Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Tänarustaks kommentaari küsimustega. Kas käsikirjas kirjutamine mõjutab positiivselt mõtlemistegevust sisukama suunas või kas käsitsi kirjutatud tekst võiks mõjutada ajalootäpsust, kõnelemata sellest, kas käekiri on märk individuaalsust ilusti ja isegi intiimsusest. Kõigile nendele küsimustele võib vastata jaatavalt. Küsige iseendalt, millal oli teil lõppeva nädala jooksul vaja käsitsi kirjutada? Vahest ainult mõned allkirjad kaupluse kassa tšekile? Käsikirja lihtsalt ei saa enam harrastada. Ja kui käsikirjal on positiivne mõju mõtlemisele, see aitab väidetavalt paremini talletada ajalugu tulevastele põlvedele. Kuna käsikirja autentsust autorlust on lihtsam tõestada rääkimata käekirjast kui märgist individuaalsele ilule, tiimsusele, siis kas teile ei tundu, et keegi on vaikset meilt neid hüvesid ära varastamas? Või on tegemist mõttetu paanikaga, mille lätted on meis peituvate ürgsetest korilastes, kellel on valuline suvaline vana harjumuspärasem asja kaotus? Umbes taoliseid käekiri puudutavaid küsimusi käsitles hiljutine Washington Posti kolumnist Margaret Presler läbi oma sule. Või tuleks ka see metafoor unustada ja asendada näiteks väljendiga läbi oma klaviatuuri. Värske USA koolilastetaseme eksami uuring, mis vaatas läbi pooleteise miljoni õpilase kritseldused tõdeb, et käekirja kasutas vaid 15 protsenti õpilasi. Kuna tasemetöö on kirjalik, siis ülejäänud 85 protsenti tulevikuehitajaid väljendasid ennast joonistades paberile trükitähti. Ning mitte ainult, et nad ei oska käsikirjas kirjutada, nad ei oska käsikirjaga lugeda. Margareta represler hoiatab, et tegemist on USA koolisüsteemi esimese lainega mille enamuselt puudub käsitsi kirjutamise oskus. Seal on asendamas arvutit ja tekstitöötlusprogrammi juhtiv vajalik klaviatuuri oskus ehk trükkimine. Kas see, et oleme käekirjadelt jäädavalt trükitekstile suundumas, peaks olema muretsemise allikaks või tsiteerides Tolkieni sõrmuste isanda tegelaskuju kriima ussikeelt, siis kas meie muret täis päevadesse on vaja veel muresid juurde lisada? Arvamused jagunevad kaheks. Nähes õpetamise protsessist tehnoloogilisi uuendusi, mis õpetamist efektiivsemaks muudavad senisest rohkem võõrkeeli ja varasema standardiseeritud teadmiste kontrolli võimaldavad. Võib öelda, et ajad peavadki muutuma. Õpetajal on isegi kergem lugeda trükiteksti, kui analüüsida võimatut käekirja. Kirjatehnika pooldajad jällegi näevad muudatustest ohtusid, mille tõestuseks kas või sama tasemetööde uuringu keskmisest parem tulemuslikkus nende seas, kes haldasid käsikirjatehnikat. Teadlased seletavad seda sellega, et peas olevate mõtete muutmine keeruliseks sümbolitest väljendatud käeliigutusega on väga nõudlik tegevus ja selle omandamise käigus areneb kogu ajutegevus. Lisaks aitab kirjutamise protsess erinevatel põhjustel kaasa paremale eneseväljendusoskusele, millest on kasu ju kogu eluks. Lisaks kulub nõndanimetatud trükijatel puhtfüüsiliselt rohkem aega õppetöö käigus ülestähenduste tegemiseks, mis kajastubki hilisemas õppeedukusest. Käsikirja kasulikkuse nimekirja võiks veelgi pikendada, aga see ei suuda kätt ju ette panna üldisele arengule, mis tõdeb, et käsikirjaoskus on kaduvvõime. Lootuseks tasubki meelde tuletada kuu tagust kommentaari siinsamas, kus oli jutuks, et ka üleüldine pikemate tekstide lugemisvõime hakkab inimkonna käest ära kaduma kuna seda asendab üha rohkem visuaalne video ja etteloetud tekstiformaadis informatsioon, nõndanimetatud multimeedia. Ja nii võib-olla et ei jäägi muud üle, kui tõdeda, et juhul kui läheb piip, minguga, prillid.