üles tollel ajal üsna harvaesinevat huvi uuema muusika vastu. Erilist tähelepanu äratas Eerika Franz Mart Saare klaveripalade esitajana Erika Franzi, Mart Saare klaveriteoste salvestus Eesti Raadio fonoteegis pärineb pianisti elu viimastest aastatest ilmselt 60.-te aastate keskelt. Pianist oli siis 70.-te eluaastate kandis. Saare teoste esimesi laulusoliste ja kooridirigente saame vaid nimepidi tuvastada kavalehtede ja kontserdikriitika vahendusel. Kolmekümnendatel aastatel, kui hakkas tegutsema interpreetide järgmine põlvkond. Saare muusika esitajate ring laienes aga sõda paiskas selle põlvkonna laiali. Need, kes idast pärast sõja lõppu tagasi jõuavad võtavad nüüd saare teoseid esitada mingi rahuliku endastmõistetavusega Nõukogude viljakates tingimustes. Saare seotus rahvaviisiga ta loomingu uue võimu silmis ju ka lõpuks päästis. Teatavate ogadega muidugi. Kooride tegevus hakkab sõjajärgsel ajal vähehaaval elavnema ja nende repertuaarist saar naljalt ei kaosaar. On ju laulupeo helilooja 1910.-st aastast alates ja lauljate vägi on saare teoste omapäraga jõudnud kohaneda. Tähtsusetu pole seegi, et sõjajärgselt peale tulvas Nõukogude sundrepertuaaris osutusid eesti klassikute teosed omamoodi päästerõngasteks. Pisutki leevendasid oma isamaalise sõnumiga seda moraalset ja vaimset õhupuudust, mida Nõukogude repertuaaripoliitika eesti inimestes tekitas. Muide, 1950. aasta üldlaulupeo kavas ei ole ühtegi Mart Saareteost. Aga musta huumoriga võttes see oli ka 13. üldlaulupidu. Kellele mälu värskendamiseks, kellele teadasaamiseks olgu siinkohal katkenud. Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee sekretäri seltsimees Nikolai Karotamm kõnest Tallinnas intelligentsi koosolekul kuuendal oktoobril 1946 Estonia kontserdisaalis. Mulle näib, et meie heliloojad ei ole oma heliloomingus veel vabanenud mõnedest formalistlikest seisukohtadest. Selliste puudustega helitööde hulka kuuluvad näiteks linnulaulu imid, ratsioon teatud koorilauludes. Mis puutub selliste laulude kunstiväärtusesse, siis on mul siin raske asjatundlikku hinnangut anda. Jäägu see asjatundjate teha. Kuid ma olen üles kasvanud maal, tunnen lindude laulu ja otse taluma. Ta on mul kuulata seda imitatsioonilauluna inimeste suus. Mart Saare lindude laul, mille algvariant on pärit muusikast Oro muinasjutt, näidendile kadunud printsess ja segakoori variant aastast 1927. Mart Saare lindude laul keelati pärast seltsimees Karotamm sõnavõttu ära. Panid mul lindudel laulule paela kaela, olevat meister vaikselt öelnud. Koorijuhid koorilauljat mõistagi teavad kui suuri nõudmisi neile esitab saare partituuri kõlamapanemine. Aga õnnestumine on proovikivi ja ülesanne on see, mis kasvatab. Kuulsite teist saadet sarjast Mart Saar 125 kõlasid Mart Saare teosed põhjavaim ennemuiste kasest kannel, Eesti süüdist number kaks, mis see oli? Perepoeg palub kõrtsi naista. Üksainus kord. Ta tuli prelüüdid number seitse, 22 ja 27 lindude laul. Miks sa nutad, tammekene? Saate autor oli Tiia Järg, helioperaator Helle Paas.