Meil on stuudios külas nüüd viiuldaja Christian Rudonovski, tere. Tervist. Ansambel, keda just kuulasime. Titox on tõesti viimastel aastatel lausa sellise komeedina Eesti muusikataevasse tõusnud ja teil on olnud ilmselt hästi palju esinemisi mitte üksnes Eestis, vaid ka välismaal. Aga enne, kui me räägime sellest ansamblist, siis kuidas teie muusikutee sai alguse? Te olete vist Tartust pärit, aga kuidas, kuidas ta Tšassiga tutvusite on Tartu poiss ja ja džässi ikkagi tutvusin tänu isale, et temaga koos hakkasime mängima, tema mulle tutvustas? Jaa. Jaa. Ma nüüd ei oska täpselt öelda, võib-olla, millal ma esimest korda seda mängima hakkasin, aga ma annan kohe, kui esimesed noodid tulideks, siuksed, pluus, laadid ja väiksed, sellised plaadi meloodiad tulid kohe sinna järgi, et ikkagi väga varajases eas hakkasin ja ka seda stiili vaikselt aretama. Kas oli ka mingeid plaate või, või muusikuid, mida mäletate või kontserte, mis jätsid elamuse? No minu sihuke eriti suur lemmik on ikkagi olnud, tšau basskitarrimängija. Aga just mõni päev tagasi siin meenutasime, et saan lukk, Pontii käis Tallinnas, ma nüüd ei mäleta, mis aastal see oli? Täitsa poegusel sellel ajal, aga aga ka see kindlasti jättis oma jälje lähedalt näha sellist vägevat suurt artisti, et see jättis kindlasti ka mulje. Aga miks just viiul, ma tean, et nii mõnigi džässmuusikuna alustanud tegelikult viiuli õppimist aga on võib-olla jätnud pooleli ja liikunud ka mõne teise instrumendi juurde, et ikkagi viiul on üsna nõudlik tõenäoliselt ja, ja ilmselt on ka teil see klassikaline taust riiulis. Jah, praegu isegi veel õpin, need magister on siis pooleli veel. Entas, aga miks viiuldajat, et ei oska lihtsalt muud, et võib-olla vahendiks midagi muudki oskaks, aga on kätte antud ja kuidagi toimib ja seal on nii palju asju, mida avastada, et noh, võib-olla sihuksed, teised dimensioonid, et nii palju muidugi eri külgi, noh, ei saa instrumente tegelikult omavahel niimoodi võrrelda ka, et igal asjal on omad sihuksed, nüansid, mida peab järgima. Aga muidugi viiuliõpingutes ikkagi alustatakse ju klassikalisest repertuaarist tiga, viiuliga, džässi võib-olla kõik ei seostakski kohe. Noh, kui nüüd võtta jälle Grapelli, siis ka siis džäss, viiulilegend, arvatavasti üks kõige kuulsamaid üldse, et tema ju piss tänavatel mängima, tema läks tegelikult ikkagi suht kohevistasin džässi kallale. Et see on nagu huvitav, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik võis olla. Ma nagu ei kujuta ennast küll ette, et ma oleks kuidagi ilma klassikat sellisele rajale läinud ja muidugi ka rahvamuusika on loomulikult see, kus, kus viiul on ikkagi olnud tähtsal kohal. Aga, aga liikudes ütleme klassikalisest muusikast džässi juurde, et kas viiuli puhul on see üleminek nagu kerge Oleneb kuidas, kuidas seda džässi võtta, et noh, see on sihuke keeruline küsimus, natuke mulle, aga aga ma olen ikkagi pidanud otsima hästi palju kompromissi kogu aeg selle selle vahel, et oleneb, missuguste toonia esteetikat, et kuna ma ikkagi ideaalis tahaksin mängida kõiki stiile, siis ma üritan pidevalt leida siukest balanssi, mis ei mõjutaks liiga palju mõlemat, vaid kuidagi aitaks just mõlemat stiili ühte viia. Et sellepärast ma olen ka seda Chipsi džässi siukest nagu akustilist jutumärkides siis akustilist svingi viljelenud, et lihtsalt sihuke naturaalne, pillide kõla ja lihtsalt saada sellest ilma igasuguse efektita. Et see efekti maailm kindlasti ma loodan, et tuleb varsti ka juurde. Kui me räägime elektroonikast efektidest, siis mulle seostubki viiul džässis just nagu kahe asjaga, ühelt poolt ongi seesama mustlast, teiselt poolt džässrokk ja Jefferson, kus sellest ajastust on ka ju see žanrik Pontyya ja teisedki viiulimängijad. Et kas teil on ka see selline džässrokimaailm võlunud, mõtle, kui kui me räägime Tšašiiulist? Kindlasti