Pärast vabadussõja puhkemist käisid Tallinna kodanikud igal hommikul Patkuli trepil vaatamas merele. Kas ometi terendab silmapiiril sõjalaevad? Sõja algus oli ränkraske ja mõnelgi eestlasel kippus lootus kustuma. Kuid siis nad tulid Briti kuninglik sõjalaevastik 12. jõulukuu päeval 1918 tuues endaga kaasa ohtralt sõjavarustust. Kuid mis kõige tähtsam, nad tõid tagasi usuvõitluse vajalikkuse ja võimalikkuse. Ning viimaks usu võidusse. Inglased olid soomlaste kõrval kõige jõulisemad abimehed meie riigi sünni juures. Selles teadmises Eestiga läinud pühapäeval-pühavaimu kirikus mälestustahvli avamisel lahingutegevuses hukkunud briti mereväelastele ja lennuväelastele. Neid oli 101. Me mäletame neid, nende lähedaste kurbust ja peame pühaks väärtusi, mille nimel nad oma elu ohverdasid. Esimene merelord, Briti Kuningliku mereväe staabiülem admiral Alan Ooest. Kroonlinnani ulatunud lahingutegevus aastail 1000 918919 tõkestas Vene bolševismi leviku Lääne-Euroopasse. Sama eesmärk võitlus bolševismi ka ja ainult kutsus relvile kaks aastakümmet hiljem neid eesti mehi, kes olid elanud iseseisvas riigis näinud Eesti okupeerimist järgnenud punase terroriaastat. Kas mäletatakse ka neid Eesti vabatahtlikke üksusi? Teatakse nende langenutest ja tahetakse kaasa tunda lähedaste kurbusele. See küsimus mõtlemiseks meile kõrvalseisjaile ellu jäänud mehi seob niigi Relvavendlus. Kui me 43. aastal sellel ajal juunikuus enne lahinguid oma pataljoni nende grupis aega parajaks tegime, seal olid ekspert Runge, Evar Bowling. Lembit Mägedi oli seal toona. Ja siis ennelid lahingut mäletan, Ewald Mauri ütles, et Need kes menisse ellu jääda, siin välja tuule kirjutavad ja see peab kirjutama raamatud. Ewald ise kaks kuud hiljem alko langes. Ja ellujääja ongi raamatu kirjutanud Merlame kirjutanud 1300 lehekülge mälestusi, fakte, need on tõsise vaevaga korjatud. Täna me enam ei suudaks selles eas, aga see-eest 10 aastat tagasi Anssede kooslast mahutavalt nimekirjaga arhiivides otsiti välja ja need on raamatus kirjas. Mihkel sõite üllatuslikult ESMi loengu konkreetsed hetkel. Me ei teadnud siis, et meil nii palju see on, vastas oli, et kolm päeva. Ma ei oleks võib-olla minema palumas teadus 1950 tanki. 10 diviisi meie peale, õnneks ei teadnud sinisaime teada aitäh Mihkel rendile ja nende uuringutele. Me oleme oma klubi oma põhikirjalise ülesande täitnud. Oleme oma teod raamatusse pannud järgnema järgmistele põlvedele ja see nagu polekski. Grupi ülesanne. Täidetud ülesanne oli meil. Hoia Helge, meie langenute. Tolleaegsete noorte meeste mälestus ei olnud 20 oli või oli seal 20-le, siis olime sõjavangis 44. aasta sügisel või kes ei läbinud 45, sai siis edasi, need saime kahekümneaastasel künnisel. Toona aga. Aga nii ta läks, et nii nüüd olete siiani välja venitanud. Täname teda, eks meie saatus, see on ju meie saatust ja leega edasi minnes. Ärgem nukrutsema hulle päevi oli olnud ja me tulime ikka. Eesti lipu all oleme, laulame hümni nõmme siin, olge rõõmsad elu sees. Meie läksime pizzat rindele, meeli ühtse õppelaagris relvi kaasa ei antud. Me saime raame, pataljon Soome pataljoni, soomlased läksid koju. Me olime ühes raudteejaamas