Helilooja, pianist, muusik Urmas latikas tähistab just täna kuuekümnendat sünnipäeva ja selline juubel annab ikka hea võimaluse natukene inimestega pikemalt juttu teha. Tervist, tere ja muidugi palju õnne. Suur tänu. No kuidas see suvi on teil läinud, et me kõik teame, et kevad oli selline eriskummaline ja võiks öelda, et mingis mõttes jäi kevad ju justkui vahelt ära? Enamiku inimeste jaoks eriti kultuurivaldkonnas, kes tegutsesid, aga kuidas teil on suvi seni läinud? Jah, aasta hakkas paljulubavalt pihta. Ja siis oli mul üks kontsert peale mida oleks veel kaks päeva ja muusika keelustati praktiliselt üleöö, nagu me kõik teame. Aga, aga suvi oli sellegipoolest ilus ja kena, sai pühenduda natukene muudele aspektidele, muusikas sai ennast harida, ringi, vaadata, kuulata palju muusikat. Ja see aeg nagu kulus ära. Nii et teie elu väga oluliselt see mõjutas, et tegelikult kontsert ei olnud ja esineda ei saanud ja, aga teil oli piisavalt tegemist. Eks selle võrra jah, muutus küll palju, et kõik esinemised olid ju nii nagu kõikidel teistel muusikutel jäi, lihtsalt katkes nagu noaga lõigatud. Aga muud. No tegelikult natukene läheksin ajas kaugemale tagasi ja, ja küsiksin natukene selle kohta, et kuidas teie ellu üldse muusika jõudis, kas teil oli ka ikkagi väga selline muusikaline lapsepõlv, perekond, et kust kohast tuli see muusikapisik teieni, jõudis? Eks ta jõudis küll tõsi, mu isa ja ema ei olnud professionaalsed muusikud küll aga väga musikaalsed inimesed, isa oli multiinstrumentalist, mängis mitut pilli, klaverit, akordionit, viiulit oli nagu selline seltskonnahing koosviibimistel muusikalises mõttes. Ja eks siis võib-olla tema eeskuju järgides. Ema on mulle rääkinud, et, et ma veel ei osanud õieti rääkida, kui juba laulma kippusin kangesti. Ja eks siis seda siis nagu eksponeeriti, kui meil olid külalised, pidin maga laulma, kogu aeg palju öeldud ja, ja, ja tegime ühele padjale liiga nagu välistas tulevikus lauljakarjääri ära, aga, aga jäid siis instrumendid ja isa ema kinkisid mulle klaverikolin viiene mis mul alles siiamaani töökorras. Ja annab häid mõtteid. Kuidas see armastus muusika vastu tekkis? Armastus tekkis ilmselt hiljem, sest mis asi seal kõik armastad, kui sa ei tea, mis see muusika on tundmatu, suur ookean? Ookeane, natuke hirmutav ka, aga Läksin laste muusikakooli ja ja noh, tõsises lõpetatud niimoodi. Kuldne kolm, neli. Et siis nagu armastus oli tekkinud, tekkis koos teadlikkusega. Hiljem, kui ma olin muusikakooli lõpetanud läks pelgus aastakene. Kui puhkasin loorberitele, pärast seda, siis tekkis nagu endal meeletu huvi. Tallinnas tuli ka tapale üks klaveriõpetaja kes mulle erapildilt tund andis ja siis siis läks see asi lahti. Sest tavaliselt ju, kui lapsi pannakse muusikat õppima, siis on vaja midagi erilist, et ka nad jääksid selle muusika juurde edaspidiseks. Eks see on niimoodi küll jah, et, et sa pead selle ise ära tunnetama, nagu et küllap on kõigil see kriis selline mingisugune kriis kuskil kolmandal, neljandas, viiendas klassis, muusikaõpingutes kui kõik teised nagu tahavad, õues palli, jooksevad ringi ja hullavad, muidu sina pead klaverit harjutama, siis aga kui see üle saab, siis on võimalused suured edaspidi. Millal siis see asi nii-öelda tõsisemaks läks? No siis, kui lõpetasin keskkooli, astusin kohe konservatooriumisse. Ilma asemete tasima, kasutasin selleks erialakooli