Jüri Reinvere, suur rõõm siin Pärnu muusikafestivalil jälle näha, ütle, millal sa viimati Eestis käisid? Eestis. Eestis käisin, ma ei, ma käisin ja ise iseseisvuspühade ajal käisin vastuvõtul 24. veebruaril, aga pärast seda läkski kõik ju väga lukku. Nii et, et ma peaaegu viimase lennuki sain veel Saksamaale. Ja märtsi lõpus mul pidid olema esiettekandel Riias kammerkooriga ja needlikkusid juba aastasse 22, nii et siis toimus Saksamaal, kõik käis väga kiiresti. Nii et isegi mitte aasta hilisemaks, vaid lausa kaks aastat. Sellel oli natuke eri põhjust, sellepärast et kontsert pidi olema Berliini filharmoonias ja Ell filharmoonias ja tingimata taheti nendest kinni pidada ja juba väga ruttu oli selge, et see rappumine jääb kestma Saksamaal, see tähendab, et kõik inimesed planeerivad edasi-tagasi kogu aeg seda asja ja Saksamaa, mis on nonii, suur riik. Kultuurisüsteem on seal nii tohutu suur, seal ei saa inimesed endale noh, alati seda lubada, et, et noh, niimoodi kogu aeg kõike niimoodi väga paindlikult ümber otsustavad. Seda võib teha niisuguste väiksemate asjadega ka nii suurte ettevõtmistega tahtsid nii Justin Toilses peadirigent kui ka Riias kammerkoori šeffid ise ansambel resonants, kes siis pidi iga aasta käib olema. Nad otsustasid kohe, et liigume kohe turvatsooni, sellepärast et juba täiesti kindel oleks, et filharmoonia diahel filharmoonias on jälle lahti ja vabad ja kõike saab rahus korraldada. Sinu sõite Saksamaalt Eestisse praegu kuidagi küsimärgi all ei olnud, et see kõik on lubatud. Aga ütle, kuidas sulle tundub? Me oleme siin saates sellest rääkinud ka, et, et ühelt poolt oli põhjus, miks mitte selliseid suuri, klassikalise muusika festivale korraldada, see, et see on erakordselt keeruline praegusel ajal, aga teistpidi väga paljudes riikides ei ole see üldse mitte veel mõeldavgi, et meie siin Eestis elame nagu natukene kuidagi nagu eemal sellest kõigest vä. Kuidas sulle tundub, see tunne on selles mõttes küll, et Eestil nii-öelda vedas, tähendab, Eestisse tuli see viirus niivõrd palju hiljem tänu sellele, et siin olid need, kuidas nad õieti eesti keeles praegu nagu öeldakse, suusapuhkusega see veebruarikuine suusanädal oli niivõrd palju hiljem, et, et kõik Austriasse reisijad olid niivõrd palju hiljem, ühesõnaga et sellel ajal, kui Eestis hakkasid tulema juba nakatunud inimesed tagasi, saadi piirid väga ruttu juba kinni tõmmata, aga seda olukorda ei olnud kõikides riikides. Ja, ja ka seda ei olnud Saksamaal, ehkki sakslase taga rutud hakkasid kohe tegutsema Itaalias asi väga karmiks läks. Aga, aga samas ei olnud mu tulemine kolmapäeval üleüldsegi nii väga Kerge ja lihtne, sellepärast et ehkki on lennuühendus Lufthansa ka siis Lufthansa lendab praeguses olukorras nii, nagu nad soovivad, et sa võid küll endale pileti saada. Teisipäevaks, teisipäeval teatatakse, et lennuk lendab hoopis neljapäeval või, või, või siis, kui lennuk täis saadakse, ka Lufthansal on ju endal väga rasked ajad ja nad on siin mitu korda olid pankrot poti äärel vahepeal ja Saksa riik pidi neile appi tulema, nii et üldse ei olnud teada, kas ja kuidas saame pärale. Ja ega me ei tea, kas ja kuidas me saame siit ka ära, sellepärast et see asi pole üldse veel nii selge. Põhjus, miks