Mart Saar, kelle sünnist möödus 28. septembril 125 aastat on meie seekordsete mõtiskluste ja arutluste teema. Mart Saar on heliloojana tuttav tuhandetele, kes kooris laulnud või koorilaulu kuulanud. Olgu laulupeol lisemagi. Sol laulude ja klaveriteostega kokku puutunud hulk on mõistagi tagasihoidlik, ICOM. Aga läbi kümnendite pika rea on soololaulude klaveripalad ikka äratanud interpreetide huvi ja kuulajate tähelepanu. Esimene rahvuslik helilooja seda hinnangut märkab saare kaasaeg talle anda varakult, õieti ta esimeste teoste ettekannetest alates. See on siis 100 aastat tagasi. Rudolf Tobias nimetab saar luuletajaks muusikas kontserdiarvustuses 1907 ja Toby asel on kuulata kaks saare soololaulu. 1908 toimunud Mart Saare orelikontserdi anonüümne arvustaja avaldab ajalehes elu kahetsust et saare helitöid veel trükis ilmunud ei ole ja lisab. Ma arvan kõigepealt helilooja Tobiase kõrval küll kõige huvitavam. Saare helitöödes leiame sagedasti midagi müstilist ja saladuslist. Tal on ka palju soojust ja õrnust, kuna kõik paremad tööd kaugel šabloonist on. Esmakordselt iseloomustatakse siin saare loomingut sõnadega müstiline saladuslik modern. Need väljendid püsivad saare loomingu suhtes käibel läbi aastakümnete. Uut hindavate kolleegide ja arvustajate kõrval oli hoopis rohkem neid kuulajaid, kes saare teostest harjumuspärast Est leidmata ta loomingut maha tegid. Opositsioon uue vastu on ju õieti seaduspärane, sest iga uus nõuab harjumist viga, mida inimene kipub oma vaimu laiskuses ikka ja jälle tegema. Tänast hinnatakse eilse mõõdupuuga. Aga nüüd, kus meil ajaline distantssaarel loominguga olemas kus iga muusikasõbra jaoks helilooja nimi üsnagi arvukate teostega iseenesest likult ühendub, küsige menestelt. Mida me õieti teame Mart Saarest kui inimesest. Kui heliloojast, kui interpredist, muusikast, kirjutavast ja muusikat õpetavast isiksusest ta kujunemisest eesti esimeseks rahvuslikuks komponistiks ilma eta suurteoseid meile jätnud oleks. Mida teame ta elust? On seda nüüd tarvis, arvab mõni. Kunstniku elu on tema töö. Kõik toidab üksnes seda. Aga et helilooja töö kuulajani jõuaks, tuleb mõte ja valgustatud kontserdisaali vahele püüda kujutleda elukeskkonda, kus mõte tekib ja olmelisi probleeme, milleta mõte ei jõua iialgi lühtrite särasse kuulajat. Ettenoot tuleb trükkida teos kellelgi selgeks õppida, kontsert korraldada ja ehk saab helilooja honorar riigi. See probleemide pundar tuleb ju läbida nii, et uus mõte jälle tekkida tahaks. Kui meie mõista tahtmise katse õnnestub, aitab see ehk lähemale Hüpassaare meistrimõistmise teele. Oma parimale sõbrale, õpilasele ja nii-öelda ihu interpredile Tuudur vetikule. Kirjutas vabakutseline helilooja Hüpassaarest 12. augustil 1936. Mart musta süda mureda mees kurba käsikõvera. Mardile vähe rahada, Mardilla palju pahada. Kuup ta kuulatud, külasta kingad kirikumäelt. Vöö on valla Vaini jõul Ta sukad, suuresta soosta pastelat palu Perezda tumer, Tuudur, toonelasta meesi, mehine, resta koolejate kollitaja, Sulle sõnuda, sõnelen, kukun kurba kuulutusta. Egap leelo leibanna runoviis ei rublasida. Koloriit Ei kopikida, sendita jääb setu viisi. Rahata jääb Ruhnu viisi kullata kuningaviisi. Mart Saar oli siis juba või alles 54 aastane. Mart Saar on pärit Hüpassaarest. Tänapäeval sõidetakse sinna autoga või tellitud bussiga. Aga veel mõni päev