Mul on hea meel öelda, tere tulemast klassikaraadio stuudiosse, skulptor Kirke Kangro, tere selle lauluga. Ei ma, ma nägin teie ilmet, kui, kui see laul kõlama hakkas. See seos oli teile endalegi justkui hoop see taevast. No tõesti jah, et meie selline juba väga meeldiv tutvus algas igal juhul šokiga, et seda poleks osanud oodata, et 20 aasta tagune selline tegevus on, on, ujub, ujub täna siin pinnale. Aga eks tuleb kõik omaks võtta teod, et võib-olla püüan ennast vabandada sellega, et sa ei oldud vist jah 25 või mis see, mis see number siis oli, kui kui selline tööpakkumine sai vastu võetud nagu muusikali tõlgem? Me räägime siis muusikaliste vampiiride tants, mis jõudis lavale linnahallis aastal 2010 korda seda mängiti. Ja Kirke Kangro kirjutas, need sõnad ka sellesama laulusõnad, olete teie ise teinud? Jah, aga ma olin ikkagi tõlkija rollis, et tegemist oli siis jah, muusikaliga, mida hakati linnahallis ette kandma ja mina sain selle tööotsa endale niimoodi. Tõepoolest pean ütlema ema kaudu, sest et alguses oti leelo tunglale selle muusikali tõlget, aga kuna see oli saksakeelne, siis ta kavatses selle ära öelda. Aga mina olin toona just nagu üsna äsja kunstiakadeemia lõpetanud, mul ei olnud raha ja ma olin, olin valmis igasuguseid tööotsi vastu võtma ja kuna ma natuke olin saksa keelt pinud, siis, siis ma kohe hüüdsin, et omavad ma kui sa ei taha, et ma teen ise ja, ja ei olnud ju leida ka sellist inimest, kes saksa keeles tõlgiks luuleteksti ja, ja noodi alla. Ja nii ma selle niimoodi riskantsed täiesti esmakordselt, tehes siis nagu muusikali tõlget selle teeotsa endale ka sain ja, ja ja peab ütlema, et tegelikult see oli väga tore töö. Alati on, on mõnus teha koostööd muusika ja teatriinimestega, sest et muidu on ju kunstniku töö sageli ikkagi nagu selline üksildase ja sa vastutad kõige eest, mis sa välja paned, aga, aga olla tõlkija ühes sellises suuremas ettevõtmises on, oli väga meeldiv ja just jõudsime ennega arutada, et tegelikult selleks ajaks ma olin koos õega kirjutanud ühe ooperi libreto, nii et noh, mingisugune kogemus oli, oli olemas ja see, see mõnus värin, mis, mis tuleb siis, kui, kui sinu olgu nad tõlgitud ja olgugi et võib-olla muusikal ei ole minu, minu selline muusikažanr, millega ma esmajoones ennast kuidagi identifitseerisid. Aga noh, see kaasalöömise lust ja see kindlasti oli seal väga olemas, niiet kui esmaselline põsepuna on lahtunud, siis, siis ma mõtlen, et tegelikult oli see tore aeg ja, ja hea tööots kindlasti, et tolle aja mõistes ikkagi ma ma päästsin oma elu päris suurelt sellise rahvamassi kokku toova teose osalisena, nii et linnahall ei publi too hulk kuni 5000 või natukene rohkem palju vaatajaid oli, oskaks öelda sellist infot üldse jagatud ja ma arvan, et see info on olemas kindlasti ja, ja tegelikult, et see vist kajastus kuidagi ka minu tasus, aga ma ei mäleta enam täpselt, et ma sain toonamist ka ühe protsendi või mille null koma protsendi mingisuguse väikse protsendi piletimüügist ja see oli väga kopsakas minusuguse äsjase tudengi jaoks oli see ikkagi nagu peadpööritav kindlustunne, mis äkki astus tuppa. Mul oli enne miinus 14 krooni, oli arve peal, ma mäletan, ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga aga ju siis toonane Hansapank kuidagi vastutulevalt ei pannud mu kontot kinni, nii et, et ma pean ütlema, et see oli natuke kommertsettevõtmine minu enda jaoks ka. Aga ega see, see oli lõbus lugu ja minule ta täitsa meeldis seal. Toredam oli muidugi tõlkida neid ulakkamaid laule, selliseid, kus sai nagu lahti lasta selle selle looma ja, ja ma ei tea mingi vampiiriteemadel või küüslauguteemal nalja visata, et need laulud, kus, kus siukest huumorit sai panna, et need, neid oli tunduvalt muidugi lihtsam tõlkida, et nüüd see välja valitud lüüriline laul oli, oli seal tahaks küll mitmeid kohti ruttu muutma hakata, aga noh, mis on tehtud 20 aastat tagasi, siis see tuleb ka omaks võtta. Aga see on lauldav tekst, see heliseb järelikult ikka midagi läks õigesti? No see on hea, kui te nii ütlete, et et seda, seda on hea meel kuulda ja noh, eks see laul ise on, on ju ilus, laul on Bonni Tyleri laul, mida olime lapsena kuulnud, kuskilt olid vanemad saanud tema plaadi ja seda Alpeed ikkagi mängiti ka meil kodus, mõnel korral ma ei tea, kust isa vist oli selle hankinud kinkinud, ei tea. Hitt aastast 1983 on seesama todol, ütleb Sophia