Tol veebruari ööl vastu tänast 1944 võttis suur juht Stalin suhu Eesti linna Narva nime. Neljateistkümnenda veebruari keskööl käskis Jossif Stalin kindralstaabile kirjutab punaarmee kindralstaabi operatiivvalitsuse ülem armeekindral Stemenko anda Leningradi rinde juhatajale edasi, et Narva linn tuleb hõivata hiljemalt seitsmeteistkümnendaks veebruariks. Niisiis anti Narva vallutamiseks aega kaks päeva. Aga meie saatesse jätkub mälestusi mõneltki mehelt, kes oli eesti pinnale tulijaid tõrjumas. Viieteistkümnenda veebruari õhtuks oligi nurjatud punaarmee katse tulla üle Peipsi, Mehikoorma, Meera palu jõe lahingutes. Ühe Eesti õhutõrjepatarei Suurtüki ülem. Üle viie tunni olime mehed ja seal tööl. Ja siis me saime teada, mis mehed need versioon selle pataljoni adjutant, kes meid ründas, tema laip oli seal ja tema toas, kus sai siis kava oli, oli kirjutatud maha. Et niisugune asi on nüüd 40 elutööpataljoni oli saadetud Peipsil. Igas 1200 meest teenis saalis, oli diviis ootamas. Ema pataljon pidi tegema ruumi niimoodi siin läänekaldal ja kui ruum on käes, siis järgmine säält pataljon jookseb nendele järgi ja nemad panevad kohe eesti südamesse ja kõik need jooksevad niimoodi eesti südamesse. Jah, siis oli pilt selge, siis oli pilt selge, pärast tuli küll tänu teleekraanil siis atria ülemalt diviisi ülevalt ja siis ülemjuhatajalt lõunarindel olukorra päästmises. Ja meie mehed siis kaheksa, kaheksa meie Eestis suris. Kaheksa meie mees sai surma ja kolm oma kaitsemeeste, tolle külaelaniku mees ka surma, need kokku 11 40 19 meest sai, saavad 100 kaheksateistkümnete siia. Patarei läks, läks ka viimase avatud veokiga, sättis kõiki mehi. Oma taga ja ütles, et kui minust saab rindemees tänas Mei vapruse eest siis ma tulen tagasi ja ainult juust. Tollel päeval õhtul samal päeval lasin päevad peeti raadiogramm võeti kinni vaenlase oma ja seal oli jälle ühele n väeosale antud keskläänekaldal Peipsil jälgud maabuda sel ööl. Meie 18, Key minuga hoolil olid siis mõlemad kompressorid õli puruks. Kolme kahuri ja 18 18 me lihtsalt teeb, jumal hoidku, aga ometi ei tulnud. Ja siis järgmisel päeval Sa jälle meie täiendust, 20 noort Eesti poissi tulid õppelaagris. Ja ka kolonel Eenpalu väeosa üks osa tuli neid. Nad olid siis seal kui jõe pärast vahelisse kagu poole, siis nad pidasid seal tõrjelahinguid niimoodi. Ja nüüd nad tulid toolil üks osa seal ära ja siis pandi tollel järgmisel ööl õhtupoolikul pandi sinnasamasse rindelõigu kukkumiseni, meel oli, kui need pandi 16 saksa kuulipildujad, MG 42. See on 1200 laseb minutis. Ma arvan, et siis järgmisel ööl nad tulid, aga seal ei saanud üksi tuule, väljast ei saanud ükski hiilga läbi tulla. Kujutage ette, mis tuli oli. Ja siis siis ei olnud midagi. Sõitsime Tartust läbi ja Jõgeva luht töökojas, siis parandati kahurid ära, teised olid ju ka. Kõik need mõõteseadet ja kõik olid puruks lastud. Siis sõitsime Narva rindele. Sellest ajast on nüüd kulunud pea 60 aastat ehk kaks inimpõlve. Aga ikka veel uuel aastatuhandel. Ki vajab asja arutamist, kui juhtuvad kokku Peipsiääremehed. Vaata kui mera palava tuli see reepalu, seda nägin niiviisi, et teisel pool lauda ja siin ja kompanii meil siin kolmekesi ajamises me jutt selle noh, saksa talus öösel nõiapaluga reipaluga ja. Täna seda küsida ja olekus kohal sina siis olid tol momendil 14 10. venelane Piirissaart ülemäära polnud, ei silla peal me mõõtsime lahingu vastupüüri saares oli siis ma olin loaks oran laagri ära. Ja ja siis öösel kõvasti veel lund 100. ja ja, ja sai õhtal, muidugi