koodi tüdroomlate laske, mis neil oli see meile. Mannerheim ütles, et meil on oma tuled ära ja aitab seal Venemaal pullitegemine. No ja siis me läksime, vahetasin rammikud välja. See oli 43. aasta suvel, see oli siis, kui läksid rindele seal pitsas laskma läksime siis me saame kuu-paar enne äraminekut seal. Lasketiirus käisime. No mina pean, laske püssi seljas ja õelust laugu sisse koheselt linnade õppelaagris sai, seal sai kõvasti jäike puha lahinglaskemoonaga mingi paukpadrunitega täis lahing laskma paint, tehke kiiresti veel maastikud ja märklaua peale ja siis me ei teadnud, kui see kasu siis hakkasin lähenema. Millal ta taipasid siia, siis tuli peale. Soome pataljon jättis oma relvad teile ka. Et Soome pataljoni jaajaa, soomlane suhteliselt meie, kõik meie relvad on siia jäetud ja te pidite need saama. Nüüd juba teadsin, kes tulevad ja me olime raudteejaamas koop. Niukesed, me lähme koju manna Rõngute särad. Aitab. Ja nüüd lähen asemele. Meie ei, ma ütlesin, tead, mees, kui teil ei olegi Mannerheimi olnud, siis teil ju täpselt samuti käpp peale pandud, kui meile pandi eestlastele Mannerheim, oli see mees, kes on äsja otsustas ja selle asja läbi ühised Soome kaitsesõnn. Teised müüdi, mõtlesin, teisi teisi mehi ei olnud ette panna. Asja organiseerisin õiguse. Ma nägin unes, et nojah, kodugeja kulutavad seda. Ja hästi võtsime, te olete koos vaneel, kurat. Nii, niisama, sama tulija sõre peal, eks ole. Mõtlen seda, ma nägin unes. Kui me saime kinnituse kellad, kui me saime teenistuse, kelle, jah ja saad aru ja sina said Tobiase mäe tal taskukell. Sepa Sulev sai Holma, ahah. Ja mina sain memo. Sul on ikka olles onu alles, mul võtsid venelased alaga. Aga miks sa läksid võtma, no nüüd on palju, olid ja kuule, neli tükki olid kallal, korra venelannad, mul oli see metallrihm. Metallik, see lukustab, tahtsid Beatma maha monteerida, mõistnud. Ja veel alles ja ja näitab õieti see 70. Ja tean, mis Talon Antigmanet. Aga tead, mis, ma saadan selle muuseumi 43. laadal saadud kätte ja on käinud don aasta otsa metsas. Ära kadunud, üheksootid ikke käinud. Kall lähed? See on hea, see on hea küll. Kuidas see kätteandmine oli kellad ja ma ei tea, mis seal, mis korraga ei, me oleme, ütleme, standardkomplekti töösse. Tegelikult jah. Ma ei tea, miks ta teenistus. Ja siis kella ja siis ma mäletan igale mehele ei läinud risti juures ja ei hoidja puuriste juures ei olnud. Narva pataljoni lahingutest on ju aastakümneid möödas ja sellest on kirjutatud ja räägitud. Kas aeg on toonud ikka veel midagi uut välja, mida seni ei ole? Teatud? Ja praegusel ajastul on Venemaal ilmunud välja ikkagi ausad ajaloolased kes seal siis nagu öeldakse, töötanud kaitseministeeriumi, endise nõukogude liidu kaitseministeeriumi sõjaarhiivides ja toonud välja siis vapustavad seriaalil on toonud välja tõelise sõja. Vene Maal olevate sõjaajaloolaste teatud grupeering on nagu tõestanud, nüüd kindlaks teinud, öelnud niimoodi ja draamat suur isamaasõda on valede raamalt nad sellest enam ei orienteeru, nad toovad nüüd uued materjalid välja ja koos sellega on nüüd ka uuemat materjali tundnud meie iisumi ruumi võid umbasti lahingute kohta. Uued andmed