Tere tulemast, Hedvig Hanson. Teri, üheksas korrus, raadiomaja. Kolleegina julgen öelda sulle, sina. Sa oled siinsamas stuudios kunagi aastaid tagasi teinud vähemalt kahte saadet. Raadio kaks asus siin toona ja juba võib-olla aastakümneid, äkki on sellest aeg, läheb? No ja vähem kui pool sajandit tunnen ennast. Dinosaurus, ja kuidas see tunne meeldib? Täitsa uhke. Ja ometi sa oled jäänud truuks sellele, mille sa oled leidnud, no jätame selle turvamehe laulu kõrvale. Mart Mardisalu ei mäletanudki Ja selle kohta, mina arvan, et ene. See üle naermise kunst on üks suuremaid, et et eks me nooruses proovime igasuguseid asju ja asju lihtsalt nii-öelda. No nagu Strauss, ütleme kerglaselt ütleme kuidagi maadelt ja lõbusalt, sidudes teda siis klassiks. Sellise muusikaga, et ka klassikalises muusikas on ju on ju tõesti sügavaid teose taga on ka kerglaseid, olgem ausad. Milline su lemmik on? Klassikut ka ühte ei saaks, kindlasti nimetad, nagu sa peaks, aga kindlasti romantikud ja Impressionistid üldiselt mitte ainult muusikas, vaid ka kunstkunstis ja ja ma arvan, et impressionismi ikkagi on see Well, eks ju, ja püssi muidugi shop nendest ei saa üle, aga ma olen arenemas, ma võin kapachi kuulata, aga tubli. Aga mänginud ise olen, ma olen ikkagi lõpetanud tõesti siis muusikakooli klaveri erialal ja on mängitud siin kõike moodsat ja Bachi eesti nüüdismuusikat ka, isegi et, et see on ka üks asi, mis mul ikka veel vajab harjumist see nüüdismuusika kuulamine, aga ma näen ka seal on edusamme, et viimati ma kuulasin klassikaraadios nüüdismuusikat ja see on muidugi maru põnev, et ta ei anna hingele palju, aga kindlasti ta, ta toob värvi ja, ja võib-olla paneb ka teistmoodi mõtlema ja kindlasti kuulama. Igal juhul paneb ta korralikult närvi proovile, et kas keerab nuppu kinni, oleme või eksija, eks ju. Siis on sama lugu öelda täpselt sama lugu, ei saa öelda, et ma armastan džässi, seal on ka ju nii erinevaid asju, eks džässis bossanova selline mahe džäss, heakõlaline džäss, siis on eksperimentaalne ooperis freejazz, et kõik oleneb jäljega isik kuteste isiksustest, kes teda esitavad. Et jah, et põnevat muusikat on ju palju, tuleb siis enda jaoks leida see, mis, mis sulle vastavas meeleolus tegelikult vaja on. Ütleme, et nii, kui et kui ma kodus koristan, siis mul on ühtemoodi muusika. Strauss, muusika, transvist ikkagi ei ole rütmibluus, põhiliselt siis klassikaraadiot, ma kuulan peaaegu kogu aeg hommikuti, ma kuulan lihtsalt nostalgia. Olen kõikidele soovitanud ka teda. Ja siis muidugi kuulan peale kuut tuleb jälle džässi natukene ja ja mulle üks lemmiksaateid, meditatsioon. Nonii, erinevat muusikat, erinevat erinevat muusikat ja laseb ennast üllatada. Hea ja olen avatud ka selles suhtes, aga jah, et sa pead ka enda meeleolu kuulatama, et oh tänama seda barokk ikkagi tahaks näite enda vastu julge tulla aus selle koha peal. Absoluutselt, see on kõige eeldus. Minule ausus meeldib, ma ütleme nii, et ma olen selline aususe friik ja nii ja nuppu keerad pillimisetel. Jälle oleneb kui midagi saab liiga palju, näiteks, et ei, see ei ole see tuju mul praegu, et siis kindlasti keeran kinni ka viimasel ajal ma olen avastanud kuuldemängud ja naudin seda õnne palulist suve siin klassikaraadios, et tõesti nii tore on kuulata luulet ja tekste, mis on hästi loetud. Meil täna siin saate lõpus luuleminutid, kes on, kes loeb, saab