Head klassikaraadio kuulajad algab teisipäeva, 21. juuli suvetuur MINA OLEN Roberts Stack. Tänase esimese tunni külaliseks on viiuldaja Meelis Orgse. Tere, Meelis. Tervist ja aitäh kutsumast. Kuidas end oleks õige nimetada, kas viiulimängija või barokkviiulimängija? Noh, viimasel ajal võib-olla barokkviiulimängija, aga eks ma loomulikult olen ka nagu kõik teised saanud ikkagi klassikalise muusikaharidusega, et vahe on lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia nii-öelda siis tavalise viiuli erialal. Ja kui ajalooliselt võttes siis tegelikult ka viiulit baroki ajal ei kutsutud barokki kiirunud ikka viiul, Biolyinovi, itaalia keeles, bioloon prantsuse keeles. Ja tänapäeval need vahed ei ole enam nii suured, et ei ole enam sellist kaarikusõda või võib-olla seitsmekümnendatel uus ja vanamuusika hakkas nagu laiemalt, et nagu pildile tulema. Ja siis sõda nii-öelda peavoolu muusikamaailma ja vanamuusikamaailma vahel võis olla päris äge. Aga nüüd tänapäeval see ei barokkviiuli üllatavast enam kedagi, see kõla saanud osaks nagu muusikaelust. Aga kuidas ma peaks nimetama ühelt poolt barokkviiul, teiselt poolt viiul või kaasaegne viiul või peavoolu Viive barokkviiul on lihtne, see on konkreetne hea tärn tegelikult, aga, aga kui ma tahan neid kõrvutada, siis kuidas ma ütlen nii-öelda selle tänapäevase viiuli kasutan alati ütleme, kaasaegne viiul. Kaasaegne tavaline viiul, modern, viiul kuigi noh, nii-öelda kaasaegsetele viiulimängijatele ei meeldi tingimata see Terimine, nende kohta öeldakse moderniiul. Ja aga ma arvan, et tänases saates me palju sellest räägime, me peame neid kuidagi eristama barokkviiul, aga teiselt poolt ma pean nimetama kuidagi tavaline. Aga alustame algusest, sinu muusikutee algusest. No mis seal salata, et minu perekonnas olid siis paljud muusikud. Isapoolsed, vanaema, vanaisa, vanaema oli klaveriõpetaja pianist ja vanaisa oli viiuldaja. Ja minu isa Lembit org, see on siis ka pianist ja ja klaveriõpetajaga mängib klavessiini. Ema õppis samamoodi konservatooriumis ja töötas Nõmme muusikakoolis õpetajana. Nii et see muusika oli jah, minu lapsepõlve lahutamatu osa. Ja kunagi, kui ma olin viieaastane, siis mult küsiti, et ema-isa küsisid, et mis pillima soovib mängida ja nad andsid mulle mõne päeva nagu mõtlemisaega. Ja ma olin emaga käinud nõmme ka koolis kaasas ja olnud seal koridori peale mänginud, seal näinud igasugu huvitavaid pille, klappidega klarneti ta, Hoboed näiteks. Aga siiski kuidagi ma valisin viiuli ja, ja tuligi välja, et tema isa olidki enne rääkinud viiuliõpetaja. Esimene õpetaja oli mul. Merle kadu. No siis ma käisin muusikakeskkoolis ja kõik 12 aastat lõpetasin õpetaja Mare teearu juures kelle juures ma olen viimased kuus aastat sealt. Ja muusikaakadeemias alustasin esimesed kolm aastat olin Andrus Haava juures, lõpetasin Urmas vulbi juures. Seejärel ma siis töötasin ERSO-s alates 2004. aasta sügisest, Andres Siitan helistas mulle, kutsus nagu asendajaks, sellepärast et ma olin ERSO-s täielikult kaheksa aastat küll nagu asendaja ja poole kohaga, aga siiski, et et mul nagu see tavalise riiuli sümfooniline repertuaar on ka enamjaolt läbi mängitud, niiet. Ja 2005 sügisel ma läksin. Mul see vanamuusikahuvi oli suur, läksid Sibeliuse akadeemiasse õppima barokkviiulit. Aga võib-olla veel väike tagasipõige, et kui ma olin siis ma pean minema veel veel rohkem tagasi siinset nüüd, kus mu vanamuusikahuvi tuli eksa. Et meil perekonnas siis mu ema-isa olid nagu Ortus muusikuse liikmetega, nagu peretuttavad perekond Tarumid näiteks Imbi Tarum, klavessiinimängija, Raivo Tarum, barokk trompeti ja siingi mängija. Siin ka selline huvitav renessanss ara barokiaja puhkpill, nad puust aga trompeti huuliku ja ütleme, plokkflöödi sõrmedega, selline kõver. Huvitav, selline müstiline pill. Aga siis meil kodus liikus palju