enne saaresajandat sünniaastapäeva jäi Eesti televisiooni buss enne Hüpassaare õuele jõudmist sisse. Nii põhjatu oli tee, et kolhoosi traktori abi tarvis läks kodupaiga vaim, esivanemate vaimulaad. See kõik kujundab inimest. Võib harida põldu, talitada loomi, pidada talu, olla metsavaht ja improviseerida orelil. Jutt käib Mart Saare isast Mihkel Saarest kes abiellus Ann Kimmeliga. Sellest abielust sündis neli last, kellest Mart oli esimene. Peatugem, pisut kodu ja sünnipaik. Sünnipaik Navesti jõe lõunakaldal kuresoo raba lähistel. Metsatehnikud eraldavad raba soistunud ümbruse asustatud aladest. Sügaval metsade rüpes leidub üksikuid väikesi, kõrgemaid ja kuivemaid saarekesi. Juba nende hüüdnimedes Soosaare rabas saare teivassaare kivisaare põldsaare rukkima saare Kaunissaare ja teised on rahvas andnud ilmeka iseloomustuse ümbruse looduspildile. Ühel neist hüppas saarel peaaegu ligipääsmatu. Saarekesel on Mart Saare sünnikodu. Hüpassaarde metsasoode ja rabade taha, kuhu ei kostnud naaberelamute juurest isegi koera haukumine oli umbes 1760. aasta paiku läinud metsavahiks helilooja, vanavanaisa. Mõisnik lubanud tal seal metsa maha võtta ja ehitada hooned. Tung omaette vabamalt elada, meelitanud metsavahimõisast võimalikult kaugemale. Iseseisev elu looduse rüpes lepitas üksikkasuka Šoiste, metsaalade ja raba ning vähest saaki tõotava põllupinnaga mida alles tuli Ale põletamise teel metsast looma hakata. Põlvest põlve süvenes, hüppas saare elanike kiindumus kodukoha elusse ja ilusse proosasse ja poeesiasse. Inimeste eemaloleku tuska mahendas puutumatu omapärase looduse tulva mitme kesidus vähese kokkupuute tõttu teiste inimestega süveneti nende ja iseendi olemusse sügavamalt kui tavaliselt. Hüpassar elanikel kujunes välja iseseisev rikas, tunnete, fantaasia ja mõtete valdkond. Siiras suhtumine loodusesse, inimestesse ja ellu. Omapoolne loov fantaasia otsis endale väljendusvõimalusi. Sõnalise väljenduse vahendav osa oli piiratud, suuliselt ei olnud kellegagi oma muljeid jagada. Läbikäimist naabritega takistasid metsad ja soolomp gaasia alaliseks saatjaks muutus muusika. Üksildane asupaik lõdvendas sidemeid rahvamuusika traditsioonidega. Seda tugevamini erutasid võlusid ja jäid kõrvu kõlama kirikus kuuldud harmoonilised orelihelid. Hakati ehitama oreleid. Neil improviseerida Estunti loova fantaasialennu piiramatut vabadust. Mart Saare vanaisa, nagu helilooja teadis jutustada, teinud kõiksugust peenikest tööd ja ehitanud ka oreleid positiive. Vanaisa rääkinud, et sugulaste seas olnud juba enne teda neid, kes oreleid teinud. Tema sugukonna liikmetel on nagu mingi eriline kirg muusika järele. Orelite valmistamine ja orelite mängimine on olnud saare perekonnas omane mitu sugupõlve. Nii kirjutati saare 50. sünnipäeva puhul ühtema sugukonna liikmetest tuntakse praegu veel kohapeal toru Jakopi nime all. See pole mingi tavaline sõimunimi vaid tabav iseloomustus muusikakirele selles perekonnas. Tolle mehe elamu näeb välja nagu mingi omapärane orelikauplus, kus peretuba mahutab kõige nelja seina veeres muudkui oreleid ja oreleid. Ja ometi on too kummaline mees, lihtne maamees, kes pole mingit haridust saanud ja võib öelda, et isegi kodukülast mitte palju kaugemal käinud. 