Ma vist pean sissejuhatuseks ütlema, et ma olen natukene kardan seda intervjuud just sellepärast, et ka teatri puhul, mis on olnud ju minu elukutse põhiliselt ma olen alati hädas sellega, et kui hakkad kedagi intervjueerima siis tekib alati see probleem, et noh, nagu mõnikord nalja pärast öeldakse, et ma räägin nüüd endast selle ja selle inimese puhul. Ja niimoodi tuleb välja paratamatult, sest me ju mäletad ütleme alati läbi endada läbi enda seoste läbi enda mõtete, aga see on kuidagi nagu piinlik, mul on alati selle pärast häbi olnud, aga teistmoodi ka ei oska. Nii et seda peab arvestama. Ja ma laena narrati, kui ma leian mõne oma mõtte, mille keegi teine on paremini sõnastanud, siis ma kohe võtan üle iga kord ei mäletagi, kelle käest ma selle varasta, aga minu meelest on üks väga arukas särk ütlemine, see on kusagilt pärit, et noh, vist mingist kas idamaade või sealtkandist ja see on väga lihtne sõrm näitab kuud, aga rumal vaatab sõrme. Ja ma vist selle varastasin Paul-Eeriku käest, kes seda omakorda siis kuskil leidis, kasutas, sest see on väga, mina olen ju antud juhul olen ma see sõrm ja sellepärast ma pean paluma, et ma püüan siiski millelegi osutada, mis on tähtsam ja ise jääda noh, võimaluse piirides tahaplaanile, kuigi seal niikuinii ülimalt isiklik, kõik, mida, Kui ma ütlen selle kuupäeva, 30. september 1949 Estonia kontserdisaali vasakpoolne rõdu, siis mis teil meelde tuleb? No see on mul niikuinii meeles, seda ma ei saa kuidagimoodi ära unusta, sest ja need inimesed, kes meid videoga tutvustasid, nad kirjutasid selle hiljem ka meie külalisraamatusse. Ja seda ma mäletan väga hästi. Aga see oli üks täielikult asjalik tutvustus. Veljo oli hakanud natukene ise ka juba mõningaid laule kirjutama ja seadma seal oma kooli, mina õppisin sel ajal seitsmendas keskkoolis, nagu ta siis oli ja tema õppis reaalis ehk tolleaegses teises keskkoolis. Nendel koolidel olid kogu aeg omavahel seosed muusikaringide, leedulastel, muudel need niikuinii juba mingisugused koolidevahelised koostööd käisid, aga siis veel oli vaja tekste, ma ei tea, praegu vist igaüks teeb oma teksti või leiab ise, aga siis oli ju pidevalt see häda, et ei totsi, kes teeks neile teksti. Ja siis oligi seal tutvumise põhjus oli väga asjalik. Lihtsalt need ühiselt tuttavalt, kes teadsid neid mõlemad näitasid Talle Estonia kontserdisaalis nähtavasti seal rõdul, kus ma istun ja, ja ütlesid, et vaat küsisele tüdruku käest, et tema vist võib mingeid tekste teha ja siis oligi Estonia kontserdisaali rõdu. Mul on silmamälu, kui on midagi olnud olulist, siis ma tavaliselt mäletan seda kohta, kus see oli ja kui vaadata sinna lava poole, siis oli rõdu natukene vasakpoolses ääres ja siis ta lihtsalt tuli ja rääkis minuga emme, midagi, leppisime kokku, kas olin kontserdi vaheajal, ma ei tea. No ühesõnaga, nähtumist, see oli mingi algus, punkt, millest me seekord eriti kumbki endale aru ei andnud ja mingid tekstid ma püüdsin talle teha. Õnneks taipasin väga, minu tekstis on halvad ja edaspidi terve elu olen ma otsinud teisi tekste, paremaid tekste kokku pannud mingitest ikka päris luuletajate tekstidest, rääkimata rahvaluuleteksti, sest et see on nagu minu mees, mu õige ülesanne, olen ma hiljem ka mõned niisugused laulud teinud, kas veel lorilaulu laadis, aga no üldiselt pole mõtet oma tekste teha. Kaks aastat hiljem, aastal 1951 läksite te juba kahekesi Moskvasse, mis siis vahepeal juhtus? Vahepeal juhtus hirmus palju ja tegelikult see teebki praegu asja selles mõttes raskeks, et isegi väga lihtsate asjade seletamine nõuab selle ajaloolise tausta tundmist ja selle lahtiseletamine võtab hirmsasti aega. Ja Ma ikka naeran, et eestlased alati millegipärast juhtuvad sündima valel ajal ja mees sündisid ka selles mõttes valel ajal. Kuigi ma ei tea, teistel põlvkond kõige uuematel praegu võib-olla natuke kergemalt. Sest lõpuks meie mõlema vanemad ja vanavanemad elasid üle kaks sõda, esimese maailmasõja ja teise meil siiski piisas ühest sõjast ainult teisest maailmasõjast, mille me üle elasime, ainult et sinna tuli siis juurde veel kõik see segadus, mis oli ühiskondliku korra vaheldumisega ja kiire vaheldumisega ja kõiki sele. Et ma lihtsalt on sunnitud seda ütlema, et see Moskvasse minek selle algimpulss tuli tegelikult sealt sellepärast, et Heljo oli õppinud orelit ja ta olekski tahtnud oreliklassi esialgu vähemalt edasi jääda, mis ta hiljem oleks teinud, eks siis oleks selgunud, aga oreliklass pandi kinni ja peale selle jäi ta siis ka kohe umbes samal ajal seal veel enne kui tuttavaks saime, kuskil 48. aastal jäi haigeks, tal oli kopsuhaigus ja sellest arenes tuberkuloos. See tegi tal selle elamisega raskeks, tal jäi keskkoolis isegi üks klass vahele, sellepärast teda raviti, sai ikka aeg-ajalt käis kusagil haiglas ravil ja siis kui võimalik, siis sõitis jälle koju maale, kus siis emal veel oli seal lehm ja piim, kasutatavus emas, püüdis ta turgutada. Nii et niimoodi see algas