Sügisöödel 60 aastat tagasi sala üle lahe Soome läinud seal vabatahtlikena armeesse astunud eestlasi kutsutakse soomepoisteks. Oli neid palju, oli neid vähe? Soome rindepikkust arvestades kaduvväike osa. Teisalt aga pea sama palju kui tänases Eesti kaitseväes ajateenijaid oli, seda palju oli seda vähe. Augusti lõpu poole 1944 kodumaale tagasi tulnud soomepoisid lõid ägedaid lahinguid taganema üle Emajõe tunginud vaenlase tõdemite, unustades soomepoissi. Tiival tegid sama kaks Eesti politseipataljoni. Need soomepoisid on nüüd vanade meestena käinud Tartu rinde lahinguvälju vaatamas rohkem kui korra. Tulid ora jora poolt, vaata, nii. Tuligi üheksas kompanii oli kõige Tabiverepoolselt, need mina olin kompla, tulin ülesse nukast umbes esimeste majade kohalt. Aga 10. kompanii 11. ja need tulid sood mööda kaugematult, umbes kest küla üles, täitsa kahe vahele jäi ots, 10. tuli sealt seal seal ja, ja 11. tuli metsaveerest tuli siia siia. Üheksas oli ja läksime fiktarbiit linna poolt. Aga tegelikult me jäime siia alguses seisma veel. Näiteks ööd olid kärus saare metsavahi metskonnas. Ööbisime juba keset Pukastele küla. Jah, aga me olemegi praegult umbes keskküla. Ja, ja, ja õliküla Janna, Ella küla, need jäävadki siia allapoole, Emajõe äärde. Ma mäletan seda, et kui me sealt tulime üle kraavi ja siis kolmanda maja õue peal oli vene 76 millimeetri, oli väli, paugutasid sellega. Ja seal oli venelastel üks mongoli näoga mees risti eriti maas ja, ja laskemoona või üldse ei olnud kahur positsioonilt ja mehi olnud, nad ei olnud saanud seda ise kasutada. Ja siis, kui me tulime vähe edasi, siis siit anti meile üle üks vene kapten. See oli kätte saadud kusagilt majast magamas ja korrutas kogu aeg Janitsioonis laiu ja slov jabubjana. Ja mulle anti kaasa siis veel üks mees, nii et me kahemehekonstrueerisime siis teda tagasi sinna, kust me tulime. Ja me saime umbes kilomeetri dremaat minna, Pärlil oli vastu, pidasime ikka Pupafori alguses juba. Nojah, sealt, kust me tulime, pidime teda tagasi viima ja üle ja üle selle kanali või kraavi ei me seda peateed mööda läksin juba Berlin tuli kusagil üheksanda tee lõpeb ära. Sealt läks edasi säärane kariaadee. Kinnile Darling pidas kinni ja küsib, kuhu te lähete? Me ütlesime, Undla saatis. Ta ütles, et üks mees võtab selle teie käest üle, teie kohe otsad ringi ja tagasi, ise tulen sinna maise, tulen sinna ja siis me tulime tagasi ja otsis, ööbisime kusagil keset Pupast vere küla, umbes selle koha peal olid ja üks küün oli seal küünis oli saksa raadiojaam ja see Bunker kordas kogu aeg või radist, kordas kogu aeg kiir Graf, vaagen, kiir, grappa, mis kahurist sai, aga hur jäigi sedasi meist maha, ega meil ei olnud aega, kui oleksid ühe majakatustele augu sisse katus, tolm võib olla abiküla nimbutu siia Tartu poole, aga enne kui me sina külasse sisse saime seal Soomaa peal, kus kahurituli meile selga tuli, seal lasti neli umbes seal kärus saare tuppastele vahel. Seal oli kaaniski, ojakäär tegi sedasi ja seal oli siis talumehed teinud säärast kividest ja okstest säärase kus nagu heina sai üle vedada ja soosilla säärase ja me jooksime siis sealt üle ja selle ülekäigukoha peal oli maha jäetud vene Maxima. Nii et kui me jooksime, aga kahurituli saatis meid veel poole