vanamuusikakassette või vinüülplaate ja ma mäletan isegi. Mulle väga meeldisid mõned Bachi kontaadid. Ja mu isa kutsuti mängima ka Paul Mägi kammerorkestris klavessiini. See oli siis Eesti Raadio kammerorkester vist, kui ma õigesti oskan öelda seda nime. Ja seal nad mängisid siis barokkmuusikat, Bachi ja ja kui ma olin teismeline siis ma nagu käisin isaga proovis kaasas ja, ja kuna me elasime Mustamäe paneelmaja kuuendal korrusel, siis isal oli vaja klavessiini transpordi, abitöölist ja see oli tal siis minu näol nagu omast käest võtta, nii et need tihti jah, mina aitasin tal klavessiini kontserdipaika viia, siis kuulasin Tallinna barokkorkestri kontsert. Corelli Concerto krossade sari oli 90.-te keskel seal kunagi jah? Jah, ja siis maksma seal pildilist niimoodi figureerisid. Ja siis 99. aasta haapsalu festivalil tegi proua Kersti Inno klassikaraadiost minuga intervjuu selle kontserdi kohta küsis minu arvamust. Kuule manni kuulaja ja siis ma muidugi kiitsin seda kontserti. Ja siis sama aasta lõpus, kui ma olin Muusikaakadeemia esimesel kursusel, siis proua mail sildus, kes on praegu siis Corelli Music Corelli Consordi eestvedaja, tema helistas mulle, küsis, et kas ma ei sooviks mängida barokkviiulit. Ja mina olin loomulikult nõus, et et mulle ajaloo huvi on olnud lapsepõlvest saadik suuria ja noh, et kodu kaudu oma lindudele barokkmuusikaga kokku puutunud. Aga üks asi veel, et mul keskkoolis õnnestus mängida toomas kapteni orkestrisse endali messest lõigul tavaliste pillidega, aga see muusika avaldas mulle nagu sügavat muljet, inspiratsiooni. Nii et ta vaikselt see baroki huvi hakkas tulema. Ja kui ma seal mängisin ka, ütleme, viiuli tunnis Bachi siis ma nagu soovisin seda instinktiivselt teistmoodi mängida, et et ma kuulasin küll seal, ütleme suurte 20. sajandi viiuldajat nagu Berl manna Mil Stein Bachi esitusi ja siis sinna kõrvale sygisalt Kälkeni versioone, siis Bachi barokkviiulil, siis Bachi sooloteostest. Et siis Kärken ehitus mulle avaldas tõesti väga sügavat muljet ja ja jah, niiviisi ma soovisingi mängida. Mäletan, et kui ma olin viimast aastat õpetaja d Oro juures nagu muusikakeskkooli viimases klassis siis ma olin just kuulanud seda kärkin esitust, nagu proovisin imiteerida tavalisel viiulises barokselt õpetajate ja rooli väga-väga tolerantne selles suhteliselt ta ütles mulle väga viisakalt, et nojah, et see on tore, et sa selle vastu huvi tunne taga, et võib-olla kõikidele eksamikomisjoni liikmetel ei pruugi selline esitus meeldida. Ja siis me ajasime siis natukene, tõmbasin tagasi sellega ja proovisin ikka mängida nii nagu õpetaja ütles ja nii nagu see võiks nagu läbi minna. Aga jah, et kogu muusikaakadeemia õpingute perioodi, siis ma mängisin siis ansamblis Corelli konsort mõned korrad aastas mõisakontserte ja Tallinna barokkorkestriga Sist projekte, Haapsalu vanamuusika festivali näiteks. Soomes käisime ja kuni siis jah, peale Eesti Muusikaakadeemia lõpu, siis tavalise viiuliga siis aasta pärast dismaastasin Sibeliuse akadeemias, siis pärast seda veel siis käisin, õppisin preemiani skaalat. Aga kas kirg muusika vastu on see sellest alates, kui sa viie aastaselt hakkasid mängima on see tekkinud hiljem on selline teadlik suhtumine tekkinud hiljem on see kogu aeg olnud selline ühtlane kutsumus sinus juba viieaastasest alates. No seda ma olen kogu aeg teadnud, et juba tahan muusikuks saada ütleme, kireks, võib-olla ma kahjuks ei saa seda nimetada kooli ajal, aga aga ma olin nagu kohusetundlik ja tegin oma asjad ära, ikkagi. Proovisin nagu viiulimängu nii-öelda selgeks saada. Aga ütleme, teadlikum uurimine ja süvendatud lähenemine, see tuli ikka nagu muusikaakadeemia ajal ülikooliajast. Aga nüüd, kui sa õppisid Sibeliuse akadeemias nii barokkviiulit kui kaasaegset modern viiulit, siis kas need ei sega teineteist? Nojah, no tegelikult nad segavad, et