Klassikaraadio suvetuur jätkab ja meil on külaline stuudios. Mul on väga hea meel öelda, tere tulemast, Kristjan Järvik. Kuidas on suvi läinud? Suvi on väga hästi läinud. Tähendab terve suvi olen veetnud Eestis esimest korda üldse. Ma ei tea sellest ajast peale, kui ma olin kaheksaaastane või seitsme aastane aastast 79. Ja ma peaks ütlema, et seal kuidagi avanud tõesti minu silmad niimoodi, et ma ei tahagi kuskile teise kohta on olnud niisugune tunne, et mul nagu ei ole soovi kuskil teise kohta maailma üldse enam minna. Sellepärast et mulle meeldib nii palju siin. Kas te olete väga armunud või on vanadus äkki üleöö tabanud? Ei, vanadus ei ole, mul on just niisugune tunne, et nagu siin saab luua ja tegutseda ja saab nagu ilma selle kisata kuidagimoodi absoluutselt teistmoodi süveneda ja mingisuguse rahul leida, mitte nagu kaasa minna selle üldvälismaal niisuguse maailmarattaga, mis, mis keerleb noh, nii nagu ta keerleb, eks ole. Ma arvan, et see aeg on kõige paremaid raekojast sellest märtsist kuni praeguni olnud tegelikult minu terve elus. Seda ma ei asendaks üldse mitte midagi. Mul on väga, väga hea meel kuulda, et on inimene reaalselt olemas, kes ütleb, et alates märtsist on tema elus olnud väga hea aeg. Te ei saanud mitte kuhugi. Aga te saite teha kõik. No see on umbes nagu kõige lemmikumad kohta eksiili panemine, tähendab kui sa seda tunnustadesse tegelikult ongi tegelikult niimoodi olnud, tähendab meil nagu olime sunnitud siin olla lihtsalt ja kõik nagu see, ütleme normaalne ju ei, märkides, mis inimesed kutsuvad normaalseks, see nagu jäi ära ja siis me pidime kuidagi teistmoodi välja nuputama, kuidas siis edasi olla ja ma arvan, et isegi kui need piirangud kõik igasugused tõsteti ära, me oleme üks ainukesi tegelikult Euroopas ilma niisuguste piirangutega ja ma loodan, et see kestab. Aga me oleme oma mullis siin ja, ja see on unikaalne, et me oleme suutnud kuidagimoodi tekitada oma niiskuse paradiisi siin ja võib-olla selles mõttes ma olen ka võib-olla isegi rohkem vaimustuses, et ma olin maal terve ta peaaegu terve aeg joonist alates, et ma olen niisuguseks maapoisiks muutunud, absoluutselt tähendab võrgend palli, eluterve talt alused, kõik pragunevad, sellepärast et ma olen üle kivide ja kändude, terve läbi valu käes tassinud igasugust asju ja ja saunas käinud iga päev praktiliselt kuidagimoodi, mul on selline tunne, et tõesti mingisugune teine vaiman Teistan talupoeg, saanud isegi äkki või. Kas see maakodu on seal kirbu? See on üks ja see on üks väga oluline. Ja muidugi me oleme kõik rääkinud sellest Paavon, rääkinud sellest, mina olen rääkinud sellest, et mari isa terveks ja see on üks niisugune koht, tegelikult, mis rohkem projekte minu iseenda sees on võib-olla see sisemine põgenemiskoht, kuhu ma lähen oma uinangutel, ütleme ei, aga tõesti, kuidas käib koos, kellel mitte isegi mõtetes, aga, aga siis, kui ma silmad kinni panen ja niimoodi natukene uinunud, siis ma lähen sinna, eks ole, sest et see on üks rahulikult ja see on üks tunnetus. Aga. Suve on hoopis Vääna-Jõesuu ja see on küllaltki ligidal, aga niisugune tunne, et absoluutselt teine maailm tähendab linnale poole tunni kaugusel ja ei ole üldse niisugust tunnet nagu kaugel sõita, aga, aga siis, kui sa sinna saabud, siis on niisugune järsku täitsa maal olemine. Ja nisugune rand on seal ka, see on üks kõige paremaid kohti üldse, tähendab, ranna mõttes, ma arvan, Eestis nii lai pikk rand ei ole üldse nisust, kommertsseal seal ei ole, üks rannakohvik pannakse ka väga hea jõesuu Laanson, selle nimi. Vana vetelpäästejaam oli ja see oli nüüd ümber tehtud kohvikuks seal