muusika, kus ma õppisin mõned aastad. Ja siis vahetasin juba eriala lõplikult kompositsiooni vastu. Pedakse professor Eino Tamberg. No kuidas Eino Tambergi mõju hindate oma kujunemisele ja võib-olla ka helikeelele, et kas see mõjutab ikkagi, kui keegi helilooja on ühe teise tulevase helilooja Jah, eks see mõjutab, otseselt kindlasti, kindlasti mõjutas, mõjutas ka mind lõputööna kirjutatud sümfoonilised tantsud, tagantjärele vaadates on seal nii mõnigi selline Tammerlikul tuttav motiiv või äratuntav, selline moment sees. Ma mäletan, et ma olin väga andunud fänn õpingute ajal, ma olen ka nüüd muidugi aga, aga siis jah, loomulikult tema trompetikontsert. Teda ma uurisin ennast hoolega. Ja muidugi muid teoseid ka. Milline see õpilase-õpetaja suhe teil oli, Dambergiga? Ma kujutan ette, et see oli, see oli nagu üks üks suhe olema, peab selline küllaltki klassikaline tema poolt antud ülesandeid minema püüdsin siis ellu viia oma dollastest oskustest lähtudes. Muidugi meelde jäänud sellised vahvad seigad, et näiteks nagu tema klaveri olnud kunagi hääles ja mina tulin oma oma oma meelest peente ja läbimõeldud kõlavärvidega, mis, mis olid tihti Sid klastrid ja sekund harmoonia, siis Tambergi klaveripeletise üsna kohutava kõhutõve lõpptulemus oli, aga noh, see ei seganud, see ei seganud, aga ta oli väga hea õpetaja, muidugi. Kuulamegi nüüd katkendit Urmas latikase konservatooriumi diplomitööst sümfoonilised tantsud. Teine osa seda esitab ERSO ja dirigeerib Vello Pähn. Minu saate külaline täna saates Suvetuur on Urmas latikas. Klassika kõrval oli ka juba tollal siis see, mida nimetati levimuusikaks või. Jah, rütmimuusika niisugune termin tuli vist hiljem. Küllap tuli jah, levimuusikajazzini, kuidas te jõudsite? No kas on olnud minu selline kirg ka juba vist ajast, kui mäletan, tõsi, ma ei teadnud ta veel siis džäss on vaid lihtsalt kõrver, kirjutasin kõike kuuldut järele, mängida klaveri peal ja ja eks see võib-olla oli tõuge sellele et hakkasin edaspidi nagu ise oma muusikat otsima improviseerima ja see paratamatult. Jeltsini mis kulmineerus mul õpingutega bostonis. See tee viib ikka vist pigem klassikast jazzini, et kui avastatakse see vabadus, mis on džässis ja see võimalus improviseerida, mida klassikas ei ole. Küllap vist jah, küllap vist, see on nagu loomulikum, kui, kui vastupidine teed klassikalisest. Sest jah, sellest minu meelest annab ikkagi, annab ikkagi rohkem mänguruumi võrratult harmoonilised plaanis kui ka rütmilisus kõiges muus. Aga veel, enne kui te läksite põrklis õppima, siis te olite juba päris palju vist esinenud ja teil olid oma bändid ka kaheksakümnendatel juba. Ja kaheksakümnendatel? Parema nime puudumisel ja see oli selline tore kooslus, mis, kus mul oli võimalik siis enda muusikat, jah, peamiselt ta mängis minu loomingulisi katsetusi ja ja sellega sai väga palju ära tehtud, enne kui peeglisse ja reisitud maailmas ringi ja ja oleme käinud Euroopas suures osas Ameerikas tolle aja kohta küllaltki palju Lääne-Saksamaal. Kes sinna kvintetti kuulusid ja kas see oli sama koosseis? Enam-vähem kogu aeg? Eks see koosseis natukene ka vahetus. Kõige algsema koosseis oli Tauno Saviauk flööt, Ain Agan kitarr, merd kõrgesel bass ja Mati palju trummilise klaver. Tol ajal ma töötasin Viru varietees natuke, käisin õhtul seal programmi mängimas, et lisaraha teenida, seal oli ka võimalus meil proovi