sa Pärnusse tulid, ma loodan, et sa tulid ka kontserte nautima ja sellest festivalist osa saama. Millal sa üldse elavat muusika ettekannete kuulsid, kas jäi kõik sinna koroonaeelsesse aega? Ei, Saksamaa siiski algas tegevus juba noh, nii ruttu kui võimalik, ainult paljud tunduvalt karmimate turva turvameetmetega kui siin Eestis näiteks esimene kontsert, kus ma käisin, oli, kui ma ei eksi, mai alguses oli Frankfurdi ooperis see oli kaasaja muusika kontsert, väike ansambel oli täis, välja müüdud, see tähendab 150 inimest pärimajas, sinna-tänna oli paar inimest lükitud ja ja õhtujuht tuligi lavale ja teatas, et niimoodi näeb välja tänapäeval välja müüdud Frankfurti ooper. Ja see meenutas natuke mingisugust reisi kosmoselaevaga, sellepärast et esiteks olid kõik töötajad peaaegu skafandris, neil olid mingisugused tohutud turvariided, seljas suured pleksiklaasist visiirid ja sind juhatati ka niimoodi kättpidi kohale, kuhu sa siis võisid minna, mask ees maha istuda ja siis võisid maski eest ära võtta. Samuti oli tunda, et kõikidele töötajatele, see oli tohutu uus olukord, sest et kõik otsisid mingeid pabereid erikassadest ja keegi ei teadnud, mis kasvades tuleb minna ühest kassast teise minemiseks oli vaja omakorda veel skafandritega inimesi, kes seda luba tohtisid teha. Nii et, et noh, see oli niisugune tõeline tsirkus koos kui nii-öelda. Aga nüüd juba siiski mõned festivalil toimuma, väga palju oli muidugist treenimise peale üle läinud, aga noh, niimoodi, et, et on, mingi osa inimestest on saalis. Saksamaal on ikkagi palju karmimad reeglid kui siin ja neid kontrollitakse, nii et kõik katsuvad tagasi tulla muusikasse, aga igaüks peab selleks leidma niisuguse loova võimaluse. Milline festivali juht siis mida välja mõtleb, kõik on sel aastal pannud kõik oma fantaasia käima, midagigi korraldada? Üks asi, millest ka üsna palju räägitakse, on see, et, et ühelt poolt on reeglid, mis lubavad juba inimesi saali, aga teine asi on üldse selline kontserdikülastaja usalduse taasvõitmine, et kuidas sina isiklikult tunned, et kas sa lähed nagu tegelikult julgelt kontserdisaali koos teiste sadade inimestega. Mina küll, aga tunda on näiteks ma käisin Saksamaal vürtsburgi Mozart festile, mis oli korraldanud alternatiivi siin vahepeal ja ma käisin Nürnbergis endise nimega endiselt nimega rahvusvaheline orelil, nädalaga Ta ei ole enam ammu orelimuusika festival, vaid ta on üldse varajase ja kaasaja muusika festival, üks tähtsamaid Saksamaal. Näiteks seal tunda seda, et vanemad inimesed ja ütleme, pensioni eas olevad inimesed väldivad liikumist ja tulemist ja see on muidugi üks väga suur hoop, sellepärast et nad on olnud alati publikust üks kõige jõulisema, kõige jõulisem osa paljudele festivalidele või kui mitte lausa öelda, et enamikele. Ja on tunda ka seda, et igasugused sellised festivalid mis sõltuvad pensionäride reisivõimalustest, see tähendab seda, et kus on laevaühendus näiteks väga oluline olnud või. Töötage nii palju, aga ütleme, pikad saabumise tõttu, et noh näiteks ma ei tea, Šostakovitši festival koorichis väga oluline festival, aga enne kui sa treestonist mitme rongiga sinna jõuad ja siis veel mäestik üles taksoga või millegagi saad, et neid vanem põlvkond väldiks, seda