mul on niisugune tunne mõnikord, et kui ma vaatan väljavere peale, kus ma olen Eestis või piisas tõesti kuidagimoodi, see on jõudnud kohale, et Eesti on umbes nagu Põhjamaade Kreekas, sinna saared. Teele vaja kuskile teise kohta. Pärnut on nimetatud Rivieraks. Aga Pärnus on fantastiline. Absoluutselt jah, aga see ei ole teie linn, see on rohkem teie isalind. Ma saan aru. No ma ei tea, kas üldse mul on linna, tähendab, kui üldse oleks mingisugune linn, siis on võib-olla Tallinnaga. Aga Pärnu on minu isa lapsepõlve, eks ole, ja see muutus ka meie väga. Kui ma noor olin, siis ainukene koht, kus meil suveti käisime, oligi pärnu, tähendab seal kirbu jõe ääres. Ja nüüd muidugi see Pärnu muusikafestivali, kõik see nagu on võib-olla mingisugune jätk sellest ajast, aga üldiselt see tunnetus, mis mina Merevee all on juba niisugune vabanemistunne kuidagimoodi tead, kui ma vaatan seal pangalt, eks ole, mere peale see on, kus taevas ja meri lihtsalt niimoodi laabuvad kokku ja ja sa oled nagu selle osa seal ei ole niisugust tunnet, et nagu eluajal oleks raske või nagu meil oleksid mingisugused mured, mis nagu rikuks seda ilu ja seda ehtsust. Ja kui sa küllaltki kaua olen niisuguses miljöös, siis sa saad aru, et kõik see ülejäänud on niisugune tehisvärk, mis on valmistatud välja lükata, välja lükata absoluutselt oma elust oma, ma loodan isegi Eesti piiridest või et see oleks absoluutselt niisugune oma mingisugune hoitud armas kodu, koht, kus kõik aitavad 11, kõik nagu teevad asju koos, nagu saavad aru üksteisest tegelikult otseselt koroonaaeg on tekitanud niisuguse imeliku sünergia inimeste vahel ka, et inimesed tegelikult kuidagimoodi aitavad 11 ei ole niisugust asja nagu vanasti, et küünarnukid väljas, et kõik on isekad ja niimoodi kuule, et mina olen kõige paremini. Praegu isegi saab teistmoodi juttu ajada inimestega. Tõeline suvetuuri jutt, missugune tuur teie lemmik on? Tähendab helistikust rääkides raadios kõlab tõesti hästi, aga kirbu jõe juurde ja lapsepõlve juurde veel korraks nii palju tagasi või no mis korraks, mul on tunne, et teie tütrekene kannab nime, mis oli ka kirbu jõe ääres. No tegelikult minu vanaema oli Els ja teie Elsa, et praegu samaga. On mingi seos või, või üledalve? Elton tähendab, see inspiratsioon, minu vanaema oli niisugune väga vinge mutt oli, ütleme. Ja tänatud talle, eks ole, tegelikult, et me kõik siin istuma sellepärast et ta andis isale selle otsa ja lihtsalt võib-olla see põikpealsus, mis Damas lihtsalt läbi viia asju nagu kandus meile üle. Me oleme natukene sihukesed trotsi täis saavutada seda, mida tahame. Aga jooksete kohe kohale, kui öeldakse, et siit saab kammile elatades. Kuidagi eriti komeetide komeeti. Ta on Aga mitte seda juba lahti kergelt hästi kiiresti kätte saaks. Aga teie tütrekene saab kohe-kohe aastaseks. Neljas laps on aga esimene, kes kasvab täiesti eestikeelses keskkonnas. Ja see on esimene asi, tähendab, mis võiks just ära märkida, et see on, ma arvan, kõikidele meile, tähendab Paavale marile mul esimene tõesti niisugune tõeliselt eesti laps, sellepärast et me elame siin ja praegu kodus eesti keelt. Niisugust võimalust ei olnud tõesti vanem. Ja imelik on see, et kõige rohkem niisugune välismaisem Elu elanud ameeriklased, ma saan isegi kõige rohkem eestimaiseks, aga seda ei oleks inimesed nagu oskand isegi ette arvata ja mina ka ei oleks arvanud, et mu elu tooks mind tagasi siiani. Nii, mitte ainult püsivalt, aga hingeliselt, kui ta niimoodi koju see tähendab, ma, ma ei osanud seda arvata. Et ma mõtlen selle peale. Ja nüüd, kuna tundus nii võimatu või no esialgu tundus võimatu siis nagu