ja miks sellest tuli Moskva sellepärast et tema ei saanud jätkata seda, mis ta tegelikult tahab. Ja siis, kui ta proovis seal valiste juures koorijuhtimist, järgmisena siis alistatud, ütlesin talle ka, et ikkagi valige teine elukutse. Ja noh, see nagu ta pani lõpuks raamatu pealkirjaks, et jonni pärast heliloojaks nii olidki. See oli see tema pool ja minu pool oli ka selline, et ma olin jõudnud eesti aja viimases lõpus veel natuke aega pida. Niisugust vabatantsu tähendab Kerdnega seal Laapani õpilase juures, kes meil siin pida jõudsin, see hakkas mulle meeldima. Ma olin sihuke tantsuhull ja mind selle pärast sinna pandi. Isegi ilma mõtlemata, kas ma pean tantsijaks saama. Jah, aga siis õppesse aeg ära. Pida sõda tuli vahele, riigikorra muutus, niikuinii tuli vahele ja siis peale seda, kui kõik need sõjad ja asjad läbi sai, siis oli veel, tekkis üks võimalus, aga see oli juba klassikaline ballett, Anna ekston tegi Estonia rahvas oli nii väheseks jäänud ja tantsijaid oli vähe. Tekki Estonia stuudio seal ma sain ühe aasta õppida ja sellest kasvas välja balletikool ja seal peetima naeran isegi mind kaua, tervelt neli aastat. Kooliharidus oli tookord üheksa aastat, aga ikkagi oli selge, ma ise teadsin ka, aga lihtsalt muud võimalust ei olnud enam jäänud, kui see klassika jää, et minust klassikalist tantsijat ei tule, aga siis taheti mind edasi tahtma. Siiski lõpetaksin, läheksin edasi, siis ise ka õpetajaks külma siis tulid need 40.-te 50.-te vahetusse, kõige hullem aeg Stalini viimased aastad, kus millegipärast võeti maha kanna ekston, kes oli küll korraliku niisugused õige parteilise taustaga, aga ta võeti maha ja see oli tema otsus minna edasi õppima saata ja noh, sellest ei tulnud midagi välja, jäi sinnapaika. Ja siis hakkasin otsima mingeid muid võimalusi. Teater ja tants olid need asjad, mis mind huvitasid, muidu oleks tartu vööliginud kindlast siis mul oli väga hea tunnistus. Aga Tartus ei olnud neid alasid, nii et Tartu ma ei saanud sellepärast minna. Ja siis ma kuulsin oma lellepoja Vello Rummo käest, kes õppis selle Moskva eesti stuudios. Et vot seal on üks niisugune ala, kus on koos kõigi nende kunstialade, ajalooliselt teatriajalugu ja kriitika ja no siis oli selge, et ma lähen Moskvasse, mul muud valikut enam ei olnud ja see huvitas mind. Vene keel oli väga vilets, Mil sel ajal peaaegu polnudki nii minul kui välja ja siis ma otsustasin minna Moskvasse, aga meile otsustas, et tema tuleb ka selleks ajaks me siis juba olime nii lähedased, et leidsime, et kui Moskvasse, siis tuleb, abielludes mina näiteks leidsin nii vara. Ei tahaks, ei tohikski abielluda, enne peab vaatamisest asjast tule. Aga siis selgus, et kui hakata Moskvasse minema, siis ametlikult kuidagi olema, muidu läheb meil elu seal väga keeruliseks. Ja nii jäigi siis neljaratta aitasid siis liide auster, kes oli see kunagi Moskvas õppinud ja kõige rohkem aitas muidugi Bruno lukk seal ja veel Edgar Arro niikuinii ja nelja hiljem kirjutanud ja ütelnud, et, et see, mis teistel oli väga kahjulik, kõik need parteiliselt otsused, mis seal Šostakovitši, Prokofjevi väga rängalt tabasid ja kõik need, et tänu sellele, et millegipärast leiti rahvalooming on midagi head, et see võib olla ja Arro talle just siis soovitas, ta oli ikka mingis noortesektsioonis paralleelselt Arro juures ja kui ise teha ei oska rahvalõunast ja nii soovitustele, kuhu Dima minna. Ja vot sealt kuskilt hakkas see kõik peale ja selgus, et ka Moskvas sobis väga hästi, kõike tagant taipasime, siis me ei taibanud midagi, läksime lihtsalt Brow sinna ja vaatasime, kuidas siis saame. Ja tagantjärele taipasime, et ilmselt me läksime õigel ajal ja eriti Veljo muidugi siit ära, sest see oli see kõige hullem aeg, kui kohe tulise. Tei. Pleenum, kus kõike hakati kodanlike natsionalistide eks tegema ja välja saatma ja igasugune niisuguseid asju korraga ja noveljal juba oli natukese oht temasse suhtuma püüti küll ka siin väga hästi, aga juba ikka küsiti pärast ütelnud, et küsiti, et noh, et kas inglid ikka lendavad seal ka oreli kohal ja niimoodi ja ma ei usu, et ta oskas nii mõelda läbimõeldult, aga pärast osutada tundus, et see oli kasulik talle kahes mõttes. Loomingu mõttes ta sattus seal väga heade pedagoogide juurde ka seda, et nii tema kui minu professorid, kes olid täiesti mõlemad väga kõrge tasemega, need kaovad, et ka nemad olid just olnud põlu all. Neid oli ka siit ja sealt lahti lastud, aga lubatud millegipärast õpetada, nii et tema, professor, sepa linn, kes oli, see väga huvitav ei loe ja kõik ja nad kõik toetasid seda rahvuslikku alget, sest noh, esiteks seda peeti heaks ka poliitiliselt, mitte ohtlikuks. Ja nii see läks sealt. Kas ja see mõjus hästi ka Veljo tervisele, sest tal oli ikka tulnud juba päris tuberkuloos. Ja nähtavasti Moskva kliima oli sel ajal vähem niiske kui siin Tallinnas. Igatahes, seal ta paranes sellest tuberkuloosi välja, sel ajal õiget ravi oli väga vähe. Et see kõik