räägivad niimoodi, need on nüüd tõestatud, et kaitseministeeriumi, endise kaitseministeeriumi arhiividokumentidega ja need räägivad hoopis teist juttu sellest, et 10 aastat tagasi, kui sai siin esitatud esmakordselt viisumi ruumi lahingute kirjeldus, oli see Rail pärineb ka Venemaa arhiivides, kuid need olid selleaegsed, mis olid varjatud, mis olid salastatud ja mis olid teatavas mõttes vale tendentsiga. Nagu öeldud, paika pandud. Nüüd on siis tõsi välja toodud. Meil on niimoodi noh, kõik on ju teada, et me tulime 18. öösel vastu 19.-lt tagasi pelgu radiaalrindel, kus meil suunati appi Pevkur. Diviis Viking ja Wehrmachti seitsmeteistkümnest tankidiviis olid rindel viis. Kuna olukord nõudis reservide kohaletoimetamist, siis meid suunati sinna. Kuid samal ajal punaarmee poolt oli arvestatav löök. Et Kurski kaarel suunati siis üks tiib Kurski peale. Kolmas siis suunati Donbassi peale selle põhimõttega, kuna seal on saksa rindeenergiat, seal on võimalik läbi murda ja teiseks, et ei ole võimalik sealt viia vabu vajusi appi Belgorodi, Kurski kaarde meie välja vahetada ööse Saksa Wehrmachti 333. jalaväediviisi, mis oli esimese löögi vastu võtnud seitsmeteistkümnendast juulist alates oli kaunikesti verest tühjaks jooksmas. Meie, kui me öösel positsioon krõbedsime, ei teadmine situatsiooni meiega, mõtlesime ja ootasime ummikuid. Ja nüüd see üldpilt on ju teada, näiteks Narva esimeses raamatus on kirjutatud teises raamatus kogu lahingute käiku. Nüüd võiks vaadata ainult seda nende poole pealt. Kuidas see toimus. Meid nii huvitav kui see ka ei ole, meie lõiku just ründas üks Nõukogude Liidu tulla kuulsamaid diviisi. See oli 38. diviis 40.-st korpusest, teisest löögiarmee. Diviisi nimi oli Stalingradis viis. See diviis oli maal nime teinud selle kaardiväediviis oli ime teinud Stalingradi tänavalahingutes ja Tauli siis tugendatud veel haubitsad rügemendiga lähiSuurtüki rügemendiga luurepataljoniga. Ja siis tuli see diviis löögi armees ei olnud diviisi suurust kindlalt määratletud. See diviis oli paisutatud kahe diviis suuruseks ja oli suunatud meie lõigu vasta. Meid oli paigutatud niimoodi, et, et diviis Viking oli siis sel hetkel sellise jõududega rügement vestland, see asus meist vasakul tiival ja rügement Germoonia meist paremal tiival ja nii huvitav, kui see oli, meie olime pataljoni suuruse üksusega keskel kuskil kilomeetrisel lõigul. Soomustehnika rasketel jäi Belgorodi lõiku. Ilmselt oli see ka Vene luurele teada, et situb kergem, läbimurdu kannab, puudub soomusjõud. Nii hommiku on ju teada see juba meie raamatutest, et me saime tohutu tule röögi kahuriväel punane kahurväel ja nüüd on siis selgunud, millised olid meie jõud. Selle kilomeetrisele lõigule oli paigutatud 90 suurtükiväetoru ja pluss 16 reaktiivseaded. See tuli praktiliselt välja niimoodi, et iga 10 meetri peale üks kahuritoru ja Katjušat 16 seaded ära, nii et nad olid kindlad selle peale, et nad murravad siit läbi ja põhimõtteliselt miks just meie juurest läbi. Profiilmaastik oli landi poole peal ja Germoonia pooleb kuidagi laineliselt mägeliselt natukene kaarega, aga meie juures oli ta selline lausid ja ilmselt punaarmee arvas sellega, et