Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port-eelne CNN käsitlase uudse infotehnoloogia toote teemat, millest võib leida lähituleviku jaoks nii mure kui rõõmuallikaid. Omaette küsimuseks on tootearendajate vaatenurk, see tähendab, kas nemad tahavad head või halba. Tootearendajaks on tarkvarafirma Microsoft ja juba see fakt kõneleb iseenesest nii mõndagi. Kuid taaskord võib tõdeda, et kui Microsoft jätab osa inimesi ükskõikseks, siis mõned näevad selles ettevõttes kurjust. Aga ärgem tormake sündmustest ette. Pigem liikuge sellelt poleemikalt edasisest, nagu inglased ütlevad tõde kastmes, mitte roa silmatorkava välimusega. Et oleks mõtteliseks. Kastmeks ongi meelos keegi Gordon Bell, Microsofti palgal olev uurija, kelle viimase viie aasta kinnisideeks ja igapäevaseks põhitegevuseks on olnud oma elu talletamine. Seda alates kõikidest kirjadest ja faktidest, mis tema silmadelt läbi käivad emailidest kuni telekast nähtud saadetaja loomulikult kõigi vaatevälja jäänud inimestega. Samasse kohta, kuhu koguneb Gordoni visuaalne kogemus, püüab ta koguda oma helimaailma informatsiooni, nagu vestlused, telefonikõned, kuni kuuldud, raadiosaadete ja muu taolise nii välja. Helimaailma talletamine on aga hetkel projektis pigem sekundaarse tähtsusega sest tohutu andmemassiivi haldamise teel on niigi muid aktuaalseid probleeme. Kohta või seadet, kuhu kordan Bel kõikuma kogetu talendab, võib nimetada sisuliselt surrogaat. Üks inimajuga võrreldes on viimane, kas sama hea kui mitte mõne kandi pealt, isegi parem. Sest saab ju mehaanilisest mälus teostada otsinguid, ilma, et sellest midagi ära kaoks. Kordoni viimaste aastate tegevust iseloomustabki kõige paremini tema projekti nimi. Piits ehk minu õlu killukesed. Kuna Gordon töötab Microsoftis, on arusaadav, kust pärineb tema visioon näha surrogaat mälu programmi kunagi kõikides personaalarvutites. Lisaks Microsoftile tegeleb sarnaste probleemidega teisigi uurimiskeskuseid, nagu näiteks olgu Massachusettsis asuva Tehnoloogiainstituudi MIT doktorandi Sun ilmer Moore'i suhteliselt sarnaselt, kuid kitsama eesmärgiga projekt sunnil käib ringi pihuarvuti ja mobiiltelefoni last ehk Smart Fowni meenutava seadmega ja registreerib juba viimased kaks aastat kõike oma kõrva sattunud informatsiooni. Seade saadab digitaalsed helifailid jooksvalt tsentraalses arvutisse, milles heli muudetakse tekstiks sunnil. Eesmärgiks on toetada inimeste mälu jooksvalt näiteks tulevikus mobiiltelefoni abil. Kujutage vaid ette, et teil on, et teil ei tule meelde näiteks telefoninumber, mis teil eile öeldi, kõnelemata mõnest naljast või koolis kuulatud loengust, mis on nagu luuaga peast pühitud sisestades mobiiltelefoni. Mõned märksõnad otsitakse teie surrogaatmälust üles õige tekstilõik ja te võite oma eluga edasi minna. Olukorra teeb täna huvitavaks asjaolu, et vajalik tehnoloogia on juba praegu peaaegu et olemas ja kuna informatsioonile on iseloomulikuks paljunemise soov, on oodata vaid aegu, kuni mõni teie isik teie surrogaatmälust jupikese endale kopeerida soovib. Või veelgi hullem, teie mällu mõned uued bitid lisad näiteks Viagra, reklaami või vale kontonumbrikombinatsiooni, kuhu te pidite ülekande tegema. Veelgi hullemaid stsenaariume võib konstrueerida seoses inimeste eneseväljendusvabaduse kadumisega, sest kes see ikka soovib, et tuttavate võõrastega vabameelselt vahetatud lausejupid hakkavad hilisemas elus kollitama. Samas poliitikutele võiks taolise seadme kandmise aga kohustuslikuks teha. Ning lõpuks lisab kogu ettevõtmisele pikantse alatooni meie kogemus tarkvaraga nagu näiteks Windowsi, sinine surmaekraan, aga ka igasugused viirused, mis teie surrogaat ajus võivad insulti põhjustada sellist virtuaalset. Kes aga täna arvab, et see kõik jääb siiski tulemata, mõtelge veel kord või õigemini püüdke meelde tuletada, millal on tehnoloogia areng varem seisma jäänud. Vahest vajate meeldetuletamiseks abivahendit?