Tere tulemast kuulama iga kolmapäevast tehnoloogia saadet, digitaalne tund. Minu nimi on Meelis Piller ja minu tänaseks külaliseks on Tallinna tehnikaülikooli elektroonikaprofessor Mart Min ning me räägime elektroonikast inimeses sees. Ma olen kuulnud, et tänapäeval lasevad paljud tippjuhid endale ma tea, monteerida või installeerida sisse südamestimulaatori ilmad, nendel tegelikult veel mingeid tervisehäireid esinekski. Et ma ei tea, et hoida ära, eks surma või midagi, kui süda üles ütleb suure juhtimiskoorma all, siis kuidagi paneb inimesi uuesti tööle. Ja tõepoolest, eks südame mured ole siin arenenud maailmas üsna tavalised ja eriti kimbutavad südame mured, inimesi, kes on raske psüühilise ja koormuse all ja ka füüsiline koormus, aga eriti just niisugune psüühiline stress, surve, mure, siis on südame südamehädad kaasa tulemas kergesti. Ja, ja muidugi kui on jah, tippjuhid maailmas on. Meil on väga noored, aga maailmas saanud juba üsna eakad ja neil on väga tugev koormus, tuleb reisida mööda maailma. Täna olen Ameerikas, Basele, homme Aasias ja, ja kogu see koorem on niisugune, et vahetevahel võib juhtuda, et, et süda ütleb üles äkitselt ei teagi ette arvata. Ja siis on tõepoolest olemas tänapäeval niisugune seade, mis asub siis südame kõrval, rindkere sees ja kui ta märkab, seda enam ei toimi, siis ta annab südamele elektrilöögi ja panete uuesti käima. Seda hüüta Justimulaatoriks, nagu jutt oli, vaid niisugune, tal on omaette nimi defibril, laator. Et nagu see umbes samal põhimõttel, millega kiirabi Töötab täpselt nii, aga kiirabil on jah, kui ta saab niisuguse oimetu inimese, kellel on eluvaim ära minemas ja saab ta veel viimasel hetkel kätte, siis tal on esimene asi, pannakse tugev elektrišokk ja ta süda käima hakkaks. Vaat niisugune asi ootab siis sind automaatselt siin rindkere sees valmis. Kas Eestis on ka selliseid sellist praktikat kuulda olnud? Ma ei ole päris kindel, mis Eestis toimub, sellel valas. Tehnikaülikooli elektroonikaosakond on vist, ma olen aru saanud päris tähtsal positsioonil südamestimulaatorite väljatöötamises lausa. Ja tõepoolest, seal on jah, väike vahe südamestimulaator, nisugune vigurit, kui me teame, et meie süda on haige ja ta ei jaksa ise ise ennast juhtida, lihased kõik ilusti korras, aga närvidega on midagi lahti seal sees ja siis aitab pidevalt, töötab meile kaasa stimulaator, mis töötab siis seal närvimasina eest. Ja need on väga levinud maailmas ikka miljonid ja miljonid inimesed käivad praegu meil ringi ja tal see väike abimees ilusti rinna sees. Ja parimal juhul, eks meie ülesanne on siis selline, et inimene märkaks kette, seal pinnases on, töötab ilusasti kaasema, ei teagi midagi. Ja vaat selles alal tuleb nüüd seda uurimistööd teha ikka päris kõvasti asi edeneb kogu aeg ja paremaks ja aga nuh arengul ei ole veel lõppu näha. Ja meie tõepoolest tehnikaülikooli elektroonikud siis lööme seal oma omajagu kaasa. Ja praegu me oleme muutunud niisuguse Ameerika suure firmaga nagu Saint Jude Medical. Töötasime neli aastat koos, patenteerisime mõningad uudislahendused. Ja nüüd praegu töötame veelgi suurema meditsiinitehnoloogiafirmaga Boston Scientific ja aidanud koos need on hästi suured Ameerika kontsernid kellel on siis võimalusi niisuguseid arenguid teha? No see on võrdlemisi spetsiifiline ala, ma olen kunagi ammu mäletan maanteel seal külas käisin siis siis te ju lausa ise projekteerisite neid mikrokiipe. Sisse ja me püüdsime, nüüd me teeme esialgsed lahendused, saame siiski ka valmis teha, Eestis projekteerida, valmis teha, laseme nad kas siis Austrias või Meie kõige lähem siin Euroopas või siis teeme nad Aasias valmis kuskil Hongkongis või, või Taiwanil. Aga projekteerime siin ja teeme esialgsed lahendused, mis lähevad siis oma pika protsessi teel edasi, esialgu loomadele, näiteks lambad, sead peavad elama siis meie Meie stimulaatorite ütleme, kui saan elada on ja kui halb ja me katsume siis jälgida jälle parandada asja. Aga mis seal siis põhiline suund on, et nad läheksid väiksemaks. Aga ma tahaks ikka jah, väiksemaks ja märkamatu maks on õige. Aga