maa peal sealt lagedale jumala õnn, et seal soine maa oli. Sumps ainult loopis muda üles ja nii ta oli. Maksimumi võtsite kasutusele? Ei, meil ei olnud aega, see jäi mahagon neile tormasime peale küla peale on paljud ja nii sammutise kahuri maha. Ja siis, kui me tagasi tulime selle selle vangi üleandmisel siis saime uue tulelöögi siin majade vahel. Ja lugesime siis kusagile seina varju peitu ja siis, kui see tulelöök üle läks, siis sakslased tulid umbes 40 meest, kuulipildujad õlal, tulid siis kusagilt umbes üheksanda kompanii teed mööda nagu diaid tulid külasse sisse. Enne seda. Enne kanalist üleminekut menetlesime sakslastega natuke noh nagu vaheldumisi. Sakslane andis oma püstolkuulipilduja haigaameraanbite nööbil. Eilisise tahavad. Just praegusel tunnil peaks soomepoisse jälle viibima Tartumaal. Keskpäeval algas seal seminar teemal soomepoisid võitluses iseseisva ja demokraatliku Eesti vabariigi eest. Esimese ettekande pealkirjastas kolonelleitnant Sven ise lühemalt mõõka tagumas. Ütleme ettekande teemad või teema nimetus me arutasime päris pikalt ja lõpus jäime kelle nimele peatuma. Põhjus on lihtsalt selles, et me olime kaotanud oma relvajõud ja sakslaste ajal ütleme nii, sõja ajal sakslast ei võimaldanud meile oma relvi relvajõude luua ja oma riiki kaitset korraldada. Ja selleks oli vaja kusagil võimalust leida ja see võimalus leiti Soomest. No paralleeli võiks tuua soomlaste oma kogemused, sellel on palju viidatud soomlaste jäägri liikumine lähtus just sellest samast põhimõttest. Ajaloolised seal paarkümmend aastat varem, aga sisuliselt soomlased ise ütlesid meile seda, teie olete Eesti jäägrid. Kalevipoeg käis Soomes mõõka toomas. No see ütleme, allegooria on nüüd siin läbi, paistab, eks ole nähtav. Meie eesmärk oli sisse mõõk Soomest tuua, nagu tema tegi. Tähendab, see mõte kujunes väga varsti välja, kujunes välja kohe siis, kui hakkas suuremal arvul eestlasi kogunema Soome. Sisuliselt oli seal üks 43. aasta kevad. Kui soomlased võimaldasid eestlasi juurde võtta Soome relvajõududes, neid oli seal enne ka, aga neid oli vähesel hulgal seal sadakond meest võib-olla. Ja nad olid laiali. Aga hiljem sai see võimalikuks. Aprillis aprillis 43 loobusid soomlased tegemast takistusi, tähendab loobusid mitte võtmast eestlasi. Soome relvajõududesse, eestlasi oli seal kogunenud ka juba maa sadakond ootele. Ja nad said kõik ühe või mõne päeva jooksul. Said Soome relvajõudude. No ühesõnaga relvajõududesse ja sealtpeale hakkas kiire areng. Kevadel tuli veel 100 või 200 meest juurde, kevade lõpuks oli ligemale 300, üle 300 mehe juba koos nende parem olnutega. Ja suvel muidugi palju juurde ei saanud tulla, sellepärast. Ööd olid valged, mere ületamine salaja oli, oli väga raske. Ja peaaegu võimatu, aga sügisel, kui ööd pimenesid, siis läks lahti ja mehed hakkasid hakkasid, siis võib ütelda, massiliselt tulema. Selle jooksva 43. aasta lõpuks, 44. alguseks oli eestlaste arv Soome relvajõududes juba kevadisega võrreldes kümnekordne umbes kümnekordne. Seitse poissi mina olen järgmine rida on, kas rannaküla poisil rannas põhjarannikut? Põhjarannik põhjarannik. Tallinna Vaiss nõmmekad. Jah, üldiselt pealinna poistel ja põhjaranniku poistel üliti kõige parem võimalus ja kõige rohkem naasin