on nagu väga meeldib kuulata ja kogu see helimaailm lihtsalt see helide otsimine, see on nagu noh, ongi niisugune tegevus, mida ma ei ole ise võib-olla nii palju teinud selles just efekti maailma poolest. Et ma usun, et see on tegelikult ikkagi täiesti eraldi oskuste komplekt muusikul. Et lihtsalt see heli helitegemine, oma helivalmistamine. Aga, aga jah, ma arvan, kui nüüd jõuame selle varsti järgmise teemani, et siis siis see on rohkem veel rääkida, mis mõtteid on sellega ka? MustlasTšassiga tegeleb Titox ja teie olete Titox üks kolmest liikmest, musketärid jaanis Kill ja Robert, Nõmann on seal veel selles bändis. No kas see bänd tekkis, kas seal oli keegi, kes selle bändi nii-öelda algatas, võide tekkis kõigil kolmel teil kuidagi üheaegselt see mõte, et võiks midagi sellist teha või kuidas sellega oli. Sellega oli niisugune huvitav lugu tegelikult, et see ulatub juba sinna seitsme aasta taha, umbes ma täpselt ei oska punkti peale panna, aga oli sama modiline, Tartus õppisin viiulit ja siis kutsuti ühte vahvasse projekti. Džäss, Zeppelini tegime Led Zeppelini muusikat, siis džässivõtmes ja seal kollektiivis õliga jaanis kesis mängib, tiitaks siis kitarri ja, ja lihtsalt kuidagi seal mängisime, mängisime ja mingi hetk ma nagu mõtlesin, et tahaks ikkagi neid esinemisi saada, et noh, prooviks väikese haltuura teha siin-seal ja siis mängisin igast kitarristide kuidagi tekkis Jaanisega sihuke klapp, et saime üksteisest aru ja kuidagi kuidagi sümbioos toimis hästi ja, ja sealt edasi. Lihtsalt mingi hetk avastasime, vaevlesin meelt, ei toiminud ühtepidi ja teistpidi katsetasime erinevaid asju siis kuidagi täiesti juhuslikult olime Tartus siis Rüütli tänaval lihtsalt mängisime, ma ei tea isegi, miks täpselt ja siis tuli üks üks tegelane küsis, et poisid, mängige, mängige Mainor svingi, mis on siis selle stiili sihuke etalon lugu, et seda kindlasti on keegi kuskilt alati kuulnud ja, ja palus mängida ja kuidagi kõrva järgi tuli kohe noh, seal ei ole otseselt nagu paljud sihuke improvisatoorne pala. Ja mängisime selle ära ja siis hakkasime seda maailma avastama. Jaa jaa, avastasime, et kuule, et miks me siin nagu leiutame jalgratast, et tegelikult nagu noh, kuna meie eesmärk oligi sellel hetkel võimalikult, et kuidagi võimalikult palju ja erinevat huvitavat heli luua, kahekesi teeme, kui mängisime põhiliselt lokaalides ja restoranidesse sellistes keskkondades, kas oli palju müra. Et siis me tahtsimegi leida siukest heli, millega oleks võimalik nii-öelda mõtlemise ja väljendatuna lõigata seda õhku, noh siis me lõpuks avastasime ja siis mingi hetk sai jaanis omale kitarri ka, mis Cheopsi džässikitarrid on natuke teistsugused sellel ajastul, mis muusika siuke prominentne oli, noh kolmekümnendat kuni siis seal 40.-te lõpuni, et las siis, kui seda mikrofoni siukest süsteemi nagu väga arenenud ei olnud, et siis oligi see, et kui solist, siis kitarre ehitatigi niimoodi, et ta suunaks hästi palju heli ühes konkreetses suunas ja sellepärast on sihuke võib öelda, isegi Percussiivset sorti kitarr võib olla. Kuidagi sealt pealt mängisime, mängisime ja siis kuidas tiitox endise oli niimoodi, et meil oli üks, üks pulmaesinemine oli jällegi kollektiiv kokku pandud ja, ja siis seal kohtusime üks uus liige oli passil, siis kes oli Robert nõmmel meie bassimees ja, ja seal mäletan, et oli vahepausil, mõtlesime Jaanisega, et tegelikult tahaks liiget juurde küll, et on juba nagu aeg aeg sinnamaale jõudnud, et võiks nagu proovida laiendada seda? Jaa. Võib-olla kõige eredam moment oligi see, et me pakkusime rohvertile kõige raskemat lugu, mis meil sellel hetkel oma repertuaarist leidsime. Sky meeletult lihtne. Chaos Swing oli, selle loo nimi on plaadil ka olemas. Viimane lugu vist, kui ma ei eksi, siukene noh, väga sihuke mustlaslikkidest mustlaslik