on kohe väga tunda. Aga samas on tunda seda, et inimestel on väga suur janu jälle elavad sündmuste järele ja mitte kusagil ei valitseb praegu selline olukord, et keegi ei tule, vastupidi, on see, et tulijaid on rohkem, kui saali lubataks. Ja igal pool nagu on selline meeleolu, et lõpuks ometi algab elu taas. Kui elavast muusikast rääkida, siis tänavusel festivalil on salvestamisel sinu teos selle teose juurde me kohe jõuame, aga ütle, kuidas sina kui kui sinu komponeeritud teos jõuab nüüd helikandjale, siis milliste esitust sina eelistad, kas see võiks olla selline elavas ettekandes kontserti versioon või sa armastad selliste produtseeritud ja viimistletud versiooni? Kord nii, kord naa, ma ei oska öelda, maailma kogu fonogrammitööstus, onju samat samuti tohutus murdest on olnud juba murdes 20 aastat, aga praegu on ta täiesti uues olukorras ja ja väga paljud inimesed või muusikaarmastajad ei ole noh, nagu veel selleni jõudnud, et seda täpselt teadvustada, inimesed elavad nagu klassikalisest muusikast tihti, see on nagu oma ajus natuke niimoodi 20 aastat vanades mälestustes ja ja toodavad igal festivalil kontserdile helikandjal või CD-plaadil, nagu need omad, vana mälestused uuesti, aga tegelikult maailm meie ümber on juba kardinaalselt muutunud ja me tegelikult elame juba hoopis teises olukorras. Fonogrammide hulk maailmas on tohutu puhub ja plaatide hulk ja selles omakorda asjad kõik väga muutuvad ja mina leian, et olnud vägagi elavdava nagu see, et on tekkinud selline laiskplaatide kultuur uuesti mis keskenduvad sellele, et nagu avaldatakse sündmusi, mitte ainult enam niisuguseid korrektseid, stuudiosalvestusi selles mõttes, et noh, rääkimata sellest, et ma ei tea, kui poliinidegi šopääni Opus 10 ja umbes 25 etüüdi plaati, siis mis seal oli olnud 1001 100 lõiget või midagi sellist, et, et mina olen nagu sellest sellest väga rõõmus, et niisuguseid enamaid või selliseid selliste jaoks ei ole kellelegi lihtsalt enam raha võib-olla tehtaks agrahaktikule? Mulle meeldivad mõlemad nagu ka sellel koroona ajal näiteks rääkisime kodus, aga tihti sellest, et ega muusika ei kadunud kuhugile teada, et meil on plaadid ja, ja meil on filmid ja meil on raamatut, kultuur ei kadunud meie ümbert ja ja oligi tegelikult nagu mingis mõttes väga selline hea aeg vaadata tagasi kõike seda, mida on salvestatud, mida on jäädud ja seal on niivõrd palju tohutult aardeid. Ja nii hästi tehtud ja nad on kõik endiselt aktiivsed meie elus. Mis tähendab just seda, et, et kui sa tänapäeval tood uusi fonogramme nagu lavale või turule, siis tule nagu väga hästi kindlasti ühel tootjal mõelda, et mida ta kohutava selle massiivi keskele veel uut, et tuua soovib ja kuidas peab olema nagu vormistatud või tehtud, et see ka tõesti oleks mingi asi, mitte lihtsalt tiks uus asi, näiteks Me räägime kodus väga tihti ka selles, noh nagu Eesti pianistide ja nende võimalustest läänes läbi lüüa ja niimoodi. Ja, ja ma näen kodus iga päev seda, mida tähendab, et tuleb 50 Plaati postiga koju ja, ja soovitakse, et neid arvustatakse nii ja siis sa näed, et seal ütleme, mingi leedu või eesti pianist on teinud plaadi Schopeni preliididega. Ja no siis sa lausa hoiatab, valus, sa mõtled, kas sellel ei ole mingeid