1882 on sünniaastaks Mart Saarele aga k Igor Stravinski karoshima Novskile Zoltan kodaile August tapmannile, Aleksander Tassale. Elfriede Lenderi üle. 82. aasta märtsis oli varisenud Carl Robert Jakobson augustis Kreutzwald. Kas nende kahe suurmehe kadumise kurb kajaka, Hüpassaarde ulatus? Meie käsutuses on vaid saare kaasaegsete või temast nooremate mälestused oma kodust, rääkis Saar Karl Leisterile. Nii. Umbes viie aastaselt käisin kord isaga onu juures külas. Seal oli vanaisa poolt tehtud orelisa, siis seal mängis ta improviseerin. See jättis unustamatu mulje. Nädalate viisi vaevas, ei saanud lihtsalt rahu, ei öösi ega päevade kaupa. See oli unustamata nii haarav. Hakkasin isa paluma, et telliks mulle oreli. Isa, rääkisto Ruja augu. Pille. Mina käisin isale peale, kui uni, et kas sa ikka ära tellisid. See oli 1887. aastal, kui see ära toodi. See oli nelja registriga. Siis olin ma muidugimõista õnnelik. Hakkasin siis neid viise otsima, mis olid meelde jäänud. Tahtsin nagu salaja õppida, et nii isa üllatada. Kui isa mängis, siis kuulasin tähelepanelikult. See nii haaras isa peaasjalikult improviseeris. Ema õpetas mind vahepeal umbes viie aastaselt lugema. Nüüd tahtsin nooti õppida. Toru Jaagupil oli Erlemanni muusikaõpetus. Lugesin seda 100 korda läbi algusest. Puni õppisin noodimärgid, kõik ära viiuli ja ka passi võitmes. Kui mõned ei olnud selget, pöördusin isa poole. Isa küsis, kust sa need tunned? No näed, mul on Erlemanni õpetus. Siis mängisin meeskoori noodist. See oli teise üldlaulupeonoot. Tenor oli viiulivõtmes, mängisin oktav kõrgemalt. Selles noodiraamatus oli portjanski laul ja oli ka laul. Tule nüüd, tule nüüd hõiskama. Hakkasin mängima kohe nelja häälega. Ei olnud meil pundschellit. Toru Jaagupile oli, nurusin selle omale, sain kingituseks ja mängisin läbi. See oli kergem. Ma olin enne mänginud meeskoorilaule, need olid raskemad. Nii jutustas Mart Saar ise oma lapsepõlves hallanud kiindumusest muusikasse. Jätame meelde, viieaastane õpib lugema ja iseseisvalt õpib ära ka noodikirja. Tuli kooliaeg. Saar viidi ümber rabanurga asuvasse kaanso külakooli linnulennult üle raba oli see ainult kuus kuni seitse kilomeetrit kodust eemal kuid otse sinna ei pääsenud. Tee ringi oli hoopis pikem. Läbipääsemine ei olnud kerge. Seetõttu tuli elada koolis. Hea oli, kui laupäeviti koju sai. Kujuka iseloomustuse Mart Saarest. Väikese koolipoisina annab üks vanem kooli õpilane Jüri Kuldkepp. Ta kirjutab. Kui ma 1888. aasta sügisel läksin juba teise klassi toodi esimesse klassi, hüppas saare metsavahi poeg Mart Saar oma eraldatud kodunurgast ja metsavaikuse vallast sellise sagina keskele sattunud Mart Saarele. Siin ei meeldinud. Mitugi korda püüdis ta minema joosta. Õpetaja saatis siis vanemaid poisse teda kinni püüdma ja tagasi tooma. Eriti seltsiv Mart Saar ei olnud kuid minuga ta sai peagi sõbraks, sest mul oli pardipill. Et poiss koolis väga suurt koduigatsust ei tunneks, isa talle kooli ka muusikariista vilepilli ja veel mingisuguse laste pasuna taolise pilli. 