tal on üks teine tõsine eesmärk veel. Vaata meie ju meie süda reageerib meie tööle. Kui me töötame rohkem, jookseme kiiresti, siis meie süda tuleb meile järgi. Kui meil on emotsionaalsed erutused stressid, siis ka süda reageerib sellele. Me peaksime nüüd kaasa mängima elektroonselt sellele meie enda keha ja vaimukäitumisele ja see on põhiline. Muidu, kui inimene tunneb, et ta süda järgi tules, ta tuleb pahasti valu, ebamugavused. Noh, ja kui ta tõesti järele ei tule, on ka juhtumeid, kus inimene minestab või või halvimal juhtumil satub selline situatsioon, et tema stimuleeriv seade ei saa aru, mis, mis, mis keha tahab ja mis meie, mis meie organism tahab, siis võib tekkida niisugune konflikt, et noh, surma oht tuleb ka kätte. Piltlikult öeldes tähendab need impulsid, mida, mida see seade südame tööks annab peaksid järgima inimese kogu seisundit, emotsionaalset ja füüsilist. Et ta lihtsalt mitte ühesugust. Takso, mis sealt täpselt nii selles on nagu üks suur mure ja selleks on seal sees kaval masin seal väike arvutises ja ta nii pisikene ja väikene, me ei saa seal kiidelda, et oi, kui palju meil miljoneid või gigahertsi juba taktsagedus on või kui palju miljoneid transistor seal sees asub, me peame vaatama, et transistor oleks minimaalne arv ja meie taktsagedus ei oleks mitte giga või äkki saab kilohetsedega läbi? Nii pisike, nii tagasihoidlikud ja tarvilik on, miks sa siis nii just kõigepealt väiksus, aga teine energiatarve talle just tahtsingi küsida, et kuidas, kus ta energiat saab, kui ta opereeriti, tal on, tal on patarei sees. Ja see patarei peaks tänapäeva nõuete järgi kestma umbes 10 aastat seal sees. Ja vot siis on see selle voolu voolukadu on äärmiselt tähtis, meil peab olema see toide olema ja hästi pisikese see praegu tänapäeval ongi see patarei ongi see suurem osa elektroonika läppisiksuse pisikeseks. Aga see patarei on see suur tükk, aga. Meetoditele näiteks kasutada selle voolu tootmiseks organismi soojust või. On ikka proovitakse, kunagi tehti isegi pisikene aatomijaamad, siis on ka need asjaolud ja, aga praegu on tõepoolest üks on kasutada võib-olla äraveres sisalduvat keemilist energiat näiteks teha või kasutada soojust ära ja, ja niisugused kõik need katsed käivad praegu aga veel veel edutud, aga teadvustab hulka tööd tegema enne, kui jõuame nii kaugele, et saame organismi enda poolt, võib olla, mis me toiduga sisse sööme, toidame siis oma kunstaparaati ka selle. Aga veel ei ole nii kaugel. Inimorganismi saab paigutada ka muud muud elektroonikat, näiteks. Ma sain aru, et organismi seisundi kontrollimiseks või, või kui on viga saanud, siis siirdatud elundite või koetükkide. Ma ei tea funktsionaalsuse kontrollimiseks. Ja tõepoolest vahetevahel inimesed saavad oma elus nii palju viga, et, et tasin päris hull ja kipub see näiteks käsi, jalg või sõrm Sul täiesti nii hukka saama, et ta tuleb amputeerida. Või veel hullem, ta juba tulebki küljest ära paljud õnnetused nii tööl kui transpordis autodega kõiksugu asju juhtub ja siis on suur mure, kuidas ikkagi arst saaks niimoodi aidata. Et see käsi, jalg, sõrm saaks tagasi oma töövõimeliseks külge ja tõepoolest arstid teevad tänapäeval võib-olla Timet, kui tuleb surm ära ja isegi jalg on katki, polegi enam olemas. Pannakse uuesti kokku ja enamasti ei anna sellest algmaterjalist on kokku panna, tuleb sinna midagi juurde võtta ja harilikult mõeldakse inimese enda küljest seal, kus rohkem lihast on ja selja pealt sageli ja ja transpluateeritakse lihase lapp või lihasetükk või luutükk sinna, kuhu ta ta tarbis, kasvatada on, kuhu ta beib juurde kasvama. Aga noh, on, sellega on muret, me võtame ikkagi ühe teise organi küljest tüki ja, ja paneme ta peab, hakkame elama seal. Tal peavad veresooned hakkama läbi jooksma, vere läbi joosta, kindlustama talle toitaineid sinna juurde, ta peab täiesti kohanema. Ja no seda on vaja jälgida. Ja hull asi, kui me märkame, et ta ei tööta, see see uus lihaselapp või organi tükk või või niisugune materjal ei lähe, ei lähe päriselt käima. Siis ta eriti väljastpoolt ei näegi, aga seestpoolt tal tekib rakkude