algas niimoodi. Moskvas tekkisid oma raskused sellega, kus elada, sest me olime eraldi eri ühiselamutes eri koolides ja hulk aega me lihtsalt otsis mingit kohakest. Raha meil ju ka eriti midagi polnud. Aga noh, sellega sai kuidagi toime. Kui eesti stuudio ära läks, Moskvas nad läksid 53. aastal lõpetas. Eksid ära. Tallinna siis Felix Moor, kes oli eestistuudioga eesti keele pärast kaasas kogu aeg, Felix Moor pärandas oma pisikese pimeda ilma välisvalguseta toa meile kesklinnas, nii et sealt oli siis nii Titises, minu instituuti kui konservatooriumisse minna suhteliselt lihtne ega jalaks. Kui palju see konservatooriumi seltskond ja need teatriõpilased, kas eesti stuudiokiti, sest kui palju on need ringkonnad omavahel läbi käisid? Ma arvan, see sõltus isiklikest tutvustest seostest, aga Veljo lihtsalt sattus no võib-olla ka minu tõttu ta sattus lihtsalt ka eesti stuudiot vaatama ja nende inimestega tuttavaks saama ja seaduspärasuse joon koosneb juhuslik, kui see punktidest, et see täpselt nii oligi, et kõik see, mis meiega toimus ja kuidas me sattusime nii-öelda selle raja peale nii isiklikus elus kui ka oma loomingus. See oligi mingid väga suured juhuslikud punktid, millele ma püüdsin viidata siin natukene ja nähtavasti oli see mingis mõttes seaduspärane, see niimoodi läks vähemalt Veljo suhtes kindlasti. Aga kui palju te omavahelistes vestlustes mõtestasite seda teatri- ja muusikamaailmavahelisi seoseid? Tähendab, vot siit jääb nüüd niisugune mulje, et me kangesti omavahel arutasime neid asju, midagi me ei aruta, Jon käega selleks, et veel midagi abstraktselt arutada vaid see lihtsalt kujunes nagu kõik, ma ütlesin. Ma sellepärast natukene häbenen rääkida, et tegelikult kõik need meie elud on niivõrd põimunud ja me olime nii kaua koos. Pooleli jäi 66. abieluaastani tänapäeval, mis mõjub natuke hullumeelsena, aga no selle pika aja jooksul jõudsid asjad igatpidi minna ja seda peab lihtsalt arvestama. Aga neid üleval missi ja otseseid nagu ei olnud, me vist ei arutlenud, vaid me lihtsalt elasime neis ja muusika seoste sööli paratamatu. Ja siin üldse Eesti stuudio selles mõttes viib hästi, et üks esimene niisugune muusika, mille ta teatri jaoks teki oligi Eesti stuudio üks diplomilavastus, omashe näidend, harva pulm, mille järgi teatavasti ooper olemas, aga tema tegi just neid endile selle muusik, mida nemad mängisid ja seal seda tegin, muusika muidugi mingit erilist teadmist kõige selle kohta tal arvatavasti ei ole. Minu meelest ta kasutas mingit Manuel defalia muusikat kätt ja noh, nii nagu vaja oli lavastuses nii nagu taheti, seda ta tegi ja ju siis kõlbas siis ta Vene teatri veel ühe asja, mis mulle lihtsalt tagantjärele on hirmus huvitav, sest see on üks klassikaline autor, kes tegelikult Eesti laval ei ole millegipärast üldse tehtud. Prantslane Korney, selline tüüpiline klassitsism, tema näidend, siid, mille teema on muide ka seotust Hispaaniaga, ma ei tea, kuidas klappis. Ma ei mäleta seda muusikat, ise ei mäletanud ja miks see üldse tema käest tellida. Magati ja, aga no see oli ka üks esimesi asju, mis ta teatri jaoks tegi, aga siis läks juba asi väga konkreetseks, kui Vanemuine avastas, et tal on vaja noori autoreid kuidagimoodi haarata ja hakkas tellima, see on juba kuuekümnendad aastad, kõigepealt muusika, tekkide, mõnele näidendile, näidendi muusika Epp Kaidu lavastas seal ühte kaasaegset lavastust, ookean, midagi on sellest muusikast alles, Nad otsisid hulk aega, seda partituuri ei leidnud ja ka mingi süü. Ta on sellest tehtud. Ma tean, et kui tuli siia Tubin, oli just sel ajal nad seda mängiti ja, ja siis ta kangesti häbenes Tubina ees, et ta niisugust muusikat on teinud. Ma ei tea, miks tõst lävend. Peamine muidugi, et siis ta sattus selle soone peale hiljuti, et kaudu sild telliste käest toodud Peri luigelend, kahju küll, et tal tegelikult ooper, see jäigi ainukeseks, see oli niisugune kammerooper ja ird ise oli selle idee. Tult, teadsin patriarh sobivad niisugused loodusega seotud asjad ja see oli Osvald Toominga Jaan Toominga isa romaan, mille järgi see oli tehtud ja hulk aega võitles vetemaaga, kes pidi tegema talle libreto, aga kadus kogu aeg kuskile ära, kuni ta lõpuks vetema luku taha selle libreto ära lõpetaks, sest tema oli kogu aeg kuskil mujal. Aga no kirjuta ju tegelikult seal mõtte autoris käivis Kemaga müru veel mitte midagi nii hirmus erilist, aga see lavastus oli päris armas, lihtsalt kahte osa oli vaja, saaks täis teatriõhtu, siis see luigelend läks siis esialgu koos meeste lauludega pärast meeste laulud läksid koos naiste lauludega ja no igasugu muid neid kombinatsioone tekkis, siis teati seisukohal. Nii et vot see oli puhas teater juba mina olin seal kõrval mõnikord aidates mingeid tekste seada, aga alati on mind selleks ka vaja. Aga lihtsalt noh, ma teadsin, kuidas see asi kujuneb. Ja eraldi ma ei hakka praegu rääkima eesti ballaadi, sest. 1980, sest seal ma olin juba nagu kaasautor, kõigi nende