selle peale öeldakse, oli. Aga öösel telefoni õndsust ei olnud muidugi ostmist oli kuulda. Sane sajune öö kah vaikne. Enne enne neela palu ründamist Laaksaral piks mees, luure viidi ära, keel viidi, venelased viisid teisel poole. Kas teie kandis tuli või kontserdiplatvorme meie kompanii kõrvalroog ja vene artistidel keele ära? Jah ja, ja siis siis oligi samata Helmann maid, sama öösel läksime Laksate juba sinna. Neil oli juba nii palju nüüd teada, ikka luurel, et sinna täpne venelane hakkama tulema. Ja siis olime sisse paar päeva seal selle paraboloog kooli juures, seal oli telefon, jaa. Jaa. Oli no niisama seal ikka don koolima Laaksaare ja pärapäeval vahemehed ja, ja Pedassaar. Ja seal siis olümpaarium. Vana piirivalve kordoni kohale ja eme võtsid kordonilt, läksime paremale ja Mehikoorma poole lõigu rukola jalge liivarand männiliiva lahti. Punkri oli seal ja köetav punkradil ja ja siis oli niisugune huvitav asinud pine muidugi ja näen, et siis olid meil Maxima, oli raskekuulivideo üleval ja ja järved, val liigub üks kamp. Ja noh, et nihe muidugi tuli pääle Matreiza et mul oli kahtlasi täit kurat õhtale ja nii avalikult. Kas sinule, sakslase ja lassi vabam Kulassi kõrvalda ja ei läinudki vähe aega suure karjumisega raadiga? Kui sakslased tulivani? Üks poissi Sakslased, nemad taandusid Venemaalt, otseselt ei ole Venemaal piiri piirisaares, nyyd ei olnud sakslasi nuiad dolla. See oli ikka sealt olivad bussi kerkib muidugi soiku sirge töötleme siis oli see jää, muidugi on mineeritud ja läksime. See oligi semineerijat jääselemineerijate grupp, aga kui pikalt seda siinpool piiri sealt lõuna poolt piir sardori soli meela palu vahe oli pikalt kahe kilomeetril röövlid, mineerimine, nöörid olid meil ka sünd, puhtoni. Siin on kõik nöörid ja neid hommingul sisse kutsutigi neid sealt ära läksime raatsades kordoni juure ja muidugi öösel siis kuulsime ka seda juba kumera palu tuli ja siis seal siis olid need kord oli sealt näha ilusti neid vene ükskord voolid värke tuuliselt Uuttingasti üle ja siis tulime Laak salke. Ja sealt siis saimegi korraldused saksale saksa, saksa talu, Saksa talu ja saksa talumi. Et noh, niisugune mõnesaja meetrine riba lagedat riba. Lage lage ja maantee äärest talust ja maanteenurgas jussi müropomandi seal. Meie siis jäime nüüd nii kui järve poole vaadata, paremat kätt, selline, aga vasakut kätt siis ei olnudki, see talu oli nii maantee ääres, seal oligi Riibolu kahe sõjaväe vahel, siis tema punkt. Ja kõige järvepoolne ots oli üks rõõnboy, üksjagu vanu, neid organiseeritud võrumehi võlu on kõike võru omanesse mehedali, aga no oliva sõjaväevormis veel. Eesti sõjaväevormis. Ja peale kohalike meeste oli seal veel Võru omakaitse. Oli 33. Eesti politseipataljoni üks kompanii kes kaotas langenuna oma kompaniiülema. Kapten Nurdma oli 42. Eesti politseipataljoni üks kompanii Eesti diviisi 45. rügemendi esimene pataljon ja Eesti diviisi õhutõrjeüksusi. Rannakülad vabastatigi põhiliselt eesti üksuste poolt, aga saksa sõjateates võeti toimunu kokku järgmiste sõnadega. Kaks päeva kestnud lahingute tulemusena murti täna täitsa rannikul. Meera palus üle Peipsi Eesti pinnale tunginud punaväeüksuste viimane vastupanu. Koos meie Grenoderidega võitlesid ka mõned eesti üksused. Siis muidugi need lahingud lõpetati ja seal ära ja omakaitse, need võtsid selle seal üle kõik. Ja Riibolu hakkas oma meestega Narva poole minema ja nii ka meie kusagil kas mitte Võnnus või ootas meid aga eesgrupp, noori noori, noori vormid selga pandud poissi? Saime