Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Täna on taas põhjust sünnipäevapeo pidamiseks. Pidu peaks olema selline vaoshoitum ja väärikam, kuna tegemist on 50 aasta juubeliga. Sünnipäevalapse omapäraks on see, et ta sündis maailma suuremana isegi oluliselt suuremana, kui ta täna välja näeb. Vahe on umbes 20 kordne. Samas kui vanematele heidetakse ette nõrka mälu, siis mõistujutu jätkates võiks juubilari puhul esile tuua tema aastate jooksul ligi paarikümne 1000 korra paranenud mälu. 13. septembril 1956 oli ämmaemandana sünnituse juures hulk insenere ettevõttest IBM ning vastsündinu sai endale nimeks Ramac. Pikemalt välja öelduna tähendas arvepidamiseks kontrolliks mõeldud juhusliku ligipääsuga meetodit. Tena tuntakse sama seadeldist kõvakettana, kuna samal ajal olid kasutusel olnud flopiseadmetes pehmest realist kettad. Esialgsed kõvakettad olid jääga Kapi suurused, milles tiirlesid poolemeetrise läbimõõduga eri metallist klaasist või keraamikast. Kettad, mille pind oli kaetud magnetiseeruvainega. Andmete lugemise ja kirjutamise päid, liigutasid massiivset kraana nookurid meenutavat servo seadmed. Kuna kõik elemendid hea tahte puhul olid eraldi kontrollitavad, harrastasid vutimängude internetti puuduses üles kasvanud vana põlve itimehed igavuse peletamiseks hoopiski teistsuguseid mänge kui täna. Näiteks sai sellise kõvakettakapi kõndima sundida, kui massiivsete tuhandeid pöördeid minutis keerlevate ketaste poolt määratud kapi tasakaalu sai mõjutada kõiki lugemispäid samaaegselt ketaste serva poole liigutades. Kahju taolise kõvaketta. Ta hukkumisest oli kõigest rahaline, sest andmeid selle peal oli tänasega võrreldes tuhandeid kordi vähem, mille varukoopia leidis magnetlindilt või halvemal juhul pidi kedagi motiveerima etasisestakse andmed kastitäie paberväljatrükibaasilt. Täna ei tantsi, kõvakettad vaid nende omanikud, sest kõvakettad on kahanenud paari sentimeetrist eks sisaldavad 10000 plaadi jagu muusikat või muud meediat ning neid leiab iga kaasaegse kodaniku lähedalt või küljest pea mitmekaupa. Tänase sünnipäevalapse tubliduse leiab hea näitaja kirjast pissima ega siin, kus võrreldakse kõvaketta ja auto arengut. Viimasel ajal on olnud rohkem aega arenemiseks, aga sellest hoolimata paistab see pigem beebiliku pingutusena. Nimelt kui auto oleks arenenud kõvakettaga samas tempos, mahutakse tänase keskmiselt viie reisija asemel 160000 reisijat. Keda taoline areng häirik, sest iga kord, kui tahad kusagile sõita, pead poole linnaga kokku leppima, siis sama arengut bensiini hinda pannes sõidaks kõvaketta arenguga autodena 100 kilomeetrit ja kuulutaks tee läbimiseks pool grammi bensiini. Maa peale tagasi tulles olgu aga siiski toodud üks adekvaatsem kõvaketta arengu rahaline indikaator. 50 aastat tagasi maksis üks megabait kõvaketta inforuumi umbes kolmveerand miljonit Eesti krooni. Kui arvestada vahepealset inflatsiooni Tänapäevase kõvaketta ehitamiseks kulub tuhandeid kordi vähem materjali ja veelgi olulisem osa andmemahust on juurde sadutanu signaali töötlemise in materiaalsel arengule siis täna maksab üks megabait kõvaketta mahtu allapoole sendi. Inimeste töist käitumist uurinud doktor Lorenz Piiteri printsiibile sarnaselt, mis kirjeldas, ükskõik kui palju tööle antakse aega kulutatakse see alati pea täielikult ära, isegi kui töö enda olemus jääb muutumatuks. Seega samale printsiibile toetudes väidetakse, et olgu kõvakettal palju ruumi tahes, see täitub alati mingi informatsiooniga. Kuigi suurem enamus sellest on kasutu sarnaselt väikese töö tegemiseks kulutatud tarbetu ajaga leidub kõvakettale, sest et üha rohkem ka kasulikku ja isegi väga väärtuslikku informatsiooni. Kuid mida suurem info maht, seda harvemini tehakse sellest varugu teed ja mida väiksem on füüsiline mõõde, seda hõlpsam on ju ära kaduda. Need kaks omadust koostuvadki meie ellu uue haavatavuse info invaliidsuse ehk võimetuse normaalset elu jätkata pärast infokadu. Kuid sellest kõigest hoolimata kõlagu täna siiski hõisked kõvaketta terviseks.