kärbumised, tekivad mürgised ained, mürgitused, põletik on väike asi, aga mürgitused ja öeldakse Nikroos rakud hakkavad surema ja teine näide on gangreen. Ja kui me selle oleme lahte sisse lasknud, ei saada seda enam lahti ja me peame selle kaotamas lõppemisel jäseme ära võtma. Ja nüüd, et seda tuleks hästi vara avastada. Et kui see kohe tekibki, siis kohe ruttu, kas teha korduv operatsioon või teha seal mingi parandus sisse või ei tohi hilineda. Ja vaat nüüd need mikroandurid elektroonselt elektrilist impedantsi mõõtnud tähendab kudede elektritakistuse järgi näiteks saab kätte, et kas seal ilusasti kõik protsessid need elustumise protsess käib ilusasti ja tavaliselt siis chip pannakse sinna kas hästi ligi sellele lihaslapile või koguni sisse. Ja ta annab raadio teel informatsiooni meil arvutisse, et kuidas lugu läheb ja nii ta jälgib, võib-olla seal päeva kaks, kolm või neli, kuni asi on täiesti kindel ja korras, siis võtame ta välja. Aga kuidas nad inimpeab olema siis mingi raadiosaatja kaasas kogu aeg või see on lihtsalt piisavalt võimalused. Ta on, tal on nii palju piisavalt võimas, et kui tal on jah, inimese kõrval on väikene, on ka vastuvõtja vägagi tundlik meetri kaugusel kahe meetri kaugusel ja siis ta saab need kätte, need sealt. Chip saadab ise oma informatsiooni välja, saab kätte ja läheb, läheb arvutisse, kus ta siis esineb, esitad oma infot graafilisel või numbrilisel või pildi kujul või kuidas tarvis? Nagu ma aru saan, et ka Eestis on selle selline praktika vist olemas Jah, Eestis on taastava kirurgiakliinik kus teostatakse neid samu inimese organite taastamise operatsioone ja seal on nüüd me oleme teinud oma Eesti seadmetele esimesed katsed sellel alal ja me kindlasti jätkame praegu, nii et meil on tõsised kavad praegu seda tööd teha ja loodame, et me saame ka vastavat tuge nii rahalist kui ühiskonnapoolset tuge ja seda teha. Kui me varem näiteks rääkisime südamestimulaatoritesse Eestis veel sellist võimalust, ei ole oma stimulaatoreid siin päriselt valmis, me teeme algeksemplarid prototüübid ja peame nad viima paratamatult suurte kompaniide kätte. Aga vat selle lihas lappida ja niisuguse transpluatatsiooni operatsioonide juures võib-olla meil õnnestub välja töötada oma eestitoode oma eesti originaalne toode. Et Ameerikas ja Euroopas, nii et praegu on see just käsil, et selle tegemine nii, et me ei sõltuks enam nendest Ameerika ja Euroopa suurtest midagi oma oleks ka. Aga see üks põhjus selles sõltuvuses on vist ka see, et meil ei ole päris sellist. Ma ei tea, tehnoloogiaparki olemas, millega neid ränitehnoloogia võrdlemisi spetsiifiline, et meil vist tõi. Jah jah, kahjuks kahjuks see asi praegu jah ei kanna Eestis. Mis seal parata, meil on elektroonikadisainereid, aga näiteks üks üks firma on meil mis osteti ära ameeriklaste poolt, National sainigandaator, Estonia andanüüd ja ta ei ole enam Eesti Eesti oma firma. Mõnikord öeldakse, et ükskõik kellega on, eks ole, et kapitalism, mis on rahal, ei ole rahvust ja, ja nii edasi. Peab ütlema, et tehnoloogias on küll Ühendriigid noh, on siin tugevasti sees meil tehnoloogiaga ja ega see tehnoloogia, mida me välja töötame, ega ta väga seda ei levita, see jääb ikka emafirmasse. Põhimõttelist arvata võib, et ka selline peenelektroonika kuulub mingit otsa pidi ka sellisesse sõjalisse ja strateegilisse valdkonda, et seda nii lihtne ei olegi. Paljudel. Kaasa arvatud ka meditsiin, näiteks tal on alati sõjaline tähtsusetu sõdurid oleksid tublit, tervet ja tugevat saks ära parandatud, Tunemad jahedad, jälle oleksid valmis võitlema ja nii edasi, tal on ka jah, selline strateegiline tähtsus samuti. See on tõesti nii. Nii et niisugust Waba kapitalismi harrastamine, süstemaatiline, ma arvan, et see oleks Eestile natuke vale ja võõras, me peame ise olema omajanduslikud, tugevad oma tehnoloogia prioriteetide poolest ja nii edasi. On kolmapäev, te kuulate saadet digitaalne tund, minuni Meelis Piller ja minu tänaseks külaliseks on Tallinna tehnikaülikooli elektroonikaprofessor Mart, siin me räägime elektroonikast inimese sees. Kui enne korraks oli siin