Harte, see tegelikult on sellesama laulualge ja seda siis hiljem kasutati seal muusikalis. Keegi ütles mulle just äsja, et eestikeelsed sõnad on paremad kui need, mida Boney laulab. Et kui ma väga-väga tänulik, bulastan veelgi, aga suur tänu. Kuulge, te mainisite juba ema leelo tunglale, terviseid siitpoolt. Aga mis tema ütles, tema ego tal on, tal ei olnud väga palju aega protsessis, ma olen kuulnud, et sõna teada üldse siis, kui asi oli juba tehtud ja ja ta nägi alles vaja ja kindlasti ka seda teksti koolis, ma arvan, kui, kui sai esikale kutsutud, sai oma pereliikmeid ka ikka kutsut ja midagi halba ta küll ei öelnud, minu meelest pigem ikkagi suhtes hästi, aga eks see on selline ema, kes eeldab, et ta tütradi iseenesest teeksid asju niimoodi, et ei pea häbenema. Nii et, et ma arvan, et ta lihtsalt vist jäi piinlikust, ehkki ei tundunud liiga palju. Nii et et jah, igal juhul nüüd on see kõvasti ja valjusti klassikaraadiokuulajatele välja öeldud. Kirke Kangro ja öölaps on omavahel tihedalt seotud. Saksa keelega läheb siiamaani hästi. Midagi tõlkima. Kahjuks ei lähe, ma olen küll tõlkinud natuke saksakeelseid laule ka aga hiljem, aga kahjuks on unarusse jäänud, peakski selle saksa keele üles võtma minu saksa keele õpingud tegelikult, et said alguse täitsa iseseisvalt niimoodi, et ma ei saanud kunstiakadeemiasse sisse, sinna oli väga raske sisse saada alguses. Ja mingisuguse meeleheite tuules ma läksin, toona läksid paljud niimoodi keelt õppima. Apeer Meidžinina siselt lapsehoidjana Saksamaale ja siis ma tegelikult oma saksa keele põhiliselt õppisingi täies küll ka Hamburgis, keelekursustel ja nii edasi, aga õppisingi nende nelja või viie kuu jooksul, mis ma siis olin Saksamaal, nii et, et mul on selline üsna laivis õpitud saksa lähedane hea meel. Aga nüüd nüüd tuleks seda kindlasti üles korjama hakata, et ei kasuta seda iga päev, aga samas näiteks saksakeelsetest filmidest on suht lihtne aru saada, nii et ma olen, olen võib-olla isegi täitsa rõõmsalt lisan sinna sinna tolleaegsesse kunstiakadeemiasse sisse kohe esimese hooga, niiet aga ei, tõlkimine on mulle tegelikult alati väga väga meeldinud, et see on selline lohe loomingu vorm, kus kus sa saad teise inimese mõttemaailma sisse elada. Ja, ja samas on ka nagu teatavat siukest matemaatilist ülesannet, et kuidas, kuidas sa suudad selle lahendada, seal on see vorm ja eriti eriti ringilised tekstid. Ma olen põhiliselt tõlkinud. Et seal see väljakutse on, on nagu ka üsna niimoodi kitsas, et sa pead suutma eriti veel lauldavat tekstid teha noodiale laule, laulda võiks ka. Ja siis see väike mängumaa, mis sul jääb siukest enese interpretatsiooni, et see on nagunii magus ja mõnus, et mulle tõlkimine tegelikult tõesti kohe-kohe väga meeldib. Olen ka tõlkinud saksakeelse reekviemi Tõnu kaljustele loomade reekviem. See oli väga meeldiv, nagu kogemused. Kui pakutaks, võib olla täitsa võtaks vastu pihi, kuigi arvatavasti praeguse elukutse juures oleks järjekordne hullumeelsus, aga, aga on ka kindlasti huvipuudust ei ole, et tõlkimine on, on mõnus trenažöör, mille, mille sisse ennast panna ja, ja proovile panna. Soov läks lendu, vaatame, kaua aega läheb. Aga nüüd milline loom meelde jäi või millise loomaga samastusite sellest viimasest tõlkest loomade reegievis? Oi see oli väga ilus ja, ja liigutav lugu mis oligi mõeldud nagu kõikide hukkunud ja inimkäe läbi hukkunud loomade peale mõtlema ja, ja selle peale, et nad on ikkagi meie kaimud ja, ja, ja kuidas saaks niimoodi koos elada, et oleks, oleks harmoonilisem see elu, et eks see oli väga oluline teema, see reekviem kanti Te veel Tallinna loomaaias ja samal ajal muide oli ka ettekandele uus ooper Timo Steiner ja Maarja Kangro Bretoga, siis võib-olla pealkirjas nüüd eksinud monument muneja kukele, mis rääkis sellest, kuidas üks must väidetavalt olevat keskajal munenud muna ja siis selle eest petikohus ja ta mõisteti hukka ja ta tapeti, et ta oli nagu nõialoom justkui, aga jahe ühesõnaga siis loomade kannatuste peale mõelda, et tegelikult võib-olla mingil hetkel ikkagi maailm läheb, läheb nii ilusasti eetiliseks, et me mõtleme selle peale, kuidas hetkel loomi koheldakse või ollakse nagu justkui sunnitud neid halvasti kohtlema. Et mõtleme umbes samamoodi kui, kui ma ei tea, võib-olla rassidevahelise võrdsuse koha pealt, et selline natukene utoopiline ja romantiline oli see loomade reekviem aga