Selle aasta suvetuuri käigus olen jõudnud Räpina linnakesse Võhandu veerele ja kohanud Aapo Ilvese majas menukirjanikku luuletajat Vahur Afanasjevit. Tere. Tervist. Kas sobib, et me 11 sinatame pükstesse lappima? Milliste tunnetega alustada uuesti luuletamist pärast sellist suurt ööd, nagu seda oli Serafirma ja Bogdan, kuidas see üleminek käib, kuidas see lõpp ja algus? See on tegelikult väga lihtne, et ega ma ei ole luuletamis kunagi lõpetanud, et ma ikkagi teen asju paralleelselt. Luuletus on sihuke lühike asi, et ta saab korraga valmis. Et selle aja jooksul, mis inimene kirjutab romaani, jõuab ta kirjutada päris mitu luuletust. Tegelikult selle Serafirma ja Bogdan iga kõrvalproduktina valmis luulekogu tünzamäetigu millel läks ka hästi, et asjad võivad ilusti kõrvuti toimida. Ja nüüd selle aasta alguses ilmus uus luulekogu hõbehundilaulud. Millisest kirjutamisperioodist siin võib rääkida? Need tekstid on valdavalt kirjutatud 2019 ehk ongi täitsa värsked. Järsku sattus kuidagi alguses nagu mingi nalja pärast? Riimis kirjuta. Ja siis tuli nagu rohkem neil triimis tekste ja siis tuligi juba terve kogu jagu. Aga seal on ka mõni päris, vala tekst isegi panin sinna ühe teksti, mis seal ju esimeses luulekogus aastal 2000 vististi ilmunud luulekogus. Ja tegin selliseid asju, mida ma ei ole kunagi viitsinud või osanud muidu teha. Töötlesin seda teksti natuke ümber. Nüüd olemegi jõudnud tegelikult selle kõige olulisema küsimuse juurde, mis on siis proosa ja luuleerinevused? Räägime veidi nendest žanritest. Kuidas sa näed nende kahe sandli piiri? Ma arvan, et ikkagi see vormiküsimus on, et noh, tegelikult on ju lahe, kui luuletus ei ole sama pikk kui romaan, et muidugi on olemas ka värs romaanidega, neid ei jaksa inimesed. Julgen olla eriarvamusel sellel aastal ju ilmus lõpuks ometi Jaan Krossi ilmumata värsromaan. Vot ma ei ole lugenud, ma kardan. Väga väärt lugemine, soovitan, võib-olla tuleb oma hirmud ikkagi ületada, et siis inimene saab paremaks inimeseks, kui ta oma hirmudega silmitsi seisab. Maali ära loeb, äkki hakkab kirjutama värssromaani. See oleks ka mulle mulle meeldivad siuksed noh, mingid trikid või teha midagi midagi enda jaoks. Üllatus. Tuleme tagasi just nimelt sellesama kogu juurde, siin on ka kirjas, et need on inspireeritud lauludest. Eriti on siin nimetatud Tõnu Trubetsky, Mait vaiku, Allan Vainola vennaskonda Hando Runneli, Doris Kareva, Henno Käod ja Heldur karmat. Ja räägime nendest suhetest, laulu ja luuletuse vahel. Lauldavus. Jah, et ega luuletus iseenesest tingimata ei pea ju nagu lauldav olema. Aga ma olen hästi palju kirjutanud vabavärssi ja tegelikult võib-olla teised nii väga ei teagi, aga mul ikkagi on nagu mingi rütm, aga vabavärsis sees, et isegi tihtilugu kirjutan vabavärsis teksti ka niiviisi, et see kõlab mingisuguse muusika veretsiteerimisena mul peas, et seal nagu kuidagipidi nagu vajalik. Aga laulja luuletused, lõppriim on kõige kindlam viis, kuidas meelde jääda, et, et me oleme harjunud lõpp freimiga äsja Memory seerima ja laulus on ka lõppriim selline kindla peale töötav asi, kuigi ma olen ise teinud mitmeid laule, kus ei ole üldse mingit dream ja samas mulle tundub, et ikkagi töötab. Aga, aga jah, luuletus ja laul ja väljahääldatud luuletused seal need piirid on paigutatud. Hägusad sellest kogust olen kuulnud ka mitut teksti sind just nimelt ansambliga esitamas. Jällegi piirid kirjaniku ja muusiku elukutse vahel. Kuidas sina sellesse suhtud? Ma tahaksin mitte olla rohkem muusik kui kirjanik, aga ma tahaksin lihtsalt rohkem olla alla muusikaga ja mul on see häda, et ma näiteks ise ei pea eriti viisi ja mängin