Miks te ikkagi otsustasite, et kui kõik teised klassikalise muusikafestivalid maailmas jäävad ära, siis Pärnu muusikafestival ilmtingimata toimub? Tõepoolest, kõik festivalid, no mitte päris kõik, aga suurem osa festivalidest lihtsalt jäeti ära ja see on meie 10. juubelifestival ja üldse Tärno festivalide 50. juubeli seda ära jätta oleks kohutavalt kahju. Ja ma mõtlesin, et kui kasvõi mingis formaadis, kas võib-olla natukene väiksemalt või ükskõik kuidas, aga sedagi peaks tegema ja mul on selline tunne ka, et väga lihtne on lihtsalt ära jätta öelda, et uksed on kinni ja ilusa ilma tõttu suletud, nagu öeldi vanasti, aga tegelikult tuleb siiski püüda nii palju kui võimalik isegi selliseid rasketes situatsioonides kuidagimoodi muusikat teha ja teha kõike seda nii kuidas võimalused parajasti on ja kuidas situatsioon lubava, ära jäta seal kõige viimane variant. Aga kui seda olukorda maailmas vaadata, siis kas võib ka mõelda, et me siin Eestis elame nagu nii-öelda vanajumala selja taga, et tegelikult meie olukord ka tõepoolest on palju parem kui näiteks kuskil Kesk-Euroopas? On meie olukord on parem ja ainuke probleem on selles, et me täpselt ei tea, kuidas see viirus liigub ja homme tuleb lehes selline uudis, et meil on jälle mingisugused 50 inimest, kes on nakatunud, siis järsku on kõik kinni jälle, nii et me peame siiski nagu venelased ütlevad, et usujumalatega kaitse ennast ise. Jonathan Boog, Pireuse juhataja on selle nimi. Ja see on ikka selles mõttes tähtis, et me ikkagi ei kaota sellist reaalselt arusaamist, mis tegelikult maailmas toimub ja kuidas see viirus võib levida. See ei tähenda aga seda, et elu peab seisma jääma, see tähendab seda, et me peame lihtsalt olema ettevaatlikud ja kasutama kõiki võimalusi, et teha, mis on vaja teha ja olla elus ka lõpuks. Mai viimasel nädalal paistis selline väike lootusekiir, et tõepoolest festival tohib toimuda, te saate seda korraldada, pidi tegema palju muudatusi ühelt poolt selles, et kõik, kes pidid lendama siia, ei saa seda mitte teha ja samal ajal tuli teha muudatusi ka repertuaaris. Öelge, kas tegelikult me oleme ka jõudnud mingisuguses mõttes sellisesse kohta, kus tahetaksegi väga suuri orkestreid kokku tuua ja tahetakse väga palju sellist suure orkestrimuusikat mängida, kes tänavuses festivalis on tegelikult peidus mingisugune võlu just selle väikese koosseisu poolest. Väga-väga palju head muusikat on kirjutatud väiksemale koosseisule, näiteks kõik need isegi Haydni, Mozarti, loomulikult Bachist alates Brahmsi sümfooniat, kui praam sisejuhatas oma esimest sümfooniat seal 40 inimesteni ja tähendab meie mängin praegu 80 inimesega vähemalt. Nii et ühest küljest seda repertuaari, mis tegelikult jääb tihti mängimata, sellepärast et orkestrid on hästi suured on nüüd võimalik mängida ja seal on hästi palju head muusikat, eriti Viini klassiga. Samal ajal muidugi, orkestrit peavad olema suured, sest see muusika ajalugu läheb edasi ja kui ei oleks suuri orkestreid, Šostakovitši mängida, ei saaks mängida, Prokofjevi ei saaks mängida maaklerit Richard Straussi ja nii edasi, nii et põhimõtteliselt see nivoo on hästi liikuv ja suur. Aga see tõepoolest annab meile võimaluse natukene väiksemalt ja natukene filigraanselt repertuaari nautida. Esimesed kohtumised Tallinna kammerorkestriga on selja taga ja on olnud palju juttu sellest, et sellel väikesel vaikuse momendil, mis need kolm kuud ikkagi vahepeal olid, said interpreedid kodus mängida palju kammermuusikat ja mitte ainult kodus, vaid ka sellised väikesed esinemised. Siiski olid võimalikud kasse kammermuusika harjutamine, mis justkui peaks olema muusikule väga oluline. Kuidagi kajastub ka juba selles Pärnu kontserdisaalis. No ma loodan, et kajastub orkester on erakordselt hea ja hästi musikaalne ja tehniliselt väga kõrgel tasemel. Nii et mina naudin aga seda koostööd. Ja ma kujutan ette, et kui inimesed ei saa Aga kõik on muusikat ja kõik väga tahavad teha muusikat, eks nad leiavad mingisuguse võimaluse harjutada