uskusid, mis loomaga suhestu sinna siis vist kõigiga, et see oli nii osa osa libreto ka, et, et seal neid loomi kõiki näidata. Diisel suutsid nagu samastuda, nii selle hundiga, kes värsket jäljerada kuskil soomaastikul otsis ja tundis rõõmu sellest, et ta ta küttiv kui ka metskitsega, kes põgenes ja et see oli, oli ilus lugu, jah, kahju ka, et vist kanti üsna vähe tea, kas paaril-kolmel korral. Et see on nende suurte muusikaliste koosseisude probleem, et neid ei jaksate väga palju teha, kus on nii palju osalisi. Aga suur töö on tehtud, kas salvega sai, teatas, et ja sellest ma, ma loodan, et sai ausalt öeldes, nüüd ma olen ettevalmistamata, ei tea, mina ka oma osa sai, läheme kuus seda teed. Ühte Libretate, mainin ma veel, see oli enne vampiiride tantsu ja see oli üllatus ka heliloojale, kes selle järgi oma ooperi tegi. Me räägime Raimo kangrost teie isast ja ooperist nimega süda, milles siis libreto kirjutasid tema tütred, isa teadmata täiesti. Ja rääkige sellest, oi, see oli noort jällegi sihuke noore inimese entusiasm on ju täiesti piiritu. Toona Raimo Kangro töötas heliloojate liidus ja oli vist sel hetkel minu meelest või oli ta heliloojate liidu esimees juba? Ei mäleta, mis see aeg oli, aga, aga ta oli muusikafondis, töötas jaa ja seal oli teadetetahvel temaga koos sai maale sõidetud, siis ma nägin teadetetahvli peal oli, oli selline üleskutse, et ooperi libreto de võistlus ja oli vist kirjas, et seal on teatud hulk heliloojaid, siis, kes olid ka. Ma ei mäleta, kas nad olid mainitud. Aga, aga et keegi saalivad nende libreto deva vahel, et välja endale sobiva ja siis dist saab auhinna. Ütlesin kohe, et võiks, võiks nii lahe ooperile pakkuda, mingisugune mõelda, mingi täitsa teistsugune situatsioon välja ja ja noore kunstiinimesena kohe otsustasin teha ja samuti mu õde Maarja Kangro kirjutas ka sinna võistlustulle, saatis libreto ja Raimo tegelikult sellest teadnud midagi teada, võib-olla natukene kahtlustas, kuna me küsisime midagi selle kohta, et äkki Maarja kirjutab, sest Maarja ikkagi oli juba tol ajal juba kirjutav noor luuletaja. Ja sellest, et mina sinna midagi ka viskan sinna sinna kasti, sellest ei teadnud midagi, lõpuks valit valis mu oma isa välja selle südamematerjalid anonüümse ja need olid anonüümsed ja need olid kõik anonüümsed. Tegelikult oli seal palju huvitavaid ja minu meelest oli well minu arust arhitekt Indrek Meil võttis kaasa ja tema sai vist ära, märgitakse, et ta tuli selline tore aeg, kus kuidagi kõik võimalik, kus oli veel olemas selline nullindajate päris alguses üheksakümnendatel 99 novembris on süda siis see oli tõesti veelgi varem ja ja noh, Raimo valis selle minu kavandi välja, võib olla ka seetõttu, et ta, ta oli mingi teatav kratt, deski element, mis Raimule vist sobib. Ta ei olnud nagu liiga lüüriline, ta ei olnud ka. Selles oli mingi osa huumorit, et ja noh, samas ka ka nagu ta hiljem ütles, et ta oli vaadanud, et ahah, väga hea, et koosseis on nagu täpselt olemas, et selline intriig erinevate häälegruppide vahel, et tahad seda, sellest annab nagu teha. Muidugi hiljem oli, oli see omamoodi, oli seal, ei saa öelda, et seal ka väike ebamugav element ei oleks juures olnud, sest et et ikkagi tundub, et anonüümne võistlus ja korruptiivne ja, ja ja noh, ei peagi uskuma seda, et ma olen nagu poolsalaja, sinna selle oma libreto ka viskasin. Aga perekonna kokkumäng? No seda minu meelest isegi kuskil meedias tuli välja, ma olin väga nördinud, sest noh, tegelikult see nii ei olnud. Aga lõpuks oli, mis oli, see teos sündis ja väga palju minu meelest sellest konkursist teisi oopereid ei tulnudki, ma nüüd võin ka eksida ei olegi, peakski vaatama järgikas siis tuli, sest minu meelest valiti seal ikkagi välja päris mitu kavandit, libreto kavandit. Ja ma kutsusin muidugi appi oma õe maarjaseda kirjutama, kell koos on teha toredam ja Maarja kindlasti kirja inimesena oli asendamatu partner selle selle libreto kirjutamisest. Kui ma palun teil see hästi lühidalt, ma tean, ma teen praegu teile väga liiga. Te olete kirjutanud terve ooperi hästi lühidalt kokku võtta siis millest süda räägi, ma tean, et seal doktoriaar ja seal on Postimehe aja ja aga millest lugule lugu tegelikult räägib sellisest meeletust ambitsioonist? Silma paista ikkagi selline inimlik soov olla erakordne ja vana teema igasugustest teostaja, eks ju. Et selle läbi kuidagi ise paremini olemas