teha, suurepärane võimalus. Seal ümber see kogunes ja siis hiljem tulid. Tulid ansamblisse Toomas Rull, Raul Vaigla, Ain Varts, Raivo Tafenau. Tõde kõik enam-vähem põlvkonnakaaslased võib nii öelda või küll. Küll te olite kõik õppinud juba konservatooriumi aegadest, tundsid 11 või varasemat. No eks, eks me, eks, nii ja naa, me saame ikkagi selle algusfaasis, saime teens läbi muusika tundma, ma kujutan ette, et et käisime võib-olla kontserditel ja kuulsime, kuidas siis tulevased kolleegid mängivad ja nii need sidemed kujunesid. Kujunesid sõpruseks, mis on siiamaani. Kuidas juhtus ikkagi, et jõudsite põrklis sellisel ajal nagu tõsta 90 ma kujutan ette, et see oli midagi väga ikkagi erilist ja kuidas selleks? Eks ma tagantjärele isegi natuke imestanud, et kuidas see nii läks. Aga ma tean, et Jüri Makarov vist korraldas või algatas sellise konkursilaadse asja, et siin Eestimaal koguti vist umbes 40, ei arvul suurem 40 salvestust originaalmuusika nii-öelda näidis läksid siis siit Eestist sinna peeglisse ja Berlise valitsus lihtsalt neist 40-st. Ühe välja, et enne oli vedelenud konkurss nende 40 saamiseks on Eestis, nii et mul nagu tol hetkel, kuidas ma olin juba siis kirjutanud portsu vist nende muusikat sellega paningi sinna sinna kasseti peale, mis lõpuks töötles jõudis ja mis mulle selle võimaluse andis? Berg liit peetakse siiamaani maailma üheks parimaks jazzikooliks. Milline see põrkli tollal oli? Millise mulje ta teile jättis? Näiteks ta jättis mulle siukse mitmeski mõttes sügava mulje, sest see kultuurišokk minnes siinse süsteemist otse Ameerikasse see oli juba, see oli juba natuke selline. Selline muljetavaldav, hoiaks sellega harjusin, harjusin ära. No kahtlemata kool oli väga koolon, väga prestiižne ja mainekas. Ja asja pärast ka kindlasti, kelle juures seal õppisite? Klaverit õppisin William Davise juures. Ja siis üldained olid ka rühmaained. Nii nagu singi koolis. Ja kindlasti saite sealt palju uusi tuttavaid ja kes olid need võib-olla sellised inimesed, muusikut, keda te seal kohtasite ja, ja kes on nagu meelde jäänud. Tõsi, ta on, et meelde jäävad palju kas või selline väike seik, et jalutad õhtul mööda tänavat, kuuled kuskil all keldribaaris mängib keegi klaverit üsna täpselt nagu McCoy tainer aastast, siis enne ongi Merko Rainer ise ütles, et sellised asjad alguses olid väga šokeerivad heas mõttes, aga pärast pole, harjus sellega ära. Siin kuulutab, et me teed oma kodulinnas. Ja teisi suuri, suuri ka, aga siis ma kohtasin sellega muidugi. Toredat trompetimängijat, maipan Austraalia juurtega Ameerikas elav eestlane kellega me saime ka koos mängida ja, ja, ja nii mõnedki kord koos mängida käisingi teda kuulamas erinevates koosseisudes, sest ma tean, et tal üks koosseis mängis muuseas mingit trummi. See oli väga tore, väga tore koosseis. Mina siis õpetasin talle natuke eesti keelt. Omalt poolt inimesel ei kujuta kunagi ta siis käis siin Eestis ka Pärnu restoranis mängimas. Mängisime koos. Mis oli see kõige olulisem, mis ta sellest põrki ajast omale kõrva taha panite, kui te tagasi jõudsite, sealt? No ega seal õppimise mõttes midagi rabavat uut ei olnud, ma olin selleks ajaks ikkagi lõpetanud konservatooriumi juba. Ja, ja no kuna ma pidin ainult esimese kursuse baasil siis siis on mingid väga sellist põhjapanevat muud ei olnud, kui seda, et pääses hästi ligi kõikidele materjalides ei