Eesti sõduritund. Viisavabadusvõitleja maleva vōi pataljoni naiskodukaitse, noored kotkad ja kodutütred ning kaitseorkester maleva pealik tehtud. Eeskujulikult läbi viidud tseremooniaid ei tarvitse näha üksnes pealinnas Tallinnas. Sedapuhku siis ühe eesti taluõuel kindral Aleksander Tõnissoni sünnipaigas nüüdsel Jõgevamaal sõna võtmas. Kaitseväe juhataja admiral kõuts. Järgmisel päeval, 28. novembril ründasid punaväed Narvat. Järgneb oli kui ime, meie väed praktiliselt organiseerimata ning peaaegu ilma varustuseta taanlased sügavale sisemaale. Kuid siis nii tänu admiral Pitka soomusrongidele kaitseliitlaste visadusele koolipaistva fanaatilisuse jaga kindral Tõnissoni tohututele sõjalistele kogemustele peksti vaenlane juba 19.-ks jaanuariks Narva taha tagasi. Ka hilisemata vabadussõja suuremate operatsioonide planeerimisel ja läbiviimisel aitasid esimese Eesti diviisi ülema kindralmajor Aleksander Tõnisson teadmised ja kogemused eestlastele saavutada seda, mida keegi ei uskunud. Vabastada Eesti võõrvägedest. Jälle vabadussõja lõppu näitas kindral Tõnisson end nii kaitseministrina kui ka küsi diviisiülemana töölise vana kooli sõjamehena. Tema vanamoodsalt. Raamatu suhtumine kaitseväeteenistusse tekitas sõdurite hulgast palju vahvaid naljalugusid kindralist. Sellises käitumises väljenduste kindralmajor Aleksander Tõnisson suhtumine kaitse väelastesse juhitavad kaitseväes, olema ülimalt targad ja tublid ning nõudma seda kõike saama alluvad. Samas teab aga juht sõdurit armastama, sest vaid siis armastab ta oma rahvast. Sest Eesti kaitsevägi oli kindral Tõnisson aegadel ja on ka nüüd rahvavägi. Mälestusmärgi avamiseks üheksuse avalduseks valvel. Admiral härra Leo Tõnisson, palun teil langetada kate mälestusmärgilt. Siin peetud elus sündis seitsmeteistkümnendal aprillil 1875 kindralmajor Aleksander Tõnisson. No sõna on kaitseväe peakaplan kolonelleitnant Tõnis nomikul. Valvestuda mütsi pea. Kallid kaasmaalased oleme siia kokku tulnud täna ette pühitseda ühte mälestuskivi suurel eestlasele. Diale ohvitserile. Tõsi, teine isamaalasele. Jama loodan ja palun, et see mälestuskivi jääb siia, et tulevastele põlvedele rääkida mehest kes täitis oma kohust. Kes on meile kõigile eeskujuks. Tegelen, nimi jääb püsima meie ajaloos. Pühakiri ütleb meile, et kui Ethan ei jõllita koda kooli ehitajad näevad selle kallal vaeva ilma. Samuti ütleb pühakiri meile, et see, mis on õnnistatud pühitsetud jumala nimega Teie pöitatud õnnistatud igavesest ajast igavesti minu antud väes. Öise mina selle mälestuskivi kindralmajor Aleksander Tõnissoni mälestuseks nüüd kõikideks aegadeks kolmainu jumala isa ja poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Sõna on riigikaitsekomisjoni liikmel ja kaitseliidu vanematekogu esimehel rändartult. Kindralmajor Aleksander Tõnisson. Olgu müüjale praegu ja tulevikus eeskuju. Kuid ma tahaksin rõhutada veel ühte, et ajaloo kurb saatus peab olema meile ka eeskujuks. Me peame teadma, kuidas ta hukkus, kelle käe läbi hukkus. Ja me peame praegu ja tulevikus olen ma seda meelt, et ei mingit allaandmist vaenlasele. Ei vaimus. Ei mõttes, ei sõnas ega ka mitte peo. Ma tõepoolest tänan. Jõgeva kaitseliidu malevat. Kindral Aleksander Tõnissoni järeltulijad, et nad mõtlevad selle talu korrashoiu peale, et mälestusmärk siia on püstitatud. Mida rohkem on selliseid mälestusmärke, mida rohkem me peame meeles oma ajaloo suurkujusid, seda raskem on tegutseda ajaloo võltsijatel. Ja seda kindlamini saame ennetada seda, et me ei peaks relv käes kaitsma Eesti vabadust. Aga kui see ei õnnestu, peame olema ka selleks valmis. Ja