kui kui tahta olla nagu tippvormis ühe nii tavalise viiuli kui barokkviiuli ka, siis nad nagu et kahega nagu samaaegselt olla tippvormis, ei ole nagu hästi kahjuks võimalik, et noh, niimoodi orkestris mängida see õnnestub, aga aga eks nad ikkagi nagu teatud määral segavad tooni tekitamine sool, keeltele tooni tekitamine sünteetilistele või metallkeeltele, et see on nagu üsna erinev, et mul oli siin vahepeal periood, kui ma õppisin preemelis kolm ja pool aastat, et siis ma ei mänginud kaks aastat tavalist viiulit nagu üldse. Ja kui mind siis ERSO-s kutsuti üle pika aja nagu asendajaks uuesti, mis ma pidin selle kaasaegse viiulimängu siis üles soojendama. Alguses mõtlesin, et see kaasaegse viiuli pikem poogen, nõgus poogena raskem poogen on nagu see põhiprobleem, aga tegelikult see nagu ei olnud kõige suurem probleem, et kõige suurem erinevus oli nagu keeltematerjal. Et see võib-olla kõlab natukene üllatuslikult, aga jah, tegelikult et barokkviiuli peal või noh, soolkeeltega ma olin nagu pikema poognaga mänginud küll seal. Et noh, et Mozarti ja Beethoveni mängitakse ka tänapäeval ja nagu autentselt algupärasel viisil sool keelte ja siis sellise poognaga, mis on midagi barokk Poola ja kaasaegse poogna vahepealsed. Mis tänal, kas sa mängid mõlemad, mängid ainult barokkviiulit? No mul nüüd, augusti alguses on üks kontsert loodavas Hiiumaa kammerorkestris, kus Hendrik Üks ära palus mul mängida tavalist riiulit ja ERSO-s ma käin paar korda aastas nagu asendajaks on aga ütleme, et 90 protsenti ja ma mängin barokkviiulit praegu. Ma nimetaks seda isegi privileegiks, et ma arvan, et ma olen Eestis ainuke viiuldaja, kes seda võib endale niimoodi lubada. Et noh, et kõik kontserdid ei toimu Eestis. Noh, eks ma Soomes mänginud endiste õpingukaaslastega mõned korrad aastas ja siis preemenis loodi minu endiste õpingukaaslaste poolt preemiani barokkorkester ja ja neil on nüüd ikka ka päris mitu projekti aastast seal kusagil kuus-seitse-kaheksa korda maas, lendan preemelise. Jah, ja pluss siis eesti kontserdid barokkviiulil aja ja siis oma õpetan muusikaakadeemias barokkviiulit, muusika ja teatriakadeemias ja muid varajast keelpillimängu puudutavaid teoreetilisi aineid, niiet jah, ma suudan oma elatist praegu teenida peaasjalikult vanamuusika abil, nii et see on suur privileeg. Kombeks on meil, et külaline toob kaasa muusika, kuulame vahepeal muusikat, mida sa pakkuda. Üheksakümnendatel kui ma hakkasin huvi tundma barokkmuusika vastu, esimene selline tuntum ansambel tol ajal, mis mulle nagu ette sattus, oli muusik antiikhotell Reinhard Kööbeli juhatusel. Ma käisin neid isegi 99. aasta kevadel siin Estonia kontserdisaalis kuulamas. Ja Reinhard Kööbel oli ka tuntud siis selle poolest, et tal tekkis kunagi probleeme vasaku käe sõrmedega ja siis ta õppis nagu viiulit teistpidi mängima. Kui ta siin Estonias oli siis kontsertmeistrina, siis tal oligi teistpidi viiulgehase, tähendab seda, et viiul tuleb ümber ehitada ka end ja põhimõtteliselt ka seda, et sa pead nagu otsast peale hakkama viiulit õppima. Kuidas see tal õnnestus? Eks ta oli kuulda natukene ikkagi toonise ütleme, õnneks Tamaned Teed rajavad salvestused oli teinud ära 90.-te alguses, et enne kui ta see probleem tekkis pärast ta praegusel ajal on õpetaja ja dirigent aga praktilist viiuldajat kahjuks jah, no see ei ole enam füüsiliselt võimalik. Et sellise, et nagu otsast peale hakata täiskasvanu eas nagu uuesti viiulit õppima. Aga muusikuna on ta igal juhul aukartust äratav ja, ja nii-öelda tõrvikukandja on toonud vanamuusikamaailmale. Klassikaraadio suvetuuri stuudios on külas barokkviiulimängija Meeli Sarkse. Meelis teeme väikese ekskursiooni viiuliajalukku. Lauto kohta öeldakse, et kui sa tahad olla ajalooliselt õige autentne, siis sa pead omama erinevad pilli. Umbes iga 50 aasta jaoks poole sajandi jaoks, sest pill muutus nii palju. Kas baroki ajal viiul muutus? No tegelikult muutus küll, et me võime rääkida ka renessansi riiulist ütleme siis, 1500.