palayama panime muidugi nii kiiresti selle loo käima, kui saime ja Robert mängis väga hästi ära ja siis me olime nii üllatunud tekkides küsisime, et kuule, mis sa arvad, kui mängiks sellist muusikat ja siis mõni aeg hiljem juba mängisimegi Tartus ideed jazzil. Tänu Oleg Pissarenko-le, siis saime esimest korda lavale selle kollektiiviga ja nimi tiitaks, ise tuli tegelikult niimoodi, et sellel hetkel me lihtsalt panime enda nimed ja see oligi kollektiiv. Aga siis meil õnnestus saada, Norrasse oli vaja saata kõigepealt ära tola džässisugune festival. Sündmiste, suurema festivali osa ja oli vaja saata mingi nimi ka sinna. Ja, ja siis mõtlesime, mis paneme siis. Noh, meil on oma siukseid, naljakaid vahepeal mõtleme erinevaid sõnu välja ka ja titaks, et meie jaoks tähendabki siukest nagu lapselikust või noh, sihuke naljakas sõna, mis me vahepeal omavahel ütlesime panimegi, selle bändi nimeks ja, ja niimoodi ta lihtsalt jäigi. Ja nüüd on need koguse sihuke mõtestamine on tulnud tagantjärgi, et kuulnud väga huvitavaid teooria nimega parimad mõtted tekivadki vahel spontaanselt ja ka mõni asi, mille kohta võiks öelda, et seal ajutine, jääbki tegelikult püsivaks. Et nii ta ka kahtlemata on, aga nüüd Titokson ka tegelikult jõudnud Eestist väljapoole, et võib-olla ka sellest natukene, et, et kuidas teid on välismaal vastu võetud ja kus te olete välismaal käinud, esinemas? Me oleme ikka sattunud igale poole, et alates siin Baltikumist kuni euroopani, siis isegi Ameerikas oleme mänginud seda muusikat ja oleneb tõesti oleneb kohast, aga selle muusikaga on see huvitav, et ta on küll džäss, aga mingis mõttes ta on ikkagi lihtsalt vana ja popmuusika. Et selles mõttes temas on mingit siukest elementi, mis kuidagi püüab publikut igal pool. Et noh, eks see publik muidugi tõelised fännid jäävad sinna vanemasse generatsiooni. Et noh, seda oli eriti näha Prantsusmaal, aga aga jah, tal on sihukest kuidagi mõnusat liikumist ja ja samas sellist väljendamisvabadust, et tundub, et ka Eestis tegelikult midagi sarnast oli, väga palju ka ei tehta ja muidugi üle maailma on tõenäoliselt hästi palju ikkagi neid, kes mängivad seda muusikat ja, ja selles mõttes on konkurents väga tihe ja tugev, kindlasti tõsi noh, selle konkurentsi ka selles mõttes, et see on sihuke huvitav nišš, et ühtepidi ta on nagu noh, seal on ikka väga palju tegijaid, kes teevad väga, väga hästi ka. Aga teistpidi, maailma mastaabis on ikkagi nii spetsiifiline, siuke maitse. Et see on tegelikult Eestis on ju tehtud küll, aga ma nagu imestan, et et kuidagi meil nii hästi on läinud sellega Mustlas mustlast, džäss minu jaoks seostub ikkagi jah, just nimelt konkreetse ajastuga. Et andku, tõstis sealt kolmekümnendates neljakümnendates kas uut muusikat ka kirjutatakse selles žanris praegu? Praegusel ajal saab nii, et keegi kirjutab oma loomingut ja siis seda nimetatakse nagu chibsidžaasiks ja Me teeme ise ka seda ikkagi aeg-ajalt, kuigi noh, vähe, aga. Ta on lõppude lõpuks on nagu kirjutaks džässistandardite, et seal pigem, mis ta teeb siukseks chibsitšassiks, on võib-olla see, kui püsida nende sihukeste traditsiooniliste vormide juurde. Et kuidas oli kombeks ja kuidas neid akorde, et ta on pigem selline nagu sool ja pipar, mis sa saadad, sa saad iga loo teha siukseid seal siis, kui sa tahad. Ja muidugi mängijate virtuoosse tõuseb seal eriti esile, sest et need kiirused, millega mängitakse, on ikka päris päris suured. See on jah, siuke huvitav asi, mis juures käib sellega. Aga kui me räägime veel teie tegemistest, siis teil oli väga huvitav kogemus. Hiljuti te võtsite osa ühest konkursist, mis tegelikult toimus justkui Poolas, aga tegelikult toimus internetis virtuaalsel kujul ja see oli siis ühe kuulsa Poola muusiku järgi nimetatud konkurss Zbigniew seiferti nimeline konkurss siis poolakate poolt tehtud, et