oma oma oma jões. Oma kaldalt sat. Külastasime oma vaadikaga, jumalat ei olnud ja kuidas see minek oli? Minekule niukene, külm sügisene ilm vähegi mudas vihma. Ja mul oli meeles, see on päris maalinn, on Edgar, kellega ma seltsis nägime, see on juba kadunud praegu. Ja siis oli veel sealt siis, kui tema läks oma nahk kuuega sinna kraavi ja meile öeldi, et ärge te kõvasti rääkige, minge tasa. Ja kui see sinna kraavi juures oli, oleks mitte üks hääl kuskilt ei tuld. Niimoodi siis läksime sinna. Ja nii palju jäi mulle meelde seal rääkida, palju ei tohtinud ta siis, kui mina kõndisin, paadis asub, tüdrukud oli palju seal rahvast oli ikkagi teadsid, et läheb, oli seal palju vaatajaid ja siis jäi meelde, kui üks ütles, joon vist Elmut vaatama, oli pikk poiss ja niimoodi arstide palgad pimedas öös ja kindlasti öösi pimedas ja mis kuul, ma ei mäleta kuupäevani naerda, mulle meeldinud kuul, mis kuul Oktoobri hoovist oktoobrisse sügise, kuidas meri oli, meri oli parasjagu tuult, parasjagu tuult ja meil oli jõesuu, oli madal, siis nii mu teatel. Ühe poisi isa ja siis selle paadiomanikuga tülivad kahekesi meid siis viima sinna mootorpaati pooled läksid kahepadi mõisad Jeesust läbi muidugi seal. Ja siis, kui läksime sinna teise paati, siis visati viinapudel vasta meie paati puruks ja öeldi mõistulugudel hea õnn minna. Ja oli ka, oligi. Ja siis Soome ülemjuhatus pidas õigeks formeerida eestlast oma etterügement, millele pandi üks niisugune number rügement number 200. Sellist numbrit Soome relvajõududes ei olnud, seal olid kõik numbrid alla 100 aga 200, see näitas juba seda, et see oli noh ütleme sisuliselt ta ei olnud Soome rügement, ta oli, ta ei kuulunud Soome relvajõudude struktuuri selles mõttes vaid ta oli hoopis teiste ülesannetega teise teise asja jaoks loodud rügement, aga ta võitles koos soomlastega Soome rinnetel. Nii kaua kui seda seda võitlust jätkus. Nagu soomlased astusid sõjast välja ja Eestis oli selleks ajaks kujunenud olukord väga-väga kriitiliseks. Siis rügement saadeti laiali ja igale mehele anti, anti võimalus. Sirutage Eestis, soomlast olid, olid sakslastega selles suhteliselt kokku leppinud, ainult mida sakslased ei, ei aktsepteerinud, et mehed tulevad, nagu alguses oli kavatsetud relvastatult. Nad tulid relvadeta. Mis tasandil langetati otsus anda mõõt ka eesti sõduri kätte või oli neid tasandid rohkem kui üks. See on väga huvitav küsimus, sellepärast et eestlased olid, tähendab, nende on niisugune noh, ütleme, koondunum osa oli 18. diviisi kerge üksuse koosseisus ja hiljem neist formeeriti väiksemaid üksusi seal 18 diviisi kuuluva 47. rügemendi kolmanda pataljoni nimetate pallila pataljoni jäägrirühm, mis on sugune pataljoni ütleme natuke lihtsustatud luurerühm. Eri erirühm pataljoniülema käsutuses. Ja selle pataljon ülem oli major klaasgreithnberi, Glasgripenberi oli, oli Mannerheimi sisuliselt lähisugulane, tema oli tema, tema õe või poolõepoeg ja tuntud ohvitser Soome relvajõududes, aga ta oli ainult major. Ja kirjade järgi oli see tema ettepanek, et eestlasi koondada tema juurde sellesse vallile pataljoni. Kuna tal seal eelnevalt oli juba eestlase ees, oli nedest heas arvamises, tema oli nõus võtma vastu kõiki eestlasi ja formeerima nendest üksusi. Ja noh, hiljem ka