-te 30.-test aastatest kuni 1660.-te aastateni mis oli sellise hästi paksu kaelaga, teda saaks nagu hästi vasakusse kätte, istuks hästi siis kätte. Poogen oli siis ka hästi lühike, võib-olla mingisugune 60 sentimeetrit, ainult vibukujuline palju tänapäeval poogen, kõik tänapäeval on kuskil 87, mul peast ei mäleta, aga ja 20 sentimeetrit pikem umbes tänavapoognane nõgus ja palju raskem ja seal on kaks korda rohkem jõhve. Aga renessanss, viiul ja tal on selline eriti ere särav, selline päikeseline toon, et et tol ajal häälestus võis olla seal ka 440 kuni seal 466, võib-olla isegi, või 480 võis võis ka olla, et renessansi kõrghääletusega näiteks vanu puhkpille tehakse ka ainult nende kõrgete helistika jaoks tuli nende kõrgelt hääletussüsteemide jaoks. Renessanss viiulist võib rääkida ja sellepärast see kael oli nii keset viiulile ei ronitud nagu vasaku käega nagu siis kri sõrmlaual nagu kõrgemale. Et see oligi ainult mõeldud mängimiseks esimeses positsioonis. Ja ta ei olnud lõua all lõuaga Joitada. Jah, no teda veidi mängida nagu jaheda rinnaribide peale toetada või siis ranglu alla või või noh, nagu tänapäeval rahvamuusikat mängitakse ka kusagil siin käise kuue varruka käisime. See tähendab ka seda, et vasakesi toetas Pille. Jah, jah, muidugi mis oli sellepärast lihtsamaid positsioonide vahetama minu arust, et sellise tantsumuusika jaoks ja selles selle jaoks ta oli ideaalne ja ütleme siis nagu vokaalpolüfoonia mängimiseks nagu pillidega. Et viiulit moodustasid ansamblit seal näiteks häälsed ansambleid. Et kus mängisid siis erinevas suuruses pillid nagu ka teistel perekondadel nagu plokkflöödid ja seal Tulczanid kamba konsort. Et riiulitel oli oma siis konsort, viiuli, perekonnapillidest moodustati ansambleid, mida kutsuti siis konsortideks ja mis mängisid siis vokaalpolüfoonia kaasaja sisse ka õukondades, siis kas õhtusöögiks või, või pallideksis tantsumuusikat. Aga niipea, kui hakkas tekkima, siis nagu sooloviiulimuusika klavessiini saatel oreli saatel et siis hakkas ka siis pidi nagu sõrmlaua peal ronima, nagu kõrgemale jääks, siis hakkasid ka tänu sellele need tehnilised iseärasused nagu muutumad kael muutus õhemaks ja, ja poogen järk-järgult pikemaks. Jah, et ütleme, selline solistlik viiulirepertuaar pärineb seal 1060.-te aastate teisest 10-st. Giovanni Paolo Chima sonaat pärineb aastast 1610 siis tulevad juba farinaja marini Gastello fantana. Läheme edasi ajaloos, mis edasi sai viiulist? No ja siis viiulimäng viiulimäng pärineb Itaaliast, eks ole. Viiulimäng hakkas levima nagu üle Alpidega saksa Aukondadesse ja Austriasse. Et need Austria, Saksa õukonnas palkasid Itaalia viiuldajaid endale siis nagu muusikajuhtideks ja esimene siis mitte itaalia soost viiuldaja Viinis näiteks oli Johann Heinrich Melcer. Ja tõenäoliselt võis olla tema õpilane ka siis Heinrich Ignats, Franz von piiber kellest sai siis väga kuulus viiuldaja ja kes on tuntud siis tänapäeval oma roosipärja sonaatide poolest mis kasutab siis viiulile nii-öelda mitte iseloomulikke häälestusid selliseid erilisi häälestusi. Et tol aja saksa alade viiulimängus oli see tavaline, et keelte ümberhäälestamine ehk kordatuur skordatuurana, kus ta siis nimetati. Et kui riiulil on, eks ole, klint häälestus päikse oktavi Soll esimese oktavi Iree siis esimese oktavi la ja teise oktavi, nii, eks ole, aga selles klint hääletuses ei ole võimalik mänginud nagu kõiki kõiki helistikke, nii et noh, et resonants, lahtiste keelte resonantsolek seal väga suured. Et noh, mida kõrgemale positsiooni nagu mööda viiulikeelt pinna, seda tuhmim tegelikult on see kõla eriti nagu soolkeeltega. Aga et saada nagu erilisi akordi tämbrid ja, ja eris helistikke siis hääletati