varasemate puhul ma rohkem ikkagi nagu kaasaelaja nõuandja, kui vaja oli. Ja muidugi üks teatriseos on veel, mis nüüd otseselt käis küll minu kaudu vast need seosed meie lavakooliga. Sellepärast et siis, kui Veljo hakkas niimoodi otseselt juba rahvalaulu propageerima, mitte ainult see, et ta ise kasutas oma loomingus rahvalaulu, vaid ta leidis laulu tuleb laiemalt propageerida siis ta oli esialgu üsna hädas, sest klassikalise kooliga lauljad, et ka koorilauljad, neil oli väga raske saada kätte seda laulmise laadi, mida tema taotles ja siis ma sooviksin tallelt proovi üliõpilastega, sest nemad on niisugused vabamad ja neil ei ole mingit kindlat. Neile õpetati ka muidugi laulutunnid ja kõik olid aga et nad ei ole nii mingite reeglitega seotud ja, ja sealt see kuidagi hakkaske algselt pealegi seal küll Peeter Tooma, küll siis Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep ja seal, noh, ma ei hakka neid kõiki üles lugema, hakka väga paljud, kes laulsid tüdrukutest kõige rohkem vaste. Alguses laulsid Katrin Kumpan ja Liis Bender, keda ta pani isegi noh, niimoodi kahekesi laulma neid vanu laule ja saada, kes ise klaveril, nii et see oli kuidagi nagu lihtsam, sealt ta sai otsa peale. Aga noh, need seosed lavakooliga kestavad siiamaani, sellepärast et nüüd on seal Riina Roose, kes väga propageerib ja neid asju ja kes igale kursusele, igale lennule, õpetab rahvalaulu ja õpetab meile laule ja kõike seda. Rääkimata Anne Türnpu, kes on sellest koolist pärit, Eva Klemets, sest nende lavastustest seal koos ugrimugri värk koos Vox Populi koorigamise nad teevad, nii et vot niimoodi need teatri- ja muusikaseosed tulid, iseenesest ei oska mina neid teoretiseerides kuidagimoodi, lihtsalt isenesest nad tulise kasvasid. Aga kui mõelda nendele protsessidele, te olete näinud väga lähedalt, kuidas töötab, eks, helilooja te olete väga lähedalt näinud, kuidas tehakse teatrilavastusi. Kas on mingisugune põhimõtteline vahe, kuidas töötavad teatriinimesed ja kuidas töötavad muusikainimesed. Kui ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, siis need on väga erinevad asjad. Veljo ei tahtnud eriti, et keegi pealt kuulab, kui tema parajasti katsetab, midagi teeb, sellepärast on otsinud ka palju. Kuni meil ei olnud oma maakodu sealsamas Kuusalu kihelkonnas peab nüüdis ütlema, sest Jõelähtme võttis selle üle. Siiamaani küll veljo võitles selle eest, et ta jääks endiselt Kuusalu alla, kui nüüd uued ajad tulid, aga see oli tal ka üks suur pettumus ei õnnestunud. Seal tekkis tal niisugune koht, kus ta sai tõesti töötada, nii nagu ta tahtis oma, et ja mina nähtust siiski ei seganud, sellepärast et oli üks aegs, meil üksainuke niisugune tuba oli, minu laud oli ühes nurgas ja tema klaveri teises nurgas. Nõukogude ajal ei lubatud sul midagi ehitada ja siis lubati lõpus saun ehitada, õõnestus tõestada, et seal oli varem ka saun olnud. Ja siis see, kus me algselt töötasin, oli selle sauna riietusruum, siis püüdsime teha saunu nagu tikutoos ja köök oli nagu tikutoos, aga et siis ruum oleks natuke suurem, mis riietusruumi seal sai ehitatud. Nüüd, kui tähistati 2018 Eesti 100, eks sirp tegi ühe niisuguse numbrid, kus kõigi alade esindajatelt küsiti siis midagi selle ala kohta selle juubeliga seoses. Ja jälle see on mul üks niisugune põhimõtet, et ma ütlesin, ma eraldi kirjutama või isegi intervjuud niimoodi tänases päevas selles päevas ei hakkaks andma. Aga vot see uue Eesti aja algus, et ma võtaksin lihtsalt sel ajal ma kirjutasin kaunis palju veel ja et ma võtaks oma vanad tekstid ja nende alusel, sest ma alati usaldan rohkem seda niikuinii me oleme liiga subjektiivsed ja kõik muu, mis sinna juurde käib, aga mälestused muutuvad niikuinii ja õigem on see, mis on tekkinud siis samas ajas selle ajaga paralleelselt, sellepärast ma kasutasin omaenda tsitaate või tähendab mingeid katkendeid oma selleaegsetes asjades. Üks hetk, ma näitan seda lehter lihtsalt korra. Kui ma nüüd vaatan seda ajale Te järjest minu intervjuu aastat, mis ajasid ärevusse, et ühtelugu tulevad siis kuna me liikusime ka siis ikka veel väljuga koos, kuigi mõlemad juba üsna vanad igasuguväljaga seotud asjad, kaasa arvatud seal tema infarkt ja kõik muu, mis sel ajal just toimus. Nii et see on ju talletamine, aga niimoodi kuidagi kaude või lihtsalt sellepärast, et asjad olid koos. Aga seal olid mõned väga toredad sõidud, kus ta just hakkas näiteks, äkki võttis kätte ja otsustas, et kuigi olime, kuulusime veel Nõukogude Liidu alla, eks ole, ma räägin seal 87.