täienduseks, niimoodi sain mina ka oma kahurimeeskonna korralikult ära komplekteeritud. Number üheks oli Ülo Kard. Ta oli mul sihturiks number üheks, saime toredaid poisse juurde. Muidugi nendest ma räägin, mis nendest sai. Ja sõitsime Tartusse, Tartus olime Tähtvere pargis, seadsime isegi oma kahuri ülesse kergelt ja ööbisime seal, kes kusagil meie kahuri meeskond saime tuttavaks noorte neiude käest, Need keerutasid seal ümberringi. Selgus, et see doktori pele sealsamas lähedal elavad kaks noort näidud, nad viisid meid ilusti oma juurde, tegin veel ilusa õhtusöögi ja panid meid linade vahel. Ja niimoodi siis järgmine päev siis alustasime sõitu Narva poole. Sõit kujunes minuga hull, väga seiklusrikkaks. Sest me ei saanud tartust, et vist paarkümmend kilomeetrit välja, kui neetud täis tuisanud teed vedasid mind alt, sest seal mingit betoon postikese teeservadesse pandud ja meie autojuht valk ilmselt ei märganud seda ja sõitis karterisse augu sisse. Õli hakkas välja tulema mingisuguse hädamoodi, toppisin seal kinni ja keerasime otsa ringi ja saime Tartusse tagasi sõidetud. Ja masina remonti. Öeldi, et järgmine päev sealt kätte järgmine õhtu ja sain siis masina kätte ja alustasime uuesti sõitu Narva poole ja jälle jõudsime üks kolm-nelikümmend kilomeetrit sõitnud sidur läbi. Ilmselt masinatel hakkas juba niisugune aeg tulema ka, kus, kus nad noorte juhtida ja selle raske eluga juba hätta jäid ja sidur läbi, mis teha, Tartusse tagasi, sõita? Võimatu edasi ainult edasi ja hakkasime teatama masinaid, et sleppi võtaks, no kellele räägid, ausalt ära see ei tule kõne alla, võta kahurid ja, ja, ja, ja masinatest sleppi suured diislid läksid, küll sinnapoole ei tulnud, siis hakkasime, et käima, meid veab käima, veab juba pool kilo mõtet, lõpuks kirudes tuleb, peatab masinat, haagib lahti, jälle meedeebena. Ööbisime paaris kohas taludes tee ääres, siis näitasin noortele poistele kahurid ja panime kahuriga positsioon ilusti ja läksime jälle hommikul edasi ja alles jõhvis. Me saime tõelist abi, kus siis saime masinatele panna see sõit mitte ainult sellepärast ei olnud raske ja keeruline, vaid teine häda oli see, et lõpmatu voor tuli Narva poolt. Hobused suured Arbenny hobused suurte vankritega presentkatus peal ja ainult tulevad ja tulevad. No see oli niisugune masendav pilt, mis seal siis lõpuks toimub. Jõhvis sain oma masina korda ja hakkasime sõitma mära poole, nüüd paari tunni pärast juba. Selge pilt, mis siin toimub. Rinne Narva all oli vahepeal mõningas mõttes juba korra majja saanud silla pääl, mis venelased olid seal loonud, olid kas paika pandud või isegi äravõetud riigiküla oli juba võetud, 24. veebruaril võeti ära Ameerimalist teel auvere juures. See kribassocot oli aktiivseks muutunud. Ent nad olid nii lähedal juba teele, et nad tulistasid otselaskmisega teed. Ja siis sinna oli tehtud teinekord niisugused varikardinad ette puid maha raiutud, tassitud sinnani teest eemale, niisugune suutnud oksad ja puude vall, et nad ei näeks nii täpselt ära, mis toimub, aga see oli Tallinn-Narva teeühenduste. See oligi selline tõeline ühendus tree, sest Narva rinne ise oli umami koti langemas iga minut niisuguses situatsioonis siis me tulime sinna Narva alla Olgina mõisas leidsime siis staabi üles ja õhtu oli juba pime, mingisugust erilisi seletusi, kus me seal olnud, selleks ei olnud kellelgi aega. Olime kohal ja kohe lahingusse. Kõigepealt viidi mind mootorrattaga sinna Pähklemäe juurde ja näidati ära, et siin, kuhu tuleb kahuri täis pimedus on. Ja nagu ma aru