kuulata suuri eeskujusid, mis see multikaid kirjutada, olla muusika sees, lihtsalt nii-öelda nahakarvadega. Et see on kõige suurem kasutegur. Kui nüüd vaatame, et saabusite üheksakümnendad ja noh, see oli ka võrdlemisi segane aeg igas mõttes, ma arvan ka Eestis just need varased aastad pärast taasiseseisvumist, kuidas teie karjäär siin Eestis edasi läks? Võin selle ansambliga ka muudes koosseisudes töötasin natuke aega Eesti Raadio bigbändis orkestris peamiselt bigbändis. See on senini mul selline ainukene tööraamatuga töö nii-öelda. Ja kui siin need asjad ära kadusid, siis seal peal olen vabakutseline, kuni siiani. Aga see Eesti Raadio bigbändis mängimise kogemus, kas teil teil varasemalt sellist kogemust päris ei olnud ilmselt või oli? Pigmendid no mõned üksikud kogemused, aga see oli nagu töö mõttes regulaarne tööd, sellist kogemust mul ei olnud ja mis pilguga sellele tagasi vaatate? Ikka ikka tore sellega palju reisitud ja huvitavat muusikat mängitud ja ja esimest korda mängisin ökolingule muusikat siin pikandis. Hiljem kohtasin teda siis oli, oli hea meenutada. No muidugi ei saa üle ega ümber. Mõnedest sellistest asjadest, mida võib-olla olen ka mina olen näinud telekast, et mulle meenub ju eurovisioon, kus, kus teil oli võimalus juhatada orkestrit sel ajal, kui, kui seal oli veel orkester ja kui tehti veel sellist nagu tõelist muusikat. Aasta 94, muidugi. Jah vaata, tõeline on selleks sedapidi, et et ma organiseerisin selle loo Ivar Musta musta nagu merelaine ja, ja siis ka osalesin salvestusel nii-öelda dirigendina. Ja kuidagi nii see jäigi, et, et siis ma jäingi selle loo dirigendiks ka ühtlasi. Mis ajal, kui me läheme natukene, võib-olla veel ajas tagasi, siis, siis millal te hakkasite oma loomingut kirjutama, et millal teist sai nagu helilooja või kuidas te seda ise mõtlete? Kirjutama hakkasin ikkagi katset tuli tegema juba juba siis kohe päris samal ajal, kui konservatooriumis astusin, natuke enne isegi. Ja mu esimene selline mida ma iseenda jaoks pean arvestatavaks loksoligi sisseastumiseks kirjutatud lugu konservatooriumisse siis erilooming, osakonda, sisseastumiskirjutatud lugu, klaverisõit siin. Ja seal on selline lugu, mis mulle endalegi meeldib, see lugu on siiamaani. Mängitakse siinsele, kuuled. Nii et see on salvestatud ka hiljem, on küll, jah. Aga te kirjutasite tegelikult kohe pärast tärklist tulemist tagasi tulemist. Ühe loo. Oli nii. Eks, eks kindlasti. Mis lugu see oli? See oli Freedom Tulav alus. Jah, seda küll, aga see oli veel nagu tõlkepärlid elus ma kirjutasin päris mitu lugu. Charles River. Ja etteruttavalt, siis hiljem, kui ma selle plaadi välja andsin aasta 2011, siis ma siinse esimese plaadi materjali kätte siit fonoteegist natukene veel kõbitsasin saundiliselt ja siis on ta seal teiselplaadina nii-öelda duubelplaadi teise plaadina. Kandasime ja Frido Friedman, Ruus. Me vestleme täna saates helilooja, pianisti Urmas latikasega, kes tähistab kuuekümnendat sünnipäeva ja kuulasime just äsja tema lugu Freedom to love Friedenthal luus. Heliloojana te olete ju ääretult mitmekülgne olnud ja kirjutanud väga erinevatele kõikvõimalikele koos seisudele. Et kuidas on juhtunud, et te olete jõudnud ka näiteks siin koorimuusika juurde. Eks see on üks protsess minu jaoks, ma ei seda muusikat nii väga, ei ei tõmba neid piirjooni, et ta mulle on alati meeldinud, nagu seal piiri peal