kesse seifertali oligi sihuke viiuli, džässi edendaja? Kuue kuuekümnendatel seitsmekümnendatel ja ja see konkurss ongi nagu tehtud tema austamiseks. Et aidata siis maailmas leida veel tema siukseid, noh, et kuna ta oli ise selline väga väljapaistev artist ja edendajad, see konkurss tahab ka maailmas leida neid viiuldajaid ja neid jagad selliste tegelikult, et just sedasorti muusikat ja neid esile tõsta. Te jõudsite seal siis poolfinaali ja võtsite osa küllaltki ebatavalisel moel sellest konkursist, et võib-olla natuke sellest ka jah, et konkurss toimus siis siuksel kovi covidi variandile ekraani tagant ja, ja kõik asjad toimusidki kaamerate ja kaamerate ekraanidega. Ja mõtlen, et mida nagu huvitavat võib olla, huvitav on see, et ma arvan, et kui noh, arvestades seda õpet ja kõike, mis praegu toimub, tegelikult see oli väga mugav, et ma ei tea, kas ma nagu sinna konkursile muidu oleks läinud üldse praegusel ajal lihtsalt arvestades kõiki tegemisel, kuna niisugune variant pakutis selline nagu täiesti selline ideaalne variant. Ja seal oli ka hästi-hästi näha ilmselt ka seda üldistada taset, sest et seal oli päris palju osavõtjaid, kes seal osa võtsid ja, ja võib-olla ka milline see žürii seal oli. Osa võtsid igast igast maailma nurgast tegelasi, et tase oli täiesti super, et selles mõttes. Ma ei oska küll nagu midagi halba, ei ole öelda, et ma pigem olin just nii üllatunud, et nii ägedaid ja erinevad värvidega artiste on ja kuidagi, et nii palju on otsitud siukest oma oma asja just selles, noh, kuna ma ise toimetan igapäevaselt, et ma nagu tean, kui raskelt kätte tuleb. Et lihtsalt see, et nii palju inimesi on, kes ongi nõus minema nii siukest spetsiifilist rada pidi ja ja neid ohverdusi tooma. Aga žüriis siis kuigi žüriid me nagu väga palju ei näinud, siis tegelikult seal olid ikkagi hästi vinged nimed. Ma nüüd vabandan, ma võtan mõne nime ette kohe, et see näiteks sihuke tüüp nagu missal urban jakk, kes siis mailis teisigi palju mänginud ja bassimängija Miroslav vita uus, siis kindlasti hääldan valesti neid nimesid, aga tema oli siis üks veider repordi algatajatest koos siis kõikide nende suurte kaladega, et selles mõttes väga uhke seltskond, mille seas viibida. Aga huvitav kogemus kindlasti ja, ja noh, võib-olla ikkagi oleks muidugi ilmselgelt ka žüriil lihtsam, kui, kui oleksid inimesed samas ruumis ja saaks nagu konkurssi teha, nii nagu vanasti, aga ei tea jah, see oli huvitav kogemus, et edaspidiseks võib-olla mida, nagu mis nippe võtta, nii ise tuleb ikkagi panustada heasse tehnikasse ja läbi mõelda just sellised asjad, et kuidas presenteerida ja muidugi ka see, et kuna aeg oli ikkagi suhteliselt vähe, siis ma otsustasin seekord jääda iseendaks ja kuigi seal tehti ikkagi siukest modernsemat stiili põhiliselt siis mina ikkagi vihuzini õlgelt oma mustlast. Et eks ma proovin kahe aasta pärast uuesti. Kas teil lisaks Titoksile on ka mingeid veel mingeid tegemisi ansambleid? Selles mõttes igast huvitavaid asju satub tee peale ette, aga aga ma usun, et alati peavad olema mõned ankrud laeval, et üks ongi see titaks, kes on nagu, et me oleme seda laiendanud ja vastavalt vajadusele leidnud nagu noh, põhiline ongi see sünergia, mis on tekkinud, et me tahame seda hoida, et kui on juba noh, et kui juhtub selliseid momente, et lihtsalt kõik koos lõpetavat loo täpselt samal ajal ära ja keegi enam midagi kokku leppinud, et siis sa tead, et midagi vahvat toimumas õhus, aga võib-olla üks selline ansambel veel, kellega suvel ikkagi mängin, siis kui esinemisi on siis sihuke üldtantsumuusikat viljelev ansambel Kentukid? Et see on niisugune lihtsalt vahva seltskond ja mõnusad tüübid ja võib öelda ikkagi tegelikult minu sihuke esimene bändi bändikogemus. Ja aitäh, Kristjan Rudonovski ja soovin teile ilusat töist suve ikkagi ja kõike kaunist aitäh.