olla, aga, aga siis unustades võib-olla mõned eetilised küsimused ja arsti sellesse rolli pannes tundus eriti, et see, et sa oled, tuleb nagu selgelt välja, et selline teatav utoopia ja selle utoopia saadik olemine, maailm, kus inimesed suudavad kontrollida, kõike teha, mis tahavad kogu füüsilise poolega. Ja siis sai välja mõeldud selline natuke hullumeelne doktorikuju, kellel on eksperimentaalkliinik ja, ja seal ta igas suunas siis üritab eksperimente läbi viia. Näiteks on tegelaseks kuued Teist sõrmega Tian iseni, kes mängib eriti kellelegi, kes on nagu selline enneolematu, virtuaalset aga millegipärast sõrmed ei taha püsida ja kõik ikkagi tahab ebaõnnestun, ta mädanevad tema patsiendid, seal võiks olla allergik jah, kes peab kogu aeg skafandris olema ja miski ei toimi ja ta on. Ja siis üks, kes naine, kes tahab lennata ja noh, ühesõnaga meil oli lõbus välja mõelda ja neid, neid kujusid seal selles haiglas. Aga miski ei õnnestu, doktori ei ole ta tunnustust saanud. Aga ühel hetkel tuleb talle patsient, kes, kes on väga imelik ja napisõnaline ja, ja ütleb, et kui tema saab doktoripatsiendiks, siis on oodata nagu suurt edu. Igasugust ja eeskostet ja alguses tahab arst ta pikalt saata, päästa nimelt tuleb välja, et patsiendil puudub süda, tal ei olegi südant ja siis tuleb talle siis süda siirdada. Aga siis süda leitaksegi ootamatul kombel, sest et doktorinaisele külla tulnud postimehest, kellega siis toimub mingisugune armustseen kuidagi selle käigus, kui tallab otsad vaevata minestab. Ja sealt ruttu süda ja mõelge, see on ikkagi 20 aastaselt noored inimesed, need on sellise pooleldi avangard kreisi ja ise välja mõelnud ja siis seal seda pannakse paika ja, ja eeskoste tuleb ja arst lõpuks saabki diplomid ja tunnustuse ja aurahade. Aga ühel hetkel satuvad siis kõik tegelased, ühel hetkel ilmub välja zombiks muutunud Postimees, praegu tuletan meelde seda ja ma näen ja lastakse kõik kõik lavalolijad siis doktori ja Postimees siis omavahel tulistavad ja kõik lavalolijad saavad surma. Ja, ja jõuavad lõpuks sellisel Saartri põrgutaolises ruumi, kus nad peavad kõik koos olema tühjas ruumis. Selline selline noorte inimeste, see tööver, jah, on see seda nii et, aga noh, me tõepoolest meil oli imeline aeg ja väga hea klapp kogu selle ooperimeeskonnaga just eriti artistidega. Ain Anger oli, mängis siis seda vürsti ehk siis nagu justkui nagu mingisugust saatana rollis olevat patsient, kes siis seda südant soovis. Ja Rauno help oli doktor ja, ja väga toredad inimesed olid, kellega me mõnda aega ikka siiamaani veel suhtlesime. Nad kinkisid meile lillede asemel südamekonservid, veel võtan, saime, saime laval, nii et mu õde sai ära, mina ei suutnud, aga jaaniäkki täiesti võib kuskil meil Ruila säki olla, ma ei tea küll, mis kujul, võib-olla ongi seal uus elu tekkinud korralikult koolis. Aitäh selle meenutuse eest. Raimo Kangro ja tema tütarde Kirke ja Maarja Kangro ühisteos ooperis süda kõlab praegu küll väga lühikese versioonina, sest Kirke Kangro inte rõduga me siin tegeleme, aga siin on intermetsa ja, ja selline see oli aastal 1999. Klassikaraadio suvetuur jätkub, stuudios on skulptor Kirke Kangro. Me oleme teie perekonna kõik peaaegu läbi käinud, Maarjast enne rääkisime. Aga Kirke. Te olete ennekõike ju skulptor sõnu ja sõnades ehitanud ka, aga te olete pannud vähemalt kaks laulu kivisse. Üks neist on need mesilased seal koduõues, kommunismiohvrite memoriaalil ja teine alles äsja valminud ja ja kõigile austamiseks avatud metsakalmistul. Laulu algus. See oli laululavalt lahkunutele ja memoriaal. Aitäh teile selle eest olen mõlema juures käinud mitu korda. Ja tunnistan, et metsakalmistul paikneva laululavalt lahkunute juures võtsin välja telefoni, otsisin üles Veljo Tormise laulu alguse ja püüdsin aru saada kuidasmoodi. Olete näinud seda, mida te olete meile vaatamiseks nüüd loonud? Kuidas see skulptuur sündis, eriti need skulptuurid, mis lähevad avaliku ruumi, eks need sünnivad ju tellimusest ja tegelikult selle, sellesama laululavalt lahkunutele sellise väikese mälestuspaiga või mälestuskivi idee tuligi eesti kooriühingult. Minu teada küsisid veel ka teistelt Kultoritelt ideede pakkumisi sinna. Ja noh, lihtne on ju välja käia ideid, kui sa vaatad, et ah, teisi on ka ja pole kindel, kas sa pead hakkama teostama. Ja siis ma pakkusin välja ühe sellise esimese mõtte, mis, mis nagu tuli, et, et