niisama või siis oma sõpradega mängida kammermuusikat. Ja see kõik muidugi aitab sellisele üldisele muusika tegemisele kaasa, mis tähendab kammermuusikaprintsiibid on ju samad printsiibid, mis on ka orkestrimuusikaprintsiip, mis tähendab seda, et peab olema tendents oskama kuulata, peab olema paindlik, peab olema kuidagimoodi kiiresti mõtlev ja eesti muusikutega kuidagi kontaktis olema kogu aeg ja eks need printsiibid on täpselt samamoodi ju tähtsad orkestris lihtsalt natukene rohkem inimesi on aga põhimõtteliselt orkester, kest. Dirigentide Lely natukene nukram seis, te päriselt ei saanud seda tavapärast tööd teha, aga mida dirigendid tegid? Dirigendid on jah sellised imelikud inimesed, Neil on vaja orkestrit selleks, et harjutada aga samal ajal see põhiline töö, mida inimesed võib-olla ei teagi, et 90 protsenti sellest tööst, mida dirigent tegelikult teeb, on üksinda laua taga partituuri ja, ja nii et selles mõttes see ettevalmistus on kõige tähtsam asi üldse dirigenditöö, sest dirigenditöö jaguneb nagu selliseks väga laias laastus öelda siis kaheks. Üks on selline interpretatiivne. Mida sa teed, kui sa oled juba laval orkestriga kontserdil. Aga teine asi on ikkagi suhteliselt pedagoogiline tsentrid ja see on õpetamise töö, sa pead ikka selle loo selgeks õpetama orkestrile ja isegi need orkestrid, kes neid lugusid hästi tunnevad ja ütleme isegi sellist repertuaari, mida nad hästi tunnevad siis asi on veel keerulisem, sellepärast siis sa pead neid veenma. Kui seal on midagi teistmoodi teha või kuidagimoodi mingisugused traditsioonid on, kes see, millega sa ei ole päris rahul siis on vaja leida need õiged põhjused, miks traditsioonis muutma hakata ja tihti on väga raske muuta midagi sellist, mida sa oled teinud aastate kaupa ühtemoodi ja nii et terve see protsess on tegelikult küllaltki keeruline. Üldiselt pedagoogiline, sa pead kuulama ja siis reageerima sellele, mis mida sa kuuled ja kui sa kuuled, sa oled kodus ette valmistanud, aga tegelikult orkester reageerib teisiti, sa pead, sellel momendil oleme nagu olemas ja seda kuulama ja siis sellele reageerima, nii et see dirigenditöö tegelikult ei ole niivõrd suurem osa, see ei ole see, mida inimesed laval näevad, ainult ja see on tihti see, see proovide töö ja kuidas sa proovid ja kui hästi sa oled ära harjutanud ja võttis, oskad proovi teha, see on dirigendi üks huvitav asi on, kes on siis alati ütlevad, et dirigentide tegelik selline kontserdil ette astumine või kvaliteedi näitamine tegelikult toimub proovides. Selle festivalil, mis niigi on juba olude tõttu pisut erilisem olete te palutud ka ööülikooli lektoriks ja loeng kannab pealkirja ood rõõmule. Kui palju need mõtted on kuidagi seotud selle vahepealse ajaga, kus te saite Ki olla kodus mitte ringi lennata? Aitäh see on üks huvitav ettevõtmine, see ülikool, ma olen kunagi Torontos oli selline väga tuntud, aga see oli väliseestlastele ja samat moodi, kutsusid nad selliseid külalisprofessoreid, külalisi, rääkijaid, mille nimi oli Metsaülikool. Nad olid kõik kuskil hästi-hästi tihedas metsas ja väga armas koht oli ja siis aga käisid, inimesed rääkisid väga huvitavalt eri teemadel ja igasugused kunstist ja ajaloost ja igasugust iga sulle huvitavatel teemadel, aga see on üks selline formaat, kus on võimalik lihtsalt rääkida natukene muusikast ja natukene rääkida niimoodi sügavuti rohkem mingisuguste teemadega natukene aega võtta, et neid natukene põhjalikumalt arutada, nii et selles mõttes see ülikooli printsiibi mõte on väga huvitav eksood rõõmule, see on muidugi Beethoveni üheksanda sümfoonia teema, aga ma arvan, et see tegelikult ei ole mitte ainult Beethoveni ja Beethoveni aasta tähistamine. Narvas on selline üldine pealkiri, mis nagu sümboliseerib natukene sellist aega, kus me praegu oleme ja võib-olla isegi mitte ei sümboliseeris lihtsalt lootusega. Vaatame ette, et võib-olla meil tuleb see ood rõõmule nüüd varsti. Ometi te ütlesite, et peide sellel samal karantiini ajal pigem ei paelunud