-st aastast aga tekkis võimalustel sõit Viini, seal oli suur kongress rahvusvaheline ja tavaliselt sihukeste organisatsioonilisi asju eriti ei tee, aga ta on paaril korral teinud. Tal oligi see komandeeringu, oli Moskva heliloojate liidust muide, aga siis tal tekkis võimalus ja ta võttis pähe, et peab saama, et Eesti kooriühing võetaks vastu rahvusvahelisse ori, moosi ka föderatsiooni ja ta ajas selle asja ära, kuigi ta oli moskva komandeeringu, aga see oli väljaspool Moskvat. Eesti eralised, emme, olime sel ajal veel täiesti ametlikult liiduvabariik ja meid võeti vastu sinna minu mees, tema puhul oli see väga imekspandav, et mõnikord kõiki selliseid asju kui tal väga kihvad või leidis, et nüüd keegi peab seda tegema. Ja mina muidugi siis ajasin sama asja, aga mul natuke teistmoodi see, et meie seal seati uurijad, kriitikud võetaks rahvusvahelisse vastu, aga noh, need asjad olid võib-olla lihtsamalt natukene ajada. Ja vot sellistest asjadest ma siiski leidsin, mis on temaga seotud. Olime Helsingis sel ajal, kui algas juba see putš ja igasugust muud asjad ja, ja tegelikult sai seal infarkt, tiime tegelesime siis sellega, et ta tahtis kirjutada ühte pärit aga see jäi tal pooleli ja ta sai seal infarkti, kusjuures me ei teadnud selle ei taibanud päris infar, et see ei olnud vist kõige hullem variant. Nii et me tulime ära, nii et tal tegelikult oli juba infarkt laevas ja siis ta pärast veel keeldus tellimas taksot, et minna arsti juurde, kuigi ma teda ajasin, ta läks oma autoga veel arsti juurde, pärast Brumat, niisugused kenad naljad, aga see kõik kuidagi jäädvustada üldse ongi. On see nüüd loomeprotsessi, jäädvustus või mis ta on, aga see on jälle paratamatus, lihtsalt käis elu juurde. Kerge või raske, ma ei tea, sel hetkel ma ei mõtelnud selle peale, kui sageli mõtlesime üsna ühtemoodi ja kui ka omavahel tülli läksime, siis ma ei mäleta nüüd midagi nihukest hullu oleks olnud. Aga et kas on midagi, mis saab Veljo Tormise suhtlemises teiste oma valdkonna inimestega takistuseks? Vot see on mõnes mõttes üks niisugune oluline küsimus. Takistuseks võib muidugi alati saada iseloom ja, ja ta oli ajuti väga purske siin, nii, aga seda on ju kõigil, tekivad mingid niuksed, plahvatused, see midagi erilist oleks olnud lihtsalt see vana ütlemine, et meie voorused on meie puuduste jätk või vastupidi, et võib-olla need käivad natukene koos, et nakkud, taju, sajuta, et ta ei kuuluks nagu päris õieti teiste muusikute hulka oma arusaamade ja eelistustega ahhaa, tal on endal paar niisugust ütlemist eraldi teema on ju veel arusaamine rahvuslik kusest ja minu meelest ta ütleb selle lühidalt ja hästi välja ja lõpuks käib terve tema loomingu kohta, et ta nagu eraldi selle peale võib-olla selles mõttes ei mõtelnud, et ma nüüd tahan rahvuslik olla vaid ütled rahvuslikus, onju Te ja lähenemisviis, see muusikaline emakeel, mis pole ei trumme, katsitaadid kusagilt lauludest või rahvalauluteemade arendus, et see on lihtsalt lähenemise mõtlemisviise. Nii see ongi tegelikult. Aga sellega seoses ta ütles, see oli juba 2004. aastal vist intervjuus Priit kuusele või et ma tunnengi ennast juba Eesti praeguses olukorras 2004 kultuuris üle arusena. Kõik taovad niigi ainult trummi, tähendab, see oli küll, tal oli mingi tõesti depressioon sellega seoses ja aeg oli muutunud. Mitte tema võib-olla ei olnud küllaldaselt siis tutvunud või ei tahtnudki küllalt muutuda, et kui varem see trots ja vastuhakk, mis ta nagu väga paljus osas tema loomingus sellest otseselt poliitilise maiguga loomingus kandis, et kui see leidis suurt vastukaja, ükskõik siis, kas nii, et avalikult ei julgetud rääkida. Aga siis nagu ei oleks enam vaja uues olukorras Kädavat, ta tundis niimoodi? Jah, seda ta on ka jälle, ma eelistan rääkida tema sõnadega, kui ma vähegi leiame mõne tema vastavalt tsitaadi. Esiteks, ta on alati ütelnud, korduvalt ütelnud, et ma ei, musi, see, see, mida mina teen, ei ole musitseerimine, millega enamus muusikuid ju tegeleb, et ta tegeleb lihtsalt sõna sisu, sõnumi edasiandmisega oma muusika kaudu. Alguses oli sõna see üks niisugune mõttendada, alati rõhutas, mis oli ka kontserdi pealkiri lõpuks. Ja sellega seoses ta ütles, et tegeledes selle materjaliga ta mõtles rahvalaulu, kõike, mis ta oli teinud, ei olemas seega eeskätt muusikani vaid tont teab kes. Ega mul erilisi mõttekaaslasi oma tsunftis polegi, rohkem on neid, kas kirjanike, folkloristide, teatritegijate või koorijuhtide seas, olen nagu mingi usutaganeja või partisan ja niimoodi kirjutas Rubin alles 1975. aastal mingis seoses need kirjad on publitseeritud. Et saad mingi niisugune okas tal sees õli, kuigi ta sai väga hästi läbi nendega, kellega koos ta töötas enamasti ja samuti siin, nii kaua, kui see heliloojate ma ikka tõesti oli heliloojate maja, nüüd lobeedi loojaid, eriti isegi nende sugulasi kuigivõrd jäänud, aga sisu elati nagu väga ühist elu. Siin kõik, suhtlesime omavahel ja vahetasime muljeid ja see oli nagu endast mõistet passi. Nii et ma ei oska öelda, aga mingisugune depressioon seoses sellega, et kõigepealt ta tundis oma loomingust võimet, et nagu ahenemist ja teiseks ka seda, et sa ei ole vaja. Et see aeg, kus teda oli vaja, siukse ärritaja, vastuhakkaja. See aeg sai läbi. Mida te peate Veljo Tormise loomingu puhul kõige väärtuslikumaks? No raske öelda, aga ilmselt siiski kogu tema tööd ja seda regilaulu propageerimist. Sellega