väeosa Nüüd, mis on, mis on selle asja juures nii noh, ütleme imelik on see, et major majori auastmes pataljon, ülem sellise auastmes sellises staatuses ohvitser oli Soome relvajõudude sõja ajal sadu. Ja On mõeldamatu, kes vähegi sõjavägesid, tunneb, et üks major sekkub asjadesse mis on tegelikult riikidevahelise, tähendab Soome ja Saksamaa vahelise läbikäimise valdkond, mis kuulub sellesse valdkonda ja mis on teravalt sügavalt poliitilise sisuga mitte ainult sõjalise sisuga. Võib ainult arvata. Aga ma arvan, see ei ole valesti arvatud. Et Mannerheim oli kindlasti teadlik Tema õepoja ettepanekust, no võib-olla õepoeg oli ainult kattevarjuks. Mannerheim pidi aktsepteerima seda mõtet. Ma arvan ka, et Mannerheimi olid hästi teada selleks ajaks juba Soome tulnud eesti ohvitseri territi kapten Karl Talpaku. Ütleme ettepanekud ja mõtted selles suunas. Ja ta oli neid aktsepteerinud ametlikult ja ütleme avalikult seda ei saanud teha. Aga peastaabi Vabatahtlike osakonna ülemale ka ühele majorile, Marlen Rottele anti korraldus, võta eestlased Soome relvajõudude suunata nad kriipenvari pataljoni. Seda ei saa üks major teha, ta käseb teisel majoril, kes on sisuliselt kõrgemas funktsioonis, kui tema annab korralduse niisuguse asja tegemiseks ja pealegi enda väeosa arvestades see, see asi pidi olema lahendatud palju kõrgemal tasemel ja siin ma ei näe muud lahendust, kui Mannerheim ise oli see, kes kes oli selle asja taga. No ma võin ütelda, et tunnen Mannerheimi vaateid ja ütleme arvamusi selle võrra, et see kontseptsioon oli, oli selline, mis vastas tema nägemustele meie ja kogu Põhjala riigikaitset arvestades. Seal on välja kujunenud juba vabadussõja ajal ja see oli selle nende arengute jätk. Meile ta lõppes kahjuks nii-öelda ebaõnnestumisega, aga vähemalt prooviti. Ja Ma arvan, see on see, mida siiski oli vaja teha ja mida on vaja praegu mäletada. Rügemendi ülemaks määrati kolonel Eino kuusela. Tema abikaasa oli eestlane, ta rääkis vabalt eesti keelt ja ta oli õppinud ja lõpetanud Eesti Kõrgema sõjakooli. Samasuguse. No väljaõppega haridusega oli teine kolonelleitnant Savonen kes oli siis väljaõppeülemkoolide, koolide koordineerija, koolide sõjakoolide ja kursuste koordinaator ja ka vahepeal pataljoni ülem, meie rügemendis samuti Eesti Kõrgema sõjakooli kasvandik ja, ja valdas vabalt eesti keelt. Major givela oli reservohvitser. Tema oli Mannerheimi rüütliristi kavaler number üheksa. Ja väga kuulsa rügemendi ka meil käinud ja praegugi elusoleva üheksa, praegu ta on 98 aastane, saab 90 jah, ta saab 99 aastaseks veebruaris. Kindral äärnruuti siis sel ajal kinno väebruteli, veel rügemendi ülema, kolonelleitnant ja major givela oli tema staabiülem. Väga teenekas ohvitser, no ärritas, nii paljude härnud on käinud korduvalt ka Eestis külas, meie sõjaveteranidele, meiesugustel, Eesti laevadel ja mitmes kohas. Ja president on teda au tasustanud. Maarjamäe Risti esimese järguga. Vahekord on omane ka tänapäevale kus valitseb rahvusvaheline õigus. Rahvusvaheline õigus on niisama vana nagu õhtuma õiguskorraga. On õiguskorrale vaatamata. Ainus kyll, mis suudab säilitada sõltumatust. Ja täna veelgi rohkem suudab ka sõdasid ära hoida, on rahva tahe vajaduse korral oma sõltumatust kaitsta. Aga ma ei taha