Vaiko aga Mihkel, sulle helistame, on igavikuline küsimus, Andre poolt meloodiad juba otsa ei saa ja kas nad kunagi saavad otsa? Õige vastus sellele küsimusele on, et ei saa, aga kuidas see saab nii olla? Sest et tähendab, asi on selles, et meloodia on nii nagu üks väike nagu tühine, nagu komponent nii-öelda muusikast seesamamoodi, nagu meil on, noh, paljud inimesed nagu väidavad, et kuna meil on ainult seitse nooti ja siis neid ei saa lõputult nagu eri moodi kombineerida. Samamoodi võib siis väita, et kui meil on ainult seitse nii-öelda põhivärvust. Ühel hetkel saavad kõik maalid nagu ära maalitud. Et ühel hetkel on siis nagu kõik noh, muidugi inimesed maalivad nagu sarnaseid asju ja, ja, ja on ka väga palju pilte, mis on üksteisega sarnased nagu palju laule, mis üksteisele sarnanevad, aga see tuleb juba sellest, et inimesed on väga paljud üksteisega väga sarnased. Aga mida enam nagu inimene muutub ja inimene ju muutub seda sellega koos nii-öelda muutub ka viis, kuidas ta nagu muusikat kokku paneb muusikal peale meloodia on veel komponendid, on harmoonia, rütm siis kogu nii-öelda tooniline spekter, tänapäeval lisandub sinna juurde veel täiesti piiramatud võimalused, helisid on võimalik tekitada ja kuidas neid omavahel võimalik nii-öelda kokku panna ja kombineerida ja miksida. Sel põhjusel ei saagi kunagi need nii-öelda meloodiad otsa, sest et esiteks meloodia on ainult võib-olla üks üldse võib võib-olla üldse nii-öelda seitsmendiga üldse kogu sellest asjast. Ja teiseks nii-öelda, mida huvitavamaks inimesed muutuvad, seda seda huvitavamaks ja keerulisemaks muutub ka muusika ja, ja pagan teab, võib-olla muusik üldse paarikümne aasta pärast hoopis teistsugune kui praegu. Ja see, mis me praegu teeme, võib öelda, et on põhimõtteliselt selline muusika, mida hakati tegema nüüd noh, niimoodi laias piiris kuuekümnetel tegeletakse kuskil viiekümnendatel, et me teeme sedasama muusikat praegu. Jah, aga samal ajal on meil ka väga palju muusikat tänapäeval, kus meloodia on üldse nii-öelda kõrvaline, kui paljud inimesed üldse nagu naudivadki, pigem nagu mingisugust sageduse tasandil nagu pulseeriv, nagu näiteks tantsumuusikast paljuski. Ja üldse võiks külmemat sorti elektroonilises muusikas, seal on täpselt samamoodi meloodia vorm, nii-öelda tähtsus on nagu täiesti täiesti taandanud, isegi kui meloodiat nii-öelda otsa saavad, siis leiutatakse midagi nagu selles mõttes uut, et muusikamaailm elab ja õitseb. Ja, ja ühesõnaga sina mingeid lugusid kirjutatud, see ei ole niimoodi loo valmis. Siis kuulad seda, kutsud veel mõnede kriitilise kõrvaga sõbrad kuulama, et ometi keegi nagu ei ütleks, et vot et see on nüüd see käik on sealt kuskilt kellegi teise loost ja et kui isegi on sarnaseid mingeid kohti, siis sul on sellest täiesti ükskõik. See on ikkagi sinu lugu. No sellega on niimoodi, et iga siukseid õnnetusi juhtub ikka kõigil ja noh, ajapikku lihtsalt mida rohkem sa oled muusikat 60. seda rohkem sa oskad nagu võib-olla nii-öelda jah, nagu eos juba märgata, kui sa lähed mingisugust nii-öelda tallatud rada mööda. Aga noh, samas on jällegi ju niimoodi, et ega noh, ma ei tea, vesi ei ole kellelegi, näiteks kui sa selle peale sõidad ja. Siuksed nii-öelda sarnasused on ju, noh, see tuleneb just nimelt nii-öelda inimestevahelistest sarnast, see on nagu loomulik aga, ja noh üldiselt, kui sa oled oma nii-öelda nendest nii-öelda mõjudest ja nagu tsitaatidest nagu teadlik ja neid ei häbene ja ei katsunud nagu varjata või siis on minu arust kõik okei samamoodi sa võid teha ka ükskõik kui halba muusikat, kui sa ei väida, et see ei ole halb näiteks. Ja et noh, ühesõnaga igaüks võib teha mida iganes soovib, et ja ma arvan, et ega need meloodiad tegelikult otsa ei saa, sest et sest, et jah, samamoodi et kõik raamatud on ära kirjutatud, et meil on, meil on nagu sõnastikes on ainult vaata kui palju meil tähti ja nii-öelda tähestikus, et noh, kas sa tõesti tahad öelda, et nendesamade tähtedega võib siis nagu aegade lõpuni erinevaid raamatuid kirjutada. Kas sa muidu prantsuse eurolugu oled kuulnud selle aasta oma juba ja olen küll muhe lugu. Sa oled vaimustuses. Kas seal on midagi uut, mitte väga. Kas seal on midagi uut, seal lahedalt, Kasija soundi? Mul on samasugune süntesaator. A-d rohke, aitäh, Vaiko Eplik, selle kena meloodia jutu eest. Ja siin ongi Sebastian Heljeer, kes sel aastal esindab Prantsusmaad Juhan Paadam nimelisel lauluvõistlusel. Aga lugu on yway.