selleks valmisolekuks kõigile meile jõudu. Aidaku meid jumal sõna. Sõjaajalooteadlasel kapten Rein Helmele ütleme siis otse välja, et kindral Tõnisson nagu sajad eesti ohvitserid mõrvati kommunistide poolt Kuid sellele oli eelnenud pikk elu täis viljakat tööd täis niisugust tööd, mille viljad ei ole närbunud tänaseni. Kuidas sai see võimalikuks, et lihtne külapoiss sai väepealikuks ja riigijuhiks ühiskonna tegelikult? Siin on mitu põhjust kõigepealt kindlasti kodutalud kaasa võetud harjumus, töötud, teiseks sõjaväes olgu peale, et see oli tsaari sõjavägi kaasa toodud harjumust ja oskust töötada süsteemselt. Ja seda näeme läbi kogu kindral Tõnissoni elu. Ükskõik kus tema töölaua taha rivi ette või kaevikusse astus, võttis töö ja tegevus organiseeritud vorm on siin meenutatud, vabadussõda kõigepealt meie rahvale loomist, on meenutada tema rahuaegset tegevust, veel mõned tahud siia juurde. Kindral Tõnisson teadis väga hästi, et rahvastevaheline riikidevaheline koostöö ja sõnakõlksud, kui seda ei organiseeritud. Seepärast olnud juhust, et oli Eesti-Soome ühingu esimees. Juba vabadussõja ajal välja öeldud mõtet, et meie tulevaseks sõjaliseks sõbraks ja koostööpartneriks peab olema Poola riik, kes meiega üheaegselt võitles oma iseseisvuse eest. Ja selle tulemuseks oli kümnete eesti ohvitseride saatmine Poola õppima, kus nad omandasid teistsuguseid häid kogemusi, mida nad jällegi viljakalt said rakendada meie rahvale üles, ehitaks. Ta teadis väga hästi. Admiral nimetas, et alluvad tuleb armastada. Armastus ei ole ka sõnakõlks, ka selle tagant süstemaatiline töö. Mitte juhuslikult ei ole kindral Tõnisson ohvitseride keskkogu esimees ohvitser, konda tuli organiseerida. See on üks koht, kus tänasel kaitseväele on veel väga palju õppida. Sellepärast võib nimetada kindral Tõnissoni õnnelikuks inimeseks. Sest teistes mõrtsukate palge võis ta tagasi vaadata pikale tehtud tööle ja ta võiks kindel olla. Mõrtsukate koolid ei suuda seda töö hävitada. Olgu igavene mälestus temaga. Lugupeetavad koosolijad. Oma mälestustekogumikust tahan teid tänada selle eest et nii üksmeelselt olete tabanud neid mõtteid ja neid üllaid soove. Kuidas need peaksime ühte hoidma, kuidas me peaksime toimima nii et meil ei oleks lahkarvamusi. Me oleme küll astunud oma tänastes meenutustes minevikuradadele kuid mineviku rajad on just selleks, et olla, viibida, elada olevikus ja tulevikus. Kahetsusega peame nentima, et meie lahkarvamused, erimeelsused ei ole seni soodustanud ühte väga olulist tegurit meie koolihariduselus mida nimetaksime riigikaitse kohustusliku õpetuse sisseviimist kõikidesse kõikidesse meie rahvuskoolidesse. Me peame seda oluliseks seetõttu et noored mehed mehistuksid niisama, nagu näeme siin rivis olevaid kaitseväelasi, kaitseliitlasi noori neide noormehi ja me tahame neis näha järeltulijaid kes kahtlemata täidavad meie kalli Isonaa eest tema nimel oma kohustusi. Nii nagu neile, lugupeetavad meie kaitsejõudude juhid on esitanud. Ärgem konkugen kunagi. Sellest et vaenlane on meist tugevam võimekam. Ei. Ma peaksin meenutama lühidalt oma isa Aleksander Tõnissoni poolt öeldud kirja pandud ajakirjas kaitse kodu mis juba avaldati küll ammu, aga mis kehtib ka tänase päevani. See kõlab nii. Vabutlus sõja alglahingus Narva all läksid esimestena kaitseliitlased ja koolipoisid. Pole tähtis, kui palju neid läks vaenlase vastu. Tookord polnud oluline, kuivõrd nad olid väljaõpetatud sõjaliselt. Tähtis oli, et nad läksid. Ma ei mõtle eitada väljaõpperelvade ja meeste arvu olulisust. Väärtust omas tookord meeste kõrge moraal, vaim Me valmisolek vaenlasele vastu astuda. Ja selleks me vajamegi oma koolides üldhariduskoolide vanemates klassides. Riigikaitseõpetust, mis kutsub noori oma kodanikukohustuste jäägitumalt, truule ja ühemõttelisele täitmisele. Me vajame seda. Vajame seda praegu ja vajame tulevikus. Harva kuuldud helindina jätkab sõduritundlik kindral Tõnissonile pühendatud esimese diviisi marss. 