šansse absoluutselt mingeid šansse läheb kohe-kohe igal pool peaaegu prügikasti. Et mu sõnum on nagu see, et väga oluline on taibata, mis maailmas toimub ja suhtestada sellega ja muuta ka oma tegevust sellele vastavalt. Et kui Pärnu muusikafestival nüüd tahab anda välja sellise helikandja, kuhu on salvestatud teosed, mille festival ise tellinud siis see kõlab pigem eksklusiivselt, sellepärast et tegemist on ikkagi uudisloominguga ettekandele tulnud suure tõenäosusega ainult siin festivalil. Kuidas sa seda selle plaadi tulevikku näiteks näed, eriti kui võtta, et juhatab Paavo Järvi ja Eesti festivaliorkester on ka mingisuguse tuntuse juba laias ilmas. Ja nüüd see on väga oluline, et niisuguseid asju tehakse, sellepärast et Eesti Eesti kultuurielule ei ole rahvusvaheliselt ka mingeid šansse, ilusaid, eksklusiivseid asju, nagu sina seda ütlesid, ei tehtaks. Me peame arvestama ka kogu aeg sellega, et meie kõrval on väga tugev rivaal või ma ei ütleks isegi, et rivaal vaid kahjuks on meist tugevamad seal, need on meie lõunanaabrid. Ja nad on seda praktiliselt igal alal tugevamad ja nad on ka menukamad kui meie. Nii et sellisel tegevusel on noh, see on ainukene võimalus üldse läänes oma nähtavust saavutada, aga nagu ennist rääkisime seda väga hästi teadma, kuidas teha ja minu arvates Eeeff koostis, Paavo Järvi ka vanad kalad, nad teavad väga täpselt, mida nad teevad. Teos on kahele Fleudile keelpillidele ja löökpillidele ja pärineb see 2016. aasta festivali kavast. Kui palju sa seda kirjutamise aega mäletad või on see üldse oluline sulle seda kuidagi meenutada? On küll sellepärast, et ma olin Moskvas ja seal kirjutatud Moskvas üldse ja ma olin ühes omaette korteris ja vahepeal käisid mul Inglismaalt külalised seal aga selle kõige vahel jätkasilmasele kahe flöödikontserti kirjutamist ja see oli üks väga huvitav ja niisugune eriline aeg. Ostankino torn paistis mulle aknast sisse ja see oli selline väga-väga-väga teistmoodi aed. Ja peale selle, selles oli üks asi veel oluline pärast minu või noh, vahepeal oli nagu väga palju mul suuri vokaalteoseid oopereid, noh, neid on endiselt. Aga ühel ajal oli nagu kontsentreeritult lausa ainult suured orkestriga vokaalteosed ja päris niimoodi. Ja see oli üks esimesi teoseid, kus ma hakkasin tagasi tulema absoluutse muusika juurde ja ilma oma tekstideta muusika juurde näiteks, sest noh, Ologa flööditeoseid, mis on kirjutatud koos tekstiga neetud statist, mägi või loeb luuletust, samal ajal kui mängib või või või, või mingeid muid variante tekste kasutada ja selleks andis mulle üks eksperlini inten ainult muide nõu need enne kui ma Moskvasse sõitsin, siis tema rääkis sellest, et ja et sa peaksid absoluutselt tagasi tulema absoluutse muusika juurde, et see on väga oluline ja seda ka sobib sulle. Ja sellest ma olin nagu selle mõttega, ma asusin Moskvasse, ta kirjutas oma, sest niimoodi oli. Sa teadsid, et on Eesti festivaliorkester, Paavo Järvi, kas? Kas ei teadnud? Ei, tähendab. Tollal ei olnud esiettekandel, olid, tähendab flöödimängijad olid samad Maarika Järvi ja Monika Mattiisen ja oli festivaliorkester. Tähendab nende keelpillid ja löökpillid, aga dirigent tuli esiettekandele Arkadi leitus, kes oli tollal ka dirigentide