sain, et mind viiakse nord land kompanii juurde toetuseks, tegelikult terve rühm oli seal nordlandi lõigus. Aga mulle jäi niisugune tunne, kuna ma kedagi seal ei näinud ega kellelegi ei saanud rääkida, et nagu mind nüüd pandi selles situatsioonis sinna nordlandi juurde, ainult. Ma ootasin, et tuleb ikkagi diviisi rügemendi juurde minek. Ja see kahuri positsioonile panemine oli üks kõige hullemaid üldse, mis mul juhtus, sest mehed olid noored ja nad ei olnud seda Müncheni drilli läbi teinud, kuidas tuleb kahe ratta peal oleva kahuriga üldse vedada teda joosta temaga läbi lume ja veel mäest alla õudselt paksust lumest sinna pähklame alla täitsa vastu Siiversi surnuaeda. Niimoodi, aga sinna mõtlesime, kahuriga saime. Ja siis öeldi, informeeriti, valmis olla tule andmiseks, tõenäoliselt hommiku alustatakse rünnakut, siirdi rünnakut alustati kell seitse hommikul ja enne seda pidi olema meil siis ettevalmistavat tuld veerand tundi. Aga vahepeal ma tutvusin siis selle keldriga, kus meid nagu majutati, seal sees oli siis üks Leningradi alt taganenud noortland kompanii kompanii olin 14 meest. Seda ei olnud rühmagi, oli kompanii selline natuke üle jao seal natukene ja ja selle kompanii ülemaks oli üks alluvus. Under šaševel. Mehed, ma ei saanud õieti aru, mais. Tundus, et nad olid mitmes rahvusest. Ootasid lahingusse minekut, Nad olid riides nagu ikka, keegi vega seal keldrisse või seal ennast nüüd lahti rookima ei hakanud omavahel nad rääkisid seal ja meiega ka natukene küsimustele, püüdsime seal kuidagi rääkida saksa keeles ja hästi rääkinud saksa keelt. No aga mis ma märkasin huvitavat nende juures, nendel oli omapärane tubakas. See oli nagu hobusesabalett nii seotud niisugune või, või paksu juustega tatarlaste pats, niisugune lai kolmik, miski punutis tehtud ja sealt siis noaga lõigati niimoodi ja piibusuitsutükid toppisid seda. Kollakas rohekas tubakas oli niimoodi ja ma ütlen, et see tubakas tõmbamine, suits oli enne kui nad läksid, oli nende viimane suits. Sest nendest 14-st meest tulid tagasi ainult üks ja see sama Allalisele, kusjuures ta oli saanud lõuapäradest vist on nii, et tal keel vigastada ei saanud rääkida. Kui ta tagasi tuli, siis ta sai meile ainult kirjutada ja, ja kätega seletada, et kõik mehed kaputt ja valmis. No meie lasin oma ettevalmistava tule ära ja ja ülesanne lasta hästi Siiversi surnuaiapuudel tubadesse lõhkekuulidega kilde ja mis siis lähevad läbi siis need lõhkevad seal jõel siis nagu tagavaravarustusteid häirida sellega, see öine rünnak läks üldiselt täielikult nurja ja eritist kannatas parem tiib ja mille pärast? Sellepärast, et saksa soomusmasinad, soomusautod ja tankid pidid tulema Narvast otse ründama Siiversi surnuaeda. Nemad aga tundsid, et otse ei saa, keerasid vasakule ja tulid sinna Pähklemäe alla. Sellega nad viisid eksiteele ka selle oma oma Norland, kompanii, mehed, kes teadsid, et tankid tulevad paremad, nad kaotasid orientiiri. Nad sattusid segadusse ja ma kardan, et nad sattusid eestlaste tule alla. Kes tulid vasakult. Kõik terve see rünnak nurjus, kõik jäid sinna lumme, nii nagu nad jäid. Alles Erdmine õhtu, ühesõnaga õhtu hakati jätkama rünnakut minaga. Kuidas niimoodi toodi meile siis süüa? Läksin, mina siis välja posti, vaata, üks mees oli kahuri juures seal kogu aeg, roomasin sinna tema juurde, tulin tagasi, eks ma vist natukene uljalt liiga vara, tõusin püsti ümberringi kogu hääleta plaksis miinidega tervet seda päevast aega hoidis hoidisega tule all, et mitte rahu anda. Ja ilmselt miinikillust ma