seostuvad väga paljud tema teosed, kõikidel on ka teistlaadi teoseid täiesti olemas, et nähtavasti see ikkagi on vist vähemalt praeguses olukorras tundub, et see on vast kõige vajalikum asi. Sellega on nüüd laiemalt hakatud tegelema üldse ühiskonnas ja see noh, kuidas keegi seda mõistab. Ma just raadiost kuulsin uuesti ühte tema ütlemist, tsitaati, kus ta just räägib. Kui keegi tahab seda vana rahvalaulu hakkad nagu kuidagi muutma või ümber tegema, siis kõigepealt peab ta seda hästi tundma. See oli asi, mis oli tal natukene valuline, alguses, kui ta hakkas kuulma neid noorte natuke liiga ägedaid, võib olla. Juhtumisi oli hiphop muusikaga seostuvaid lähenemisi. Tal läks aega, ta ei tahtnud seda hästi omaks võtta. Aga muidugi sai ta aru, et kui üks asi on elus, siis peab ta muutuma ja peab arenema. Ja lõpuks ikkagi jõudis selle õige järelduseni, et jah, et see on täiesti võimalik ja loomulikult see ei käi. Aga selleks peab enne, kui midagi muutma hakata. See käib minu meelest igasuguse kultuuripärandi kohta. Sa pead seda hästi tundma. Ja kes tunneb, kes ei tunne ja mõnel noortest Tegi oli see sisemine taju, olemas on asi, mida ei saa õieti kirjeldada, see on, kas tajud seda ehtsust või ei taju ja sel juhul tõesti on võimalik seda kuidagi edasi arendada ja see on nagu eraldi probleem. Aga minu jaoks oli muidugi huvid, tähendab see, et tegelikult olin ma juures jälle, kui ta jõudis selle rahvalaulu selle vana regilaulu juurde tõeliselt. Et see oli nagu regilaulu omamoodi avastamine ja siis, kui ta hakkas seda propageerima, seda regilaulu, siis alles tuli see välja, aga need esimesed momendid olid ikka väga üllatavad, sest et. Ma olen ikka toonud näiteks oli üks mingi vist oli koorijuhtide mingi koosoleku jäsikus, ta jälle tegi seda laulu ja püüdis panna inimesi laulma. Ja õnnestuski. Ja siis ta nagu seletas ära selle, et meil on kogu aeg olnud nagu muuseumis ka eririiulil laulusõnad ja laulustel muusika. Ja et nad seni meie elus nad ei oleku, kui käinud. See käib just selle vana rahvalaulu kohta. Ja tegelikult see oligi nii ja siis siis hakkasid kõik mõtlema, et jumal hoidku, et nii oli. Sest veel, meie ajal saab minu põlvkonna ajal ju rahvalaulu nii palju, kui teda koolis õpetati, deta loe eriti siis näitlejad ja näed deklameeris rahvalaulu. Ants Lauter võimsalt pidulikult deklameeris, küll kalevipoega, küll mingit rahvalaulu Panso väga suure paatosega võis deklameerida ja see oli loomulik, kes see algas koolist, see oli asi, mida kooli õpetajad ei teadnud ja ei mõistnud. Ilmselt oli see ka üks põhjus selle taga, seal oli alguses väga raske leida lauljaid, kes tahaksid seda laulda, noh siis on juba teised asjad muidugi, muusikalised tema pista tuli isegi mingeid kaebekirju seal, et ta rikub inimeste hääled ära, pannes neid niimoodi imelikult laulma, selles võib isegi natuke oma tõde olla. Et äkki panna kuidagi teistmoodi laulma, et sarnaneks sellega, kuidas rahvalaulikud laulsid. Aga noh, see on nüüd eraldi probleem, aga sealsamas, kui ta korra selle ükskord ära seletas, koorijuht ja minu arust see Kernaseks ja kes seal kõik olid, siis tekkis niisugune täiesti ootamatu küsimus. Aga miks meie sellest midagi ei teadnud, sest no tõesti koolis ja igal pool olid need asjad kuidagi nagu eraldi. Jumal tänatud või õigemini Hurt ja kõik tema järgijad tänatud, et see kõik oli olemas, väga palju oli alles ja väga palju oli talletatud. Kuidagi nad tõesti olid eraldi, ma mäletan isegi ühe raamatu pealkiri oli rahvalaule viisidega. See täiesti ametlik pealkiri, eks ole, kooliõpetusest muidugi algab aga õpetajast pitseriga kuskiltki saama selle teadmise, et rahvalaule loetakse, deklareeritakse natuke midagi, minu meelest püüdis hakata tegema võib-olla põldroos enne sõda, aga ma ei ole päris kindel, sest seda ma ei ole ju ise kuulnud, ma olen näinud neid juhtusse. Aga kellele mitu korda on Veljo vihjanud ja isegi talle midagi vist pühendanud, kui ma ei eksi, on Jaan Tooming. Sest Tooming tõestas oma lavastustega ära, et see on elav laul, tähendab, et ta tekib kohapeal jääd. Ta on elav laul ja täitsa endastmõistetavalt tan laul, seda ei olnud ka laval nii väga palju veel olnud enne. Nii et see oli üks niisugune imelik tegelikult jah, seal regilaulu avastamine ja no sealt siis hakkas propageerimine peale ja. Ta käis ringi ja oli eeslaulja, kuigi ta hiljem enam ei tahtnud, ütles, et teised laulavad, et ma ei taha enam ja näiteks Lauri õunapuud, kellega üldse tal klappis koostöö seal metsa tellija ja sellel seltskonnal tekkis väga hästi. Ja siis praegu ei ole see enam probleem, võib vaielda, kas nüüd veel ehtne rahvalaul, mida tehakse, on see juba liiga äratöödelt ja kõigi nende asjade üle, aga see, et üldiselt on teada, et rahvalaulu lauldakse tänuga Viljandi kultuurikoolile akadeemias, et see on praegu nagu endastmõistetav, aga Me ei olnudki enam nii esimeses nooruses, kui üldse tekkis probleem. Et mis see siis nüüd on, et ongi lahustav. Peabki laulu ja see oli tõesti omamoodi avastusi ja siit lähtub ka midagi muud, lähtub käse rahvalaulu kui lauldava laulu avastamine, ma ei mõtle uuemat rahvalaulu, neid niisuguseid lorilaule, mis asju on ju alati lauldud laulda, eks see siiamaani. Ja muidugi, mis tal oli, tähtis, just voolavus, et see on katkematu, see on juba mingi niuke üldisem mõiste või tähendus, võib-olla see laul nagu voolab läbi aja ja seostub ja seostab selle rahva omavahel. See oli 70.