28. augustil kogunes lugematu hulk inimesi üle Eesti põhjarannikule Toilasse hiljuti korrastatud sõdurikalmistule. Mõõted mõõtsin mitme kuu jooksul. Aga SS meestel tähendab, siin oli põhiliselt ju meie mehed olid 20. SS-diviis, nii seal ei tehtud, sest kaplanid ei olnud. Eesti meestel on see õnnistamine tegemata, sellepärast teemegi. Ahaa, õnnistust võiks teha peale viis minutit rohkem. Ma unustasin, ma küsisin, sellepärast, võib-olla aasta või kuu aega tagasi seda juba tehtud, aga kuna ei ole, Eino siin õnnistati muidugi terve kalmistu, selge, aga eesti mehe eraldi mõlemast neile võiks ikkagi selge teha, just nii, sest nemad jäid sellest algsest kaplani nii-öelda õnnistust. Elmo, selge, sest meil ei olnud, me ei olnud gootnit untsu. Me olime ühes treener ja selge. Austatud võitlejad. Me oleme siin selle Eesti sõdurite Unepaiga juures, kus nende ihud ootavad issanda ülesäratamist. Nii nagu me panime tähele pühakirja sõnade inimese elupäevi on 70 aastat ja kui keegi on väga tugev, siis 80 või 90 siis enamusel siin puhka ja meil ei ole neid aastaid. Nad on noored mehed kes on jätnud oma kõige kallima siia oma elu. Aga pühakiri ei ütle ka tõotodes neile, kes on õigete poolel ülestõusmist uut elu jumala päikese ja kuu all. Ja see tõotus on neile kõigile, kes on vale vastu võidelnud. Need mehed on olnud vale vastu võitlejad vale ja ebaõigluse okupantide vastu, oma riigi ees, oma esivanemate au ees. Ja seda au hoiate teie, kes te olete veel rivis üleval meie rahvale meie tulevastele põlvedele meie noortele. Andku jumal teile jõudu ja tarkust jätkata seda võitlust, mida te olete siin alustanud. Et see õiglus võiks kesta meie maal. Et meie maal võiks vabaduskesta, see ei ole iseenesestmõistetav, et meil on vaba meie maa ja rahvas. Selle nimel tuleb vaeva näha, tuleb võidelda ja see sõnum kandku teid ja meid. Valminud on üle 2000 sõjamehe langenud kusjuures enamus nendest on just nendes lahingutes langenud, mis toimusid sinimägede piirkonnas. Ta on ainulaadne kalmistu selle poolest Eestis. Et siin on Eesti väeosadele eraldi kvartalid eraldatud matmise ajal sellele kalmistule ümbermatmise pole tehtud. Kõik, kes siia maeti, on maetud sõja. Ja need meie mehed kokku 600 meest on maetud. Me oleme sele nii-öelda nurgas CD ja CD siht kuni mereni välja. Sinu kaks kvartalit. Siia on maetud meie mehed põhiliselt Eesti 20. diviisi võitlejad. Meie praegu läheme siiski ka selle suure risti juurde ja anname au ja lõpetame oma selle jumalateenistuse seal, et anda au nendele meestele, kes meiega koos sõdisid, kes meiega koos hoidsid siin fronti kinni üle seitsme, kaheksa kuu ja mered lippude järgi mingu oma lipu alla. Lähme siis rivikorras alla jõe äärde. Lauluväljakule, kus toimub meelsis aktus, mis on pühendatud Eesti leegioni 60. aasta juubelile. Laiali Strevi maailmas elanud sakslastel oli rattad nagu tants ja kui käis kompaniil Haldsis, käis ainult katkeskelgse kaks terav, tõlkis. Sellepärast oli sakslastel oli parempööre oli ka hoopis teistmoodi. Et rivinikuks paigast ära. Kuna Aleksei kehakultuuri teaduskonda ma tegin saksa pööret, kõik vaatasid nagu ime neile kurtis. Üks suitsu ei oskanud teha. Tervitan kõiki, kes on võtnud vaevaks tulla tänasele kokkutulekule, mis on pühendatud Eesti leegioni nii-öelda loomise asutamise 60.