nende seadmete juures, mis kontrollivad inimesele siirdatud organit, et või, või naha kidatöökindlust või korrasolekut oli juttu sellest, et need saadavad raadiolainete abil signaale arvutisse, et kus, kus siis vastavad instantsid saavad kohe signaali, kui midagi on viltu ja saavad nagu appi tõtata, et ma olen kuulnud. Mõned aastad tagasi alustati sellise kampaaniaga kusagil Floridas, kus on väga raskelt haiged inimesed, said endale implantaadi, mis siis annab signaale nende tervislikust olukorrast. Kui midagi peaks juhtuma, siis on kiirabibrigaad kohe appi tõttama. Et ühest küljest oleks nagu selliste vandenõuteoreetikute hirm, aga teisest küljest jälle selline väga hädavajalik ja teretulnud nähtus, mis, mis seal aitab inimestel paremat elukvaliteeti tagada. Ja tõepoolest noh, jutt oli Floridast, kus on vanainimeste kontsentratsioon, on hästi suur ja tõepoolest mure on noh, kõigepealt esimene mure, mis nende vanade inimestega on üks niisugune hull tõbi nagu Alzheimer kus inimene ei teagi enam äkki midagi, ta ei mäleta, kus ta on, ta tuleb üles leida ja tõepoolest praegu noh, väga-väga laialt levib, et inimestele pannakse siis tõepoolest naha alla siis üks mikro mikroseade, mis annab kogu aeg signaale ja mille kaudu noh, kasvõi mobiilsidevõrku kasutades, mis on meil praegu väga tihe igal pool maailmas. Et leida üles kasvõi mitte väga täpselt, aga noh, asukoht nii kümnete meetrite järgi kindlaks teha, et teda siis üles leida, see on asukoha leidmine ja ja niisugused muretseda juurde. Aga teine on tõepoolest, praegu ka lisandub sellele, et meil on peal andurid, võtavad meie niisugust üldist tervislikku seisundit, kas on kõik korras ja kas on midagi juhtunud ja kui juhtub näiteks südamega, hakkab jupsima võib-olla on seal hingamisega mingid mured, terve rida niisuguseid, mis on eluohtlikud mured siis tõepoolest seda alarmi saab siis saata vastavasse keskusesse, kus saab kohe teada asukoht, kus inimene on ja mis tal viga on ja saab hästi kiiresti kohale sõita. See on tõesti tänapäeval juba juba teos selline arenenud ühiskondades, aga ta on veel suhteliselt kallis ja ma ei tea, et seda Eestis oleks siiamaani rakendatud, aga Euroopas on ikka, on ikka ja noh, muidugi tema järgmine areng on, on see, et ei taheta ju inimesena Moida haiglas haiglat on kallid ja ta läheks nii ruttu välja kui võimalik, siis jälgistada tema ravikodus. Ja noh, teine võimalus on siis see koduravi ja ja paljude sensoritega, kui, mis on inimesel siis võib-olla seal naha all kusagil. Aga võib-olla tal on ka need laua peal, ta paneb oma käe sinna peale ja, ja saadakse teada, mis, mis temaga juhtub ja, ja nii edasi. Selline selline haigla tuleb koju. Aga Eestis vist on minu meelest jah, et, et et meil ei ole küll seda mikrokiibipraktikat, aga meil on selline andurite süsteem olemas küll, et kus teatud haigusega inimesed või häirega inimesed katsuvad kolm korda päevas näiteks mingisuguste indikaatorite, siis annab tema raviarstile vastavat informatsiooni tervise. Tõde või muutumise kohta ja meie Eesti inimesed on sellise asjaga välja töötanud, oma panuse pannud soli doktorante, tako, taco poofirma, omad asjad. Jah, need on Need, on meie poolt sind meie Eesti inimeste poolt välja mõeldud ja välja toodetud ka ja nad praegu levitatakse maailma, see esmajoones Inglismaal. Jakse praktikas. Muuhulgas veel Florida nagu muude uuenduste koha pealt silma paistnud. Näiteks see oli vist umbes aasta tagasi, kui tuldi välja sellist laadi mikrokiibiga, mis sisaldab andmeid inimese ID-kaardi ja krediitkaardi kohta, et tähendab seda, et ei ole vaja kaasas kanda enam isikut tõendavaid dokumente ega krediitkaarte, vaid et kellel On vastav lugeja, siis ta saab info inimese kohta nagu kätte, aga see juba natuke läheb sinna. No läheb ulme valdkonda, kuid niisugune, et see on see inglisekeelse lühendiga, Refaidi veidi Freiklasse identification. Jah, see see värk, see on arenemas, aga vot kui vahepeal oli juttu, et äkki satub ta nende pahade pahade kätte paharetid, et tõepoolest siin on õhkõrn piir, kus toimub inimene, totaalne jälgimine ja, ja kus on