kui, kui rääkida laululaval sündinud sellistest elamustest, siis kuidas seda nagu vaikiva kiviga edasi anda. Aga kuna ma tean, et üks heliloojaid, kes kindlasti ärgitas sellist mälestuskivi looma oli ka Veljo Tormis. Ja seetõttu, et tal ei olegi tegelikult hauaplatsi ja helilooja soov, oli ta minu teada, ongi ta tuhk puistatud kuskile mere äärde või midagi sellist. Kindlasti saaks võib-olla vastata siis ainult nagu mingisuguse teise teosega, mis kuidagi võib-olla tuleb, kasvab välja välja. Sest muusikamaailmast ja mul on, on jah meeles see kogemus, et kui see tormisel laulu algus seal laululavalt tulev, et ongi nagu kohutavalt dimensioonikas ja ja seal on seda, see helivaljuse vaheldumine on juba nii monumentaalne ta mingil hetkel on niisugune niisugune, kuulata tuleb seal nagu rabab sind jalust ja siis äkki hästi vaikselt, nagu sulle juba tundub, et sa ise kujutad midagi, et vaikselt seal sosistades hakkab. Et mingisse heli Se tundlikkuse võimalikkusele see, mismoodi ta saab olla nii nii sure dimensiooniga, et see oli võib-olla niisugune esmainspiratsioonist. Põhimõtteliselt tegin väga lihtsa tehte, et võtsin selle audiofaili ja selle graafika ongi siis seal. Ma lootsin veel alguses teha kahest erinevast graniidist, aga praegu ta on siiski mustast soome graniidist tehtud üleni, aga seal on see graafika siis peale. Ühesõnaga, see helifail on seal peal ja kuses ained paigaldatud metsakalmistule siis siis tekkis üks väga natuke isegi pelutav eriefekte, et sealt esiteks need männid, mis seal on, tunduvad ka nagu heli ribadena, mis, mis kordaksid justkui seda helifaili ja päike mingi kella üheksa paiku, kui äkki hakkab jõudma sinna selle, selle graafika juurde, siis ta niimoodi teeb oranžiks selle läheb niimoodi liikudes, et kui seal sai seda platsi ümbrust korrastada, siis ma nagu nägin, et vao, et nagu justkui mängikski maa seda faili, nii et muidugi sihuke natuke romantiline minu endale kujutlus sealjuures, aga seda on alati rõõm näha, kui mingi teosega ruumis elama. See tõesti on, varjude mäng on seal veel eriti võimas ja, ja see on selles mõttes eriline teos või, või vaatajale ma ei tea, tarbijale vist ei ole õige, võib öelda, raha poolt. Käin kõla kogejale kogejale, armas teos. Et sealt leiab väga palju erinevaid tahke. Nate, tõite mitu välja, mina klaverit, õppinuna nägin klahve ja püüdsin aru saada, et mis asi see on, et kuidas, kuidas see ei ole nagu loogiline, et mis seal on ja siis läheb mõte rändama. Esimene kord, kui ma ei teadnud kogu tausta siis läksin lihtsalt selle järgi, mida ma nägin. Ja, ja alguses, kui sa mälestuskivi avati, siis olid need kaks astet kuhu saab siis küünlaid panna, kus, kus on killustik, muidu peen killustik, saab panna ka küünlaid, seal olidki, küünlad põlesid ja see oli, see oli eriliselt kaunis huvi, kui see kõik kui see kõik avati, koht on huvitav, selle kohta ei ole praegu veel ühtegi konkreetset viidet, peab teadma, aga heliloojate küngas on see orientiir ja sealsamas on Heino Kaljuste haud ja sealsamas on ka Jaak Joala haud lähedal ja ilusa koha peal. Väga ilus koht on ka täiesti siin, kummardus kooriühingule, et nemad selle valisid välja natuke oli, isegi tundus keeruline, et ta oli täitsa niimoodi künka peal, aga, aga noh, lõpuks ma arvan, et seal see on ikkagi õnnestunud koha valik ka igatpidi. Ja üleüldse on minu meelest tervitatav, et inimeste mälestamiseks tellitakse teosed mitte ainult seetõttu, et ma tahaks, et kunstnikel oleks tellimusi, mida ma muidugi ka kindlasti tahan seda. Aga aga lihtsalt, et see, need kohad muutuvad teistsugune kuuseks ja noh, minu meelest ka nagu vähem sünget, eks, et, et see oli ka kindlasti üks eesmärk, et laulu algus on kõik nagu väga positiivne, et see eriti muusikutel on niimoodi, et ütleme, seal muusika ei kao ju kuskile ja helilooja on selle kaudu alati kohale, ei tahaks lihtsalt nii et see on nagu kuidagi sünge pitser, et on kuskil inimese nimi ja siis igaks juhuks natukene morn mingi mälestuskivi või? Noh, loomulikult kalmistutel on oma traditsioon ja Eestis on nad ilusad ja maitsekad. Aga ma pean ütlema, et mulle mulle väga meeldib, kui näiteks Berlošeesi kalmistu, kus sa käid justkui mingisugusel vadja nagu muuseumis peaaegu ja, ja vaatad, neid on hauatähiseid ja monumente, mis on tehtud ja ja saab täitsa noh, need isikud tulevad kuidagi kuidagi meelde ja ja mitte kurvalt, vaid vaid nagu