selle meister kursuse õppejõude New Yorgis elav vene päritolu dirigent. Kas nüüd sa tulid festivalile sellesama partituuriga, mis kunagi sai kirjutatud või tekkis sul mingisugune selline mõte, seda kuidagi enne salvestust ka redigeerida? Vaata seda teost on hästi palju mängitud ja juba ainuüksi Marika ja Monika on seda väga palju mänginud, Nad on mänginud seda peaaegu kohe, nad mängisid seda Kiievis ja mängin seda New Yorgis ja Tokyos ja ma ei tea, kus kõikjal ja ma ei ole käinud nendel kordadel nii et ma ei tea nendest midagi, oleb fotosid saanud ja paar korda siis või ühekorraga isegi salvestuse. Aga ma tean seda, et mari kadentsisest kummalgi solistil on oma kadents Marika kadentsi me kirjutasime hiljem ringi sellepärast et see oli, vajas nagu natukene lihtsalt veel rohkem ruumi, Marika, esimene flööt. Aga, aga seal kogu selles teoses on niisugune suur dualismi teema, kogu aeg, niukene, asjade kaheks jagumine, jagunemine ja, ja kahepoolses nagu eriasjades. Ja samamoodi on nagu seal niisugust petikat tehtud nii-öelda, et esimese kadentsi ja efektse kadentsi mängib Monika hoopis. Ja selle selle kõrvale, seda esimese flöödi, ühesõnaga Marika kadentsi kirjutada on päris keeruline, selles mõttes, et mis seal veel sellist öelda oleks, mis ära öeldud ei ole, nii et me hiljem seda Marikagadentsiga oleme tegelenud veel ja see on hiljem nooti juurde lisatud. Kes salvestusprotsess on huvitav? Salvestus, kuidas kellelegi ka ja, ja, ja erinevad erinevad protsendid on väga erinevad. On iga plaat on mina nagu leia, väga erinev ja ma pean ütlema, et ma ei ole tihti juures olnud. Tihti on niimoodi, et, et on nagu plaadistatud ja siis mulle tuleb mingil hetkel postiga teatud kogumeid plaate ja ja, ja ongi kõik, nii et, et see on siin peaaegu niisugune. Ma mõtlen päris esimene ta nüüd ei ole, et ma olen oma plaadistusel juurela juures, aga ta on kindlasti vähemuses. No nagu sel aastal üldse, siis ega tänavusel festivalil ka ei saa üle ega ümber Beethoveni-st ja sellest, et Beethoveni aasta ja sina oma suure panuse sellesse aastasse tegelikult jõudsid siiski anda. Ütle, mis elu see ooper praegu elab? Minuna tähendab, mul on Beethoveni teoseid olnud õnneks lausa kolm selle Beethoveni aasta jooksul minuna ei ole sugugi ainukene, algas juba ühe väikese eelmänguga, mis ultra šarli festivalil Berliinis esiettekandes seal, soo, seal meile ja lindile kirjutatud lugu, mille kandis, et Katariina poimul ja selle nimi on hoone Fungna eksandoff. Ja see on juba Beethoveni temaatiline lugu siis möödunud aastal mul oli tšellokontserdi ettekanne, mida siis soolotšellist oli Shan kehas. Fantastiline, sellist mul oli üldiselt tsellu aasta möödunud aastal, mul oli ka tšellosonaadi esiettekanne, mida nägistavikeeringas, aga see ei olnud, vot see ei olnud tõesti Beethoveni, kas ei olnud, aga kontsert oli ja siis sinna juurde minuna minunast jõuti minu teada ära mängida, nii et 10 etendust planeeritud, mis on siis väga palju, eks ole, viis jõudi ära mängida ja siis siis tuli Baiesesse, oli Baieri osariigis, eks ole, siis tuli Baieri osariigis keelt peale, aga mis oli väga oluline või hea oli see, et, et suur enamus neid inimesi, kes oli olek oli hea, et nad nägidki tahtsid ära näha, jõudsid kohe