siit on nagu kiiluna kõige parem tangina läbi tungida ja, või nende siht oli nii kiiresti võimalik jõuda loa jaamani. Sest need Lozova jaam oli neli sõlme punktiga saparoodža, Harku velgurud ja Kiievi peale, et lõikavad selle sõlme ära, mille tõttu Saksa sõjavarustus hakkab lonkama või jääb üldse ära. Ja kuna lõunarinde väed punane Mul on nende väed tungisid samal ajal Nendelt läbistalina sama suunas, pidid nad siis läbi sellel lasuv ajakeskuse Krasnoarmeisk, kes kohtuma ja lõppresultaat tuli, tun paskotivata. Nii meie kolmepäevane, nagu öeldakse, peaaegu lootusetu lahing. Meie mõiste järgi oli see arusaamatu, et meid ründasid sellised jõud. Kuna me ei teadnud, kelle või millega on tegu oli siiski harvaesinev juhus, kus üks pataljon suutis seista sellise soomusjõudude vasta. Et 38. diviis murrab läbi ja teise lainena tuleb tankikorpus, kuna see 38. diviisi rünnak takerdus, siis rakendati tangi korpus, see oli endise kindral Vlachi 23. tankikorpus, mida juhtis nüüd pärast Fachi surma kindral Puškin. Ja see korpus suunad Meie lõiku, kusjuures nende tiivad katsid ka natuke vestland, ühelt poolt Germooniad ja nüüd on siis andmed ka olemas, nende järgi esimesel päeval kaotus korpus 10 tanki teisel ründepäeval, see on 20 10. 45 tanki ja kolmandal päeval 20. 50 tanki. Ja 21. viidi tankikorpus rindelt ära ja saadeti tagalase kui mitteolev väeüksus, kuna ta oli teel soomuslikus purustatud. Nii, ühesõnaga kokku oli 105 tankikorpuse korpuse üldkoosseis täis koos 143 pank ja kuna ta oli pideval lahingutegevus oli 105 tanki, aga diviisile endal jalaväe divisjoni 16 tanki veel, nii et kuskil arv oli 120 121 tanki, mis meie lõigus leidsid oma lõputee. Mitte kõik ei tohi öelda, neid ei tohi nii-ütelda, uhkust tunda, et nad kõik osa said vigastada hiljem reetinatrustide tagasi, aga nad viidi lahingrivistuses välja. Ja kui nüüd see tagantjärgi mõelda ära, siis kolmandal päeval tollaaegne vägede ülemjuhataja Žukov meenutab koonevi mälestused, nii et, et koonev helistas talle Moskvas, ütles, et mis selle Donbassilõiguga on lahti, et ma ei suuda teda varustada, elav juua soomustehnika selles lõigus võimalik läbi murda ja 21. õhtul ööseks meie väljavahetuse ajaks, kui meid vahetus Berliini 287. diviis välja, jalad viis, siis anti Moskva poolt käsk jääda punaarmee ründavate vägede kaitsepositsioonidele Hitleri murda ei saa. Ja nüüd praegast hakata mõtlema, et see oli siiski mingisugune mingisugune arusaamatu tegu ja seda võiks võtta kui lõpuks selliste lühidalt sõnadega, et Narva kangelaslikkus hoidis ära sel hetkel Saksamaa lõunarinda lagunemise. See oli hiigeljõud, tõkestas üks pataljon Narva ja kusjuures sealjuures peab ütlema seda, et meie patarei oli sel hetkel 750 liikmeline, mitte üle kaheksa, sest oli ju mitmekuune puhkelõikusmehed rindel tulnud endised mehed said aasta puuk selleks, et kodumaal osa olid minemas, osa tulemas, nii et pataljoni koosseis oli kaks kolmandikku tegelikult suurusest, ta polnud veel täis suurusega pataljon, muidugi need ka rügement, vestlandia termooni olid nõrgendanud need ja need olid ka puhkusel, aga meeniate koosseisu täpselt ei tea. Ja kui nüüd me võtame kaotused siinjuures, et