89. aasta sügiseks muretseti koolile orel. Kaansu õpetaja oli lasknud oreli teha tuntud orelimeistril Jaan saarel, sellest samast suurte muusikameeste ja metsavahtide suguvõsast. Kui nüüd Mart Saar oli mõned korrad orelil harjutada saanud, lubas õpetaja tal hakata mängima hommiku palvustel ja laulutundides. Ei tea isegi, kuidas see just juhtus, kuid minust sai Mart Saarele alaline orelitallaja. Ja nii me saimegi üsna tähtsateks meesteks. Koolis mängides armastas Mart Saar rohkem saada toone ja nendega Katrillerdada oli ilusam küll, kuid ükskord muutus ta lasi liiga keeruliseks ja viis läks sassi, siis sai poiss õpetajalt noomida. Muidu ta just vigurimees polnud, kuid oreli taga võis muutuda päris lõbusaks. Kord keeras ta mängimise ajal näoga klassi poole ja tegi salaja õpetajat jäljendavaidki masse. Ise ta segi ei läinud, kuid õpilased hakkasid naerma ja laul katkes. Mart Saar olin küll pillimees, aga ta ei olnud üldse laulumees. Kaansu külakoolist siirdus Mart Saar Suure-Jaani kihelkonna kooli, kus õppis neli aastat. Suure-Jaanis tegutses Joosep Kapi asutatud laulu- ja pasunakoor, lavastati näitemänge. Ilmaltari seltsi segakoori juhatas tollel ajal juba Hans Kapp. Kirikus käies kuulis nooruke Mart Saar jõuga vana Joosep Kapi orelimängu. Tema poeg Hanska hakkas Saarele õpetama klaverimängu. Kui suvepuhkusele tulnud Artur Kapp kuulis Mart Saart orelil improviseerima, toetas ta viimase edasiõppimiskavatsusi. Suure-Jaani kihelkonna kooliaegu meenutab Hans Siimer. Mul tuleb meelde kihelkonna kooliaeg ja esimesed kokkupuuted saarega. Oli meid poisse viis kuus, kes vabal ajal pesime muusikat ja harjutasime orelil. Üks koolivend sõnas kord, kui jälle harjutasime Elleri toa orelil. Oh see siin pole midagi, oodake, kui tuleval aastal tuleb siia üks suur mängumees. Kuigi koolivend rääkis üsna tõsise näoga, ei võtnud me seda kuigi usutavalt, kuid teisel aastal pidime tunnistama, et koolivennal oli rohkem kui õigus. Saar oli kuidagi imeliselt silmapaistev, kõhn, haiglaselt põlevate silmadega poiss. Kogu tema olekus oli midagi ebaloomulikku, ta hoidus eemale koolivendadest, oli kurb. Ulakustele elas eneses nagu kuskil eri maailmas. Tema haruldaselt arenenud esteetiline meel ei lubanud tal vähematki korratust riietel, mistõttu ta kogu oma iseärasustega muutus poiste pilke märklauaks. Kuid peagi pidid poisid veenduma, et see oli siiski väga hädaohtlik sest Saari mõistnud oma pilkajatega nalja. Tema äge viha võttis mõnikord õige üliloomuliku ilme, nii et poisid julgesid vaid saare selja taga teha oma märkusi ja järele aimata tema äkilisi liigutusi ja spontaanset käitumist. Nagu öeldud, orelimängus üllatas ta meid tõesti, kuigi kohe algul sümpatiseerisin temaga siiski hiljem veel mitu korda pidin võõrastavalt eemale astuma tema mängu ajal. Ta nägu avaldas mingit ürgjõulist elamust ja pilk otse õgis noote. Kiriku kellamehega olime heal jalal, mistõttu saarel avanes võimalus ka kiriku orelil mängimas käia. Kuid kui kirikukäigud kellamehe arvates muutusid liiga tihedateks, pidime tema loata salaja käima kirikus, mil saar mängis orelit tummalt. Juba tollel ajal improviseerin saar ja armastas tarvitada dissonants akorde saare palavamaks sooviks. Tollel ajal oli pääseda konservatooriumi ja tingimata komponeerimis osakonda. Saarekoolide enne Peterburi minekut viis teda veel kaheks aastaks Põltsamaale Eesti Aleksandri linna kooli. Aleksandrikoolile rajamise heaks oli eesti rahvas kaua ja kannatlikult raha kogunud ja kokku saadi üle 70000 rubla. Aga kool avati 1888. aastal venekeelsena. Kuigi koolis püsis üldiselt tugev rahvuslik meelsus. 