noh, nagu kõik isegi minu eksnaised, eks ole. Kuule see Eesti, mis on see Eesti tead, vaata, kui põnev siin on, vaata, meil on kõik elu sinasõbrad siin ja kõik see kõik on Ameerikas ja, ja isegi vaata see keelele, aga ma ei suutnud, tegelikult selgitan, miks tegelikult see eesti keel on nii tähtis meile ja meie perekonnale, mis, mis see tegelikult tähendab välismaalasele, eriti ingliskeele rääkijale ei ole see nagu selgitatud, sellepärast et kõik räägivad. Inimkonna grupi peamine eksistentsi nagu ainus võimalus nagu nagu tala. Et see on nagu see peamine värk on see keele värk tegelikult, et meie kultuur on baseerutud ikka nagu tormis, eks ole, mis, miks ta terveks kooriga keeltega kõikidel kadunud rahvuse tegelikult tema eesmärk oli näidata just seda, et see on ainukene värk, mis on tegelikult tähtis, ülejäänud absoluutselt ei ole tähtis meie kultuur ja selle kultuuri areng ja looming selle kultuuri sees ja, ja nagu laienemine ja ägedaks tegemine kaasa teise inimese ja läbi selle tegelikult Eesti riik ja meie rahva eksistents tegelikult, et läheb edasi ja teisiti, et mingisugune ökonoomiline jood, mingisugune sõjajõud sees, mingisugune fantaasia, et see oleks nagu meile tähtis, kui tuli mul meelde, tähtis on skulptuuri tegelikult vaata kui ma räägin praegu sinuga. Ma räägin, mitte niimoodi välja mõeldes, et miks see kultuur on tähtis tüübid, ma tean täpselt, miks see kultuur on tõesti sellepärast, et kui meie eesti keel ja eesti laulud ja tantsud ja kõik need asjad, mida teeme siin koos ei oleks tõesti, siis meil ei oleks rikki. Ja Lydia Koidula teadis seda. Janssen teadis seda ja kõik need inimesed, kes alustasid, laulupidusid ja kõike seda esimest, Pärnu Postimehe, te kõik need teadsid seda ja need olid välismaalast baltisakslased, igasugused ja me ikka räägime selle teema ümber kuidagimoodi. Põhiliselt ainukene asi, mis on tähtis, on see, on, sellepärast ta kellelegi sellega Teeme muusikapausi vahele ja üks põhjus, miks meil on täna väga mõnus siin juttu rääkida, on kirbu epifan ja kui ma ei eksi ja ja see on põhjale põgenemised või kuidas eesti keeles plaadi nimi? Jah, ütleme, noodik on niisugune välismaalaste, Põhjamaade põhjaala, et mingisugune põgenemine ühte arusaamisesse, mis see on, aga see on väga subjektiivne igale inimesele. Noolik võib tähendada sulla absoluutselt midagi põhjalaks vähendate mulla põhjal tähendab võib-olla sakslast näiteks midagi täiesti. Inimesel, kes elab Los Angeleses absoluutselt nüüd kolmandat asja. Aga seal on juba mingisugused virmalised, lumi või meri või rahukaljud mets, ükskõik mis õnneks loodus, aga põhiliselt, mis kõik need asjad sisaldavad, on mingisugune jõud ja rahu, mis on selle kirbu epifaania peamine nisugune valgustusmoment, mis peale seda rännakut, mis album on algusest peale sa saabud sinna kuskile kohta, kullad seal kõik selle teekonna läbi. Ja siis lõppude lõpuks sa jõuad selleni, et mõtled. Me oleme koos ja tegelikult see ongi see meie harmoonia, mida me proovime luua, on see arusaamine, et kõik on ilus ja võimalik. Ma tean, et ma kõlan natukene naiivsena, aga tegelikult see ei ole naiivne asi, sellepärast et ma vaatan oma last praegu eelsataksele. Ta vaatab mulle otsa, plaksutab ja naeratav ja ma ei tea isegi, miks, aga ta on vaimustuses, et ma olen lihtsalt tema ees ja see on küllalt tegelikult täpselt nagu olla seal. Teadvuses aru saada, et siin oleme ja seda ei tohiks kuidagimoodi või üldse see mõte, et seda kuidagimoodi rikkuda, ei tohiks üldse mõtetesse tulla, sellepärast et see on mõttetu ja kirbud atrifani on see selgus, ma võin. Ja see on üks väga pikk selgituse väga