tema kasulik ja noh, nagu igasuguste asjadega sõjamehed ja paharetid ju hakkavad alati teadvus kinni, krapsti kohal finantseerivad seda hästi. Kuna see on nii alguses ka, siis kuskilt ma lugesin, et isegi neid neid kiitvaid väga lihtne kloonida teise krediitkaardi andmed endale hankida ise täpselt sellega täpselt nii, nii et kogu see selline infoühiskond, mis meil nüüd tekkimas on kus kõik on kõigega seotud, seal on omad ohud, muretses täpselt nii. Nüüd on mul toru otsas Falck Eesti päästeteenistuse juhataja Urmas Piir ja tahtsin küsida sellist asja, et ma tean, et Falck vähemalt Inglismaale on teinud sellist asja, et ta paneb mikrokiipe jälgimisseadmetena väga raskeid kuritegusid soovitanud endistele vangidele, kes on vanglast välja saanud, kes vajavad siiski nagu igaks juhuks sellist jälgimist. Et ja vaikselt vist on ka juttu olnud, et midagi sellist võiks ka Eestis teha. No päris nõnda see nüüd ei ole, et mikrokiipe pannakse küll koertele kassidele aga inimesed saavad endale sellise mobiiltelefonilaadse vidina, mida kanda siis näiteks kusagil jala kusagil ei süstita kuskile kaela alla, midagi? Ei, kindlasti ei süstita ja tegemist ei ole mitte endiste vangidega, vaid tegemist on kohtuotsuse kohaselt. Et inimesed on saanud teatava sellise liikumisvabaduse, mis siis nagu eeltingimus on see nad loobun mõningasi, isikuvabadustest, privaatsust annavad ära. See ongi see põhiline küsimus, kas me tagame tavaliselt turvalisuse privaatsuse hinnaga, et. Aga selline noh, tal iseenesest ühiskonna seisukohast ju väga, väga selline positiivne tegu, et selliseid No see on selline sama, sama positiivne, kui me teame mingi pätt istub vangis, teame, kus vangla on hästi positiivne, istub vangis, et äkki sa midagi teha, nüüd on selline tunne, et kui me laseme tal need välja ja me püüame, püüame teda keelitada, jälgida, et siseneda nagu aga ka positiivne, saab vabalt olla, ta ei tee äkki midagi. Häda nende vidinatega ju see, et me küll võime alati mingisuguse ajanihkega öelda, kus keegi oli, aga me tõenäoliselt ei pane talle nagu kaamerat kõrva taha ja vabakapi meediast ei tee, eks me, igal juhul ta jõuab oma teod ära teha tahad, ja me jõime siduda mingisuguse teooria isiku. Et see on selline asi, mida tehakse, kas nende vangide puhul, kes on usaldusväärsed ja kes tahaksid vabadust saada ja kellel on õigus selle vabadust teha. Või siis sellised, kes on Vägivaldsed vangid, kelle puhul on lihtne tuvastada, jah, ta oli tõesti vägivaldne, tuttavas kinnimajja saada või siis noh, mis iganes. Üldiselt see eeldab ikkagi koostööd, seda nagu vägisi teha ei saa. Aga ta on niimoodi kõrvaltkuulajana vaatajana, tundub, et sellel võiks olla iseenesest mingi selline tugevam kasvatuslik aspekt kui, kui kuriteo sooritanud inimene teab, et teda nüüd jälgitakse, et siis ta võib olla parandama käitumist paremini, kui ta istuks seal mõned aastad kusagil vanglas ja kus ma tea, juhtub igast muid asju. See on kahe otsaga, küsimus on selles, et kui me noh, ütleme selline normaalne inimene tahaks panna sellise vidina külge seksuaalkurjategijale ehk siis me teame, kus ta on. Me näeme, vaatame, kui läheb lasteaia juurde, siis temaga pédophilie lapsi nagu katsuda ei saa. Kahjuks ei ole võimalik seda sellega tagada, eks. Ja teistpidi näiteks kui sa paned selle külge mingisugusele majandus kurjategijale, kes istub arvuti taga, siis ka mingit efekti teeb ikka oma teod arvuti kaudu ära, nii et et see on suhteliselt selline natukene nagu riskantne lahendused, me paneme selle külge siis kõik meie mured on puhtad, ei ole mured murtud. Et veel kord, et see eeldab koostööd ja ühelt poolt me küll vähendame ütleme, vanglas vangide arvu ja me vähendame ka vangla sees oleva personali hulka. Aga teistpidi ikkagi see personal, kes peaks nagu sellele tema ühiskonda sulandumiseks tegelema, et siis selle koormus kasvab. Tuleb juurde, et siin on niisugune noh, et ühelt või kui me võtame ära teistpoolt, tuleb juurde energia jäävuse seadus tundub ikka töötavad ega siis üks vidin ei kasvata kedagi ümber ja inimese iseloomuomadused jäävad ikkagi reeglina