teada pärast intervjuud. Aga nüüd Hedvig jazzmuusika või džässmuusika, kumb see õigem on ja kumb see Sinulikumalt? Džäss kõlab minu meelest ilusasti. Ja kui me nüüd räägime kirjutamisest, mida ma ka teen, eks ju, et see mu teine töö peale muusikategemise siis õige on ja kirjutada tee ja see eesti keeles jääs. Aga ma kipun ikka kirjutava mugavuse pärast jah, aga ma ei häälda kunagi. Seda küll, kui me nüüd räägime tehnilisest poolest, aga nagu öeldud ennem, siis džäss on väga erinev. Mina eelistan heakõlalist džässi ja sellist unistusliku džässi rohkem me võib-olla rohkem nostalgilist džässi ja vähem eksperimentaalsed, sest minu meelest on džässis see oht, et inimesed hakkavad eputama oma oskustega, et, et nad on tõesti väga väga koolitatud muusik. Ja siis on see, et neil hakkab nagu igav mängida, ilusat muusikat. Ja siis ja siis tahetakse nagu üle trumbata, kes oma tehniliste mõtlemistega või, või noh, midagi, et sa pead nii eristuma ja siis see võib nagu väsitada, ütleme minusugust keskealist inimest hakkab juba väsitama, see eksperiment talism. Niiet et mulle meeldib jah, selline heakõlaline muusika, mis siis nagu ikkagi tekitab harmooniat hinges. Sa ütlesid, et sa kirjutad, viitad sa eksklusiivselle edasi? Ajakirjale kõlab igatahes uhkelt ignovisiivne edasi, jah, sinna kirjutan peamiselt. Kirjutan ka siis intervjuusid muusikat võttega vahelises Postimehele ja ERR kultuurile ka. Kui ma selle asjaolu avastasin, siis tundsin, et ega Hedvig enam väga intervjueerida ei saada, teab täpselt, kuidas ise peab küsima mis on, mis on seosed, et küsija ja, ja džässlaulja töö vahel mina, mina lähtun intuitsioonist, seal ei ole tehnilisi momente minu jaoks, et ma püüan olla kohal alati tunnetada inimest niisamuti muusikas, et, et ma võiksin öelda ka, et laulmine, vot ma ei ole kunagi laulmist kellelegi õpetanud, sest mulle tundub, et see ei ole tehniline akt. Ma saan aru, et seda nii õpetatakse õpiku järgi ja tehnikate järgi ja et põhimõtteliselt see peaks ka nii toimima. Aga minule meeldib ikkagi see tunnetuslik pool ja see, et see elukogemus on seal tugevalt Rammusalt sees. Et siis kas hääl saab tegelikult neid varjundeid juurde ja ja mulle tundub, et niipidi nagu õigem muusikat teha. Minu meelest saab muusikat õpetada ka ühe väga lihtsa näite, aga no näiteks nii nagu ütles mulle kunagi õpetaja, õpetaja Uno Loop, kes ütles, et, et kui sa tunned ja sa suudad selle sõnadesse panna endast välja viia siis saju lauladki. No just ideaalis võikski olla minu meelest nii siiski elementaarne oskus või noh, ideaalis ikkagi peen oskus, ütleme välja, eks ju, nii klassi, ikalises muusikas kui džässis eriti popis rokist, seal saab nagu on sellist ütleme lolli mängida rohkem, aga džässiklassikast nagunii lihtsalt seeläbi ei ole hääl, eksju, sa pead ikka reaalselt oskama, ehk et mingid tehnilised vahendid on lihtsalt su tööriistad, see on elementaarne, aga ainult sellele pühenduda. Ma arvan, et jääb soojus puudu, et kindlasti see inimlik südamesoojus on nagu kõige tähtsam. Kas sul on kaks poega ja sina oled laulja, kas nad julgevad laulda ka? Läks väga eriti ei taha laulda kuuldes jah, et neil on nagu teest laadseid, huvisid, mille üle mul on tegelikult hea meel, kuigi mu vanem poeg lõpetas nüüd ka muusikakooli, samuti õppis klaverit. Aga tal on hoopis teised huvid, kui ma vaatan siin mere peal ja siis ta tuli