väiksed loo kohta. Aga kuulame, kuidas kõlab Kristjan Järvi loodud heliteos kirbu tehaania. Jätkame suvetuuri Kristjan Järvi stuudios ja üks põhjus on seesama heliplaat, millelt just muusikapalaga kuulasime. Inimesed tavaliselt mängivad Pille, mulle tundub, et Kristjan Järvi sellel plaadil mängib Masina. No ma mängin natukene masinatega ja ühel on tegelikult sellel isegi klaverit, aga täitsa mingid noh, ega seal palju mängida ei ole. Ja tegelikult hiljuti me tegime Ott Leplandi ka ühe laulu sellest samast loost, mis tuleb hiljem välja lauluna kirbu EPefanya, mis on leelo tungla sõnades kokku pandud. Tegelikult see on üks luuletus, mille nimi on kodutee ja see on juba ammu luuletus on 64.-st aastast, ma arvan ja ott leidis selle üles ja siis Sa kae, vaat mis kõik välja tuleb, kusjuures me ei olnud kokku leppinud, et Kirboepifanya kõlab. Ma, olles seda plaati ise kuulanud, siis soovisin teada, et kuidasmoodi te selle muusikapala sisse juhatada ja nii oli, aga need masinad. Miks te masinaid. No masinad on tegelikult flotas, elektrooniline maailm on taoline, need kõlad on tõesti väga erilised, mida me saame praegu tekitada ja Neid võib ka akustiliselt, näiteks mingisuguse süntesaatoriga, eks ole, teha live'is. Aga tähendab, mina olen selle koroona ajal väga palju aega veetnud oma kompuuter ees ja see Lotšiks kõik teavad arvatavasti mis, mis loogika on, see on üks muusika, kirjutamisprogramm on nagu minu kõige paremaks sõbraks saanud nüüd sellepärast et see on minu jaoks täielikult nagu instrument, seal ma saan luua ja tekitada isegi oma kõlasid sisse, lindistada ja modifitseerida, ükskõik kuidas ma tahan igasugusi kõlamaailma, mis ei olnud tõesti võimalikult nii kergelt, et varem teha sellest, et kui sa hakkad vaatama, elekter juba oli kasutatud muusikas kahekümnendatel aastatel on Martin, no ja termin ja igasugused niisugused asjad, siis hakkasid mingisugused salvestus respiegi rooma peenelt, eks ole, seal on need linnud salvestatud sisse, eks ole. Siis hakkasid need teised nüüd juba minimalistlikkus muusikas igasugus neid diploppe kasutama ja et inimesed terve aeg arenevad uudishimust, ma arvan, leida midagi, mis on mitte ainult huvitav, aga mis puutub mingisugust Järvimi sees, tähendab võib-olla eba, et avalikkus või kutsub tähelepanu ja kui see ebatavalikus on isegi ilus siis see on umbes nagu üks leiutis, mis võib-olla saab selle meie keskkonna osaks ja ma arvan, et kõlakeskkond on tegelikult täpselt samasugune, et kui me oleme kuulnud midagi jubedalt, meeldib see, see nagu läheb juba repertuaari ja täpselt nii, nagu me avastame iga päev midagi uut looduses, kombinatsioonid erinevate asjade vahel, eks ole, kunagi nagu ei jäta neid üllatamata, eks ole, me lähme kuskile metsa ja me ei usu seda, mida me näeme, sest mitte sellepärast, et ei eksisteeri, aga sellepärast, et meil lihtsalt ei ole näinud seda märganud kui just ei ole märganud. Ja praegu ma tekitam väga hoogsalt läbi nende masinate, mida te kutsute tundeid tundemaailma, mis tavaliselt. Ma peaks nagu läbi teiste vahendite, mis on rohkem komplitseeritud selles mõttes, et näiteks et siis ma pean ütlema viiulimängijana, et kuule, sahistada seal natukene niimoodi ära päris nooti mängijaga võib-olla rööpa peale seda, et tegelikult, kui mul on juba näidend olemas siis ma ütlen, et kuule, tee täpselt nii nagu masinat tee seda järgi ja siis nendel on kohe selge, sellepärast et ei ole vaja tegelikult aega raisata selgitada midagi, mis tegelikult on juba selge. Väga huvitav tegelikult tõepoolest, et, et inimene, ehkki ta on võimeline ka pilliga looma neid Macindlike helisid on ikkagi