samaks. Hirmude ja ka ei tekita pigem tänapäeval tüki vabadust. Aga kas see pilootprojekt, mis Inglismaal läbi viidi, on, on selle kohta mingit järel ka juba või tulemusi? Ma ei ole tegemist projektiga, seal on ikkagi sisuliselt kümneid tuhandeid inimesi, on seda ka ühiskonna rüppe tagasi toodud Eestis, pigem me võime rääkida sellest pilootprojektist, kus täna on justiitsministeerium rentima 100 kuni 300 sellist andurit ja erinevad põlvkonnad, mida, mida kasutatakse ja see, see on selline noh, mõnes mõttes on nagu ühiskonna proovikivi, et see ühelt poolt näitab, kas me usaldame enda sekka inimesi, oleme täna harjunud kõike, kõike nagu vanglasse saatma, eks, et noh, tegelikult me peame nendega noh, nagu tajuma elab nendega koos, eks. Aga teiselt poolt, et kõik sellised mingisuguse anduri külge panemised toovad kaasa teatava nihke ühiskonnas, et kui me siiamaale talusime seda, et võib-olla pandi koerale kiipasime, seal ei olegi teada, kus koer oli, eks me paneme vangile vidine umbes võime arvata, kust ta on kodus või mõnel juhul me võime ka vaadata, kus ta tänaval käive tingimata ei pea olema. Selline andur, mis kogu onlainis saab jälgida, võib öelda tuvastada, et tal on teata piirang. Tal on õhtul 10 kodus kell 10 hommikul olema tööl, eks, või kusagil koolis jälgitakse seda, eks. Aga teisel juhul kui see nüüd ära tehakse, siis on kindlasti kellelegi suur tahtmine panna kusagil mingi kaamera, kes inimeste nägusid hakkab üles lugema, kaupmehed täna ja kasutavad selliseid seadmeid, kus nad küll inimesi nagu nägusat ei loe, aga näiteks jälgivad, milliste lettide juures rohkem liigutakse, nendeks soojendavad kasutatakse selleks, et suhtes tehakse need asjad paremini, paigaldada huvitavaid kaupu inimeste ja nende näiteks liikumisteedele, et see on alles nagu selline jäämäe tipp, et kõik selline vabadus ära tehakse, kõik, mis mujal lahvatab ja muud tegema hakatakse, see on midagi sellist, millest me täna nagu hästi endale aru ei anna. Võib ka juhtuda, et ühiskond nii lapsega lihtsamalt alla, kuid olles neelanud, ütleme, ilmasele vangid, jälgimised. Aga millal siis Eestisse projekte algust? 18. Oktoober kuulutas justiitsministeerium välja või selle konkursihanke. Ja see on nüüd, see on käimas. Praegu ta kuu aja jooksul peaks saama omadega ühele poole ja siis ma saan aru, et ja siis on kohtunikest kinni, ega siis ei saa ju justiitsministriga ei saa ka vanglaülem otsustavat kellegi pannakse mingisugune vigin juurde, et kohtunikud otsustavad, kas nad kasutavad sellist meedet inimesi ümber kasvatama või mitte. Ja see võtab aega, aga ma usun, et sellest tuleb asja. Sest ega noh, mõnes mõttes, ega see paha ei ole, eks. Aga kindlasti on küsimus selles, kuidas seda järelevalvet teostatakse ja et see ütleme sellise Tõsudega last välja visata, mõtlen seda, et me ühelt poolt küll paneme selle vidina külge, aga ma ei suuda äkki nüüd piisavalt efektiivselt piisavalt resoluutselt jälgiv inimene käituseks või te võistlete teiste pingutame üle, et me jälgime teile väga ja siis ükski vang ütleb, et ma parem istun siin vangis, kui ma lasen selle vihile panna ja ennast nagu mõnitada ja kiusata, et seal ka olemas võimalus seda nagu taid kohustusega teha ei saa. Nii nagu mõnes mõttes koosolek, nõusolek peab olema selge, suur tänu teile. Elektroonika ruttab appi ka siis, kui inimene on mingil põhjusel kaotanud ühe oma olulistest meeleorganitest näiteks ma ei tea, nägemine on häiritud või kuulmine siis kunagi ma kuskilt lugesin, et Steve Wonderile olid kes teatavasti pine muusikaga, tal oli selline elektroonika kuidagi silma võrkkesta põhja paigaldatud, et ta sai oma nägemist nii-öelda sisse lülitada pooleks tunniks, aga kuna see oli alles nii alguse alguse seaduses, ta lihtsalt kuumenes üle, et neid pidi aeg-ajalt silmi välja lülitama, et kas, kas see on õige jutt ja kas, kui, kui kaugele nüüd arenenud on selline tehnoloogia? Tõepoolest, ka mina olen sellest kuulnud sellest stiivi Mondori nisusest nägemismasinast, mis talle pandi, silmapõhja. See oli väga algeline, väga algeline masin, nii et tal oli seal mõnikümmend, kui me