1901. aasta sügisel pääses Mart Saar Peterburi konservatooriumisse. Karl meister kirjutab Mart Saare tee metsade, rabade tagant läbipääsmatute teede tõttu muust maailmast eraldatud vaesest metsavahikodust Peterburi konservatooriumi on pidades silmas tolleaegseid olusid. Kuidagi kummaline, erakordne. See on küla, nooruki julgelt ja sihiteadlikult käidud tee. Ta sugukonna liikmed mitmest põlvkonnast realiseerisid orelite ehitamises ja omaette musitseerimisega oma erakordselt tugeva kiindumuse muusikasse. Mart saaresse kiindumus kasvas niivõrd pinevaks, et purustas sugukondliku traditsiooni. Saar loobus vanema poja kohustustest jätkata tulevikus isa tööd Hüpassaare metsavahina. Nüüdsest sai majanduslik kitsikus suurlinna asunule üsna igapäevaseks, saatjaks. Mart Saar alustas oma õpinguid Peterburis Lui homiiliuse oreliklassis. Esimene kiri õemehele Mart Tomsonile. Armas Mart, minu käsi käib seekord hästi, kõik eksamid on juba ammugi tehtud ja kõigega olen tublisti sinna saanud, kuhu ma olen tahtnud. Teooriaga sain harmoonia, esimesse klassi ja solfedžo teise klassi klaverimängus sain kolmandasse klassiteooria õpetajaks on mul professor Ljadov ja klaverimängu, õpetajaks Kubitski ja orelimängu õpetajaks professor homilius. Kuus tundi on nädalis, mis nimelt kaks oreli, kaks teooria ja kaks klaveritundi. Millest juba kui hästi tahad mõista küll saab. Tunnid on mul siiamaani, jumal tänatud, kõik hästi läinud. Teise õppeaasta jõuluvaheajal, see on 1902. aasta detsembri lõpul esines Mart Saar klaverisaatjana solistina Suure-Jaanis seltsi aasta peol. Sel puhul kirjutas Tartu ajaleht Postimees. Ülemal nimetatud Mart Saar on tänavu teist aastat Peterburi konservatooriumis õppimas. Kuna ta mullu eksami tõttu ja kunstnik Artur Kapi Avitusel poole koolirahaga konservatooriumisse vastu võeti, on ta tänavu koolirahast, mis 200 rubla suur, täiesti vabastatud. Siiski on noorel mehel edasiõppimisega veel raskusi küllalt, sest et tal omast käest vaese lapsena mingit tuge ei ole. Ainult omaste lahkus ja muusikasõprade heldus on siiamaani teda hävitanud. Tohime loota, et lahkeid hävitajad veelgi leiduks. Saar õppis nüüd ka kompositsiooniklassis, algul jäädovi, järgmisest 1903. aasta sügisest Nikolai Rimski košakovi juures. 1905. aasta märtsis Rimski korsakov vallandati ja võeti taas tööle alles detsembris. 1908. aasta jaanuaris on Mart Saar oletatavasti majanduslikel kaalutlustel juba Tartus ja teatab 23. jaanuaril ajalehes elu. Klaverimängu ja muusikateooria õpetuse jaoks. Võtan õpilasi vastu tartus promenaadi uulitz number kuus. Samas lehenumbris on veel üks väga tähelepanu väärne kuulutus. Nüüd, kus muusikakunstnik herra emmsaar Tartusse on elama asunud, soovitan oma ärasõitmise puhul oma õpilasi temalt muusika tundisid võtta. Rudolf Tobias. Rimski korshakov suri 1908. aasta 21. juunil. Mart Saar õiendas Peterburis oma viimase eksami oreliklassis teisel augustil 1908. Kompositsiooniõpinguid jätkas Charlie Adami juures alles järgmisel aastal nii-öelda. Paljudes kirjatükkides esinev väide hõbe aurahast on vististi kahtlane. Tõenäoliselt põhjuseks Clazonovi märkus. Ühel viimastest eksamil. Lehtedest võiks lõpetada hõbeaurahaga. Miks jättis erialaliselt hästi edenev saar ühtäkki Peterburi ja kiirustas Tartusse? Meenutame pisut sajandi algust Eesti kultuuripildis. Eesti soost keskkoolilõpetajate arv oli aastail 1900 kuni 1905 kolmekordistunud. Samuti kasvas enam kui kahekordselt Eesti üliõpilasseltsi liikmete hulk. Kuigi eesti seltskonna kultuuri tarvidus kiiresti suurenes, ei