käia, just, et kasutades kord kaldudes, kord rohkem klassikasse, kord rohkem džässimaailma. Et huvitav, lihtsalt selline asi. Kui me räägime nagu klassikalisest. Ma ei tea süvamuusikast või ütleme popmuusikast siis tegelikult. Ma alati mõtlen selle peale, et kui eilses EBU Euroopa Ringhäälingute liidus toimub kontsertide vahetus erinevate maade vahel, siis seal tähistatakse kõik, mis puudutab klassikalist muusikat, tähistatakse lühendiga SM ehk Sirius Music ehk siis tõsine muusika, et jätkuvalt on see kuidagimoodi, see arusaam on kuidagi kinnistunud, et, et see on nüüd see, mis on tõsine ja siis sellele vastukaaluks võib-olla muu ei ole nii väga tõsine, et kuidas te sellesse suhtute. Jah, eks ta tõsine muusikanoot, aga millegipärast kipuvad just niukene tõsised muusikud tänapäeval ikkagi nalja viskama, kus aga saavad kasutades selleks ka muusika, paljusid elemente, et ma ei ole kunagi nagu muusikat. Muusika on tõsine igal juhul. Ja samas samas on ta ka kõike muud. Et ma pigem kategoriseering, siin hea muusika ja mitte nii hea muusika sõltumata samblast ja muust kuuluvusest. Nii et selles kategoorias, et nagu, et mis on džäss või mis on popp või, või mis on ütleme, selline süvamuusika, et nagu väga ei mõtle ja ei, ei pea ka selles mõttes seda väga vajalikuks. Ei pea, kõik annab hästi teha ja, ja mitte nii hästi teha, et see on pigem see. Aga te olete kirjutanud ka muusikat, filmile ja teatrile, et kuidas te selleni jõudsite? Filmile see on küll vist üksainus kord, meenub, kirjutasin kaadris Valconiga kahasse film Nõid. Väga huvitav, filmile tahaks kindlasti veelgi kirjutada ja loodan, et mul õnnestub, aga teatri olen saanud küll päris piisavalt kirjutada muusikat ja see on ka hästi-hästi huvitav protsess minu jaoks sõnalavastusele muusika kirjutamine. Mõnikord on see muusika nii-öelda roll väiksem, mõnikord suurem, aga, aga väga see mulle meeldib ja jah, neid lavastusi on tänaseks päris mitu. Kuidas teatrile muusika kirjutamine? Ta erineb? Ma kujutan ette, et ta erineb ju päris palju, sest et ikkagi midagi on väga tugevalt ette antud, et seal on võib-olla see vabadus mõnevõrra väiksem. Ühtepidi nii teistpidi need liikuvad pildid visuaal, see on vägagi inspireeriv ja see raamistiku seadmine ei pruugi üldse olla piirab vaid otse vastupidi, et selline inspireeriv kogemus. Ja kui nüüd pilti ja muusika 11 täiendama hakkavad ja kokku jooksevad ilusti siis on see tulemus nagu pole võimsam. Kas te praegusel ajal ka leiate aega, et et kuulata muusikat ütleme ikkagi alati ilmselgelt nagu võib-olla heliloojana, analüüsite seda, mida te kuulete, aga kas muusika on ka teie jaoks taustaks või, või pigem Ei taltsaks, ma ei kuula muusikat mitte kunagi, et ikkagi ma kuulan, ma kuulen kindla eesmärgiga midagi, nii et tegelikult pigem kuulate vaikust parema meelega. Hea kindlasti jah. Aga kui te kuulate, siis ta ikkagi alati mõtlete kuidagi, et mis seal toimub ja niimoodi? Nojah, juhul kui kui miski asi äratab tähelepanu, siis, siis, siis ma olen kohe mitu korda pidanud analüüsida, aga või siis kontserdil. Kuulan ka aktiivselt, aga niimoodi, et lihtsalt kuskil muusika mängib nurgas, ma üldse ei kuula eriti palju raadiot, pigem uudiseid. Mulle meenub ka üks väga tore telesaade Tähed muusikas, mis jooksis vist koguni lausa 10 aastat ETV-s ja kust mina teid nägin? Päris tihti, et, et see oli ka üks selline hästi