just sellise aktiivsena nende elu on selles kivis ja tõesti mulle ka väga meeldib. Ehkki kalmistu iseenesest on selline paras ära eksimise lapsele ka muidugi jah, aga tänu sellele on võimalik seal, et täiesti juhuslikult leida kas tool või klaver või tort või viiul või, või sammas, mis, mis iganes tahate, ta on, kohted on natukene nagu ka näituselaadne ja, ja ja, ja see mälestus on, on minu meelest hoopis aktiivsem ja ja kuidagi paremini, kui sa kasutad sõna tarbitava paremini tarbitav, kui, kui ütleme, sekenel ainult leinamise koht. Ka seesama koduõu on ju tegelikult üks helgemaid süngemaid paiku, kui, kui saab nii-öelda, see on, see on niisugune kergendus. See on just see, mis, mis olekski pidanud olema terve kogu kogu see kommunismiohvrite memoriaal tervikuna on, on väga võimas töö ja aitäh kõigile tegijatele, kes, kes selle loonud on. Ja isa oli need minul oli siis kui naturaalne osa, mis, mis lõpuks jah, läks noh, võib öelda, et mõneti väikseks, kuigi arvude arvuliselt ikkagi päris päris päris palju skulptuuri on seal, kui kokku lugeda neid väikseid mesilasi. Tõepoolest, et mul on vedanud Heade koos töödega. Kommunismiohvrite memoriaal on ju olnud ka pikalt, eks ju, Eesti pildis ja neid konkursse olnud mitmeid ja, ja kui need jotev r on siis arhitektuuribürooga seal seal taga oli mitmeid inimesi peale Kalle Vellevoog iga siis Jaan Tiidemann ja Tiiu Ruus, kes on sisearhitekt? Ma arvan, et see oli üks väga õnnelik kombinatsioon, sest et tegelikult, kui on sellised kõiki puudutavad suurte monumentide memoriaalid, konkursid siis ma tean omast, sest et see on päris keeruline olla seal žüriis, esiteks tuleb leida midagi, mis, mis on kuidagi natukene, võib-olla kompromiss ja, ja nii edasi ja originaalsete asjadel on, on lõpuks seal vähe võiduvõimalust. Aga arhitektide see plaan oli niivõrd hea ja sai võidu. Ja mina liitusin nendega, ega tegelikult hiljem, kui nendel oli oma võitja tellimus juba käes. Ja seega oli palju lihtsam vabamusega skulptorina tegutseda, samuti Nad küsisid mitmelt skulptor-ilt lahendusi. Ja oli see vabadus, et noh, ma pakun midagi välja, aga see ei pea nüüd olema kuidagi komisjonile kuidagi liiga meelepärane. Et nad põhimõtteliselt näiteks kui mõelda, et mesilaste osa nagu putukatest koosnev monument, et siis ma arvan, et see ei oleks väga meeldinud institutsionaalselt teleotsustajatele. Aga arhitektidele see idee väga meeldis ja sidusite selle meie kirjutamata või ütlemata hümniga ju tegelikult eks ole, jällegi tegelikult sihuke laulupidudel tõesti peaaegu hümniks kujunenud laulse. Ta lendab mesipuu poole, mina sain inspiratsiooni sellest, et arhitektid olid juba plaaninud sinna õunaaia ja tuli ka meelde ka üks laulupeo hetkel ma jätan nendest vist mulje kui eriti line isamaaline ja laulupeol line inimene, tegelikult ma ikka olen üsna kriya muusikaline, aga, aga, aga ma laulupidude vastu mul midagi ei ole, et nad on väga ilusad ilusat sündmused. Ja, ja üks hetk, kus oli siis. Ta lendab mesipuu poole, kõik panid seal jumalaid mobiiltelefonilambid põlema ja noh, tõesti tundus siukene ühtne ilus, ilus hetke meri ja see on lahe tunne, ükskõik kui skeptiline sa võid olla ja ja ma ei tea, igasuguse võimukriitiline. Aga sel hetkel kuidagi inimeseks olemine või see tuleb. Et ikkagi ollakse kuidagi sarnased ja mingil hetkel justkui tundub, et saadakse üksteisest aru, et sellised hetked on olemas täiesti. Ja, ja noh, see selline palju väikseid tulukesi, mis tähistavad inimesi, oli natukene võib-olla selle mesilaste osa inspiratsiooniks, et et mõelda selle peale, et väga suur on see monument, aga tegelikult, et kõik need, kelle Remoriaalse on, on üksikud väikesed inimesed, aga kui sa neile lähele lähed, siis sa näed, Nad on ikkagi täiesti välja kujunenud väikestes detailides ja see mõte oligi, et siis on vaadeldav mesilas parvena Skulpturaalse osa, aga ka kui sa lähed lähedale, siis sa näed selle mesilase põhimõtteliselt tundlaid ja kõiki, et, et ta kuidagi kuidagi kohale tuua seda kaugustega, samal ajal sellist lähedust ja statistika muidugi on, on monumentide memoriaali-ide puhul peadpööritav asi, et sulle öeldakse mingisugune number. Neid siis okupatsiooni käigus hukkunud või hukatud või mitte kodumaale jõudnud inimesi ikkagi nende number muutku kõikus, alguses oli seal vist 18000 ja siis läks juba üle 20000 20 päris seda, kindlat arvu meil ei ole olemas, sest