-te algus. Kui kõigepealt Kaplinski kirjutas midagi, siis tuli väljuse rahvalaul ja meie, see artikkel, kui ma millestki räägin temaga seoses, kus mina midagi kaasa tekkinud, siis ainult seda, mida ta ise on ka rääkinud. Sest tagantjärele ütleb niisugune mulje, et ma võtan endale mingi rolli. Aga näiteks seda, et see rahvalaul ja meie, mida korduvalt isegi välja antud, selle kirjutasin mina üles. Sest noh, tema leidis, et see on minu töö ja talle see kirjutamine eriti ei sobinud. Kui Kaplinski artikkel oli ilmunud, sai aru küll, et on vaja reageerida, et on vaja kuidagi avalikult. Aga täika lükkas, ta ei hakanud ise kirjutama, tema siis lõpuks Väindavad sinna tuppa sinna laua äärde istuma. Ütlesin ta rääkinud, et ma kirjutan üles ja siis ma kirjutasin telk üles ja siis kuidagi tegin sellest artikli panime hingede omamata ikka juurde ja ja seda on ta hiljem õnneks ütelnud avalikult välja, nii intervjuudes kui ka seal raamat. Kuidas seda tormise sõnumit sõnastada ja kas me oleme seda mõistnud? Sõnastama ma ei hakkaks, aga see on ikkagi ilmselt siis kultuuri ja, ja looduse seos omavahel. Hea, kui keegi intervjueerijatest märkis, et tal on palju teoseid, mis seos tulevad mingi ajavormiga, et enamasti sisaldavad seal ringi ja naasmist algpunkti läbi kalendri läbi aastaaegade ja mis on väga tähtis minu meelest selle sõnumi puhul, et tuleb leida korraks võimalus tõusta natukene kõrgemale, muidu neid ringe ei näe. Kui sa ise oled ringis sees ringi tasapinnalt, vaatad siis saine seda tervikut, vot ja ei näe seda kordades. Ja see mõte tuligi kuskilt läbi kellegi teise intervjuu, aga see on väga õige välja, vastas seekord selle peale, et küllap selline on mu sisemine vajadus tahvleid, oma tsükleid, kus ta seal ringi probleem on sees. Et võib-olla olen intuitiivselt tunnet tanud, kuidas ring on täiuslik. Aga kui ring täis on, siis on nii, et kas nüüd sai seal ring täis, ju ta siis võib-olla mõnes mõttes ehk sai. Aga ring on ju asi, mis eile kordub ja see, et see elu ringkäik peab jätkuma, selle katsusime sisse panna ballaatidesse. Ja see on ikka väga mitmes tema teoses sees. Õieti need asjad, mida ei tahagi, võib-olla suurte sõnadega tingimata. Ta peegeldab seda sõnastada, aga mis seal lihtsalt tajutava kõik see, mis inimest ja tema kultuuri seob loodusega see oli väga tähtis. Sest kultuur muidugi on inimlik, Celine, eks ole, aga samal ajal ta on ka osa loodusel kusest ja kui me seda ei oska hoida ja säilitada, Ta ta noh, kõik see, mida on ju palju räägitud, peaks hoidma liigirikkust nii looduses kui kultuuris ja kogu aegme ja meie näeme ja kuuleme, kuidas liigirikkus väheneb. Et see oli üks osa tema sõnumist kohe kindlasti igal juhul inimene lihtsalt on üks osa elu tervik, kust ja me peaksime ennast nii looduses kui kunstis just sellisena tundma. Et me oleme osa millestki, mis on meist suurem. Seda võib nimetada kas või religioossus, eks või pühaduse tajuks, kui tahetakse, või ka lihtsalt humanismiks. Aga peaasi, et sa ei tunne ennast looduse kroonina, vaid oma sageli küll viletsa mõtlemisvõimetud tunned ennast vastutustundliku osana ühest elu tervikust, noh võib-olla ma nüüd liiga pidulikult sõnastanud seda, aga midagi sellist nähtavasti ta ise ei hakanud seda just otse niimoodi sõnastama. Et see võib-olla on olemas tema loomingus ja, ja see on sõnum, mis ei ole päris kadunud ja muidugi siis ka see üsna juba niimoodi eero lõpupoole ütles, et ta on mõtelnud, et milline või kas tal on mingi läbiv motiiv või teema. Ja siis ta äkki ütleb, et see meri ja ütleb, et hiiglaste päranduses on ainult sile meri. See on igatpidi temaga nüüd seotud, kui ta tahtis minna merre pärast surma. Seda me täitsime lihtsalt, ta ei tahtnud mingeid pidulikke ja ametlikke ärasaatmise või kõnepidamisi ja see saigi tehtud seal selles vaates, mis avaneb tema töötoa aknast. Meie maakodus sai siis nii seatud, et sinna ta läks ja see oli väga talle omane, kuigi võib-olla mõni pani pahaks, et miks ta just niimoodi tegi. No selle üle, kas nüüd veljo sõnum, ükskõik kuidas me seda siis püüaks, ka sel aasta on jõudnud tänapäeva ei ole mina muidugi otsustaja ja arvatavasti see selgubki aja jooksul. Aga kui arvestada seda, kui palju siiski praegu on nii rahvalaulu kui üldse seda mingit Te oma või rahvuslike asjade otsimist, kas see nüüd just ainult tema sõnum on või on see lihtsalt inimlik vajadus? Praegu teeb kõik asjad segaseks see, et kõike saab ripsutuse poliitika külge ja jätame selle täiesti kõrvale, sellepärast