mõtted ja mõtisklused selle üle, mis saab orkestrimuusikast ja mis saab tulevikukontserdisaalidest vaid vastupidi, te pöördusite ise hoopis tõeliste klassikute Tšaikovski, Sibeliuse ja Beethoveni poole. Teema, et mis meist saab, üldse sunnib kõikidel ju kogu aeg ja siiamaani tegelikult see kuskil sul peas keerleb, mis saab edasi üldse muusikasse, klassikalisest muusikast ja kui meie spetsiifika on just selline, palju inimesi peab olema saalis, palli peab olema laval ja nii edasi, koorid ja solistid ja nii edasi. Mis saab, kui see järsku ei muutub? Lõpuks aga kuna sellest kõik rääkisid ja kuna see muutus niivõrd raskeks, terve see diskussioon ja niivõrd kuidagi lootusetuks selles mõttes keegi ju ei teadnud mingisugust tulemust ja et keegi näha ei osanud. Siis ma mõtlesin, et ikkagi kõige parem, kui juba rääkida ja natukene niimoodi mingisugust sellist diskussiooni pidada, siis parem siis juba heliloojatest rääkida summanistruichecovskist või ütleme, hoidmist on alati huvitavam teema kui rääkida mingisugusest haigustest ja katastrofaalselt situatsioonides ja seal on üle terve maailma on palju inimesi, kellel on huvitavaid küsimusi, kes tahaksid nagu teada, milles asi on ja võib-olla küsida natukene arutada ja see oli just see võimalus, kus aega seda teha oli. Kodus oli võimalik nagu läbi Youtube'i läbi interneti seda natukene järjepidevalt teha, kui mul tavaliselt aega on, nii et selles mõttes ma loodan, et see oli huvitav inimestele. Pärnus on festival alanud, ilm on kaunis ja pühapäeva õhtul tuleb Eesti festivaliorkestri esituses esiettekandele Tõnu Kõrvitsa uus teos, mis on kirjutatud just nimelt Eesti festivaliorkestrit silmas pidades. Esimene proov Eesti festivaliorkestriga ei ole veel toimunud. Esiettekanne on mõne päeva pärast. Kas see on täiesti selline tavapärane situatsioon? Tavaliselt nii on, et meil on umbes kaks või kolm proovi ja siis on ja siis on kontsert, aga see moment, kus me nüüd kõik esimest korda seda lugu läbi hakkame mängima, see on tegelikult väga põnev momente, natukene närviline, ainult sellest, et kes on nagu veel mingi uue lapse sünd natukene seal, kõik nagu ootavad, mis nüüd tuleb, kuidas see kõlab, mis siis saab, kas me saame sellest loast aru ja muidugi oli väga hea, üksnes positiivsetest asjadest on see, et kui helilooja on ise kohal siis on kohe võimalik algusest peale, nagu temaga konsulteerida ja vaadata ja küsida, kas on, oleme õigel teel, kas me midagi peame muutma, sest ega tema ju tegelikult kuuleb seda lõik ju enda sees tema ainukene ainuke inimene, kes tegelikult selle luu on kuulnud niimoodi no kasvõi enda enda peas, aga sünnib nüüd esimesel proovil ja siis on muidugi väga kena, kui, kui ta ise on kohal ja kui ta ise natukene algusest peale meid kohe õigele teele paneb. Paavo Järvi, öelge, kui ta 50 aastat tagasi umbes kirbujõel David ois trahhiga koos sõudsite, kas te siis juba oskasite unistada, et ühel päeval teil on siin päris oma festival? Päris seda küll ei osanud sellel ajal mõelda, isegi sellist mõtet ei olnud ja mis oli huvitav, aga samal ajal juba, et muusika toimus Pärnus pidevalt ja muusika, seda linna tunti ju igal pool sel ajal Nõukogude liidus loomulikult, sest nuud liit oli selline kinnine maa, sisse ega välja ei saanud ja kõik kultuuri ja muusikaintelligents Nad käisid siin, seda tunti kui sellist kõige läänelikumatja kõige lähedasemat kohta läänele. Soome ei lastud, aga siiani lasti veel ja kui vanad vene inimestega rääkida siiamaani nad tuletavad seda aega meelde kui sellist momenti, kus Eesti oli ikkagi päris, ei kaotanud sellist lään, seda sidet, kultuurilist, sidet läänega. Ja siin kõige suuremad muusikud ja isegi mitte ainult muusikud, aga kirjanikud ja maalikunstnikud ja nii edasi olid siin suvel ja, ja pidasid seda nagu omaseks suvekoduks ja nende jaoks kontserdite külastamine ja kultuuriga tegemine oli väga tähtis asi. Seda peeti lavakultuurseks suvekultuurilinnaks juba 50 aastat tagasi. Aitäh Paavo Järvi ja ilusat festivalinädalat.