hästi vahva formaat. See oli tore, jah, ta oli tore ja jälle naljakas oli see, et et sa pidid ka mängima lugusid, mida ta polnud kunagi kuulnudki üldse. Ehk siis lauljad hakkasid laulma reipalt. Ja sinu asi oli saadasina kujundada klaveri. Et tihtipeale või no me tegime ka mitu saadet päevas. Lõppes asi sellega, et alustasid ühte lugu, keskel mängisid testija lõpetajaid hoopis kolmandale. Seda pidasid naljakas, aga, aga muidugi mingis mõttes arendav. No minu meelest see oligi just selle saate puhul parim osa, et see näitas, milline musikaalsus inimestes ikkagi ja kuidas muusikud on suutelised kõik sellist asja tegema, et seda tegelikult ei pruugi näha niimoodi tavalises situatsioonis kuskil kontserdil. Ei, seda kindlasti seda kindlasti, et ega võib-olla vastuolukorras mingiteks ikkagi rohkem fikseeritud, muidugi seal oli. Seal oli küll puhas improvisatsioon. Kui palju te praegu kontserte annad või mis teie praeguse hetke tegemised on? Hetkel on need kontserdid peatunud, aga minu esimene kontsert peale seda pikka pausi ees oli siis Pedeli jõe ääres. Tulemas, kui midagi ei juhtu, siis veel üks sündmus, kus te olete ikka olnud tegev, on vaba rahva laul Haapsalus üks selline. Kas see on selline laulupidu sel aastal on ta vist Haapsalus jah. Et on, jah, ta on laulupidu sellises rahva võtmes laulupidu ütleme niimoodi, et kus rahvas kuuleb, publik kuuleb talle tuttavaid laule nende solistide esituses, kes laulab kõnelda, tuttavaks laulud ja saab ka ise võimaluse kaasa laulda rahva poolt, et tekitada talupidaja, mida juhib üks entusiastlikke. Algatan entusiastlikke lauluarmastaja Ülo kannisto, kes selle kokkutund on ja see on toimunud üsna mitut korda. Ja paljus paljud nendest oleme mänginud osa ansambliga. Kes teie ansamblisse praegu kuuluvad. Sellega on natuke naljakas lugu, et need koosseisud on vastavalt vajadusel natuke erinevad. On küll tuumikul seisud, aga, aga kuidagi on läinud niimoodi, et, et kui ma mängin mingist teises ansamblis ja siis, kui kui õigel ajal ei sekku, siis pannakse automaatselt sellele bändile mõeldud nagu minu nimi, et ilma selleta, et kunagi palun seda teha. Aga, aga praegu kõige rohkem mängin bassimängijatest Mihkel Mälgandi, Raul Vaigla, ka Käiku Remmeliga. Ja nii see kujuneb natuke hetke pärast, kes parasjagu vaba on ja mis muusikastiil on need, siis sarnanesid ansamblid natukene pareerida koosseisu. Meil oli natuke juttu ka sellest, et tegelikult juba aastal 2011 andsite välja plaadi, kus oli ka teie varasemat loomingut. Kas see oligi viimane selline teie autol plaat või on teil vahepeal Ei plaate mul rohkem pole andnud välja. Küll on kogunenud mõned mõtted sahtlisse, võib-olla võib-olla see plaat tuleb selleks juubeliks nagu ei jõudnud. Et ehk ta veel tuleb. Üksikuid lugusi jah, olen küll kirjutanud. Üks täiesti uus lugu tegelikult, mida me täna ka saame kuulata, saates on ilmunud teilt või kohe ilmub. See on selline vahva väljakutse, nabin. Et eesti poplaulu praegu nimesid ei nimetanud ühtegi, sest see lugu võib kõlada ka vist vist see ettevõtmine veel on liiga vara natukene reklaamid, et et lugu poplugu, mina pidin siis nii-öelda kaverdama džässivõtmes. Või nii enda järgi ja see on kolm toona. Aga me saame seda täna kuulata eksklusiivselt ja nii et väga tore, aga aitäh, Urmas, latikas tulite stuudiosse ja, ja tore oli rääkida seoses teie 60. sünnipäevaga. Suur tänu juua.