Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Tänane kommentaar toob lisaainest infotehnoloogiat paljastava olemusse. Paljastamise all pean silmas mõttelise privaatsust varjavate puude ja põõsaste puudumist või vähemalt siis nende väljasuremist. Sellel nädalal esines USA keskluureorganisatsiooni CIA endine salaagent ühes populaarses raadiosaates sõnadega, mis väitsid, et otsingumootor Google on tema endise palgaandja pikaajaline koostööpartner. Kes veel mäletavad, siis suve keskel leidis aset skandaal, mille käigus USA julgeoleku organid nõudsid sealsetelt suurematelt otsinguteenusepakkujatelt teenuse kasutada stajaid puudutavaid andmeid. Erinevalt mõnest teisest keeldus guuglaga soovil allumast, viidates lubadusele kaitsta oma ülemaailmsete klientide õigust sooritada otsinguid privaatselt. Asi läks koguni nii kaugele, et USA justiitsministeerium esitas Google'ile vastavasisulise nõude, mis samuti tagasi lükati. Nüüd siis väitis CIA agent, et tegemist olid teatrietendusega jätmaks muljet, et Google'it usaldada. Paraku olevat USA julgeoleku organid juba ammu sõlminud Google'iga infovahetuslepingu. Arvestades, et Google võimaldab lisaks internetiotsingutele tuuseldada ka otsija oma kõvaketta katakombides. Google meili kaudu käib oluline osa e-kirjavahetusest ning sama firma pakub veel makseteenust, kaarditeenust ja palju muud, mis kõik on mõned lihtsamad. Jah, mõned kaudsemalt lingitud otsija persooniga võiski järeldada, et teid ja meid kõiki ei varja suure venna eest enam mitte miski. Samasse teemasse sobib teinegi selle nädala teadaanne. Selleks on Suurbritannia kodanikku, privaatsuse kaitsele pühendunud järelevalveorganisatsiooni hoiatus. Et britid on nagu uneskäijad, kes enesele teadmata ja vastu punnitamata, astuvad orberliku monitoorimis ühiskonda. Siinkohal tuletaksin meelde kevadist kanni filmifestivali, kus muuhulgas esitati kellelegi Andrea Arnoldi dokumentaalfilm. See jutustas Šotimaal Glasgow linnas asuvatest turvakaameratest. Praktiliselt kogu Glasgow territoorium on kaamerate vaateväljaga kaetud, kaasa arvatud paigad ajaloolises pargis, kus armastajad teineteisele õrnuse avaldavad. Andrea Arnoldi filmis selgub, et suur osa nendest kaameratest annavad eraldusvõimet välja professionaalsele filmile esitatavad nõuded. Filmis näidatakse, kuidas taolise kaameraga saab piiluda isegi käekoti. Noh ja meil pole ju midagi ette heita kaamerate valmistajate tehnilisele innovaatilisusele. Küll aga võiks mõtelda kaamerate kasutajate lühi- ja pikaajalistele rektiividele. Statistika järgi on Suurbritanniast 4,2 miljonit turvakaamerat. Kogu maailma turvakaameratest asub britannias üks viiendik ehk üks kaamera iga 14 inimese kohta. Kõik loomulikult ühiskonna turvalisuse nimel, aga seda vaid mõtte laiskade jaoks. Kaamerate paigaldajad viitavad üldisele turvalisusele ja neid paneb imestama, mida inimesed kardavad. Nende küsimuseks on. Kui sa oled aus inimene, siis mida on sul varjata? Kodanikud on siiski mures ja nad küsivad vastu. Aga kui ma kodanikuna pole midagi valesti teinud, siis miks soovid mind jälitada? Lisaks peaksid jõustruktuurid tõestama, et nad ei tee vigu aga kuna viimane on võimatu, siis peaks tehnoloogia taolist hiilivad rakendumist vältima. Iseküsimuseks jääb, kas see ongi üleüldse võimalik? Suurbritannia värske raport hoiatabki, et 10 aasta pärast mitte ainult ei jääkaamerasilma alla iga inimese isik ja tema ostukorvpaid poodi sisenev klient valgustatakse ka põhjalikult läbi tänu tehnoloogia arengule. Lapsed on lapsevanemate ja õpetajate virtuaalse kaelarihma küljes. Üha enam jääb inimene töökohast ilma tänu tema kohta kogutud salajasele infole kaasa arvatud tema terviseprobleemid. Ning selleks kõigeks pole ju palju vaja ühendada näiteks Google ja turvakaamerad ühtsesse süsteemi. Ning võib-olla ta on seda juba alustatud.