see masin, miski, mille poole me ühel hetkel püüdleme. Kõigepealt Me püüdleme sellele, et see luua ja siis, et. Ei, no vaata, tegelikult mina näen maailma mitte niimoodi, et, et seal on nagu loodus, mis on nagu päris siis elekter nagu mingisugune tehisilma, elektrita meil ei oleks päikest, eks ole, tähendab meie elamuid arhitektuurilises multitime ratsionaalses maailmas, mis, mis tegelikult isegi füüsika mõttes kui niisugune apoli, dimensionaalne füüsika tegelikult on baseerunud kõika arhitektuuri peale ja elektromagnetismi peal tähendab need kõik tunded, meie pilgud, mida me viskame üksteisele ja kõik see värk, mis siin siis on kõik tegelikult elektromagnetism ja see, see emotsioon, see kõik käib ju Lemi mingisuguse vahendi, mida tegelikult vanasti kutsuti eeter, eks, eks ole. Aga me lihtsalt ei mõtle selle peale tegelikult, et see on üks mingisugune väga rahustav element, mida ma toon akustilisse muusikasse, sellepärast et see on nüüd võimalik. Ja ma arvan, et see on rohkem niisugune füüsika ja metafüüsika element, mida ma proovin siia sisestada oma ellu ja ma arvan, teiste inimeste eluga. Väga põnev, muuseas, me oleme eetris seda nimetada. See eeter on huvitav see, et me oleme eetris ja ja miks on isegi, mis vanasti olid, need jäidki niisugust imelikku jooki, milleni ETV laias, mis panin nägema suguseid nägemusi, eks ole. Põhimõtteliselt saan ikka eksisteerib, eks ole. Ja seal on see mittenähtav maailm, mis tegelikult täpselt sama oluline kui meie, see paradigma siin, mida me tegelikult tunnetum, meeaparaat on nii spetsiifiline, mitte halb, aga nii spetsiifiliselt, et me võtame ainult selle spektumisid välja, eks ole. Aga see, mis, mis ülejäänud siis ülejäänud nagu, mis ei tunnusta seda. Tähendab, me peame natukene rohkem Šomanistlikult. Jõudsime droomilt tahtis teiega rääkida ja Veljo Tormis, sest sellepärast, et homme, 15. augustil Hirvepargis kell kaks saab võtta piknikukorvid kaasa ja tekikesed ka 27 kraadi on lubatud sooja. Aga teie olete seal, ERSO on seal. Ja Veljo Tormise muusika on seal. Öelge mulle, palun midagi, mida teie Veljo tormisest mäletate, te olete temaga isiklikult ju rohkem kui korra kohta. Ja no siis, kui muidugi ma noorem olin, ma isegi ei saanud aru tema tähtsusest Eesti ajaloos ja kultuuris üldse olemas, sest tähendab Eesti Eesti olemas on tegelikult väga palju tekitatud selle inimese poolt, ta pühendas oma elu tegelikult just sellele Igavesti siia ja see-eestvedamisvõime, mida meie praegu jälitama ja igasugust nende pärimusmuusikafestivalidega ja Viljandi folk ja ükskõik mis rahvateemalised asjad toimuvad. On ikka, mitte sellepärast, et me tahame mingisugust kunstlikult asja sellest ära, aga tegelikult mul oli proostana resoga ja Mängid kahe keele peal, seda Taani Triin, teda areen tena tahan, ei taha. Paarile alal, mis on Tubina, see eesti rahvatantsusugune viiulikontsert, ütleme endale väike niisugune sõit isegi kui see ei ole niimoodi kirjutatud, siis kui Tubin kirjutas seda siis meil oli nagu teine ajastu, kus oli nagu see rahvavärk niimoodi toodud kontserdisaali ja siis tehtud natukene tõsisemaks, ütleme niimoodi esitatud smokingut. Ja, aga praegu me elame niisuguses ajastus, kus tegelikult inimesed ei taha seda kunstlikult värki. Need tahab tegelikult seda päris asja, eks ole, sellepärast Trad Attack on see fenomen, mis ta on, eks ole. Sellepärast et muidu need setu laulud jääksid täpselt nii, nagu nad alati on olnud kuskil mingisuguse antikvariaati, eks ole, aga kui keegi niimoodi nagu moderaliseerib seda toob nagu sellesama loomingu, mis Tubin on nii geniaalselt kirjutanud või ükskõik, kas Eller