need keeled ümber. Piibel oli tol ajal selle selle kõige väljapaistvam esindaja nii-öelda siis 18. sandi jooksuses korda tuur, noh, see traditsioon nagu hääbus. Aga jah, seitsmeteistkümne sajandi lõpp oli, sest kõrgpunkt Bieberi muusikast. Selleks, et mulle väga hästi ära, miks Bieber seda tegi, sest ma olen seda kogu aeg nagu imetleja omas peas. See küsimus on mul kogu aeg olnud, et miks ta niisugust tsirkust tegi. Miks ta sellist trikki muusikat kirjutas, sest esimene küsimus on, tekib see, et kui tänapäeval näiteks on riiul on 440 442 viiuldajad kuidagi ei taha mängida 415, sest nad on niivõrd harjunud selle keelepingega see on õiges kohas täpselt välja arvutatud ja nende jaoks loomulik ja mugav, siis kuidas nendes kordatuurade puhul see oli? See keel läheb ju hoopis teise kohta, kui ta häälestada toon või isegi rohkem tavalisest eemale. Kõigepealt häälestuste juurde, et 440 võis olla varabarokihäälestus küll, et et ka tänapäeval ütleme häälestus, standardid, millega tänapäeval barokkmuusikat mängitakse, need kehtestati kusagilt 1900 kuuekümnendatel vist. Ja et selle järgi siis on 466, oleks nagu renessansi 440 parabarokk ja 415 on siis kõrgbarokk, pahia end 430 haidmist kuni Hendersoni oja ja siis tuleb juba 440 laias laastus. Ja et üldse siis Kuueteistkümnenda sajandi keskpaigast 19. sajandi keskpaigani oli kasutusel 25 erinevat häälestust kuue pooltooni ulatuses. See on väga selline lai maailm, see häälestuse maal. Jah, aga mis Bieberi neid sonaate roosipärja sonaate puudutab, siis üks müstiline aspekt on veel minu jaoks on, ta pani need ju kirja, nii et kui sa näiteks myy keele häälestanud Rex ja kui nüüd ta võtab lahtise nii keele, seal kõlab pree noot, aga ta paneb selle kirja Miina, et mitte segadust tekitada sinus visuaalselt, aga kõlaliselt on ju täielik või, või ka visuaalselt, et sa loed Miinootjaga, tegelikult kõlab Reenut. Et sa oled aastakümneid harjunud sellega, et kui sa mängid seda nooti selle koha peal, siis seal kõlab nii, aga tegelikult sellesse laadis kõlab seal hoopis ree, kuna keel on häälestatud tooni võrra madalamaks. See nõuab ka täielikku harjutamist. Nii see tõepoolest on, aga samas nagu ka ainuvõimalik viis minu meelest seda kirja panna hoopis nagu pannakse kirja siis raadiokuulajale ma ütlen et kirja pannakse või Bieber vahendab siis kirja selle mängu võt, seda nii-öelda, mis kõlab, see on hoopis teistmoodi. Et tähendaks klavessiinimängija orelimängija, kui ta vaatab seda partiid või lautomängija, kes oleks selle saadab seda viiuldajat. Et siis tema selle viiulipartii järgi ei saa nagu midagi aru, mis seal. Kuulame jällegi muusikat. Klassikaraadio suvetuuri stuudios on külas Meelis Orgse. Meil jäi jutt pooleli viiuliajaloost, mis pärast broki sai viiulist, millal viiul valmis sai? Viiul on olnud tegelikult sellises järk-järgulise arenguprotsessis, et et riiuli isaks peetakse Andrea amaatit sagilt 1500 neljakümnendatel aastatel, võib-olla umbes 1500 viiekümnendatel aastatel. Aga et siis ta arenes järk-järgult viiuli, ütleme proportsioonid on jäänud enam-vähem samaks kuni tänapäevani. Et võib-olla see amaatide suguvõsa viimane esindaja, siis viimane tuntum esindaja Nikkolo amaati siis arendas välja selle suure amaati viiulitüübi, millest võtsid eeskuju siis Antonia Stradivaarija ja Ta Korneeride suguvõsa ET viiulikorpus ja need proportsioonid on jäänud samaks tänapäevani. Aga siis on muutunud viiulikael, millest enne oli Siis ta läks järk-järgult õhemaks, kuni siis ütleme, 1800. aastal umbes hakati siis vanu barokkviiulite kaelu välja vahetama nagunii-öelda Pariisi moe järgi, et tolleks ajaks oli viiulimängu raskuspunkt kandunud Prantsusmaale. Pariisi konservatoorium rajati, et seal 18. 