mulle just meelde, et ta tegi just nüüd väikelaevajuhiload ja tahab laeva kapteniks hoopis saada, mille üle mul on väga hea meel, et murtakse lõpuks lava inimeste. See pole ju lihtne töö, eks ju ka teha mitte. Ja see oleks justkui oma omamoodi taak. Dell peres ju kõik. No just viiulivõtmega teod juures, ta lubas, et kui ta hakkab seda laeva kapteni palka saama, siis ta ostab empsile Steinway. Sellepärast rõõmus tseki, nüüd ma saan aru ikka omakasu peal. Oli nii vahva, et ma mainisin ja ilm oli ikka üks unistus on, et mul kunagi. Steinway klaver kodus lubasid ta mulle ostab selle, mõtlesin siis paarikümne aasta pärast ehk. Hedvig Hanson, kuidas läheb, muidu meil on olnud see koroonakevadet ja ja muusikud jagunevad või meelelahutajad jagunevad kaheks. Ühed, kes ütlevad, et mis asja te virisete ja teised, kes ütlevad, et, aga mis teil viga, kui me viriseme ikka viriseme ikka. Kust sina oled kirik keset küla? Kui taluga või jajaa? Ma pean ütlema, et ma olen olnud selline vaikne kõrvaltvaataja sellele olukorrale, et et on olnud põnev aeg kindlasti, aga kuna minu elutempo ongi aeglasem ja ma ei ela Tallinnas ja ei pea tingimata kogu aeg esinema, vaid ma tõesti vaatan, kus ma esinen, kui palju ma esine, siis siis minu jaoks ei olnud mingit suurt kukkumist ja sellist sõltuvust ka enam ei ole lavast. Aga ma mõistan neid, kellel näiteks konkreetselt kas või sisse tuleks, sõltub ainult sellest, kas tal on seda tööd või ei ole. Igat inimest peab nagu selles mõttes eraldi vaatlema ja igas meelelegi head ja, ja muidugi ka ma arvan, et see mõttehetk on igal juhul oluline kõigile elus, et ma arvan, et meil kõigil peab olema ka plaan B. No paljud tegid remonti, ehitasid, kujundasid aed ja mina olin ka aias palju mis sul on seal Naugunaali uus aed, siis ma tõesti pidin kõik ise istutama ja kujundama, aga, aga ühe eksklusiivne on mul isegi olemas. Virsikupuu näiteks üks virsik on otsas juba tõsi ka. Roosade õitega ja selline maha päris täpselt ja ütles väljate just põhjamaal. Väga hästi kasvab ja saagikas sort ja saak on täiesti nähtav, üks üks virsik on otsas, sellest teeb nüüd siis kompotti. Mis sealt ma loodan, et ta epod suuremate tormidega enne küpsemist Aga ma käin teda vaatamas, silitamas ikka selline nagu virsik, selline pehme karvane. Kas sa oled pildistaja jäädvustaja, talletaja tüüp ja, ja? Sellest kirikust on terve galerii, ma kujutan ette Ei veel ei ole teinud. Siis tuleb ruttu ära teha, aga muidu talletanud salvestanud viimasel ajal, aga muidu jah, nagu mainitud, et siis mulle meeldivad tõesti aeglaselt tempod ja süvenemine, et nüüd on see kvaliteet ikkagi tähtsamaks saanud kui, kui see pidevalt orbiidil orbiidi orbiidil olemine või see pildis olemine kuidagi tundub mulle aeg-ajalt selline paanika, noh et ma pean kogu aeg kusagil olema ja, ja ma olen võtnud nagu vaiksemalt ja väiksemalt ja see on omamoodi tore, et see tunne, et sa saad minna süvitsi, et see on mulle olnud väga oluline. On see vanusega tulnud elukogemusega tulnu kindlasti sellega. Aga loomusega ka, et ma olen armastan väga loodust ja looduses ei ole selliseid hullumeelseid temposid nagu linnas. Et ma arvan, et see loodus ka väga mind ikkagi suunab ja mõjutab ja tasakaalustab, et ma tunnen, kui ma Tallinnasse tulen, siis kohese ütlemine oleka muutub ikkagi närvilisemaks, olen kuidagi sellises pidevas erutusseisundis, eks see