või Tamberg kasutades eesti motiive, aga tõesti esitada seda nagu rahvapäring sellesse meie kultuuriteekonna arengus, nagu oleme välja toonud mingisuguse iva, mis on tegelikult tekitanud selle tahe nagu olla nii ligidal sellele, mis oli minevikus, aga uuendada seda ja tekitada seda aktuaalseks, eks ole. Et kui see on esitatud praegu ma ei taha, et ta nägi seal ta tõtt Antantinted siis inimesed ei saa sellest aru sellest, et neelavad. Talu peab, mitte kuskil, tead, et ma ei tea, kuidas nüüd käituda, tead, umbes et tormis vabastas minu meelest paljude inimeste mõttemaailma just selles mõttes ütles, et tema ükskõik mis seades või tema, kõik see, ütleme, kordus, niisugune Reigi laulu baseeritud vormistamine oma teostes on nagu andnud neile ja paljudele teistele võimalust nagu võtta teda eeskujuna ja nagu teha järgi. Ja julgustab meid nagu mitte karta olla kuidagimoodi ütleme, õiged oma selles taotluses luua või nagu esitada midagi, sellepärast et vanasti oli niimoodi, et seal on õige viis teha asju jamale, viis teha asja. Ja ei ole enam minu meelest ainukene õige viis teha asju, on südamega või siis teha ja, ja mingisugune kergpeab seal asjal taga ja see arusaamine, et, et muidugi tähendab, kui sa tahad väga hästi tunnetada seda, ükskõik mida sa teed, kas sa teed joogat seal või rahvatantsu või võtetel, mis on probleem, sa pead omama mingisugust tehnikat, eks ole. Aga see tehnika ei ole peamine asi, see tehnika on niisugune baas. Ja selle peale on juba vabanade vanasti seal liugu lasta, selle peale. See on praegu tegelikult, mis kohas oleme oma kultuuriajastu arengus, ma arvan ja mitte ainult Eestis, aga paljud inimesed on siiski väga kinni selles, et niimoodi ei saa teha. Ei tohi. Kuule, tormis näitas, meile tohib, juba näitas 55. aastal kuuekümnendatel 77 Eesti ballaadid kirjutas tegelikult jube geniaalne kirjutada niisugune lugu, mis on Eesti ballaadid nagu eestilaadid ja Eesti pall ja ka eesti keelde. Ja siis on niisugune õppus nagu no ma ei tea, seal nagu kuller praktiliselt. Ja meil ei ole paremat lugu Eestis tegelikult olemas, kui Eesti ballaadid, tähendab, ma tean, et paljud nagu ei tea seda lugu sellepärast et see on väga suure niisugusena koosseisuga koorid, solistid ja, ja ma tean, et Tõnu Kaljuste on seda jube palju propageerinud ja jumal tänatud. Ta on. Aga seda peaks nüüd võtma, ma arvan, eesmärgina tegelikult maailma viia, sellepärast et seal on üks kõige vägevamad paremaid asju üldse, mis on Eesti, mis on nagu niisugune transporteeritus, laulupidu tegelikult? No see on teie südameasi Jaapanis ükskord Eesti laulupidu oleks, sest jaapanlased on vaimustunud kõigest sellest, mis siin põhjalas toimub. Jajah, no ja mitte ainult Jaapanis, ma arvan, igal pool ja see Rasimis hirve Ta on niisugune, on mis anded, aga ta oleks võinud olla üks väga fantastiline Orchestral, heliloojad. Me räägime, tõestas ja tormas, keda ta eestlasenast juba ära niisuguste lugudega nagu teine oma mänge. Tegelikult ei ole üldse, avamäng on nagu mingisugune minisümfooniaorkestri sõita midagi taolist ja tegelikult see on nii sügav lugu. See kõlab seal kontsert ja see tuleb ka. Ja siis Liisi Koikson Laule kaasa arvates ühe minu ruuni, laulab ta, ta ei tee seda, ta teeb hoopis Frosenteeris, mis on külmunud pesad ja mis on rohkem lüürin, ma peaks ütlema rohkem nagu barberiada, asjalik aga teises võtmes, ütleme põhjamaises võtmes siis tema deprest oma lauluga, mille, Üks kõige fantastilisemaid laule, mida ma olen viimasel ajal kuulnud, see on tõesti, ta paneb nutma. Isegi praegu mõeldes kevadele ja muidugi, kui meil on niisugused talendid näiteks nagu