ära käia. Ma tean just, et Eestis tuli üks väike delegatsioon veel hiljem minemas vaatama, aga vot nemad just jätsid kuhugile viimastes etendustes omasele. Reisi ma niimoodi kaudselt kuulsin sellest, ma ei tea ka sellest täpsemalt ja nendel jäi. Ma usun nägemata, kui nad siis tõesti väga ruttu või hakanud ümber korraldama kese jõudis seal enam midagi ümber korraldada. Aga ma just eile kuulsin, et mõned kohalikud Saksamaa eestlased siiski jõudsid ka alguses ära käia ja niimoodi, et ega Saksamaal just eriti ooperimomendi elu ei tea keegi. Pealegi igal osariigil on omad seadused. Ja Berliinis ja eilse seisuga Kabanenditelbergis on täielik laulukeeld. Et laulmine on täiesti keelatud. Eriti kooris laulmine. Sellepärast et see on noh, immuniteedi või sellele kui selle kõige-kõige nagu tõhusam nakatumise vorm. Ja, ja ooperiteatrid on kõik nagu suvi, suur-suur, enamus on momendil äraootavas olukorras. Et kuidas ja mis saab. Minu järgmise ooperi esiettekanne on määratud tulevasse suvesse ja seal taga seisab selleks ajaks me loodame, et ka kõik toimub, aga me korraldasime selle projekti siiski nii palju ringi, et, et see on ka võimalik läbi viia nende karmistunud reeglitega. Et, et ma lõin seal näiteks koori rolli siin koroona ajal ehitasin täiesti ringi, mis oli libreto mõistes igati võimalik, nii et mulle mingi valuline töö. Aga see näitab seda, et kuidaspidi kohe hakkama reageerima nendele praktilistele näidetele, et kuidas, kuidas need asjad on. Ja kuidas õigekspurninunaga edasi käitub, seda momendil lihtsalt ei tea, sest nad lähevad ise üleüldse selleni jõudma oma oma tegevusele, lavale, saatusest, praegu on kõik lastud enneaegselt suvepuhkusele ja, ja lavadel tegevust momendil Saksamaal ei toimu, aga minul oli minunaga tõepoolest tohutult õnne, sellepärast et esiteks suurem osa siiski etendustest jõudis äraolemisele üldse nii vähe tähtis kui ka see, et ta oli just Beethoveni aasta kohe alguses ja sai nagu sellise väärilise, väga suure tähelepanu osaliseks just selle kaasale Beethoveni aasta raamides. Ja see temaatika jõudis Saksa meedias depressist igalt poolt läbi ja üleüldse teadvustamine minuna ja võimalik tütar ja Eestis ja nüüd koos pikendatud Beethoveni aastaga vaatame, mis edasi saab. Kas Beethoveni aastate pikendati meil tuleva aasta suveni? Ma ei saa jätta küsimata eriti, et ka mina istuksin saalis, seda vaataksin. Kas keegi eesti ooperitegijatest on näidanud välja huvi selle ooperi vastu. Kõik edasine saladus. Ma ei tea, kui saladus, aga mul ei ole volitusi, ilmselt sellest rääkida ei on, aga ma ütlen, et ma tean, et seal pidi ka üks delegatsioon minema, aga nemad minu arvates vist ei jõudnudki sinna minna. Elame-näeme, ega see on sama seis, Eestis peavad samamoodi asjad tasakaalustama küll, aga mida ma tean ja mis on ka juba avalik, on see, et ERSO tulevase hooaja lõppkontserdil on katkendid minunast. Selle, seda ma nägin ka ERSO kodulehel täiesti avalikuna olemasolev, nii et sellega kindlasti juba välja öeldud. Fantastiline ja siis meil on vähemalt nagu natukenegi võimalik seda kuidagi nuusutada. Aga ma väga tänan, Jüri Reinvere selle intervjuu eest ja soovin põnevat Pärnus viibimiste, seda salvestusprotsessi siis täiesti kõrvalt jälgimist, suureta.