seda ka tolleaegse juhtkonnale ette heita. Siis probleemi, mida Eesti vabariigi juhtkond oli sunnitud lahendama oli vaenla raskemat probleemi. Ja lahendus, mille valis Eesti poliitiline juhtkond oli samal ajal nagu lahendus, mille valisid suurte Euroopa riikide juhil Münchenis 1938. Või teised juhid Teheranis ja Jaltas. Teise maailmasõjaaegadel ja teise maailmasõja lõpuaastal. Sõltumatu Eesti vabariigi saatus. Oma teise maailmasõjajärgse uue põhiseadusliku aastaga. Me oleme saavutanud. Ja rooliku mäel. Ma mõtlen, et see on kõik üles ehitatud sellele. On kokkukannu kiviajal ja Verediga meie saue pois. President Meri 21. veebruaril 1998 Maarjamaa Risti üleandmisel kindral äärn ruuterile. See on üks nendest vähestest isikutest, kes on saanud eestist maarjamaa Risti esimese järgu. See rügement oli ka Karjala kannase lahingute ajal ajuti meie meie pääseda, naaber. Ja ka Vooksul kõrvuti. Ta tundis eestlase hästi, aga major givela võeti temal staabist ära ja rügemendi moodustamisel veebruaris veebruari algus 44 määratikivele pataljoni ülemaks, esimese pataljoni ülemaks ja sellega ta käis läbi kogu kogu sõjatee. Niikaua kui eestlased Soome relvajõududes olid. Ja noh, meil oli võimalus temaga kohtuda veel 12 aastat tagasi, kui olime suure hulgaga 500 mehega Soomes esimest korda veel nõukogude aeg, aga just neil päevadel, kui Eesti iseseisvus Moskvas, oli see kuulus putš. Eelmisel päeval avati Taavetist, kus oli üks väljaõppekeskus, kus eestlaste rügement formeeriti. Seal avati mälestussammas eestlastele. Ja givele oli ka seal. Seal oli vana mees juba nüüd ta on surnud. Igal juhul igal juhul väga-väga kõrge ja teenekas ohvitser eestlaste suhtes väga hästi, üldiselt peab seda ütlema, et soomlast suhteliselt väga hästi eestlastesse pidasid eestlastest lugu. Mitmes mõttes. Aga siin on praegu küsimus eestlased sõduritena, ka sõduritena näid loeti põhimõtteliselt jaga praktiliselt võrdseteks Soome sõduritega ja nende teeniti samades väeosades, eks ole, osad alguses olid isegi väeosad segamini segakoosseisuga ja juhtkond jäi küllaltki kauaks, ütleme nooremad ohvitserid ja ka allohvitser, rühmaülemad ja rühmavanemad olid soomlased, aga alati oli nendega paralleelselt olemas ka kompaniile materjali ja siis eestlasest teine mees, kes oli, oli nii-öelda praktikal sellepärast et no siiski mingil määral Soome, Soome ja Eesti ütleme ütleme, sõjaväeline praktika oli mingil määral erinev ja, ja kuna sa Soome sõjaväes ei saanud kasutada üheski sõjaväe sisa kasutada kahte erinevat erinevat sellist süsteemi, siis tuli lähtuda selles ja eestlased olid siis alguses näiteks. Reservohvitserid olid Sirsanditena rivis aga Riho ülematena ja rühma vanematena seersandi auastmes. Nad said hiljem selle ohvitseri auastme. Kui nad olid mõne aja olnud olnud praktikal ja vaadata, et nad juba tunnevad asja ja võivad üle võtta juhtimise ja võtsid üle. Ja teine asi, neid koheldi kogu aeg ohvitseri tena. Olgugi et paelad olid seersandi omad, ohvisid kaadriohvitserid, ütleme seal leitnandid, leitnandid, kaptenid ja isegi meil oleks major, said kohe oma avastad kätte, aga samuti tuli neil läbida oma praktika, seal neile korraldati kursusi, näiteks sama sama kapten Berlin, kes oli siis Eestisse tulnud selle esimese pataljoni