tema ja kes on nii haaratud tormisest ja tema tormise kvarteti liige ja tema Kadri Voorand ja siis kitarristid seal, kes on loonud seda, ega need ei ole ju klassikalised muusika, Need, need on absoluutselt teises žanris teisest vaatevinklist, teisest maailmast absoluutselt. Ja miks need on nii haaratud sellest? Tormis kõnetab absoluutselt iga inimese. Ma võin manetski, teatri astuvad lauljad ja siis nemad kukuksid pikali, sellepärast et nendelt nii meeldiks see ürgsusse, ausus, ehtsuse, ilu, trantsi paneme, mis tegelikult Tormise muusika on? See kõnetab absoluutselt kõik, tähendab, kui allergia istuks, minu kõrvaldatakse jah, tornis on absoluutselt universaalne mees ja seal tegelikult kuidas isegi siin me peaksime eeskuju võtma temast ületada kõiki neid nõmedaid inimkonna probleeme ja lihtsalt lendama sellest üle ja tõstma kõiki teisi kaasa sellega. Selleks peab olema midagi tormis liku, midagi tormi. Aga tõesti, et ma arvan, et inimesed võib-olla ei tunnista ja võib-olla isegi ei saa aru veel, kui tähtis see on Eesti riigile ja rahvusele. Ma lõpetuseks küsin kaks küsimust, mida ma alati ma kasutan juhust ja dirigentidelt, küsin, esimene neist on, et miks on dirigenti vaja. Tead, ma mõnikord küsin ka seda enda käest, miks on dirigent tegelikult minu arust võiks see koik toimida ise. Ja, ja mul on teistmoodi natukene vastus, võib-olla kui keegi teine ütleks, aga ma arvan, et üldiselt see dirigenti täna päevin. On vaja ainult sellepärast, et see infrastruktuur, mis on tegelikult juba väljakujunenud mingisuguseks töökohaks, mis on sümfooniaorkester, on, eks ole. Ei ole üks keskkond, mis on low. See on üks keskkond, mis on valkteenistus ja ta on umbes nagu mingisuguse ajastu meeldetuletus. Aga tõenäoliselt kui see orkester on ERSO näiteks tõesti sooviks mängida hästi ilma dirigendid ta peaks, neil on palju rohkem tööd ise omandada ja mängima nagu kammerorkester kes näiteks Orpheus, eks ole, mingisugused taolised orkestris, mängivad Irina dirigent, see on kõik võimalik. Aga lihtsalt meie see struktuur, nahk, kella 10-st kella lahene. See võimaldas. Aga meie need vanaaegsed struktuurid tegelikult ei võimalda mitte ainult Ersot, aga näiteks see juba algab kooli tasemel peale, tähendab haridussüsteem ja kõik tähendab ökonoomia süsteem on ka Haapsalu ütles, et ma ei tea, see võimalda tegelikult põhiselt inimkonda arendada, sellepärast et see hoiab meid tegelikult lõksustel aega tagasi ja seal igal tasandil ja mõtlesin, nimetan seda minu selles valdkonnas dirigendina, tähendab, ega mina näen rohkem ennast nagu niisugust produtsendina, kes kirjutab muusikat ka, aga tegelikult mulle jubedalt meeldib orkestri loom seal, mis on minu minu ees, sellepärast et see tekitab nii fantastiliselt kõlasid ja need inimesed, kes seal mängivad tegelikult individuaalselt, on kõik nii kogenud ja saaksid tegelikult Eks ole, aga et seda saavutada mingisugune teine värk olema ja see ei ole tegelikult see, mis meil praegu on ja seal ainult näide absoluutselt mitte nagu ainukene. Ja nagu ma ütlesin, see kandub üle kõikidesse töökohtadesse kõikidesse struktuuridesse ja kõik asjad, mis me kutsume Tähendab, kes ei ole, siis raiskas jumala tunnistan esimesena juba laikaga, mis teeb isegi rohkem laisaks, et teha midagi, mis mulle ei meeldi, eks ole, ja minna aja peale kuskile ja siis tead no kas tõesti seda nagu vaja seal nagu mingisugune ülejääk mingisugused teisest ajastust ja ma arvan, et nad on tõesti vaja hakata mõtlema selle peale, et me oleme kõik ise iseseisvalt võimelised tekitada väga palju fantastilisi asju ja siis kaasata inimesi ja nagu minna mingisuguse