kõike pille, mis etta saab, lubavad, aga, aga mitte ühtegi eriliselt hästi jah, tegelikult enda bändile sõnade tegemine või lihtsalt enda lugudele sõnade tegemine on ikkagi hoidnud selle Liivimaailma mul mingilgi määral aktiivsena läbi aastate. Ma arvan, et võib kindlalt öelda, et riimilist rahuldavat luulet toodetakse Eestis ikkagi tatart ümbruskonnas ja Lõuna-Eestis vähemalt viimasel ajal on see väga selgelt Tartu naki selline juur, mis just nimelt selliseid laulvaid luuletajaid toodab. Ehk räägiksid veidi, sellest kuu on see traditsioon jõudnud aastaks 2020. Traditsioon on jõudnud sinna, et Tartu on nakatanud, ma nägin Õnnepalu viivatist raamatut, et seal oli ka riimid sees. Et ikkagi oleme inspireerinud siin õnne, palute ikkagi Rimi juurde pöörduma. Aga Tartu NAK, jah, nii noorte autorite koondis, amorfne asi, vahepeal räägiti, et on, inimestel on tõesti mingid paralleelid, loomingus on, et jah, võib-olla see viimis luuletuste ja laulusõnade tegemine on tõesti olnud Tartu naki üks. Omapärased me räägime siin APU ilvesest, kontrast loomulikult sinust. Kristiina Ehin kõik on kirjutanud laule. Ja laule on ikkagi lahe kirjutada ja kuulda enda teksti kellegi teise esituses on ka suur rõõm. Mul on jäänud, võib olla ekslik mulje, et lauldavat teksti kiputakse pidama kuidagi praegu vähemalt nagu eestiliselt kehvemaks odavamaks. Sulle tundub see, et vabavärsis või proosas on kuidagi selline rohkem kunst kui kui lauldav luule. Jah, mul on isegi endal natuke see tunne, et sihuke riimilist särki teha, et ikkagi no või milline on selle juba mingit pidi, imelik asi või ta oma vormiga kirjutab ikkagi. Sa ei saa väljendada nagunii nii vabalt, et üks asi on see, et riime ei ole ka lõputut, et tal mingid stambid ikkagi kipuvad sisse tulema, nendest nagu isegi kui sa vahepeal elegantselt suudad nagu üle minna, siis ikkagi tulevad tavaliselt Ta on riimid mängu, eriti lauldava teksti juures vist ei jää muud üle, kui need tavalisi häälikukombinatsioone kasutada. Et see võib olla annabki sellise nagu vaesema venna või lihtsama või labasema. Ma üks sõna, veel kommertsiaalne müügiks mõeldud. Jaa, kommertsiaalne loomulikult, aga samas hästi huvitav, et ma isegi ei teadnud, mida, nagu täpselt arvata, aga pidasin täiesti võimalikuks riimis luuletusi terve koguna ei ole nagu väga palju, et otsin ausalt öeldes paremad Covertsionaalsest tulemust oma hõbehundilaulude ja midagi hullu ei ole. Siuke tavaline korralik luulekogumüük on olnud, aga aga tundub, et kest tohutut hurraaga vastu võtta, et lõpuks ometi on, luuletasin nii nagu peavad olema, et ikkagi on riim. Et mõnikord vabalasse saab sellist tagasisidet inimestelt, et ah issand seda üldse lugeda, seal pole riimi ega mitte midagi, näe, nüüd on. Mulle jällegi hõllandusliku tunne, et oli olemas üks aeg Eesti riigis, kus noored inimesed lugesid riimluulet lugesid neid suuri, kes meie ees seisavad ja siis üritasid neid panna viisi. Jah, seda on omajagu tehtud, ma ei tea, kas praegu ei tehtav pähe, aga siis ilmselt küll jah, vähe. Aga ega see kõigi asjade ära vihistamine mõnikord läheb tobedaks kätte ka, aga tegelikult kui sa mõtled seda nõukogude aja kasvõi mingi seitsmekümnendad, kaheksakümnendad rokkmuusikat, sib luulekogudest nagu sõnu, et see on tõesti midagi kaunist. Oleme jõudnud ka otsaga sedasama müüdavuse juurde kommertsiaalsus. Ja mulle tundub, et nahk on alati olnud. Just selline eesmärgiks on ära elada oma kunstiga. Ma arvan, et see on pigem see, et oleme ausalt tunnistanud, et muuhulgas tegeleme äraelamisega. Tegelikult kõik püüavad ära elada, et lihtsalt on ühed inimesed, kes selle juures püüavad nagu nägu