Tere eetris anportaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Taas kord on põhjust peeglisse vaadata ja endalt küsida, kas mina ka see tähendab, et kui üha rohkem teisi inimesi on jäämas Interneti narkootikumi küüsi, siis kas mina olen veel terve, kas tegemist on üleüldse haigusega ja kui suur on risk tuleviku jaoks? Maailma ülikoolide edetabelis näppude peal loetavasse tippu kuuluva Stanfordi ülikoolis viisid teadlased hiljuti läbi Ameerika elanikke käsitleva uuringu mille tulemustest selgus, et iga kaheksas nõndanimetatud Ameerikas peetaval territooriumil lauda tooli arvutit omav inimene on internetisõltlane. Sõltuvuse spekter erineb vahemikus raskekujuline kuni vähemalt ühe sõltuvust intrigeeriva sümptomini. Vahest paneb see uudis mõne raadiokuulaja õlgu kehitama, sest on ju varemgi sarnaseid järeldusi tehtud ja kuna need arvud on ikka küllaltki kõrged, samal ajal kui varasemad uuringud ei pea hästi vastu metoodika kritiseerijate turmtulele väärib just Stanfordi tulemus alla joonimist. Nagu öeldud, on Stanfordi näol tegemist maailma ühe tippülikooliga, mis võiks olla teatud mõttes garantiis ka tema metoodikale ja seega mõjuda hoiatusena, et ka varasemad uurijad on probleemi signaali suutnud üles leida. Viimasest leidmise sõnast ongi sobilik jätkata, sest nagu värskest uuringust selgub, kipuvad osa nõndanimetatud internetihaigeid oma vaevusi varjama valetades tegelikku Internetisurfamise kohta. Lisaks avastasid teadlased, et üllatavalt sagedasti minnakse internetti oma tuju parandama, mis on argieluliste probleemide tõttu kannatada saanud. Iseenesest ei oleks selles ka midagi halba, kui need kaks viimast tähelepanekut siis nimelt siis tegeliku surfamis harjumuse varjamine või ilustamine ning internetist tuju parandamise otsimine ei sarnaseks tüüpilise alkohooliku käitumisele. Ehk teiste sõnadega kasutavad need inimesed interneti eneseravi eesmärgil varjates ühelt poolt haigust jootsidest, teiselt poolt tõvele leevendust. Kujutage ette napsuarmastajat, keda tuntakse ära alkoholi lõhna järgi. Kui te nähta kunagi tilkagi võtmas sama hästi või ütleme siis, et tänavel vajame silma harjutamist, aga tõenäoliselt tunneta ära. Paadunud internetis ütles ka siis, kui ta parajasti peadpidi masinas ei ole. Monitori tekitatud staatilise elektritolmupilvest tingitud näonaha kaame ja vinniline pind punetavad silmad ja liigutades hell hiirt hoidva käe ranne võiksid olla ohumärgid. Ja kuuldes vastuseks, et see inimene surfab ainult natukene internetis, peaks pühkima peast viimasedki kahtlused. Iseenda kohta kriitilist hinnangut andes on loomulikult raske jääda erapooletuks. Siin tuleb vahest happy veel üks Stanfordi teadlaste tähelepanek, mis väidab, et tüüpiline netisõltlane on vallaline kõrgharidusega valgenahaline mees, kolmekümnendates eluaastates Neil kulub arvuti ees 30 tundi nädalas ehk siis neli viis tundi päevas ja seda lisaks töisele arvuti kasutamisele. Hetkel uuritaksegi võimalust, kas tegemist on eraldi defineeritava psüühikahäirega või mitte. Kuid seniseid märke hinnates võib öelda, et teadlased on mures. Ja meie ülesandeks on küsida, et kui teadlased on mures, siis kas ka meie peaksime olema.