sain sisse ja siit välja, niimoodi. Tähendab käsivarde käsivarde ja küünarvars siit läbi küünarnuki juurest välja ja. Aga õnneks luud jäid terveks. Nii et pärast mädalasid külvale killud välja gildima, tassid välja, aga, aga see oleks olnud kipsi panekut midagi olnud teise südameni ja sai kergelt side ja kohe seal mehed ütlesid, et üleval on soomusmasin seal küüni taga, et mine sinna. Ja saigi kohet jäetud siis kõik sinnapaika. Sest mis sa teed, selle käega ei tee midagi ja üleval oli tõesti niisugune mitte tankaga talisoomusauto moodi, niisugune soomustatud masin ja sakslased olid seal sees ja õieti mind seal ja veel mõned haavatut sisse ja viidi Narva linna Narva linna. Seal siis toimus esimene sidumine niisugune haavatuid kõikuvate kusagil vanalinnas mingisuguses vanas majas oli kivimajas. Ja kui läks pimedamaks, siis masinatäite viisi hakati ära viima. Sellepärast, et just see tee oli niivõrd ohtlik sealt kolonnid läbi nii kergesti ei läinud, ilma et oleks pihta saanud, aga pimedus natukenegi varjas. Aastal 2003 tunnistab president äsja jutustanu Kaljo Westi sõjaliste teenetega vabadusvõitlejana kotkaristi viienda klassi vääriliseks. Meenutagem, et 1944. aastal oli täna andnud Stalin käsu vallutada Narva kahe päevaga Eesti üksuste koondamisest Narva rindele, räägib leitnant Ago Loorpärg. Noh, see oli juba siis jaanuari lõpus 44, kui hakkasid kuuldused tulema, et venelased on kuskil läbi murdnud, Leningradi blokaad on murtud. Ja Eesti on hädaohus ja no muidugi, poisid läksid juba siis närvi. Palju juttu oli sellest, meid hoitakse siin ja nii edasi ja me tahame Eestisse tiriad, käisid, kirjad käisid ka ja oligi see niimoodi, et viimastel päevadel õieti Asjad kokku maha võtta, tuli vahetus, sinna, vahetati meid välja ja läksime marsiga Polotskisse. Polovskis laeti meid rongi peale ja sõit läks lahti Eesti poole. Nii et üheksanda paiku. Ja siis me olime juba Läti piiri ääres ja sõitsime juba Tartust läbi Valgast. Aga seal juhtus niisugune asi, et samal ajal murdsid läbi. Tegelikult oli see üks suur punt partisani koos regulaarüksustega Meera palu juures. Ja mina olin siis, tähendab, oli jagatud niimoodi, et Riipalu läks ripolecis pataljonile Riipolulex esimese pataljoniga läks siis esimese ešeloniga ja mina tulin järgi siis oma ja üks minu rühm läks tema juurde ja kahe kaks rühma ja siis mina ise mee tulime järgi teise ešeloniga. Ripolu jõudis Tartusse ja siis juhtseeemmeera palu asi juhtus, ta võeti seal maha ja see on juba nüüd omaette jutt, seepärast mina Meera palus, ei olnud, ma tean ainult seda teiste jutu järgi Riipalu ja enda jutu järgi, kuidas see asi seal käis, nii et sellest ma mõtlen praegu mõtet rääkida. Aga meid saadeti siis otse edasi, ilma peatumata meie Tartus ei peatunud üldse. Ja tulime siis sellisest üheksandal või 10. umbes viie olime, siis olime juba Tartu kandis ja meid laeti maha. 10. öösel. Ja sealt siis masinate peale ja kohe Narva poole. Seepärast et Narva rindel oli juba siis asi väga tõsine, venelased olid tulnud üle Narva jõe, olid teinud kaks sillapead. Ja nad olid väljas juba oldina mõisa all peaaegu. Ja muide, nüüd juhtus see, et mina, kes oli nolgid mõisas oma poistega õppust teinud, seal algne sellel maastikul. Nüüd mul tuli sõdida sealsamas. Ja esimesed kaevikud, mis oma leidsin, seal olid originaalmõisast, olid ainult 500 meetrit Narva poole tee ääres ja siis olite, edasi olid nad juba pähklimäe all ja siis kuni veps küla ja selle faasani välja oli see Sillamäe esimene ja teine Sillamäe väiksem sillapäeval