19. sajandivahetusel, et siis ehitati nagu, et kaelad nii-öelda kaasaegse viiuli kaeladeks ja see tähendas seda, et viiulikorpus võeti lahti siis pikendati seal basspalk ja ja ilmselt nad lakiti üle, kuna tegelikult need Antonio Stradivaarianed, vanade meistrite lakid olid üsna õhukesed ja pehmed. Et need kippusid ära kuluma. Lisaks vahetati siselt kaelad ära, ütleme tänapäeval nimetataks seda barbaarsuseks, et kui leitaks mingi vana Stradi baaririiul ja ja hakatakse seda lahti võtma, seal ümber ehitama. Aga tegelikult noh, mina paneks selle natukene teistpidi, selle küsimused ütleme, kui Stradivaaria koorneedi riiulitel poleks tol ajal kaelu ära vahetatud. Et siis nad oleksid jäänud kuhugi seisma, sellepärast et romantiline muusika ja kõik see nõudis suuremat kõlajõudu ja siis oleks ehitatud uued riiulid, vanade meistrite pillid oleks, ütleme võib-olla hävinud aja jooksul. Et tänu sellele, et see nii-öelda barbaarsus meie mõistes tänapäeval tol ajal, nagu siis läbi viidi, et tänu sellele meil on need pildid ka säilinud. Ja mõned neist on ka nagu ehitatud tagasi barokkviiulit, näiteks üks Stradivaari viiul on ehitatud kindlasti tagasi. Et see on nii ja naa. Jaa, poogen arenes ka viiuliga paralleelselt, et et alguses ta oli hästi lühike ja vibukujuline siis teati kruvimehhanisme, seal me seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus ja peale barokiaja lõppu siis umbes 1700 viiekümnendatel kuuekümnendatel hakkas poogen ka siis kasvama venima, veel pikemaks, et hakkas ütleme, klassitsismi aja poogen on selline, et kui poogna puu üles keerata, sistan sirge ütleme, kui barokkpool on vibu, siis klassitsismi poogen on sirge ja siis ütleme, et 1785. aastal umbes siis leiutatud kaasaegne poogen. Selle meistriks oli François Turt. Et siis see on nõgus ja siis veel veel veel pikem. Aga tegelikult, mis puudutab veel keelte materjali, siis päris kaasaegsest riiulist me saame rääkida minu meelest alles kusagil 1920.-test aastatest. Sellepärast et siis alles hakati vahetama välja nagu soolkeeli metalle sünteetiliste keelte vastu. Et tegelikult kogu romantismiaja 19. sajandi muusika, Tšaikovski, Brahmsi ja tegelikult tasid Sibeliuse kontsert. Neid lugusid mängiti soolkeeltega küll, ütleme kaasaegse viiuli ja Boonaga soolkeeltega. Ja mis puudutab lõuahoidjat, siis see tuli ka alles, ütleme alates 1820.-test 30.-test aastatest ja õlatugi on üldse 20. sajandi nähtus. Ja paganiil Polnud lõuahoidjad ja missugused kapriiside, missugune tehniline tulevärk, kõrged positsioonid ja kõik topeltnoodid, kõik viiulitehnilised võimalused, paganiini mängis ja ilma lõugu heidet. Kas riiul on siis valmis umbes 100 aastat? Ma ütlen muidugi huumoriga, aga no nii, ta on 100 aastat umbes, ta ei ole muutunud. No ma vastan huumoriga, meil on elektriviiul näiteks, on vihmase, ma teadis kolme-neljakümne aasta toode, eks ole. Natuke ta on, muutusi leiab ikka aset, et näiteks tänapäeval on kasutusel, kes soovib osta endale näiteks võimendusega nuppe. Et kui viiulit nagu nende häälestus nuppudest häälestada, siis neid tuleb hästi määrida, et nad korralikud toimiksid, aga tänapäeval on tehtud selline ühe nupu sisse nagu tehtud nagu võimendus ja siis Sa võid keerata palju, aga siis helikõrgus muutub vähe, et see on nagu väga mugav, kuigi nagu väga harjumatu. No näiteks sellised pisi tehnilised uuendused. Aga viiul on varsti tõesti nagu 500 aastat vana. Ja isegi mõned pillid on säilinud sellest ajast. Nii et see on huvitav küsimused, et kaua need pillid füüsiliselt vastu peavad, aga, aga siiamaani on pidanud ja eks ta mingil määral ikka areneb edasi. Aga see on väga huvitav küsimus, et mis sellest viiulist üldse saab? No me oleme mõlemad varajase muusikasõbrad ja ja ma arvan, et me oleme mõlemad kaugel sellest, et absoluutset progressi ideed toetada või seda õigeks pidada ja arvame ka, et kui barokkpillid Viola da gamba klavessiin, lauto barokkviiul muutusid ja kadusid, siis ei olnud see mitte see pilli, oleks tehtud paremaks, tehti vastavamaks ootustele ja sobivamaks muusika esteetilistel muutustele. Aga ma seaks küsimuse teistpidi, et mida viiul kaotas sellega või teisiti öeldes, et mis on näiteks kaasaegsel viiulil baroki mängides raskem või puudu mille poolest barokkviiul parem barokkmuusikat mängides võrreldes kaasaegse muusikaga? Barokkviiulit tehtigi just seal 18. 