tegelikult neid inimesi lisandub sinna, aga, aga minu soov oli vähemalt mingisugune sihuke arvuline poeetiline korrelatsioon seal luua, et nende inimestega siis, kellele see on mõeldud ja siis nende väikeste putukatega seal mesilastega. Aga noh, need numbrid on, on hirmsad ja sa võid mõelda ainult selle peale, vot nii palju kordi oleksin võinud olla mina. Ja, ja eks, eks see on, ütleme, selliste dki väga traagiliste poliitiliste sündmuste käigus hukkunud inimeste peale mõtlemine on oluline ja, ja võib-olla seetõttu on oluline sellised memoriaalid tehakse. Et seal oli täitsa praktiline vajadus, ei ole ju hauda isegi kell, kuhu minna ja noh, hea on need praeguse valmis sai, et ma tean, et inimesed ikkagi seal käivad ja tore on näha, et peaaegu alati, kui ma olen juhuslikult sinna sattunud. On seal ikka mitu-mitu, inimest käib eriti vanemaid inimesi on nii liigutav seal seal ikkagi näha, et küünla najal istu, jäidki Ann. Ja rahu, kui see mõte, eriti suur lootus on, on see, et on nii külmsile, lõika pinnas ja sealt saab küll vaadata päikeseloojangut, kui õigel ajal kõigel seista. Aga Needsamad, mesilased ja just seesama mul tulevad ihukarvad tõusevad siiamaani püsti, kui ma ainuüksi mõtlen selle peale. Ja ma esimest korda, kui läksin ninapidi vastu seda seina, et vaadata neid mesilasi. See on uskumatu, mida te olete suutnud teha, te olete seda kirjeldanud, ma ei palu teil seda siinkohal uuesti teha. Uuesti teha, aga see on, see on meeletu tuv printimine olnud, vaene tehnikataoline partneriks, jah, nad said minu ja nende mesilastega kõvasti. Te olite, see oli ta lemmikfüüsik ja, ja, ja tuumainsener, mina, mina ei olnud, ma lihtsalt kasutasin oskuslikult teisi inimesi ära, kes, kes seda asja oskasid, nii et noh, ma tegin hästi kaua, otsisin võimalust, kuidas see oli oluline, et milline see mesilane on. Idee oli algusest peale, et ta võiks olla nagu päris mesilane tõesti reaalne, ja lõpuks ma jõudsingi loodusmuuseumisse, kust ma käisin mesilaste kogu vaatamas, oli väga huvitav oli näha, seal olid ju mesilased oma nii-öelda kinnipüüdmise aastaga ja oligi näha, mis sest need on, et kõige esimene, mille ma sealt vähemalt selle resti pealt leidsin, mis mulle seal kättesaadavaks tehti, oli oligi vist siis aastast 256 või, või midagi sellist. Ja tähendas seda, et ikkagi juba nii palju oli stabiliseerunud aeg. Loodusuurijad käisid kuskil aasal neid mesilasi korjamas. Tulid tagasi, mesilased olid tagasi ja üks oli näiteks 91 püütud Soomest, oli ka nagu märgiline, et juba see Eesti loodusuurija käis seal Soomes, noh, ma ei tea, võib-olla see on natukene niimoodi tehtud, liiga natukene kitsilik mõtlemine, aga, aga igal juhul mesilaste püüdmisaastad olid mulle ka natukene seal märgilised ja see on elukaar, seal järjepidevuse jätkamine, üks mesilane oli, mille ma ise leidsin, surnud mesilane Tallinna linnast, nii et et need said siis kõik skannitud. Noh, praegu on mesilaste ka hoopis see teema, et nüüd peame mõtlema, kuidas nad ikka siin meiega jääksid ja, ja välja ei sureks. Et mesilaste kaudu saab täitsa siukest inimajalugu kavandada. Tal on põhimõtteliselt täitsa konkreetselt, eks ju, et mis, mis on olnud ja ja küll oli muidugi tehniliselt keerukas, et neid skaneerida ja välja printida, et aga, aga jällegi sihuke ajastu tuleb sisse, et just maaülikool muretses endale sellise tomograafi või sellise masina, millega saab ka mikroorganisme skaneerida. Nii et ühte mesilast me terve suvi siin kolleegiga proovisime fotode abil siis skännida ja selleks läks mitu kuud ja siis siin sügise poole, kui, kui see toa krahv toodide maaülikooli, siis nemad skaneerisid ühe mesilase viie minutiga, nii et et see näitas ka mingit tehniliste areng. Ja, ja võib-olla need, kellele see memoriaal on, on mõeldud, neil oleks hea meel, leiavad, et nende mälestuseks tehti memoriaal, kus on kõik Eesti ülikoolid uue uhke tehnikaga innovatiivne, et võib-olla see oleks tõesti lohutanud neid inimesi ka kuidagi. Et see, see ei ole lihtsalt peitleja kiviga oma ateljees kindlasti see on tähenduslik ka, et see on selline, et mina selle mesilase autor selles mõttes ei ole, et see ongi päriselt olnud mesilane, kes on aidatud, lihtsalt mõte tuli teie peast, järelikult oled autor. Kuulge, meie tore koosviibimine hakkab paraku otsa saama peagi, aga ühest suurest peast peaks ikka rääkima vist ka? Või mis teie arvate sellest möödapääsmatus