olnud olud kõrgema koolituse saamiseks eriti kaunite kunstide alal kaugeltki soodsad. Iga konservatooriumis õppinud eestlane oli arvel. Vähe neid sinna jõudis, aga veel vähem töötas kodumaal, sest kodumaa suutis seda tööd vaid vaevaliselt ja vähestele tasuda. Johannes Kappel töötas Peterburis ja suri aastal 1907 Saksamaal. Aleksander Läte tõmbus sama 1907. aasta sügisel aktiivsest muusikaelust tervislikel põhjustel tagasi ja sõitis välismaale. Miina Härma töötas 1903 kuni 1915 kroonlinnas. Konstantin Türnpu Tallinnas. Rudolf Tobias tuli aastal 1904 Tartusse ja lahkus 1908. aasta algul alatiseks välismaale. Artur Kapp. Ta tegutses aastail 1904 kuni 1920 Astrahanis. Mihkel Lüdig Peterburis. 1907. aasta lõpul oli selge, et Tartu vajab hädasti kedagi lahkuva Tobiase asemele. Võib-olla et tobias saart juba varem märganud just temale ettepaneku teeb Tartusse tulla tekkivat tühikut täitma. Ja Saar tulebki Peterburist Tartusse, olgugi et mõned eksamid on veel õiendamata. Sellel kiirel Peterburis. Kool võib olla põhjuseks veel asjaolu, et saar tutvus 1907. aastal Tartus kooliõpetaja Fritz Palmanni kolme tütre liine alma ja Elisega. Saare erilise tähelepanu osaliseks sai liine. Saare sügav kiindumus Liinesse jäi kestma kogu eluks. Joon inspireerinud paljude saare teoste sündi. Kahel suvel 1000 904907 võttis Saar osa Oskar Kallase juhtimisel alustatud Eesti üliõpilasseltsi rahvaviiside suur kogumisest. Töötades Vändras, Pilistveres ja Suure-Jaanis. 1904 oli saak umbes 100 rahvaviisi. 1907 koos Mart Zimmeriga 118 rahvaviisi ja umbes 3800 rida sõnu. Regivärsimõõdus. Niisiis 1908.-st aastast on Mart Saare elu- ja töökohaks saristliku vene võõbaga saksa linnas eestlaste maal, nagu Tuglas Tartu kohta ütleb. Muusikatundide andmise kõrval võtab saar kirjutada muusikaarvustusi, esineb orelisolistina, klaverisolisti ja saatjana esitas ta peamiselt küll enda loomingut. Aina suuremat tähelepanu äratab Mart Saar heliloojana. Noor-Eesti uuendusmeelsusega läheb saar kohe kaasa. Soololaul must lind 1909 ja klaveripalas kits 1910 on modernistlikke taotluste kõige radikaalsemad näited toonase žesti muusikas. 1909 ilmub saare esimene koorilaulude kogumik mis Tobiaselt väga tunnustava vastukaja saab. Riho Päts meenutab. Mart Saare nime kuulsin juba varases koolieas. See oli küll niisugune, kus ma veel ei tundnud nootigi, aga mu isa laulis mitmes Tartu kooris ja võttis mindki tihti proovidele kaasa sealses tutvusingi mõnede Mart Saare helinditega. Ja kui ma ei eksi, siis enne teisi lauluga, mis mulle meeldib, mida vist paljud üldse ei tunne. See oli Tartu muusikapäeval 1909 ühendkooride kavas. Oli tore koduma laul Karl Eduard Söödi sõnadele. Meelita kui teisi mehi, võõras rada võimuga. Mulle meeldib minu mõrsja, armas kallis kodumaa. Mart Saar oli selle laulu kujundanud rahvamuusika intonatsioonide tagasihoidlikust endastmõistetav vast kiindumusest kodumaasse rohkem sügavuti suundudes. See tundus tollal harjumatu. Pealegi oli see enam kui 10 leheküljeline laul oma rahutu rütmi, häältealajaotuse ja uudse helikeelega lauljale kaunis raske. Isa, kes oli Vanemuise segakooris juba saare laule laulnud, suhtus neisse küll väärilise tähelepanuga kuid iseloomustas neid selliselt. Saarel lauludes on kiskuvad kooskõlad. Eks siis ühendkooride proovidel olnudki selle lauluga rohkesti maadlemist ja närveerimist, ent