vaataksime Marvuta ekraani, kus meil on seal miljoneid piksleid kui täppe, siis temal oli seal mõnikümmend, aga noh, räägiti, et sellega oli võimalik, nii et saad mütsi seina pealt ikka ära võtta, leiab, leiab armast mütsi. Ülesanne, niisugune, niisugune abivahend. Ja tõepoolest, teie mure oli sellega nii, et tõesti, see tuli välja lülitada paarkümmend minutit, mis sai seda nägemist kasutada. Energiaprobleeme tähendab, eks ole, üks on see, et kas energiat jätkub ja teine, et me ei tohi energiat kulutada, kui me teda kulutame, tekib meil soojus selle tulemusena. Ja me ju teame, Me peame hoidma oma keharakkude temperatuuris täpselt 136 ja pool kraadi, kas siis kraad üles, kraad alla. Kui me ajame ta liiga tulises kohati, siis need rakukesed hakkavad meil hukka saama. Ja see on veel üks niisugune tõsine probleem, jah, see oli energiaprobleemi tõttu. Aga nüüd muidugi teadlased on väga tõsiselt seda asja edasi arendanud ja, ja on juba neid tuhandeid ja tuhandeid piksaleid. Niisugused niisugused võrkkesta proteesid on, on valmis tehtud aga ütleme, et kõik nad on väga katselised, päris nisukesed ravi normaalses regulaarsus, raviprotseduuris nad veel ei ole, aga nad tulevad, kus inimene kaotas nägemise või silma ja asendatakse niigosmeetilises mõttes tema, tema silm kui ka juba funktsionaalses mõttes, kas ta hakkab nägema sellega ja see on väga suur samm edasi. Aga see on põhimõtteliselt siis idee on selles, et ta toimib nagu väike kaamera või võistlike fotosensor, mis suudab. Vastu seda täpselt samamoodi täpselt see sensor. Ja nüüd on ainult, et kust, eks ole, sensori pealt tulevad need elektrilised signaalid. Aga nad tuleb viia, peajuht peab, eks ole, peaaju teeb nägemispildi sinna juurde ja, ja kuidas need sinna edasi viia. Probleem on närvides nüüd, kuidas viia see Se kujutise pilt elektriline viie ajju, et see oleks täiuslik, täiuslik pilt. Vot siin on need suured probleemid. Ma just tahtsingi küsida, et kuidas üldse on võimalik elektroonikat ja orgaanikat omavahel niimoodi ühendada. Jah, just praegu nendel päevadel see asi toimib, kus pannakse kokku siis elektroonset räni, ränimaterjalil töötav elektroonik ka ja siis biomaterjalile töötavad närvikiud suurte raskustega pannakse need asjad praegu kokku. On õnnestumisi ja, ja nendel õnnestumistel on veel üks väga suur ja hea tulemus oleks. Paljud inimesed kaotavad ju liikumisvõime, nad on ratastoolis, kui nendel on kaelalüli läinud katki. Täitsa mured on, hüppavad vette noored inimesed, eks ole, tundmatus kohas ja, ja siis seal põhi on lähedal ja, ja murravad kaelaluu ja sellega, et katkestavad, eks ole, närviühenduse oma seljaaju ja peaaju vahel ja nad ei saa enam liikuda, ei saa juhtida oma lihaseid, seesama mure juhtub, autoõnnetused on väga sageli ja nüüd on suur probleem olex, kui napiks need närvid katki läinud, närvid ära ei ole õnnestunud, aga see on lähedal. Kui nägemine on veel selline suhteliselt keeruline ja, ja kaelalüli närvide ühendamine, siis siis kuulmise taastamine on vist juba Võrdlemisi meistriemis muutunud. Nojah, tõepoolest, see on, see on tõesti nii, kuuldeaparaadid on meil ju kümneid ja kümneid aastaid vanad, aga osa on juba mingid Implant, mis ma mõtlen, fantaasia lahendatakse aju, jah, tõepoolest, need, mis hästi tuntud, olid need lihtsalt pisikesed valjuhääldajad, mikrofon, võimendi ja valjuhääldi kõrva, et sa kõvasti kuuleksid. Mõnedel juhtudel ta aitab, eks ole, aga kui meil närvisüsteemiga juba muretseb, eks ole, meil ei lähe ka kuulmine, eks ole, on ju. Kuulmisele on vastupidi ja ka mikrofoni taoline asi ja sealt lähevad närviimpulsid edasi peaajju ja vaat, kui need närvidega on vahepeal katki, siis asjad olid täitsa untsus siiamaani. Kuid nüüd osatakse juba panna siia kõrva taha implantaat ja, ja me ühendame ka selle oma oma kunstliku vastuvõtja närvisüsteemiga ja, ja, ja heliheli läheb peaajju ja me kuuleme heli küll natuke erinevalt, need on uuesti kuulma õppima. Me kuuleme teistmoodi natukene, seda on ka Eestis tehtud üsna mitu, aga mitte ka nii saksa, saksa, arstide abikaasa koos koostöös on Tartus seda tehtud