-le aastapäevale. Annan sõna ettekandeks Johan Laidoneri muuseumi direktorile ajaloodoktor Hannes Walterile. Tähistades täna ühte olulisematest tähtpäevadest eesti rahva vabadusvõitluse ajaloos. Eesti leegioni moodustamise kuuekümnendat aastapäeva kanduvad mõtted tahtmatult ka teiste väikeste rahvaste ajaloole. Kus ja millal ka väikerahvad kistakse sõtta. Neid ühendab alati üks saatuslik eripära. Väikerahvaid ähvardab nimelt alati oht et meile pealesunnitud sõda võib jääda viimaseks elu märgiks sellest rahvast üldse. Väikerahvastele on iga sõda totaalne sõda. Võitlus enese olemasolu ja allesjäämise eest rahvusena. Olles asetatud surmaaugu ette ei saa ega tohigi. Väike rahvas filosofeerida võitlevate jõudude, ideoloogiliste, poliitiliste või majanduslike tagamaade üle. Väikerahval saab olla ainult üks ideoloogia, üks poliitika ja üxihk. Ellu jääda. Selle eesmärgi nimel tegutsedes on õigustatud kõik otsused ükskõik mida, nende kohta ütleb muu maailm või eesti rahvavaenlane jõhkraim Zuroff. Annab õiguse Nell otsustele mis aitavad rahvast säilitada. Lühidalt ja selgelt. On väljendanud seda seisukohta Soome marssal Mannerheimi kes teisel septembril 1944. Meil Soome pööras selja oma pikaajalisele liitlasele Saksa riigile kirjutas Adolf Hitlerile erakirju. Ja ta ütles selles kirjas. Nii. Tahaksin eriti alla kriipsutada, et Saksamaa kui ka saatus ei peaks kinkima Teie relvadele edasist edu. Ometi elab edasi. Samasugust kinnitust taga ei või keegi anda Soome kohta. Kui see vaevalt neljamiljoniline rahvas sõjaliselt võidetakse. Ei valitseja mingit kahtlust, et see tähendaks rahva küüditamist, maad või hävitamist viimseni. Sellesse ohtu ei või maa oma rahvast asetada. Liitlase mahajätmist voib moraalset hukka mõista. Ent Soome rahval oleks vähe kasu maailma moraalsest imetlusest. Kui soomlasi rahvana Fena ei oleks. Et väike rahvas ei saa enesele lubada luksust valida kellega koos nad oma olemasolu kaitsevad tuleb vahel alla neelata õide kibedaid tundeid. Nagu ka teil, lugupeetud vabadusvõitlejad. 28. august On ainult viis päeva eemal ühest teisest ajaloolisest päevast 23.-st augustist, mil Saksamaa meid maha müüs Nõukogude liidule. Me pidime selle alla neelama, sest kuskilt mujalt ei olnud relvi saada, et kaitsta eesti rahva olemasolu ainult sakslaste käest. Kurb, aga tõsi. Väiksed rahvad peavad alla neelama väga palju. Viimases sõjas ei olnud meil valikut. 40. 41. aasta kogemus kinnitas kõigile ta kõige sinisilmsematele et nõukogude võim tähendab eesti rahva füüsilist hävitamist ja õige lühikese aja jooksul. Meie ajaloolised liitlased, Lääne demokraatiad, eriti meie poolt armastatud Suurbritannia lähtudes oma rahvuslikest huvidest läksid koostööle kommunistliku koletisena. Meil oli võimalik valida passiivse saatusele alistumise ja võitluse vahel koos Saksamaaga. Valisime viimase ja see oli õige otsus. Õige, mitte üksi seepärast, et me ajasime taas selja sirgu ja panime end maksma relva kandva rahvusena. Mitte üksi seepärast, et meie võitlus võimaldas kümnetel tuhandetel rahvuskaaslastel minna läände ja hoida seal ülal omariikluse ideed ja vaba kultuuri. Meie võitlus ei olnud ainuüksi võitlus eesti rahva vabaduse eest. See oli üks osa inimkonna võitlusest maailma ajaloo põige kuritegelikku süsteemi bolševismi vastu. Lääne demokraatiate poolt hüljatud Teheranis ja Jaltas maha müüdud Ida-Euroopa rahvad sealhulgas eestlased, keeldusid alistumast ja trotsides oma saatust ning võiks moralistide halvakspanu. Astusid võitlusesse bolševismi ka sellel ainsal moel, mis