Pätsi peast ja ma isegi alguses arvasin, et meil tulebki juttu terve saade sellest pätsi peast ja selle analüüsi Scani sellest setunud nüüd? Ei tore, endast on ju inimesel tore rääkida. Pätsi pea jah, see on siin jälle tuleb see laiem küsimus, et mis on see, mida me tahame, et paistab välja, ütles nagu seal Granžeri, esteetiline on poliitiline, mis seal linnaruumis on, mis on avalikus ruumis, et tegelikult see on niivõrd ülioluline kunstnikel on vabamad käed galeriiruumis, aga ütleme, et siis, kui, kui nende professionaalsus muutub eriti oluliseks, nõutakse kriitiliseks, et siis ikkagi on, on vähem siin sellist autori otsustajad tegelikult sellised konkursid juba dikteerivad väga palju sellest, kuidas näiteks ütleme, kui võrdleme Pätsi monument, siis selleks, et, et sellel konkursil osaleda, sa pead tegema mitu nädalat või kui mitte rohkem tööd. Ja loomulikult sa tahad õnnestuda, sa tahad välja pakkuda mingisuguse sellise teose, mis ikkagi läheks käiku. Et võib-olla ütleme, selliseid julgemad ja riskantsemad tööd jäävad siinkohal ära, aga ikkagi Pätsi peo juurde tagasi tulla, siis. Eks see väljakutse on ise paras küsimus, et kas, sest praegu võib-olla tõesti seetõttu, et Eesti vabariik, see on üle 100 aasta vana ja eestlastel oleks vaja järjepidevuse jaoks ka sellise ikkagi väga mastaapse riigimehe monumenti. Aga et kus ta peab olema ja, ja mismoodi me tahame teda näidata, kas sel konkursil oli vist igasuguseid Töid pakutud välja jalgu, jalgu, jalgu ja tõesti, eks tulevad igasugused assotsiatsioonid praegu, et noh, hetkel onju maailmas selline aeg, kus palju selliseid poliitilisi skulptuure võetakse maha, on Kolumbuse kuju võeti Chicagos maha vist paar päeva tagasi, aga, aga ka varem ja belglased võtsid maha selle oma kuningas Leopoldi koju, et kui ikkagi süüvida nendesse suur kujudesse ja sellesse, mida nad on teinud, et seal seal on ikkagi tuleb ruttu ümber mõelda, et eetika, et tal olid need kindlasti ei ole nad tõepoolest, et kui kuningas Leopold siis karistas neid Kongo okupeerisid belglased ja karistas siis neid, neid kohalikke mustanahalisi, kes piisavalt palju kummi ei suutnud korjata sellega, et amputeeriti käsi, jalgu ka lastel need on niivõrd õudsed teod, et, et loomulikult tuleks teha ruttu memoriaal nendele inimestele, kes on pidanud kannatama, mitte siis panna kultuskohale sellised tegelased ja noh, tegelikult ka Kolumbuse, et kui kui tema kohta uurida, siis tal olid üsna agressiivsed, sest ta ei olnud nagu ainult romantiline maadeuurija, vaid samamoodi karistas siis ambuteerimisega seal neid okupeeriti talade pärismaalasi, et need on, need on väga vapustavad asjad ja, ja tegelikult avalik ruum praegusel globaalselt ühendatud maailmas peaks ikkagi püüdma olla võimalikult eetiline, kuigi see on muidugi väga raske, eks ju, see on keeruline, aga kindlasti mitte võimatu. Ja noh, minu mõte ongi, et võib-olla võiks kunstnikud, kelle töö on nagu tegeleda, sellega, analüüsida mingisuguseid protsesse ja suutma panna Pisuaalsesse ja kiiresti visuaalselt kättesaadavasse vormi, et et neid võiks, võiks kuidagi natuke vabamalt lasta sinna avalikku ruumi, aga konkreetne pätsi pea jah, et ta kindlasti mõjub sellised karikatuurse Sarsina Ma ei tea, kas see on siis saanud ka ergo Wedniku ja tema meeskonna taotlus kindlasti ma arvan, et siin hakkab tekkima mingit graffitit peale. Et omamoodi sihuke ainult seda jah, seda ka. Aga noh, minu meelest on, on küsimus see, et kuidas me seda pätsi pead, hakkame tajuma või kuidas teda kuidas ta nii-öelda kureerida, et ta vajaks kuraatorit. Kui, kui seda suudetakse teha, siis, siis ma arvan, et selles võib ka midagi olla. Elasse füsioökonoomia on ju hästi tabatud ja mustsünge suur pea võib-olla midagi, midagi selles on ka nagu räägib sellest, mida päts pidi läbi elama ja läbi tegema ja Ta ju niivõrd pikalt, eks ju, oli presidendi koha peal, et et tõesti, kui mõelda selle peale, et näiteks Eesti vabariigi alguses teise vabariigi alguses oli, oli tooniandev suurkuju ka Edgar Savisaar. Et noh, milline oleks tema pea ja kellele see oleks mõeldud. Sama võiks küsida ka selle uue monumendi kohta. Aitäh teile, skulptor Kirke Kangro tulemast kõnelemas Endast peast, mesilastest ja vampiiridest. Ma soovin teile mõttelendu, tugevaid sõrmelihaseid, et need näpud ikka vastu peaksid ja, ja uute kohtumisteni avalikus ruumis ja stuudios. Suur aitäh kutsumast.