19. sajandi vahetusele ringi, sellepärast sealse poogna areng toimus sellepärast, et saaks mängida nagu suurema kõlajõuga ja, ja rohkem nagu legaatosseasel suurema tooniga täis vedada, et kõiki noote. Muutused leidsid aset sellepärast, et olla nagu romantilise ajastu muusikaks nagu sobivamad. Et kuulus vanamuusika nüüd taas elustaja. Nikolaus Arno Court on öelnud, et või muusika enne aastat 1800 kõneleb siis peale aastat 1800 laulab. Eks seal oma tõetera on sees, et barokkmuusika on igal juhul kõneleb muusika Nata loomu loomulikult ka laulab ja Elise muusikaga loomulikult kõneleb. Aga laias laastus jah, see nii on, see retoorika oli väga suur tähtsus ja ja barokkpoogna iseärasused juba tingivad selle, et see mäng on retooriline näiteks barokk Boonal alla poogen on raskem kui üles poogen. Et seal on nootide alluvusomavahel, et näiteks takti esimene löök peab olema esimene, kolmas löök neljaosalises taktimõõdus peavad olema toetatud ja teine, neljas kergemad. Aga kaasaegne poogen on loodud just selleks, et neid vahesid nagu vähendada, et Boona vahetusi poleks kuulda ja just ajastu nõudmistele vastata. See on muidugi hea küsimus, et kumb siis tingis kumbat, et kas tehnilised arengud tingivad nagu muusika arengut ja kas muusika arengusuundumused tingivad ka tehnilise arengu aeg seal nagu ühest vastust ei ole ilmselt kas nad käivad käsikäes ja see on ajastu vaim kuulub asja juurde. Kuulame muusikat, mida me kuulame. Muusikaks ma olen välja valinud siidilise viiuldaja Reitsel podcheri, Bachi esituse, et tema 99. aastal ilmunud CD siis Tiiuli soolopartiid sonaatidega siis Johann Sebastian Bachi oli teedrajav ja silmi avav ka nagu kaasaegsetele viiulimängijatele, et ma olen paljude kaasaegsete viiulimängijate rääkinud ja ja, ja nemad on öelnud, et see on üks meeldivamaid asju, mida nad on kuulnud. Üks meeldivamaid salvestusi. Et ja ta on ka minu lemmik võib-olla isegi siiamaani. Klassikaraadio suvetuuri stuudios on külas Meelis Orgse. Meelis Bachi on selline super helilooja kuvand. Kas mis puudutab viiulirepertuaari, on ta samas staatuses? No absoluutselt, et. Ma arvan, et Bachi viiulisooloteosed natuke kindlasti sooloviiuliteoste krooniks aga ilmselt ka kogu muusikaajaloo mõistes, et noh, meil on küll paganiini kapriiside Isay sonaadid aga see nende kihtide arv ja see noh, kui palju erinevaid mõõtmeid sisaldab Bachi muusika, kuivõrd rikkasse on, et seal on, eks ole, see retoorika, erinevad tantsud, polüfoonia, kõik see kõlamaailm, kuidas, kuidas ta viiulit Ta kasutab nii-öelda selle polüfoonia meediumine, et kui mida kõike võimalik ainult neljal keelel ja nelja sõrmega nagu korda saata, et missugune, missuguse rikka nagu muusika ka teose on sat muusika teostada või võimalik nagu välja võluda nende väheste vahenditega, et see on imetlusväärne ja selles mõttes tõesti Bachi võib pidada nagu viiuli viiulimuusika krooniks. Kas barokkviiuli muretsemine endale tänapäeval on suur probleem? Ei, ma ei ütleks, et kui on raha piisavalt, siis loomulikult on see võimalik. Meistrid teevad ka uusi barokkviiulid ja ka minul on näiteks eesti viiulimeistri Leho Ugandi siis minu tellimusel valmistatud Stradivaari koopia. Et jah, meistrid teevad uusi pille, no loomulikult on võimalik osta ka nagu vanu pille, mis on näiteks kaasaegsesse konditsioonis nii-öelda ja siis lasteaed ümber teha, paropi üritaks vahetada siis kael ja euroopia panna soolkeeled siis loomulikult muretseda barokkpoogen, et iseenesest see tänapäeval