ülem, siis Eestis langes Tartu lähistel maetud maarjamäele. Tema käis läbi Soomes Soome pataljoniülema kursused, üldist täienduskursused, kus ohvitsere, kes ei olnud pataljoniülemad, olid näiteks kompaniiülemad olnud. Tehti neile selgeks pataljoni juhtimine, mis eripära, et seal on tema käis niisukese kursuse läbi ja see oli ka näha tema tegevusest Pupast vere lahingus ja samuti leitnant Pärnu ja ja üle 40 Eesti ohvitseri käisid kompaniiülema kursused läbi, aga see kompaniiülem oli samuti järgmine pataljoniülem ja nii oli Pärnoyagi ja tema tegevus rasketes taganemislahingutes näitab ka seda, et ta oli, oli täiesti oma ülesannete kõrgusel, neetud eesti aktiivohvitserid, eesti sõjakoolid lõpetanud Soomes nad said lisa ja see lisa ei läinud, nagu öeldakse, mööda külge alla see nat ainult kasvatasid oma oma oma võimeid ja oma oskusi. Soome jätkusõjarinne lahingutandrit ulatusid ju kaugelt põhjast polaarpäikese alt üle Karjala kannase Soome lahele, Viiburi laheni. Kui tähtis või vähetähtis, nii pikal rindel võis olla ühe rügemendi roll. Mida need 3000 meest, noh, mida nad suutsid siis teha? Nojah, Soome relvajõududes oli üldse, teenis sõja ajal, sõjaveteran on 700000 kes käis läbi sõja erinevates faasides laste osa neid koju, vanemaid aastakäike ja siis kellel oli seal mingi perekondlik või, või ütleme, majanduslikke probleeme ja need need arvestades siis lasti lasti koju näiteks põllutöödeks, külvitöödeks, saagikoristuse aegadeks, niimoodi kui selleks võimalus oli, aga 44. aastal muidugi korjati jälle kõik viimse meheni kokku ja, ja siis õnnestus ka sulgeda see venelaste suur suur pealetung seisma panna. Üks rügement oli mis ta soli seal natukene üle üle protsendi Soome jalaväest. Selles selles suurusjärgus arvuliselt oli isegi vähem, eks ole seal pool protsenti. Ja, ja muidugi sellel otsustavat tähtsust ei saanud olla. Aga tähtsus on selles, et Need, mehed, kes osalesid Näiteks Karjala kannaste lahingutes mujal mujal eestlasi ei olnud suuremal määral laevastikus, muidugi oli seal mitusada meest, seal oli teada, et seal on eestlasi palju. Siis oli, oli veel Kaug-Põhjas, nendes kaugpatrullides oli eestlasi. Seal nad olid tuntud mehed, aga, aga väeosades ja rinnetel neid Põhja-Karjalas Põhja-Karjalas ei olnud, Karjala kannasel oli ja, ja need, need olid hästi teada. Nendesse suhtuti lugupidamisega ja kunagi ühel ühel. Ma ei mäleta, mis sündmus see oli Soomes üks üks, noh, kokkutulek, kus peeti kõnesid ja keegi soomlane, ma ei mäleta enam, kes, kes see siis oli. Ütles, et eestlased olid need, kes kes võimaldasid meil selle juuksekarva otsas oleva iseseisvuse säilitada. No ma ütleksin nii, et väga tore, niisugust kiitust ja au saada, aga igal asjal on oma piir ja ma vastasin sellele sellele kõneleja ja ütlesin siis, et et muidugi tegin mis, mis, mis võisime, aga muidugi soome ikka tuli oma jõududega sõjast välja ja eestlasi oli seal ainult see protsent või või alla protsendi pool protsenti ütleme arvuliselt. Ja selle pealise soomlane vastased just see pool protsenti oligi see juuksekarv. Umbes niimoodi ma täpset sõnastust ei mäleta, mis on sümboolne, sümboolne tähtsus ja oluline soomlased ise peavad seda väga oluliseks, et nende kõrval olid ka teised ja eriti eestlased, kes on nende