kuidagimoodi ikka toime tuldi. Riho Päts jätkab. Tartu tänavapildis torkas silma omapärane kuju visiit kuue lumivalge vesti. Selle taustal hästi väljapaistva kandilise süsimusta habeme ja toredate mustade juustega. Peas oli tal suur rumm, kaabu õlgadel, sageli lai keep nagu tollal kanti. Ta käis alati väga kiiresti. Iseäralik oli see, et ta järsku seisata. Ta vaatas ette, vaatas tagasi, läks paarkümmend sammu tagasi, jäi uuesti seisma, vaatas uuesti sellesse suunda, kust oli sammunud. Vaatas tagasi, siis läks veel paarkümmend sammu, jäi uuesti seisma, vaatas kella ja läks jälle tagasi. Arvatavasti oli tal midagi mõttes. Siis isa seletas mulle, et see on kompanist Mart Saar, kes loob uusi laule ja on ka kuulus orelikunstnik. Need olevat vahel sellised iseäralikud. Saarest kui põhjalikust. Pedagoogist on rääkinud kõik, kes tema juures õppinud. Markantne detail, et tunnid on pikad ja ei taha kuidagi ära lõppeda. Ja see pannakse saare isiksuse nii-öelda kunstniku loomuse arvele. Aga hoolimata välisest pilvedes hõljumisest on saar loomingus ometi kaine praktik, kes nii-öelda ei kirjutanud Ta õhku ja tulevikku vaid täpselt arvestab reaalset kunstisituatsiooni. Iseenesekalduvusi muidugi ka hea organist Mart Saar ei kirjuta orelile. Monument, reaalsus ja pateetika on talle kauged. MINA OLEN orelile komponeerimises jõuetu ja ei tunne selle järgi ka tungi. Minul on kalduvus lühikeseid töid sepitseda ja need tulevad klaveril paremad kui orelil. Mart Saarekirjast Peeter süda-le 19. juunil 1918. Koolide Tartus toob kaasa naiskoorilaulud. Klaver on väikevormideks sobiv. Ja pianiste Eestis juba on lauljaid muidugi ka ning tugevate koorijuhi isiksuste ümber koondunud koorid. Neid leidub nii Tartus kui teistes linnades. Need kõik suudavad Mart Saare partituuri ettekandele tuua. Cyrillus Kreek Peeter südale. Peetril linnas 13. novembril 1915. Armas sõber. Sinu fuga kõlab kuradi hästi teese mõtte introituse asjus kindlaks, kirjuta veel midagi. Minul on täna õhtu teine lauluharjutus üliõpilaste segakooriga. Asutasime selle hiljuti ja tahame sellest alalist koori saada. Kirjuta meie koori jaoks midagi. Meie tellisime Mart Saare 14 segakoorilaulu neljakümnes- eksemplaris, sain juba kätte. Täna õhtul hakkame õppima, viiendal detsembril kanname neist neli-viis tükki ette. Mart Saare neliteistkümmend laulusega koorile A capella esimene visk. Eesti kirjastuse ühisuse Postimehe trükk kannab tsensori trükiloa kuupäeva kuues detsember 1914. Kogumikus sisalduvad põhjavaim veeriveeri, päävekene üksu Allik oh kodumaa ja pilvele kui nimetada tuntumaid. Mart Saar Eestis krabin instrumentaalmuusikas vokaalmuusikas iseseisev eestipärane. Helilooja. Saar on miniatuurne maal ja ta ei tee suur pintslitööd kuivereshaagin. Aga ta maalib puhtalt, kui Morillo võib. Jaklyn jäi põrkaga karmide dissonantsi teest eemale. Suurt mõju avaldasid ühendatud kooride tungal ja Miina Hermanni segakoor ettekanded meie elu, mis need ohjad Meida hoidvad laulu mõju, mis Estonia lae krohvi alla tõi. Vanemuise krohv on kindlam. Postimees 27. märts 1922. Saare loomingule õnneliku tulemusega oli helilooja kohtumine noore dirigendi Tuudur vetikuga 1922. aasta sügisel kui Tuudur Vettik läksuma segakooriga Tungal saart ta 40. sünnipäeva puhul üles laulma tekkis muusikaline sõprus sarleidis vetikus edaspidi nii-öelda oma ihudirigendi. Vetik sai saare näol endale suurepärase õpetaja, kelle juures kestsid vetikul regulaarsed kompositsiooniõpingud seitse aastat 25.