mitu operatsiooni. Aga kuidas on nagu selline tuleviku tulevikupilt, tundub, et, et elektroonika ja bioloogia jätkavad oma arengut koostöös ja inimene saab tulevikus endale rohkem elektroonilisi seadmeid sisse monteerida. SA jätkub ja pole, pole midagi parata. Ja eks jätkumise tendents on see, et elektroonika läheb orgaanilistele materjali. Jah, vot seda ma tahtsin küsida, et meil siin ühes saates oli külaline, kes rääkis, et, et tulevikus inimene peakski enda enda nagu sellised looduse poolt väga nõrkade loodude organid välja vahetama täiesti elektroonika vastu. Ma ma ei oska seda jah arvata, aga noh, orgaaniline transistor ja mis on, ütleme niuksed transistor kui elektroonika põhi, põhitükikene orgaaniliste materjalide peal valmistatakse neid ja ja nii, et elektroonika võib muuta orgaaniliste materjalide pealt töötavaks, mis on lähedased juba meie keha bioloogilisele selliseid seadmeid põhimõtteliselt juba olemas. On küll olemas ja aga väga algelised jälle jällegi veel. Ja noh, tõepoolest ja meie arvutid, eks ole, meie arvutid hakkavad ikkagi imelik, nad on kiired ja võimsad ja nad jäävad inimese peale. Jäävad ajule jäävad ikkadesed alla, peaaju töötab aeglaselt, tomotaktsagedus on pisikene kilowersitud, räägib niisugust asjadest, aga ta töötab. Aga ikka ta teeb otsuseid ruttu, hästi kavalasti vahel küll eksib, aga katsud parandada ja ta on niisugune öelda intelligentne ikkagi. Ja nüüdseks arvutid omakorda püüavad mida inimeselt ja, ja käituda nii nagu nagu aju aju-uuringud on praegu üks väga-väga tõsine teadusala ja, ja siis selle kopeerimine meie arvutites. Arutlusprotsesside asi. Nii et me läheneme mõlemalt mitmelt poolt ja saame kindlasti. Aga mida kujutab endast sihukse orgaaniline transistor, mis ained on siis kasvatatakse seda kuidagi vä? Jah, kasvatatakse ikka ja tähendab, koosneb siis mõttelist rakkudest või või, või ei, veel mitterakkudest, aga ta on orgaaniline materjal, lihtsalt räni, eks ole, need on anorgaanilised materjal. Ei ta ikka veel päris nii ei ole, aga, aga ta ise kasvab, see on küll. Tänapäeval on nanotehnoloogia, eks ole, nanomõõtmed on, noh, nad on nii pisikesed, et, et noh, kujuteldamatult väiksemad kui inimrakud. Ja kuidas me oskame, mis aparaadiga, mis töövahenditega meie nendega ringi käime, suurtega ei, nad ise kasvavad vaat selle tõttu tehnoloogias, kui me läheme nanoelektroonikas ja tõepoolest siis me kasutame nende isekasvamise funktsioon, eranad kasvavad ise nagu meie rakutkise kasvavad. Ja vaat sedamoodi siis. Aga mis see neile, kuidas me saame nad niimoodi kasvama panna, et nad täidaksid seda funktsiooni misse tahame pärast. Osatakse seda kasvuprotsessi juhtida, no kui nüüd rääkida koolist või kuidas kasvuprotsess, seda esineb näiteks kuidas kristallid kas või keedusool kasvab, eks ole, lahustame keedusoola ära, seal klaasiks Ühes loksutama pärast vaatame, põhjas on kristallid, natise kasvasid, loodusel on omased ise kasvamise, ka anorgaanika lootusele. Orgaanilise ei ole veel elusloodusele, Neil on kõigile sa ise kasvamise ja kui me oskame seda suunata seda ise kasvamise protsessi vat vat siis on suuremad Edud. Ja kui need mõõtmed on nii väikesed, me saame selle elus elusrakkude ja ja elus materjaliga kokku panna ja vot see toob päris päris uued võimalused meile. Nii et lõppkokkuvõttes võib öelda, et me elame praegu elektroonika ja, ja orgaanika kokkupuutumise osas väga põneval ajal, et on vist mingeid läbimurdeid. Oodata lähiajal on küll, aga ei oskagi öelda, kuidas nad läbimurded kilt toimuvad. Aga noh, on selge see, et, et midagi hakkab toimuma peaajus, tähendab peaaju ja arvutite kokkupuude on lähemale ja lähemale jõuab. Nii et võib-olla laste asendame, kui meil on rikki läinud peaajutükikesi õige pea võib-olla toimub mõne või võib-olla 10 aasta jooksul, asendame kunstlikult tehtud asjadega. On kolmapäev ning te kuulasite saadet digitaalne tund, minu nimi on Meelis Piller ning minu tänaseks külaliseks oli Tallinna tehnikaülikooli elektroonikaprofessor Mart Min ning meie teemaks oli elektroonika inimeses sees. Kuulake meid jälle järgmisel kolmapäeval.