tempo kohe läheb kiiremaks, sa pead tegema seda teda kolmandat. See kuulsid, on 150 lööki minut, hea tuju laul, eks ole. Järelikult mulle sobib selline 90 lööki minutis. Sa oledki selles rütmis aasta aastaid kulgenud ja ühelt raadiotoimetajalt ühel päeval kuulsin kurvastusega tõdemust, et Hedvig on ju ei saa mängida hommikuti, et, et see ei ole hommikumuusika, kusjuures jah, et see on omamoodi naljakas. Mulle on ka öeldud näiteks televisioonist, et ega see, mis esitad, ei ole liiga kurb või siis et ega siia džäss. Ja meil on kolm minutit ainult aega. Et natukene võib-olla kardetakse liiga, ehk ma ise pean ennast rõõmsaks inimeseks see, kui mul on ja, ja et, et ma arvan, et kõik on kõigega seotud. Et kui sa ei julge olla põhjani kurb, siis ei ole ka võimalust, et sa oled tõeliselt õnnelik, sügavalt õnnelik. Et ma minule meeldib niimoodi mõelda ja elada, nii et, aga see nukrus, plus, mõtisklus minu arust on see nii kena, et see ei ole, mina ei näe selles nagu kurbus, aga kui sulle niimoodi öeldakse, et sorry, aga sa ei ole, sa ei ole piisavalt see mis tunne see on? Ei, mina juba suudan nagu muiata ja, ja juba, võib-olla tõesti, et kunagise nagu oli, tundus solvav, aga ma näen ka seda, et tänapäeval ju kõik tahavad müüa. Ja siis kõik kardavad, et aga äkki äkki televaatajad lähevad sellel ajal hoopis minema vorstivõileiba tegema, kööki pean lööma ju ja, aga need, kellele see meeldib, me ei saa ju kõike nii-öelda tasandada ja tasapaksuks nii-öelda teha, et et kõigile võiks selles mõttes mõelda ja kuulajat-vaatajat võiks ka ju harida, eks ju, et kõik ei pea olema standartne. Et mina julgen küll seda teed minna, mis mul kaotada on, tähendab, kaotada oleks mul ainult iseennast, eks ju, kui ma teen midagi, mis läheb vastuollu minu, minu tunnete põhimõtetega, et selle sellele ei saa, seda ei saa teha noaga, keerame nüüd siis selle päevaplaani täiesti pahupidi ja kas sa kujutaksid ette, et sa teeksid näiteks päikesetõusu kontserti? Miks mitte, see on ju ka omamoodi sümboolne lausa, et, et ma arvan, et valguse poole peabki püüdlema. Mitu oled teinud? Päikesetõusu kontsert niimoodi otseselt muidugi ei tule meelde, aga ma arvan, et sümboolselt just nimelt, nagu ma mainisin, on mulle väga oluline see, et inimene saab tuge sellest, mis ma teen eelkõige, et ma ei tee ainult sellest enese näitamise või tõestamise vajadusest, vaid ma ikkagi tunnen. See kõlab jällegi võib-olla liiga uhkelt või suurelt, aga ma tunnen ikkagi, et ma nagu vahend on, et ma saan selle energia kusagilt ülevalt poolt teistest sfääridest jääd, siis ma vahendan läbi enda, et ma nagu ei tao vastu rinda ja see on nüüd minu muusika, sest noh, ütleme ausalt, kõik on nagu tehtud. Aga et võib-olla ainult variatsioonid on natukene erinevad siia-sinna. Aga see ongi ju sinu muusika, kui sa selle endast läbi lased või läbi tunnetad ja siis kuulajana olen osasse tood. Ma olen otsa, sest ma arvan küll, nii et et ma ikkagi tunnen, et tuleb kusagilt kusagilt mujalt, see peaks nii olema. Sa oled teinud oma plaatidele ja oma kontserditel kannad ette muusikat, mis on kellegi teise poolt juba kuulsaks või, või südamesse lauldud ka neid lugusid ja seda julget teha või miks sa seda teed ja viime, nõuab julgust. Viimati mul oligi, väga meeldiv kogemus, oligi Uno Loobi galakontsert siis temale pühendatud ja, ja ma avastasin, nüüd saab jälle mainida lihtsalt