meie kaotasime nende kolme päevaga 78 oma relvavenda langenutena ja 243 meest haavatutena, see on kuskil 40 protsenti koos. 38. diviis kui nii nagu nende rügemendi ülem kolonel ütles, et nad jooksid verest tühjaks lastud Ta mehitad ära ja tuligi rindelt ära võtnud hiljem, kui ta Harkovi lahingus läbi tegid, meenutab, ütles, et need olid koledad lahingu nõrk peal. Aga kui ma meenutan iisumi lahingutest, selliseid kolledzi pole maja üle elanud, kui seal toimus. Nii et nende kaotused olid niimoodi, et 38. diviis viidi lahinguvõimetusest välja ja tangi korpus, 23. ONGI Yorkustajad. Kas praktiliselt olemata läks ümber formeerimisele, kuidas seletada seda uskumatut vastupanu? Võib-olla kahel põhjusel, esiteks on ootamatus oli see, et meid paigutati rindelõiku ja me teadsime, et meil kõrval on kaks tugevat rügementi, et meil tiivad ka, et, et see on üks asi ja teiseks see oli just hea, et me ei teadnud, kes meil vastas on, palju meile. Et mul on selline tunne, et kui me oleks seda teadnud, mis oleks esimene päev hakanud taganema juba, et me oleks kolleegil, ei olnud võimeline seda, aga kuna me talusime 100 lööki ja see löök oli ju niivõrd kohutan, peavad viisi nagu kadunud meie pataljoni komandör andis diviisist raadiogrammi, Narva jookseb verest tühjaks, kuid ei alistu, ega ei tagane. Ja vastaspoole tähendab, et sellesama rindelõigu juhte, tolleaegne kindral armee kindral Malinovski ütleb niimoodi, et see on lihtsalt arusaamatu. T1 poolik diviis, Viking diviis pidas kinni, näeb ühe terve laskurkorpuse tagavara, need diviisid tankikorpuse ja ei taganenud sammugi rääkivad allaandmist seal mingisugust fenomenaalse, sest nemad olid ka sellest vapustavalt ei saanud aru. Ja kõige enam olid nad sellest, arvan, et keskel, kus nad arvasid olevat Nõrga Wehrmachti diviisi osutuseks üks tugevajõuline väeosa, mis polnudki sakslastest koosnevad, nad teavad, kellega tegu on, et ja nad olid hämmingus ja nagu öeldakse, tõmbasid vaikselt saba jalgade vahel ja panid selle võimsa positsiooni seisma ja ise oli kaheväel, mida Moskvale ette kanda, et ülesanne täitmata. Nii et kui nüüd rääkida meeste õhtu, siis mehed Need olid ju, nagu öeldakse, esmakordselt enamus lahingutes, paljud olid muidugi idarindel tulnud partisanisõdadest ja idanenud see idarinde saba oli siiski nagu öeldakse, mäng lapsemäng selle kõrval. Aga siin peab Meie selle põhjamaa Eesti rahva. Nagu öeldakse, iseloomujoon. Esiteks kohustus autunne Camoraatsus oma kõrval seisva, tähendab, et sõjamehe kõrval ja eesti visadus jonn tähendab, kui ma olen siia pantud, ma enda läbi ei tee, ma pean seisma kuni lõpuni. Lõhn. Nõmaal kauga tooni. Ja ta on Meid unustada. Ungari. Ja ta on ta on ta. Pealuus turri vaim. Aga see, et ta ei On lood on. Einar Laigna klubi Viking Narva kokkutulekul Elvas 13. juulil 2003. Ja siin on see rõõmustav pilt näha selle Maal esindajaid kellel on mingisugused eetilised omadused nagu põhisus, Autruudus. Need sõnad ei ole olnud auväärt veteranid mitte mingisugused valimiseelsed loosungid. Te olete neid sõnu tõestanud. Ja kirjutanud verega selle ajaloo. Need sõnad on teie poolt kirjutatud vere. Sellepärast, et sõnad ei maksa maksavad