teha, et ta on suured kunstnikud, keda raha ei huvita, et tegelikult raha on jumala okei ja vajalik ja sööme ja kõik need tegevused on vajalikud. Tegelikult tähendab mul on küll täiesti suur respekt inimeste vastu, kes ei ole kirjanikud ja teevad mingit muud tööd, et see võib ka täiesti lihtne füüsiline töö olla, et ja võib-olla töö, mida inimene teeb tõesti otseselt ja ainult selleks, et, et ära elada, aga see ei tee teda ju halvemaks inimeseks. Et kui sa võtad sealt valemist üldse mingisuguseid kunstilised eesmärgid välja, inimene tegeleb äraelamisega, kas me peaksime temasse halvasti suhtuma? Ei. Kui kunstilistele eesmärkidele pühendunud inimene tunnistab, et ta muu hulgas tahab ära elada noh, kas siis selles on midagi piinlikku, ei ole. Hõbe Hunt tähistasid eelmisel aastal oma neljakümnendat juubelit palju õnne tagantjärgi. Kes hunt on? Kes on hõbehunt, et hõbehunt tuli kunagi mul misse vaba värsilisse teksti kujundina? Kama kunagi ei tea lõpuni, mida ma kirjutan või mida need kujundit tähendavad. Tähendab. Et see on mingi väga haruldane loom nagu hõberebane, see on siis haruldane. Kindlasti on haruldane, et ongi selline muinasjutuline tegelane, keda sa kohtad korra elus ja ja laset käes ja siis jäädki eluks ajaks igatsema, aga see võib ka olla mingi vaimuseisund. Võib-olla asi ka niiviisi, et majad oma hõbehunti taga, aga saad aru, et sa ise Hõbe Hunt palun lae ette, sellest kauguste tekste pole üldse Hõbe hundisugu, selle jutu jätkuks. Ma pole üldse hõbehundisugu. Kuid ööde kutset siiski armastan. Kord kirgastas mind sute ohtlik suudlus on selles paigas, hingenarmad maas. Nüüd otsin kõrgest rohust, tema jälgi elt aruheina selg ei enam nutku. Mis kõikjal on see leidmata, mul jäigi ma läbi une, emban ainult õhk. Kui kuulen kauguses ma hundiulgu veel tahan talitseda rahutust, kuukiiri mööda suta seltsis hulgun ja tähti püüdes taevas lahust on. Ei usu üldse, et see oleks uni. Liig palju soovin iseennast murda. Ja keset suve keset surmatundi, kus oli hing seal püssikuuli tunda. Hõbe Hunt on miski, mis on ära kadunud. Võib olla. Kas ta on kadunud, sinul? Jah, või hõbehunt ongi kogu aeg olnud tegelikult kättesaamatu, kuigi vahepeal. Pöidlariim luulega seoses tuleb alati küsimus, just nimelt sellest rütmist oledki maininud rütme laulda, kus, kui palju oled sa pühendanud käsitööoskuse omandamisele, kui oluline see sinu jaoks on? Kui sa mõtled käsitööoskust rivi mõttes, siis tegelikult üsna üsna vähe või ole niisugune ise pea, aga kuna ma olen ka õige natukene kirjutanud tellimise peale laulusõnu ja teinud veel veel ühte kohutavat töödelt, tõlkinud inglisekeelseid laule näiteks võruseni, multika tekste, inglise keel on ju teistsuguse Silvistusega ja tihtilugu lühemate sõnadega ja väga keeruline ülesanne see inimene õpibki praktiseerides. Aga ma tegelikult üleliia ei, ei muretsema rütmilise vormi pärast, et ma tõesti ei tea tänaseni, mis on Jambja, mis on Trocheused, et pole õrna aimugi, et sellel toimetada. Ja mõned veel üritanud mulle selgitada, et kasin Hõbe hundi luulekogus, üritmid varieeruvad salvis salmi, aga tegelikult see mind ei morjenda. Mind ei morjenda ka teiste inimeste tekstide juures selline asi, pigem teed nagu huvitavamaks. Ja siis on veel üks huvitav asi, et vähemalt enda tehtud laulude juures ma panen tähele, et väga hästi töötavad tekstid ka siis, kui silpide arv on täiesti mööda varieerubki. Igas salmis loksub igas suunas, et aga samas väga-väga lauldav, et ei ole üldse mingi küsimus ja on võib-olla sellevõrra huvitavam, nii et ma ei tea, äkki ma ikkagi olen siukses vabavärsi ja riimivahelises maailmas tegelikult või siis kasutan