sel ajal oli võimalik. Me ei, palun kellegi käest vabandust. Me ei kummarda kellegi ees. Meie käest tuleb vabandust paluda, et meid on maha müüdud. Me oleme uhked, et selles olukorras me säilitasime väärikuse ja võitlesid oma väikese võiduka lõpuni. Eesti vabariik on olemas, Nõukogude liit on ajaloo prügikastis. Laulame kõik Eesti leegionäride laulu. Tervituseks anname sõna riigikogu liikmele Trivimi Vellistele. Ka olid vabadusvõitlejad kallid eesti leegionärid. Me oleme president Pätsi suvekodus 63 aastat tagasi, kui vabariigi president lõi lahti ajalehe, vaatasid talle vastu kaks suurt fotot ja nende foto peal suurte tähtedega lause. Need kaks meest on nüüd sõbrad. Need kaks meest olid teadagi Hitler ja Stalin. Ja see tehing, mis oli sõlmitud eelmisel päeval, määras meie rahva saatuse rohkem kui pooleks sajandiks. Me oleme tihti küsinud, kas Päts ja Laidoner tegid õigesti, et abi astunud kohe 39. aasta sügisel vaenlasele vastu. Etteheiteid teha, alati kerge, kuid me peame oma süüdistustega olema ettevaatlikud. Sest pätsile ja Laidoneril oli kahtlemata teada, et sõda Saksamaa ja Venemaa vahel on ainult aja küsimus. Ja Päts ja Laidoner kahtlemata tahtsid säästa oma rahvast. Jääb üle nõustuda ajaloodoktor Hannes Walteriga, et 14.-ks juuliks 1941 pidin igal viimasel eestlasel olemas selge, mis on juhtunud. Ja siis, kui see sõda kahe kiskja vahel lõpuks puhkes, olid eesti metsad täisrelvis mehi. See sügissõda, mis oleks võinud puhkeda enne Soome talvesõda 39. aastal jäi küll ära, kuid selle asemel oli suvesõda 1941. Ja Eesti leegioni moodustamine 60 aastat tagasi ei olnud mitte midagi muud kui selle suvesõja. Järjekordne pikk samm edasi. Kutsus kõiki eesti mehi väkke et astuda vastu ida vaenlasele, siis ei teinud ta seda mitte Suur-Saksamaa nimel. Ka minu oma abikaasa isa oli üks nendest, kes sõdis sinimägedes ja sai seal haavata. Suri küll vene okupatsiooni ajal ja ei ole kahjuks enam meie keskel. Kuid tema ei läinud sinimägedesse Witte Suur-Saksamaa nimel. Tema ei läinud sinimägedesse mitte vale nimel, vaid ta läks sinna pale vastu. Ja see, et meie mehed sinimägedes suhteliselt rinde kinni hoida nädalate ja nädalate kaupa andis seitsmele protsendile eestlastest võimalused põgeneda läände ja võidelda vabas maailmas iga päev ja iga aasta ja niimoodi viis aastakümmet järjest Eesti iseseisvuse taastamise eest. Ja neil õnnestus üle kõige saavutada Ameerika Ühendriikide mittetunnustamispoliitika nõukogude vene okupatsiooni suhtes. See aga omakorda tegi meie ülesande 1988. aastal mõõtmatult kergemaks, kui meil ei oleks olnud 70000 eestlast vabas maailmas võitlemas iga päev ja iga aasta Eesti vabariigi iseseisvuse taastamise eest. Täna ei ole siin meie hulgas mitte väga palju eesti noori kuid kuu aega tagasi külastas salk kindral Laidoneri seltsi noori sinimägesid ja kuulasid tähelepanelikult, mida vanematel meestel oli ütelda. Ma arvan, see pisikene eeskuju selle väikse Laidoneri salga noorte poolt võib-olla seemneks sellele, et igal järgmisel aastal on üha rohkem eesti noori kes mäletavad, mis juhtus Eesti rahvaga 50 aastat tagasi. Ja need eesti noored ei nõustu iial sellega, et kellegi teise pisarad sõjas on olnud soolasemat kui meie pisarad. Need Eesti noored ei nõustu iialgi sellega, et keegi kirjutaks meie ajaloo ümber. Meie tunneme, on ajalugu ise kõige paremini. Eesti vabariik. Eesti vabariik olid sõjamehed on teie tänu võlgu ja Eesti vabariik langetab oma pea nende meeste ees, kes puhkavad siinsamas mändide all Kalvudes. Aga Eesti vabariik teeb sügava kummarduse teile, kallid Eesti vabadusvõitlejad, mad ära.