riigi külas. Nüüd me sattusime sinna niimoodi, et 45. rügement siis me olime muide juba me alguses märkinud olime juba 20. diviis. Neeme oli siis, me olime 20. brigaad, mitte enam kolmas brigaad ja rügement ei olnud ka enam 42, vaid meie rügement oli siis juba 45. niimoodi olid nimed muudetud ja 45. rügement ilma esimese pataljonid, ta sai nüüd positsiooni otsesel veps küla vastas. Ja 46. rügement Läks positsioonile juba tähendab ründe lähtealusele läks juba riigiküla kohal. Aga sind läbimurdev olid väga ohtlikud. Ja nüüd, kui meie tulime sinna 12., jõudsin mina sinna koos teise pataljoniga. Ja riigi Pariipal oli siis veel meela, palus esimene rünnak. Me läksime kohe käigult. Rünnakule. Esimene rünnak ebaõnnestus, tegelikult me pressisime küll venelased jõe äärde tagasi, näed, sillapead, mis olid juba arenenud niikaua kui pähklimäe peaaegu Olginani, need sai tagasi pressitud, aga, aga kalda nime jõudnud. Muidugi täpsemalt ma ei oska teile ütelda, sellepärast et ma olin suurtükiväemees nii-öelda, ma ei olnud ninapidi seal kraavi sees. Aga ma olin küllaltki palju tihti seal rügemendi staabi juures, seepärast Mallusin neile otse. Ja siis ma sain selle selle kaudu, ma sain sealt kurssi ja sel ajal oli meil nüüd rügemendi ülem, oli vent. Major vent, 45. rügemendi ülem Vent Ta andis käsu kohe rünnata. Muidugi, kaotused olid suured ja me jäime sinna ikkagi pidama. Nüüd. See need rünnakud algasid kuskil seitsmeteistkümnendal 18. veebruaril. Ja siis jõudis Riipolu kuskil 22. jõudis riipalu järgi tagasi. Ja nüüd vendiga juhtus niisugune advent jäi haigeks. Ma ei taha vendi kohta midagi halvasti öelda, aga vent oli ikkagi nüüd ütleme minu arvates rügemendi ülemana ta ei oskand. Ta jäi julgenud võtta otsuseid mis oli, et oleks väga kiired olnud ja väga vajalikud ja teine asi oli tal veel. Et ta armastas ikka seda napsu ka vahest ja ta oli ikka tihti oli auru all. Ja nüüd rügemendi staap oli, sel ajal oli siis nüüd Olgina mõisas all keldris betoonkelder, samas ühesõnaga, nendes ruumides, kus mina omal ajal Eesti sõjaväes olid. Ta esitama Liibanoni esimese pataljoni ülem. Ja Riipaluga koos Riipalu tulekuga see asi kohe muutus. Roopalu juhtimise all organiseeriti nüüd uuesti need rünnakud. Samal ajal ründas seda riigiküla 46. rügemendi teine pataljon. Ja hävitas selle. Ja meie jõudsime välja, seal oli tiiger puruks lastud, tiiger oli selle Narva jõe su tee ääres. Ja vot sealt enam edasi ei saanud. Jäi asi toppama. Ma olin seekord seal, see oli niuke videvik, oli juba see õhtu, kui me sinna toppama jäime. Ja mehed ei saanud kuidagi edasi, mina läksin otsima omale, et kas ei ole võimalust sealt alt enamast läbi viia ühte 7,5 millimeetrist rasket tankitõrjekahurit. Ja, aga noh, see oli väga suurte raskustega, järvsoo ei oleks Kasjat läbi läinud, see oli niisugune mets. Ja ma märkasin seal, mehed olid kõhuli maas seal metsaserval ja märkasin, seal olime seal ees oli üks venelaste poolt maha jäetud 45 millimeetrine tankitõrje kahur ja see käskelg ütleb mulle me kahekesi olime ainult käskjalaga ütleb mulle, et kuule, loorber, vaadake, et seal on isegi see mürsud, kastid on juures. Patsient roomame sinna, et vaatame ökond mürsud, et võib-olla on midagi kaur ka korrased, saan pauku teha. Roomasime sinna ja ma vaatan, mürsud on kõik olemas. Ja kasti uniAga kahuril puudub ainult sihid. Sihik oli ära võetud, kui nad selle maha jätsid. Ma mõtlesin, et mis asja teha, et mehed on seal maas. Ja et sellega võiks ikka natukenegi neid hirmutada, kas me pihta saame või ei. Tema