lõppriimi, aga kui kellelgi on väga raske lugeda, siis suhtuge nagu vaba värssina. No eks seda ma saan loomulikult küsida, kuna me istume ühe Eesti suurima käsitöömeistri Aapo Ilvese tagaaias ja tema on ikkagi väga kaua seda käsitööoskust nii-öelda jutlustanud. Olete sellest rääkinud temaga kindlasti? Kui sa mõtled, et oleksin apoga elu sees arutanud ühtegi luuletust laulusõnade nagu tegemist, et Apo muidugi on rääkinud, mida ta teeb, aga ma ei ole jah kunagi. Poisid ei räägi sellistest asjadest omavahel. Kuid siiski tundub, et oled jõudnud teatud etableerumise seisu Serafirma ja Bogdan oli ja on suurepärane hitt. Sellest on tulemas kauaoodatud pingeliselt oodatud lavastus. Ma ei tea, mida see tapeerume täpselt tähendab. Et lilledega igal pool vastase ei olda? Jah, tuntuks on see Serafirma. Ta on mind mingil määral teinud küll, aga ega kõik ka ei tea, et aga ma arvan, minus endas ei ole see nii väga midagi ei muutnud, et kui ma enda jaoks midagi lood näed, juba ütlesin enda jaoks eel üldiselt kirjutangi ikkagi enda jaoks, sest inimesi on nagunii palju. Ja ma siiralt ei usu sellesse, et saab väga hoolega lihvida, toote, hoida publikut kogu aeg meeles ja siis midagi nagu väga-väga hästi juhtub, et võib-olla võib-olla tõesti laulusõnad on nagu üks koht, kus kui artistile on mingisugune stiil või suunitlused, siis sa pead sellesse stiili või suunitlusse nagu sobituma, seda küll, aga mitte keegi ei saa 100 protsenti kindel olla, kas mingi mingi asi või mitte. Ja see oleks küll väga kole asi, kui etableerumisega käiks kaasas mingi see tunne, et ma pean järgmise raamatu kas tegema teise osa selleks, et müüksime midagi taolist, aga ega ma ei tea, mis etableerunud mõiste üldse täpselt tähendab. See on just see, et oled osa mingist eliidist ja tagab sulle mingid hüved. No ikkagi, Tartu NAK-i liikmed on automaatselt osa hääli Ja mis ootab siis nüüd ees lähemas tulevikus ja kus kohas seisab see hõbehunt praegu? Hõbe Hunt ja muuhulgas jäi koroonasse. Ja, ja sellepärast ei hõbemündist eriti palju kuulnud. Aga ma tegelikult olen vahepeal lõpuni töötanud uue romaani, nii et sügisel ilmubki romaan tõenäoliselt esimeseks novembriks, ega võib-olla ikkagi nõksa varem ka. Ma olen mõelnud igasuguseid lühemaid ja pikemaid viise uuest romaanist rääkida. Kõige lühemalt öeldes kõneleb see progressist veidi pikemalt öeldes inimestest, kes on progressi mootorid aga teistpidi täiesti nagu inimesed ikka oma psühholoogiliste aspektidega vastuoludega, komplekside, pingete, kõige taolisega. Aga võib-olla räägib see raamat hoopis maailma valitsemisest. Igatahes tegevus toimub lähitulevikus. Aitäh, Vahur Afanasjev, kirjanik, luuletaja ja koroonaeelselt värskelt ilmunud luulekogu Hõbe hundilaulud autor. Ma palun, et loeksid meile lõpetuseks veel ühe teksti. Jah, kui nüüd mõtelda kevadine tekst, aga aga tühja sellest kõnnivad joodikud, sirelid käes, hellad ja avali maailma sees. Kellele viivad nad kevade või neile, kel kardinad akende ees kus nad küll käisid, kui suletud uks ootasid, kobistaks väsinud, kaim. Kestad küll, sünnitas nii rahutuks, murega rõhuvad, miks kallimaid? Kinkis neil mürgise lootuse Wism viisakalt kutsus neid punane kuu. Unustas öelda, et suur tulevik on ainult kainele mehele truu. Lirtsuvadiaad ja kadunud müts kutsuvad jalad kad peatuma nüüd. Kirstuski rahu ei saa, igaüks millegi ootus on, kui veresüü. Sosistab hääletult pisike park. Vähe on valikuid sul mugavaid kuulda ju teda vist olekski tark. Edasi edasi ahvatleb May, kõnnivad joodikud sirelid käes, hellad ja avali maailma sees. Kellele viivad nad kevade väe neile, kel kardinad akende ees? Aitäh. Aitäh.