ütleme, hõimuvennad ja nende naabrid ja nendega nii üle aiamehed, eks ole, Soome lahte on see see, see aed siis, mis ei ole digiAedvaid, võimaldab, võimuldab paremini suhelda, kui mingisugune maismaa maismaakohad seal mingi sma kohad omavahel. Mulle näib ka praegu nendega rääkides, et neile on Eesti palju tähtsam ja palju. Ütleme, niisugune armsam, sümpaatsem kui nemad, meile naljakas ja osalt ka kurb, aga nii see paistab olema. Me oleme unustanud juba selle, et kontaktid Soomega olid need, kes meid hoidsid kogu selle nõukogude aja läänes. Soome raadio ja Soome televisioon, eriti Põhja-Eestis võimaldas meil olla siiski mingil määral, no öeldakse, kursis maailma asjadega ja eluga sealpool lõunaeestlased olid selles suhtes palju halvemas olukorras ja seda on ka näha. Eestlased nagu kõik eestlased, aga neil puudus see võimalus aknast välja vaadata. Kuule, anna mu viimane raamat, ma kinkisin sulle praegu viimase lausesse, sild, ma loen siit soomepoisist asja ette. Kui ta praegu on, niuksed on silme ees. Jürissaar suupillilugu ja see on siis suupillilugu ja Suubi lõõgan, allegooria soomepoiste missioon. Kogu maailma tragöödia keskel, kus miljonid inimesed hukkusid, kus etendati, mängiti tragöödiad, kaua. Olime meie soomepoisid. Nagu väike suupillilugu lühike Suubi lugu, vaatuste vahel me päris rolli ei saanudki ja selle kohta on siin võib-olla senist meeldiks vägadel kuulata. Me tulime üle lahe täis karjala kannase kangust, et peatada aegade vahel ma teistkordset häbisse, langust. Me tahtsime olla Me ise kui vabadussõjas, isad eks pärinud püsimise ja isade jonni. Visa. Me sööstsime surma matma hulljulgusest kuumad meeled ja emake lauda katma. Jäises ruk ootama teele. Me tulime lahe tagant, tulime surma matma kuid elavat lootust, mis jagand? Me pidime mullaga katma. Ja suvekodus 40 400. hiljem jätkasin kaks väikest salmi peale kaugemal veel terra pöörleva laval tragöödiat, mängiti kaua. Jäid, urmad veeretavad jäid nimetatud lahtised hauad. Me olime vaatuste vahel üks lühike suupillilugu. Ja liikus aegade ahel. Ja aegadel polnud sest lugu. Kas te mäletate, millal te kirjutasite esimesed värsid, mida te lugesite elus või kriminaalasja need ja, ja 44. aastal metsavenna punkris Läänemaal marimetsa rabas? Kolm ja pool aastat metsa läinud põnev elu ei kahetse. Teeks veel kord läbi? Saaks minu kolm. Kolm on mu elu kõige kõige halvemad metsa metsapinginaabrist seda täna santiimi aastat. Talved olid põranda alla, suved olid muidugi lustakama tagasi kõige õudsamad, mis üldse minu elus kannatused olnud. Psüühilised metsavennaaastat ja ma olin nõus sellega ka põhimõtteliselt ja siis ma olin kodus põranda all, kui isa-ema küüditati, ära kujuta ette, mis tunne sul on, kui sa, kui venelased tulevad sisse käravad ja kisavad ja annavad nii palju aega ja ja mina olen põranda all, kuulen seda kõike, ei ole mõtliku, oleks granaat või mingisugune, oleks kõik kõik õhku lastud. Aga õnneks seda ei olnud selle granaati käes. Aga see oli tohutu tohutu närv pidi olema metsavennal. Õudne närv pidi olema. Ja kõikidest ka minu kannatustest kõige raskem oli, see aeg oli harv riivingu, seda ma möönan. Aga Uljust oli palju, me oleme, me oleme osanud mõlemad. Muuseas, sina spordiga, mina muusikaga oleme osanud mõlemad