ei ole suurt probleemi. Kõige vanemad kättesaadavad salvestused on üle 100 aasta vanad ja kui me neid kuulame, võrdleme sellega, mis on pärast toimunut siis tegelikult me ju eemalduma nendest kogu aeg kas, kas neemaldumega pahist või viib see, et me saame kogu aeg targemaks mäe uurime seda ajastut ja tolleaegsed traktaat. Kas see viib meid pahille lähemale? Kuidas sulle tundub? See on väga hea ja filosoofiline küsimus. Mis puudutab 100 aasta taguseid salvestusi, siis, siis seal tegelikult need ei ole ju perfektsed, ütleme tänapäeval salvestused on palju perfektsemad, et et selles mõttes on nad väga elavad. Ja seal kasutatakse viiulimängus ka selliseid efekte nagu klissandosid mida me tänapäeval ei pea heaks maitseks enam kasutada. Et see lõppes kusagil 1920.-te aastate lõpus, see nii-öelda ka orkestrimuusikas klissandode mängimine. Ei noh, tegelikult põhimõtteliselt koos soolkeeltega kadusse nii-öelda vana ana mängustiil ütleme, 1930.-test, siis tuli see nii-öelda uus raudkeeltega, see Karajani kõla nii-öelda sümfooniaorkestris. Aga mis puudutab nüüd, kas me oleme Bachile lähemal? No kui me räägime 20. sajandi alguse salvestustest, siis kuigi tol ajal oli ka vanamuusikaühinguid näiteks Pariisis, tegutses vanade pillide või vanamuusikaühing, mille liige oli ka Kamil sansaans mängisid joolada, Mooreside kambasid seal. Aga võib-olla see on juba baroki Ast nagu liiga kaugele, et nad vahetu traditsioon, et kes oli seal olnud, kelle õpilane et see ulatub võib-olla Mendersoni aeg, aga, aga sealt edasi võib-olla siis traditsioon juba hakkab nagu oma mõju kaotama. Aga täna noh, selles mõttes jah, et tänapäeval meil on kindlasti määratult palju rohkem informatsiooni barokiaja kohta, kui oli näiteks 19. sajandi lõpul See peaks nagu meid pahille lähemale No teoreetiliselt küll jah. Kuigi meie ühiskond on muidugi ka nii palju muutunud. Et kas nüüd ühiskonnale me oleme kindlasti Bachist kaugemal kui ühiskonnana 19. sajandi lõpus? Teadmiste hulga poolest saame öelda, et me oleme lähemal, aga aga nagu selle atmosfääri ja, ja kogu selle ajastu vaimu poolest selles maa, nagu julgen kahelda Et võib-olla püüdes nii-öelda Bachi autentselt mängida Me tegelikult tuleme vastu ainult tänapäeva ühiskonna ootustele ja moele Kindlasti selles mõttes, et ka nii-öelda peavoolu muusikamaailm see kõlamaailm mõjutab tänapäeva nägu, siis vanamuusikamaailma ja, aga samas ka vastupidi, et ka nii-öelda peavoolu muusikamaailm on, on tulnud nagu lähemale vanamuusikamaailmale, et et selliseid esitusi me enam ei kuule vanast muusikast kui näiteks 1900 kuuekümnendatel näiteks kuidas seal Bachi Matteuse passioon, Corelli Concerto krossasid, tavaliste pillidega mängiti kõik hästi täis veetud ja selline paks kõla, eks ole. Et mingis mõttes vanamuusika liikumine on ka osaks nii-öelda peavoolust, et minu meelest ei saa küll enam öelda, et vanamuusika liikumine olekski alternatiivsed. Et kuidas saab olla nagu millega Alte alternatiivset noh, ütleme Bachi või Mozarti muusika uurimine või mängimine nendel pillidel, millele nad kirjutasid oma nagu säravamad teosed, et see justkui saaks midagi alternatiivset Hollad. Et vanamuusika on saanud osaks nagu normaalsest muusikamaailmast ja nagu meil tänapäeval üldse on ju tegelikult kõikide ajastute stiilid ju korraga, et et mis on nagu praeguse ajavoolus, mis valitsev stiil on? Minu meelest on seda nagu raske öelda, sest igaüks valib endale sellise stiili, mida ta soovib ja kuulab seda paari hiirekliki vahendusel. Siia on hea lõpetada. Kuulame veel muusikat. Mängima jääb. Lisaks itaalia varabaroki on minu lemmikstiil ka, ütleme prantsuse hilisbarokiorkestrimuusikale. Näiteks Ramo galantne India on suurepärane teos ja sealt võib-olla üks tuntum lugu on metslaste tants. Indiaanlaste tants. Aitäh tulemast meelis, kohtume kontserdisaalis, aitäh. Kohtumiseni.