siis hakkas laaduriks. Mina hakkasin siis sihturiks ja siis sihtisin läbi kahuritoru. Võtsin kõrgeks kõrgemale, nii umbes arvestades sellega, kui palju see langus oli. Ja. Esimene pauk läks küll ausalt öelda üle jõe, kuskil tont teab kuhu, aga järgmised hakkasid juba minema sinnakanti, kus raskekuulipilduja, meie mehed maas hoidis. Ja ega ta palju midagi abiks ei olnud, aga vähemalt nii-öelda moraalselt ja psüühiliselt mõjus nende päevi need kuulipilduja sain natukene vaikse vaikima ja mehed said jälle tõusta ja edasi hüpata. No sellest, ma arvan, see on vahemärkusena toodud, aga mida vahest tuleb teha? 46. rügemendi teise pataljoni üks rühmaülemaid Harri Rent Mind määrati eel komandosse see tähendab seda, et lähen rindelõiku vastu võtma oma kompanile. Jõudsin õhtupimedas kohale üks saksa vanemleitnant olid kompaniiülem, Wehrmachti mees. Kandsin ette, tulin rindelõiku vastu võtma. Ta vaatab mulle otsa, ütleb teie poisiks, tahate rinnet pidada. Meie vanad sõdurid, kes meid terve Euroopa oleme läbi käinud, ei suutnud Ivanni kinni pidada ja nüüd teie tulete siini vanni pidama. No nüüd ette rutates peab ütlema, siiski üheksa kuud pidasime, samal ajal, kui kogu idarinne kärises kõikidest õmblustest. No 23. veebruaril toimus siis luurelahing, et kindlaks teha, palju seal riiekülas neid vastaseid seal silla peal sees on. Sellest osa ei võtnud, aga poisid tulid tagasi, ütlesid, et oh ei ole seal midagi, et homme hommikul teeme selle asja plaamiks. Kahjuks see prognoos ei vastanud tõele. Sillapea rullimine, nagu öeldakse, kaevikute rullimine, algas järgmine hommiku ja vältas terve päeva. Asi käis niimoodi, et visati granaat kaevikunuka taha, nagu sa matsakas ära käis, kohe teine tagantjärgi. Et toibuda saaks ja siis läksid nurgani, andsid valangu ja niimoodi kleit samm-sammult edasi. Lahing lõppes, hakkas juba pidevus kiskuma 24. veebruaril, mis ta on nelja paiku veni. Ja siis oli täielik vaikus, siis tuli mingi põhjust, ma isegi ei mäleta, miks pidin ma läbi kaevikute uuesti käima. Ja ma pean ütlema, mitusada meetrit, see oli selle aja sees, ei olnud võimalust maa peale astuda. Mina olen linnapoiss, ei ole isegi kana tapmisest osa võtnud ja pean ütlema. Inimese üks väärtuslikumaid omadusi on kohanemisvõime. Sellepärast et seal käies üle nende värskete laipade. Nii kui kummaline see ka ei ole, olid niivõrd tuimaks löödud selle päevaga, ainult kui oli juba seal kolm meest, pealikute Need tõusid ise kaevikust nii palju välja, et juba õlgedest saadik välja ulatusid, siis vaatasin üle jõe, et kas sealt äkki mõni mesi ei kutsu mind ka nende teiste lamate hulka. Seda rünnakugruppi Punktis 46. rügemendi kuuenda kompanii rühmaülem Veltri veel Rein Männik. Tema võitlusgrupp koosnes umbes 25-st 30-st mehest. Ja ta kaotas nendest meestest ainult kaks meest haavatutena. Kui me teda järgmine päev kohtasin, siis ta ei saanud tõstama paremat kätt, ütles, et vanade heitmisest niivõrd väsinud ei ole võimalik. Muide seal kas lõppesid käsigranaadid otsa ja siis selle operatsiooni õid juhil kapten Pruusil oligi suur mure, kuidas saada sinna lisaks käsigranaate ja nüüd mõningatel andmetel kasutati sellel päeval ära selle pataljoni poolt 11000 käsigranaati. Tähendab, mis on loomapidaja? No järgmine hommiku nii operatiivselt autasustamist ma pole kuulnud. Pataljoni ülem kapten Pruus ja Velfebel männiksaivad esimese klassi raudristid. Männik oleks saanud kahtlemata rüütliristi, kui tal oleks olnud kasvõi teise klassi raud Risten olemas. Varem seda sain mõlemat korraga. Ma