Tere, lugupeetud pekisõbrad, täna on mul kaasas Becki uus album The information, see on temalt juba üheksas. Bec on uuel plaadil täpselt, Beck. Kuulake ise hiphop stiilis luuser kosmoses. Seal on need superlugu pekki uue plaadi pealt ja pisut nagu Metro Ria passipõrge oli selles loos. Põhimõtteliselt sellist muusikat on pekk nagu eluaeg teinud, nagu sel plaadil on väikeste kõrvalepõigetega, nagu oli näiteks imeilusate nukrate ballaadide album aastast 2002 aga selline pomitav, unistav, irooniline, moka otsast räpp, maa villaselt vutturistlikud, katan, kõlad popmuusika erialadelt all Põldsuv rütm, mis on küll enamasti digitaalne. Aga võiks kujutleda, et teda patsutatakse kuskil maapeol kamina ääres, naturaalkitarrikorpusele ja tühjadele purkidele. Osades õllepurkides on väga herned, mida siis Lopez rütmis koristatakse ja natuke 80.-te 90.-te vahetuse eestit Haus klaverit. Samas on need näiliselt odavad ja Lofi kõlad peenelt välja timmitud ja kohati ehk liigagi läbi mõeldud. Ja kui tuleb refrään pekilugude puhul, siis läheb pekk natuke romantiliseks, natuke satiiriliseks, natuke pateetiliseks, paljuütleva alati alternatiivse hääle peale annab ka igasuguseid lõbusaid videoid valmistada. Viisid korduvad, selline on pekk ja selline on uuel plaadil. Üllatusi pole, juba teist plaati järjest ei pakkunud neid ju ka gero, mis ilmus alles eelmisel aastal. Võib-olla peaks piisama sellest, et pekk nagu ma teda äsja kirjeldasin, on just sellises keemilises koostises ikkagi kordumatu ja loominguline ja hea artist. Et ta on jäänud juba 15 aastat endaks ja pole päris rämpsu tegema hakanud, ajab ikka oma rida ja tegelikult täiustab seda nüanssides, kuigi tema loomingu maagiline keskpunkt tema miniuniversumi kese jääb samasse kohta. Tegelikult on 36 aastane üks päev minust noorem Beck Hansen Ameerikast puni eelmise plaadini iga kord millegagi üllatanud. Aga sellest pärast järgmist lugu, milleks on erilik Soldier Chain, kus all tiksub ka õhkõrn disko. 1994 tuli pekilt esimene üle ilma levinud plaat Mellov kool, mida toetas muidugi gigahitt, luuser, mis sai valmis kaks aastat ennem, aga kus oli teisigi huvitavaid, palun sul sageli söök eelkõige kuna melu Gold müüs nii hästi, võid selle tuules paisata ka pekki väga keldri saundiga, punkt kantripalade kogumikku, stereo pätseedik, soul, mania siiski mitte halb plaat küllaga läks liiale juba veel teinegi sama 94. aasta sees välja laastud. Kokku siis kolmas ja melu Goldi eellindistatud teine plaat, postmodern, folkalbum, confort integreeriv. Samas andis see aimu, mis tulema hakkab. 1996. aasta oodelei segas kõike, mida popmuusikat selleks hetkeks segada oli ja lisas omalt poolt uudsust sellega, kuidas olid erinevad stiilid üheks pekki stiiliks kokku sobitatud latvade keeltega. Kitarr ja kõrgtehnoloogiline foto Funk, käärid kõrva, psühhedeelia ja maailma pehmeime, launch, diivan, sinisilmne folk ja õel naisrokk-hiphop ja indie rock mõlemad tagurpidi tõmmatud ja nii edasi. Pekk ei jätnud üllatamist. 1998 teisend. Kõige leebem folk, pop seejuures mitmekihiline, aga väga korrapärane. 1999 ja hüppe parterist, balleti lavale maailma kõige haigem, seejuures muidugi geniaalne tantsumuusika. Vuhh peksai kõigi tantsumuusikaajakirjade esikaantele esimest korda 2002, järgmine söör, priid naisega lahkuminekust inspireeritud siig. Üdini kurb ja Moyes Beetlikult voogav uhkelt orkestreeritud hinge ballaadide album 2000 ja Hero, kus olid mitmed head lood. Proo muidugi, aga plaat tervikuna ei vapustanud väga erinevalt. Kriitikud nimetasid erinevaid, 90.-te kõiki albumeid, mille juurde tagasipöördumine, see peki justkui olevat selline mees digitaalse hobusega ja laserpüstoliga kauboi kantriroki Tiidžado. Nüüd aga nimilugu Peggy uuelt plaadilt The Information. Becky, uuel plaadil on muide ringe, ümbri joonestusvihiku ruudustik ja suurleht Klepsa juures lugude nimedega veidrate elukatega igasugumustritega, nii et igaühel võimalus ise oma pekki uue plaadiümbris disainida ja siis Beckile saata. Nii et siis uus spec peale ümbrise ei üllata eriti millegagi, aga ütleme nii, et ta täiustab oma kunsti, sinul lahedaid põhjavirvendus ja surinaid ja esmapilgul kokkusobimatute saundide kokku klopsinist kõik kokku kolm korda kokku päris õdus plaat, mis ei tekita mingeid äärmuslikke emotsioone, aga mida on huvitav kuulata. Nii et siis intelligents, muusika osa mu tuttavaid kardab seda sõnapaari, õigemini näib see sõnapaar viht liiga tobedalt pretensioonikas, aga peki puhul ongi iseloomulik, see kontraisteta on ühtaegu ülipretensioonikas paljude jaoks häirivalt originaalid ja iga tema muusika sekund peksaks nagu mingit vaikset, aga järele jätmatut steitmenti üles. Ja teisest küljest lihtne maapoiss ja postkontori ja vaikne sohva muusika. Lõpetama jääb nous seapeki uuelt albumilt Information.