nostalgia saadet ühe imelise pala. Ja esitasin seda seal ööviiul. Ma ennem ei olnud seda kuulnud ja see läks mulle nii hinge, harjutasin, seda, see kummitas mind. Ja kummitas veel pärast kontserti ka ja mõtlesin ma tõesti puhul nagu hinge sisse ka, mitte enda lugudesse, et kõige tähtsam on muusika, mitte kes selle kirjutanud, kas mina või keegi teine. Et kui see mind puudutab, siis, siis ma tahan ka ise seda nõnda puudutada, et see omakorda puudutaks kuulajad. Nii et see ei ole sinu jaoks ületamatu raskus või, või ei, kindlasti julgust nõudev tükk? Ei, kindlasti mitte, et jällegi mingi teise kõlaline teises ajas, eks ju. Ja samal ajal kummardusena ikkagi muusikale suure algustähega, et see oleks nagu Eesti loojatest me enne eetriväliselt mainisime. Sina mainisid Margus Kappelilt vähemalt kahte tema lugu oma laule mida see muusika sulle annab ja tähendab, ma arvan, et et minu sellised muusikalised lemmikud tulevadki rütme, pluusist, natuke popist ja siis džässi segu, sest natuke souli ka kindlasti, aga see ongi juba ju rütmibluusiosa. Ja Margus Kappeli nendes paladest konkreetselt siis mida ma olen ka esitanud taas esitanud on siis kohtumistund ja olemise viis niisamuti ma, kui ma ikkagi ühe loo endasse väga lasen, siis ma elan teda. No see armumise tunne, ütleme nii, ma ikka elan väga sügavalt seda läbi läbi. Ja ülejäänud. Nad on mulle väga armsad lood. Mulle meeldib nii kohtumistund kui ka mitu teist, aga erilise jälje on jätnud Laura Johnsoni ja Artur Alliksaar. Looming, kuidas sinuni jõudis, sellel on ka nagu igal laulul oma oma lugu, et ma kuulsingi Laurat, seda esiteks samas ja see jäi ühe korraga meelde tegelikult et iseenesest on hästi lihtne ju laul, aga see tekst lihtsalt laulab iseenesest. Et ma arvan, et seal ongi see teksti ikkagi see sügavus ja samal ajal see lihtsus. Minu arust on see ideaalne kooslus, kui sügavus ja lihtsus saavad kokku. Kui mul on praegu niisugune põrgulik soov Tulen natukesega heenida, helk, konsul, EELK on sul silmadest, kui sa niimoodi ütle, kas seal laulaks mulle palun seda sama laulu. Nii, kuidas see siis käib? Midagi sellist. Palun laula edasi. Kes sind on näinud? See on paljunäinud? Vist õige oleks näinud. Hea, et meelde tuli, ma pole ammu laulnud. Oli kehamälus, öeldakse see ongi, aga see on see artisti tugevus, eriti kui sul on võimalik silmad kinni panna. See oli täitsa ekspromt, me ei ole seda nagu Ameerika telešõudes tehakse, et jäetakse mulje, et seal ekspromt tegelikult on ette harjutatud, aga see ei olnud. Ja no mina tean, mina. Pühalik ja, aga ma väga tänan, ma väga tänan sind selleni. Aga meie jutuajamise lõpuks hakkab kõlama üks väga kuulus eestikeelne laul. Olav Ehala saab 70, tema on selle viisi loonud ka sellele laulule palju tervist. Alavile tõesti imelised palad tõesti mind liigutanud, väga hea, üks üks kõige kõige lemmikum on minu jaoks Ivo Linna lauldud voki laul, tegelikult need, kui te teinekord mängite või kasvõi lihtsalt nostalgia saates. Ah, see on mul alati, vot siis mul tulevad külmavärinad, mis sul tulid. Jaa, aga Viiu Härm sõnade autorina on ka teiste laulude puhul seevastu tulnud. Ei tule niimoodi meelde, ausalt öeldes otseselt, aga võib-olla et ikkagi on, sest eks neid laule on ikka lauldud Elujooksud. Aga miks sa selle laulu enda repertuaari oled võtnud? Reet kromel ta omal ajal ju kuulsaks laulis ja, ja kui, kui