et Veljo jaoks oli olemuslik see rahvuslik, kus see ei olnud midagi, mida saab ise teha või rahvuslikuks saab hakata või kui on parajasti vaja või kasulik. See lihtsalt oli inimese olemuslik omadus. Ja ma loodan ja mulle tundub, et siiski paljude noorte jaoks on see ka olemas, kuigi nad ei tarvitse seda sõnastada. Tegi kunagi oma niisuguse allfondi Rahvuskultuuri fondi juurde ja määrased sealt antakse stipendiumi ja siis ta ütleski, et ta on hädas. Kuidas sõnastas rahvusliku suunitlusega muusik Kalle või noh, seda ei saa täpselt sõnastada, et midagi sellist ta ikka loodab, et on inimesi, keda see suunitlus kuidagi köidab ja praegu ongi nii, võib-olla sellega on hea lõpetada, mis näitab ka mingisugune järjepidevus ja, ja noorte poolt asjade ülevõtmine olemas. See, et selle stipendiumi nüüd seitsmendal, kui peetakse Veljo sünnipäeva küll mitmel pool korraga just seal kõrveaial, tema sünnitalus, et see stipendium antakse üle ühele noorele heliloojale, kelles Veljo Ta ei uus nagu oma suuna järgi, et kuigi juba täiesti uuel kujul. Aga samal ajal ta oli ka otsene järgi ja sellepärast, et ma kunagi rääkisin, et Veljo et ta hakkas Soomes tegema ühte ooperit, mille aluseks oli Leino näidend, mille nimi on Lalli, see oli jälle juhus. Masin juhustest palju rääkisin, et ma sattusin selle näidendi lavastust, Priit Pedajas, kes selle tekki Ugala teatris tookord 84. aastal oli nimetanud, ma ei tea, kas tema või või teatel nimetas selle mere keskel on mees. Ma sattusin oma tööd lihtsalt seda nägema ja taipasin, et vot see oli just niisugused depressiooni aeg, mitmes mõttes keldri, kõige poliitika ja olukorra ja muude asjade pärast. Et see on tema teema, et seda on talle vaja, et ta pead sellega midagi teha tegema. Ma nüüd püüan öelda, kuidas ta ise sõnastas seda. See, et ma siin pikemalt ei jutusta, lihtsalt, et ta ärritust tahtis elada oma elu metsas, nii, et keegi teda ei segaks ja tema kedagi segaks. Aga piiskop vist tuli teda õigesse usku pöörama ja tema ei soovinud võõrale ideoloogiale alistuda. Ja hiljem, kui ta nüüd oli see lugenud ja kohesele teema omaks võtnud, et see tundus minule nagu täiesti isiklik teema, olin täpselt sama meelt, mina tahan olla ise, elada oma metsas, ei taha, võõrad tuleksid mulle õpetama, kuidas peab elama. Et see oli siis nagu selle võimaliku minu ooperi tegevuse mõte, aga muidugi eriti ka see, et kirves tähendab kirvega lõi, seal oli ta järve jää maha selle Inglismaalt tulnud piiskop Henriku. Et kirves ei ole lahendus. Tähendab, lahendus on, et see on niisugune üldinimlik probleem niikuinii. Lihtne, ja igavene lugu, kus konkreetse süžeega seoses seda nüüd räägin juba mina kõige selle põhjal ajaloolise taustaga sündmusega seoses on ta ikkagi ajaturu, on niisugune üldinimlik seisund, loova inimese seisund, õieti yhe inimese seisund, kes peab kohanema maailmaga, ei suuda ja ei taha, tahab olla üksi, ometi vajab teisi. Ja et sellele probleemile ei ole lahendust. Muidugi ei ole kirves mahalöömine mingi lahendus, et ainukese kirgastuse võib ehk kanda, kui õnnestub, tõsta see probleem niisuguse ülema aegruumi tasandile, vot see, millest oli jutt Nende ringide puhul et selleks, et näha, millised need ringid on ja kuhu nad kulgevad, selleks peaks korraks nagu kõrgemalt kusagilt vaatama. Probleem inimeses eneses, seda ei saa isegi jätta mingi kõrgema jõu otsustada, sest see oleks siis tõi selle vastutuse eest põgeneda ja ta teab seal vali ka metsa taganedes, et tal on kohustuses oma hõime ees, et tal on kohustused oma peres. Nii et vaat see niisugune lahendamatu probleem nagu mille lahendus võib-olla ongi see arusaamine, et see on üldinimlik, et igas inimeses sees niikuinii. Aga mingi niisugune drastiline lahendus nagu kirves ei kõlba selle lahendamiseks. Tuleb lihtsalt leida mingi üldisem pilk sellele see, mis tasandil see oli ka selles, muide tornikella asja väga mitmel pool, et on mingid niisugused tasandid, kus väga erinevad inimesed saavad 11 mõista ja noh, seda nähtavasti mõtleski. Ja nüüd üks noormees, ma praegu ei nimeta veel nime, viis selle lõpuni ma ei ole veel kuulnud. Milline see on ses selle loodetav lavastamine jällegi muidugi ka kaljustega seotud ilmselt läheb tulevasse aastasse, sest liiga vähe jäi aega ja praegu on nii palju kõike muud, aga sõltumata sellest, kuidas välja tuli, kuidas õnnestub, lihtsalt see fakt ise veel oli väga südame peal see, sest tal oli väga hea libreto, Kissa kari, foorunen, mees, kes on käinud ka meil siin lavastama seades, tundis Eestit ja tundis ka eesti keelt natukene ja kellega me olime nagu perekonnatuttavad omavahel ja sõbrad. Et ta jäi nagu võlgu sellega, et tuli tals infarkti. Ta oli niisugune tunne, et ta ei jaksa seda teha ja ta võib-olla valis vale lähenemise, jäi tal lõpetamata. Ja nüüd, kui see ootel saab lõpetatud, siis on nagu midagi veljo jaoks lahendatud, mis tal hingel oli mingi võlg. Ja see ju näitab, et kuidagi need, tema teemad lähevad edasi.