erilised. Ja te olete osa sellest pahast skulptuur Euroopas kus need omadused olid austatud kus neid omadusi kultiveerida. See Euroopa kaotas sõja ja võitsid hoopis teised väärtused. Võitis see maailm, kus raha eest kõike müüakse, kõike ostetakse. Tänapäeval kõlavad sõnad, auõnnistus, truudus, vaatajat naeruväärsetena. Sest neid sõnu kasuta priskeerib sellega, et teda ei võeta tõsiselt. See kuulus kuskile naeruväärsesse kaalu maailma, mida enam ei ole. Ja ometi elu ise püsib näljas. Ega olete täie? Väga läbi mitmeetappi. Varases nooruses läbinud. Ainult teie teate, mis tähendab seal on ka. Need, kes ei ole olnud selles olukorras võivad seda kuidagi püüda ette kujutada. Aga mis see päriselt on? See seob inimest täiesti erilisel viisil. Sidemed tänase päevani olnud võimas, tugev ja elab. Teise maailmasõja lahinguid järgnes järgmine valm. Vasta pidada pikki aastaid ja säilitada neid väärtusi. Säilitada iseennast. Ka selle täitud. Ja kolmanda lahingu selles mitte lõppenud teises maailmasõjas. Selle, mis te olite kogenud sõja ajal läbi elanud säiliksid ja selle kirjutatu järgnevatele põlvedele. See on eriliselt hinnaline, tegeleb lisaks nendele tegelike tegudega, tegid seal, kus maksabki ainult. On olemas Narva ajalugu. Ja nüüd on küsimus selles et ajalugu, ajalooline mälu peavad jätkuma. Võitlus ajaloolise mälu eest, võitlus olemasolu eest. See, kes kirjutab ajalugu suunata tuleni Me teame võitjat võtavad oma ajaloo. Ja see ei ole aja. See on tavaliselt võltsitud ja vale. Aga tõeline ajalugu on olemas. Ja ajaloo teaduse ülesanne on tõeline ajalugu säilitada. Rahvateadvuse säilimine oleneb, oleneb aga sellest kas tõeline ajal on teada või ei ole teada. Siin on olukord, viib üldile teadmisel tasa, sõltu koolihariduses. Ajalehest, televiisoris, Ajalooteadlasena ei saa, neid on allikat usaldada. Seal on väga vähe tegemist ajalooga, saab propaga. Tõeline ajalooteadvuse olemas. Sadades raamatutes aga raamatuid ei loe, kõik inimesed. Sotsiaalse olendina inimese jaoks tõde ja ainult see mis aktuaalne kaamera või ajaleht Kasel kutsuda. Paraku on karm reality see supp. Seetõttu võitlus mälu ees tähendab traditsiooni jätkumist, säiliks. Meile, kes me ei ole olnud vahetult sõja rindel on kutse osaleda teie töös, eriline au, seal ka usa seal teie lootus, et see ohver, mis te olete toonud, ei kao, ei kao inimeste mälust. Ja võib-olla nagu ajaloos tihti on olnud. Et kui on olemas väike organiseeritud grupp, kes säilitab ajaloolist mälu nendest päevadest kus võib jälle avalikult endast kuulutada. Ja ajalugu näitab seda, et see kestab mõnikord tuhandeid aastaid. Aga ta tuleb ikka päevavalgele, kui aeg täis saab. Vana muinaskultuuridest avalduse, mis on tuhandeid aastaid olnud, meie baarium, ilmuvad ka välja ja vapustavalt ajaloolist ja kõik puu selga. Tõde jääb ikka lõpus võitma. Tõel on aega oodata. Aga ta ootab oma aja alati aru. Eesti sõduri tunnilt on päritud, kuidas oleks võimalik muretseda Tartu vabadusvõitlejate ühenduse ajaloo raamatut Eesti eest võitluses toona jättena. Nagu peal kirjastki järeldub, pakub koguteos huvitavat lugemist Eesti sõduri saatus lugudest, metsavenna elust ja laagriaastatest, aga ka