me praegu ütleme, see siin on oja on laulu nimi, siis kõik teavad, kuidas kõlab tema esituses sind ei häirise ei, absoluutselt, sellepärast et temal on just selline sillerdav hääl ja hele ja mina võib-olla tahtsin tuua natukene seda just seda rütmi ja bluusi häält sinna sisse, et, et ta on ju teistmoodi seades ka. Aga, aga see põhiline on ikkagi jäänud samaks. Ma pean ütlema, et mulle muusikas on kõige tähtsam harmoonia. Ja see harmooniat, mind liigutavad meloodiad, neid võib varieerida ja teisena kindlasti sõnum ka järjest rohkem muidugi ka sõnum et noorena võib-olla vähem, aga just see harmooniline plaan, see, see mind liigutas selle loo juures. Olav Ehala sillerdab, et noodid ja, ja see muusika on ta lihtne helilooja. Kindlasti mitte, et lihtne esitada, aga nii põnev, põnevad, taktimõõdud ja kaldumised ja see on ikka paras õppimine. Ma küsin täiesti. Vabandust nüüd rumala küsimusega, täiesti teadlikult. Kas sa õpid kuulmise järgi või noodi järgi, nii ja naa, aga selle lauluga lihtsamad lood õpin kuulmise järgi, aga mul on alati ka noodistatud palad, tavaliselt pillimehed teevad seda. Et aga ma ise, kui ma nüüd ise Ennast saadan klaveriga, siis on mul harmoonia, noodid et harmoonia on taktides, aga meloodiad tulevad alati peast, et ma siis kombineerin, ütleme niimoodi neid asju, aga muidugi ma nooti tunnen, aga mulle meeldib see esmane pilk, siis ütleme, esmane pilk. Ega läbi kõrva. Ikkagi jah, kuulmise järgi. Kuidas sa enda peast reed, kromeli hääle välja saad? Ei, see ei ole üldse keeruline minu jaoks, et, et ma näen, et me olemegi ju ühtpidi, me oleme sarnased universaalsed, aga teistpidi me oleme kõik väga erinevad ja see on nii põnev tegelikult, et mind see üldse ei häiri. Mina imetlen seda igal juhul muusiku puhul kõige rohkem just see, kui kui võetakse lugu ja, ja tehakse see enda oma, ma arvan, et see eeldus on ikkagi enesekindlus ka, et ma ei ütle, et mulle enesekindlusest puudu oleks, aga, aga ma samal ajal teen asju, mida ma tunnen, et et mind liigutavad, et ma ei teeks midagi, mis tundub, et see ei ole minu rida. Kui ma tunnen, et see on minu rida, siis mul ei ole seda hirmu teha ise oma versioon. Millal sa kontserdilavale astud? Nüüd astungi? Just praegu olid 20 Ja mul tuleb 10 kontserti Eesti mõisates kuuendast 16. augustini ja seekord siis tõesti soolokontserdid, et panen ennast täiega proovile. Ma arvan, et see eneseületus ja rahulolu enda tõst, kas see tõesti siis ka õnnestub? Ma arvan, et sellest suuremat rõõmu üldse elus on raske tundagi, et et ühtpidi ma tegin selle valiku just seepärast, et, et see eriolukord oli nii ebaet ei teadnud, mis sellest kõigest saab kevadel, eks ju, kui ma mõtlesin nendele kontsertidele, mõtlesin okei, et seekord ma ei julge küll Ta muusikuid juurde, et aga, aga et see on minu võimalus harjutada ja teha siis 100 protsenti Hedvig Hansoni õhtut. Darryga klaveriga. Ma olen klaverit õppinud ja ma ka oma laule teen klaveriga ja siis räägin oma lugusid ja laulan oma lugusid seal vahele ja et no ma olen nüüd viimasel ajal ka seda tõesti teinud. Ja see on olnud teistmoodi ja põnev kogemus. Soolokontserdid. Kuuendast 16. augustini, kus alustad, alustan Kirna mõisast ja lõpetan kuremaa lossis, et kõik ongi mõisad ja eks siis neil, kellel on huvi, saavad uurida järgi, kus need toimuvad. Aitäh, Hedvig Hanson, tulemas meil oli väga värske ja riukalik.