-st Kolmekümne teiseni eesti rahvaviis runoviis. Selle helk imbub Eesti kunst muusika lihasse ja veresse. See saare loominguline juhtmõte õpetas ka noort vetikute avastama ja hindama rahvalaulus peituvaid väärtusi. Mart Saare õpilastest rääkides oleks õiglane vetikut mitte unustada. Seda enam, et saare loomingu hea tundma õppijana ja hiilgava interpreedina tegi vetika ära hindamatu töö. Ta tõi oma kooridega esiettekandele hulga laule, kõnelemata saare laulude hoidmisest püsirepertuaaris. See tähendab ju tegelikult eesti publiku kasvatamist saare teoste tundmaõppimise lainel. Kui mõelda, et 1940. aastani oli vetika oma põhiametilt Jakob Westholmi Gümnaasiumi muusikaõpe ja Tallinna Õpetajate seminari pedagoog, mitme koori dirigent siis aimame, millist valgustatud kuulajate hulka vetiku huvid võisid suunata saare muusikaradadele. Meenutagem vetiku käe all laulis segakoor tungal 1922 kuni 25 ja Tallinna rahvaülikooli seltsi segakoor 1924 kuni 38. Koori suurus oli kahekümnendatel aastatel 100 kuni 120 lauljat. Ja ikka räägivad arvustused selgusest diktsioonis, jõulisest ettekandest ja repertuaari nõudlikkust valikust vetiku poolt. Eesti uudislooming oli esiplaanil ettekanded ja edasine teoste levitamine. Seda hindavad nii heliloojad kui kriitikud kõrgelt. Olgu hindajateks Artur Kapp või Eduard Visnapuusaarest, kõnelemata vetiku lähenemine Saarele kui kunstniku isiksusele. Sügav austussaare, kui õpetaja vastu kasvab üle sõpruseks vaimu koosluseks. 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel kirjutatud segakoorilauludest läks enamik kõigepealt vetiku kätte, kes oli saare esitamises väga järjekindel. Ei möödunud vist ainsatki kontsert, tee, kus poleks lauldud kas või ühte saare laulu märgib maris Männik hirme oma vetiku raamatus. Vetika andis 14 aasta jooksul Tallinna rahvaülikooli seltsi segakooride ette 63 Mart Saare laulu. Tundub loomulikuna, et see innukus ja tehtu kvaliteet väljendub helilooja poolse tänunaka laulude pühendustes, koorile ja dirigendile. Üks kaunimaid nende hulgast, 1931.-st aastast pärit kõver kuuseke Eduard vöörmanni tekstile on pühendatud Tuudur vetikule. Muide vetiku emapoolne vanaisa Jüri Saar oli pärit Viljandimaalt. Kõige sügavama pedagoogilise jälje jättis Mart Saar otseselt oma kompositsiooni õpilastele Tallinna konservatooriumis kus tema klassis õppisid nii Jaan Rääts, Valter Ojakäär, Erich jalajas, Harri Otsa kui Ester Mägi. Aga kui arvukalt on suure meistri eluteel olnud noori interpreet, keda ta tähelepanelik ja julgustav suhtumine toetab ja edasi aitab? Olgu need lauljad, pianistid, dirigendid saare ja tema muusikaga kokku puutunud nutena, on nad kõik hoomanud seda olemuslikult ehtsat ja seetõttu hingeminevat sõnumit mis martsa teostes salgamatult olemas on. See sõnum annab alust saare kohta öelda eesti rahvusliku muusika rajaja. Mitte sellepärast, et ta palju rahvaviisi kasutas. Vaideta töötas välja Polifoniseeritud faktuuri tüübi omas Ruumis unikaalse. See oli esimene saade sarjast Mart Saar, 125. Kõlasid Mart Saare teosed. Põhjavaim sööd meie elu, teine klaveri prelüüd, must lind, mis mulle meeldib, kõver kuuseke ja miks sa nutad, tammekene. Saate autor oli Tiia Järg. Helioperaator Katrin maadik.