vabadusvõitlejate hilisematest tegudest. Raamat on saadaval Tartu vabadusvõitlejate ühenduses Riia tänav 12 neljapäeviti kella 10-st hommikul kuni kaheni pärastlõunal. Täiendavat informatsiooni võib küsida Tartu telefonil 314 null 59 kaugemalt helistades siis suunanumbriga null, seitse ja edasi 314 null 59. Edasi paluks sõduri tunnis sõna ühes mure küsimuses. Memento esindaja Peep Varju. Narva muinsuskaitse selts palub abi, et selgitada välja endises Narva koonduslaagris vangilaagris nimega Iidee L1. Maetud poliitvangid. Nagu me teame ajaloolase David Vseviovi raamatust Narva elanikkonna saatus aastatel 1000 944970 olid Narva linnas paljud sõjavangide laagrid, poliitvangide laagrid. Need kümned tuhanded inimesed ehitasid objekti salastatud objekti, mida nimetati koondnimetusega trust. Seitse. Nagu me teame, inimeste mälestustest, oli seal esindatud peaaegu kõikide Euroopa rahvaste esindajad. Oli sõjavangide hulgas, oli poliitvangide hulgas ja nende matmise paik asub Siiversi endise Aleksandri koguduse kalmistu maa-alal. 2002. aasta augustis puhastasid Narva muinsuskaitse seltsi inimesed ja Narva teiste ühiskonnatsoonide esindajad USAst selle matmispaiga ja tähistasid mälestustähisega. 14-l septembril 2002. Sellele mälestus tähisele on kandnud kolme teadaoleva hukkunu nimed. Üks neist on omaaegne Tallinna peakirurg Vabadusristi kavaler Georg järvekülg, kes teadaolevalt suri seal vangina 1953. aasta augustis. Teine teadaolev maetu unustatud matmispaigas on omaaegne vabadusristi kavaler, sõjakooli ülem kolonel Werner trossi ja kolmas teadaolev maetu on saksa sõjavabatahtlik ja metsavend Jalmar Treufeldt. Narva muinsuskaitse seltsi inimesed harva, et sinna on maetud enam kui 1000 inimest. Ja esimesed ohvrid olid Lääne-Ukrainas 1905. aastal toodud poliitvangid. Nagu mäletab praegu elav endine poliitvang Saaremaalt Bruno Pao oli nende hulgas väga palju intelligentsi esindajaid, advokaate, arste, vaimulikke. Ja isegi on tal meeles selline fakt, et need, kes sealt siis 1953. 54-l aastal vabaks said, olevat öelnud, et meid toodi siia 8000, aga pääseb vabadusse ainult 400. Avalikkuse poole üleskutsega anda informatsiooni teadaolevate tuntud Eesti ja teistes rahvustest isikute kohta, kes poliitvangidena võivad olla maetud sellel unustatud matmispaigal. Probleem on selles, et Narva linnavalitsus kavatseb laiendada olemasolevaid kalmistuid. Ettekäändeks on see, et ei ole matmise kohta ja juba selle aasta algul hakatud seal tegema planeerimistöid, et see maa-ala ka võtta linnakalmistu alla, see tähendaks juba kolmekordset pealematmise tähendaks meile paljude võib-olla tuntud eesti inimeste mälestuse unustamist, nende mälestuse, mitte austamist. Me ei tea, kes seal on hukkunud, siis dokumentatsiooni Eestis ei ole. Ajaloolaste väitel olevat 1960.-te aastate keskel vangilaagrites, sõjavangilaagritegu või teiste vangilaagri dokumentatsioon ära viidud Eestist Moskvasse või siis tolleaegsesse. Leningradi praegune Sankt-Peterburg. Niisiis ootab Narva muinsuskaitse selts teateid Narva laagri seal hukkunute ja hauapaikade kohta aadressil Narva kraavi tänav üks või siis telefonil null 53 43 65 50 kordan null 53 43 65 50.