püsti seista, ikka tulla läbi sellest, ehkki see oli kõige raskem. Jah, ma olen sinuga nõus. Aga praegu ma vaatan sinna, ei ole häda midagi. Vaatan püsti on pea kõik need mehed, kes on täna tulnud Paide vallimäele kahe lipu all. Täna siin. Tore. Meile on kätte jõudnud 2003. aasta lõppsõjast on nii palju aega möödas mis hoiab mehi kuus, et nad koos käivad. Niisugusel juhul hoiab mehi koos, mitu asja võib öelda. Aga ma ütleksin siia juurde, et see kokkuhoidmine ja ühtsuse tunne on eriti silmapaistev neil, kes on koos sõjas olnud. See oli nende meeste juures, kes on Saksa sõjaväes olnud. Aga noh, ma tunnen paremini seda meie Soome Soome vabatahtlike seltskonda. Need mehed on nagu vennad, olgugi et nad tihtipeale ei ole koos olnud harval juhul ühe või teisega kokku saanud ja isegi vältinud kokkusaamisi teatud põhjustel. Aga kohe, kui avanes võimalus ei uskunud, et mehed on seal 40 aastat või 50 aastat erus olnud eksole. Mul on meeles, kui esimene kokkusaamine oli lennud seltsi poolt korraldatud niisugune kohviõhtu Tartu Ülikooli vanas kohvikus veel 89. aasta märtsis. Ja me saime sellest teada selleaegse edasi praeguses Postimehes avaldatud väikesest kuulutusest, et selline seltskond nagu Iierr 200 mehed kutsutakse sinna, noh, keegi ei teadnud, kes mis järgaksada, ainult need mehed ise teadsid, kes seda juhtisid, logo, mina juhtusin lugema olulise leht tellitud ja ma sain seal, no meid oli umbes pool tosinat Tallinnast, kes siis olime omavahel juba enne seda saavutanud kontakti ja tulime, läksime, sõitsime sinna ja kui ma uksest sisse läksin, siis pani ukse uuesti kinni ja jäin välja trepikotta. Sellepärast Salistreid vanad hallipäised, Anklid, prillid nina peal. Ja ma mõtlesin, et midagi on viltu vales kohas, et see peab olema mingi ülikooli ülikooli õppejõude, professorite mingisugune. Noh, ma ei tea, mingisugune kokkutulek või, või õhtu või nad seal istuvad. Ja siis läks üks paarkümmend sekundit mööda, enne kui plahvatas nii-öelda. Et et mina ju mäletan neid siis, kui nad olid kahekümneaastased. Nad on 70 aastased ja peavad olema prillidega ja halli peaga läksime uuesti siis oligi seal oli neid üle 80 sel ajal ja üldiselt sel ajal. Me korjasime varsti kokku, neid oli üle kuue poolesaja, Eestis veel umbes sadam, animanni sadakond oli välismaal. Aga need mehed nagu küsimus, millest me lähtusime. Ühised eesmärgid, ühised raskused, ühised ohud, ühine saatus, eks ole, see liimib eriti mehi. Nii kokku, et sinna vahele ei pista mitte midagi. Ja see on säilinud tänase päevani. Me oleme juba kaugelt üle 10 aasta nüüd koos käinud ja nüüd nendest meestest on juba pool on läinud selle ajaga, kes siis olid. Aga, aga ikka ikka seesama vaim püsib. Ja nüüd meil on see, Ma ütleksin, eelis teistes sõjavägedes olnud, aga et, et soomlased on meile nii kui Nonii, kui needsamad vennad, tähendab, kui soome lähed ja seal kohtud sõjaveteraniga siis otsekohe oma poiss, mitte ükski. No ei vaata viltu mitte keegi, mitte ainult sõjaveteranid, aga Soome ühiskond, ka noored, vaatavad austusega nende inimeste peale, kes kannavad seda sõjaveterani hõbedast tammelehte nahale vääri küljes. Seda loetakse nii-öelda, nad ise nimetavad aukodanikud tähendab need eestlased, kes, kes seal olid, need on Soome aukodanikud.