tahaksin siia lisada veel, et need lahingud muidugi ei möödunud ka meelekaotus kasuta. Näiteks kui 21. veebruaril Riipalu pataljon ja 45. rügement saabusid rindele ees olid veps külavaas Siiversi lahingud. Kui need olid lõppenud, olid major Riipalu pataljonis alles kaks ohvitseri normaalkoosseisu juures pataljonis ikkagi 22 ohvitseri. Viimati kuuldu oli sõjakirjasaatja Karl Gailiti kommentaar. Kompaniiülem Ago Loorpärg jätkab. Aga see esimene edasi need lahingud läksid, ma mäletan kuni viienda märtsini. Vaat siis viiendal märtsil oli juba niimoodi, siis oli jäänud veel see surnuaed. Siiversi surnuaed. Ja siis. Vist kuuendal. Norralaste abiga siis võeti see surnuaed kaera ja kuuendal oli juba need sillapea meie käes, nii et olime juba siis jõe kaldal väljas. Ja esimene muidugi, need olid väga rasked lahingud. Seal oli nüüd veps küla ja Swasa ja lahing, kus oli siis Nugiseks sai rüütliristi. Minu oma hea sõber, kompaniiülema leitnant Adolf juubeleid on ta alustanud, sai siis esimese klassi risti ja sai raskelt haavata sealjuures. Ja need kaevikud puhastati seal ära ja selle kohta on nüüd palju kirjutatud ja see oli väga raske lahing, võib ütelda. Aga see viiendaks võib ütelda, et oli see Narva esimene oli siis nendest sillapeadest puhas. Võib ütelda, et see vahe, mis oli nendega venelased, sellega muidugi ei leppinud. Ja natuke sai hinge tõmmata ja ennast koguda ja laskemoona juurde tuua ja varusid juurde tuua. Aga 16. seitsmeteistkümnendal läks uuesti lahti, venelased tegid jõe peale suitsukate ja suitsukatte varjus siis ründasid, ma ei mäleta, kas oli 16 või 17. See oli, tähendab märts. Ja nii kurb kui see ka ei ole, jõudsid uuesti üle jõe ja tegid väikese silla peal, nüüd oli uuesti, oli seesama tiiger, mille all nende laskepesad olid, see oli nüüd uuesti mängus ja tuli uuesti võtta. Ja sellega ei saanud siis muud häda, kui lõpuks siis minu teada nordlandi pioneerid vist oma leegiheitjaga kõrvetasid nad sealt siis välja. Ja see rünnak löödi ka tagasi, aga no suurte kaotustega võib öelda ikkagi. Aga venelastel olid veel suuremad kaotused eriti just sellest seitsmeteistkümnenda ja, ja selles lahingus see teine silla pealt proovimine. Seal oli niimoodi, et kui ma vaatasin kevadel, kui hakkas lumi minema, siis nad jäid ju kõik sinna jõe peale tegelikult laibad haavatud. Siis võib ütelda küll seda, et, et kui need jäätükid hakkasid sealt minema siis oli nagu laevukesed, kel oli kapten peal, peaaegu igal jäätükil oli midagi vea. Nad olid lihtsalt. Tohutul arvul sealt ikka need kaotused, mis venelastel olid. Ja samal ajal muidugi nad ründasid ka nordlandi sillapead, mis oli teisel pool jõge. Aga need mehed said ka seal oma pidama, ainuke asi, mis ma mäletan, oli. Seal oli see Ühes osasid, mis jäi juba Siiversi poole. Sealt nad said väikese osa nendest positsioonidest vallutada, aga nad peetiga seal kinni ja nii jäigi, et et osa sellest mõisahoonest või mõisaalalt ja siis venelaste kätte ja osa jäi nord nordlandi meeste kätte, nii, sealt nad ka edasi. Rinne jäi Narva jõele pidama, rinne jäi pidama Narva jõele. Ja nii see sillapea, mis oli kui teisel pool samuti ka Narva, nüüd juba Narva jõe ääres siin pole, ei olnud ka enam ühtegi venelaste sillapeadega ühtegi venelast. Ja nüüd jäigi, see asi jäi vaikseks. Sealpool nähtavasti arvati, et see on lootusetu. Selles olukorras see oli selge, sellepärast et nad proovisid sealt üle tulla, aga nad nägid, et ei saa. Nende kaotused olid liiga suured selleks, et seal veel proovida. Sellest proovisid ju mitu korda.