teise vooluga edasi ja ma arvan, et Eesti on tõesti nii unikaalne riik seepärast et siin tõesti on asju võimalik teha. Enim arv on väga väike, eks ole. Näiteks, kui sa hakkad Venemaal rääkima niisugust juttu, Nad naeraksid sind kohe välja sellepärast kullatud, neil on 160 miljon inimest ja me ei tea, mida nendega teha, eks ole, aga mitte midagi teha, lihtsalt jäta rahule. See ongi võib-olla kõige geniaalsema, lihtsalt jäta inimesed rahule ja las need teevad, mida tahavad. Teine küsimus, milleni ma tahtsin jõuda, mul tulede vastasite ära, et mis teeb ühest dirigendist hea dirigendist jätab inimesed rahule. No tegelikult vaata, isa ütles mulle geniaalsemat asja üldse, tegelikult hea dirigent on see inimene, kes innustab ja julgustab ja tegelikult ise teeb umbes viis protsenti, orkester teeb 1000. Mõtlesin, et praktiliselt eelseid ergile. Aga lihtsalt ma olen siin, kui teil on vaja mind. Aga midagi peab veel olema, peale selle imelise nupuga kepike. Ei, no ei, no on ja see on tegelikult see nupp, mida sa vajutad, nagu isa ütles, et sa pead vajutama puhub peale, mis nihukese teatrisse teha. No see nupp on sinu jaoks üks nokked teise jaoks üks erinev nupperkusele ja, aga kui sa tegeled orkestriga, seal on üks organism nagu ühiskonna mikrokosmos. Seal on kõik ükskõik situatsioonid, igasugused, mis, mis sina isegi kujutaks. Ühe nupuvajutusega, mis on õige nupp ja see tuleb tegelikult mitte sinna sisse minemisega, aga tegelikult ülestõstmisega ja see on tegelikult üks kunst selles mõttes, et osavus sellel tasemel, millest ma räägin, ma arvan, ma pean selleni veel elama. Teil on tee minna veel olla. Aga suur tänu selle tee eest, mida olete tänaseni käinud ja homseks ma ei tea, kuidas tuleb dirigendile soovida, kepid puruks, kepid puruks? Jaa, tegelikult kepid tõesti puruks selle juurest ma ei kasutagi. Teil ei ole, ma tean, et nii mõnelgi on, teil ei ole vaja. Ei, no tead, ma mõtlesin, et mis, ma hoian seda keptiliselt no tegelikult alguses hoida midagi on hea, sellepärast et see annab naguniisugust tunnet, et nagu turvalisem, turvalisem. Aga nüüd ma lasen lahti siis. Aga üldiselt ma peaks ütlema, et see kontsert, Ta on väga unikaalne ja väga mitmekesine ja seal on rohkem, nagu sa ütlesid, see on niisugune nagu kava, eks ole. Ja ma arvan Ja siis teemegi ära ja ma arvan, et saame elamuse sellest ka ja ma loodan, palju inimesi näha. Loodame parimat, aitäh seda kõike ette võtmast. Ilusat kontserti, see on üks ja ainus, aga Christian närvid näeb ja kuuleb meie kontserdilavadel sel sügisel veel ja no muidugi see plaat, aitäh selle eest. Et te lähete Spotify'sse või adume kuulata seda noorikas, keps on selle nimi naastik, kes keegi on, meil tulevad niisugused väga huvitavad, laulsid ka 26.-st kuni kaheksanda augustini, seal on nagu niisugune väga omapärane plaadiesitlus. Ma mõtlesin, kuidas esitada seda paati, mitte niimoodi, et võtame pillid välja, hakkab mängima nagu kõik teised teavad. Et ma tegin niisuguse Norrice, Skype, Slouncid, mis saavad olema siin vana kinomajas vanalinnas seal, kus sinilind oli vana ja seal me teeme selle absoluutselt ümber seestpoolt ja kureeritud Blaidlast nagu seanssidena väga omapärases seltskonnas, absoluutselt nagu sa sisened teise dimensiooni ja siis seal ei ole ainult minu muusikaga minu lemmikmuusika, mida inimesed võivad nagu audiovisuaalkogemusena sisse, et see on midagi, mis ei ole tehtud varem ja ma soovitan. Vanas kinomajas seal, kus sinilind oli vanasti ja sanseanssi tana kella viiest 10-ni kolm päeva ja saanud Tallinn, kuigi osana Tuli ära aitäh kõige eest ja ilusat suve jätku. Kristjan-Erik. Suur tänu.