Tere eetris anportaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänane kommentaar kuulub seeriasse. Kas poest ostetud helindid tohib kuulata ilma piiranguteta? Põhjuse sellele teemale taas kord pilku heita annab nädala hakatuseks ilmavalgust näinud Suurbritannia avaliku õiguse instituudi samateemaline raport. Aga enne kui raporti sisusse süveneda, esitanud lugupeetud raadiokuulajale meeleolu loomiseks paar aegadetagust. Aforismi. Ühe autoriks on USA ülemkohtu kohtunik luist emid Brandeis kelle elu lõppes teise maailmasõja alguspäevil. Kohtunik lausus, et kui me soovime, et kõik austaksid seadust, peab seadus olema austusväärne. Teiseks mõtteks on Martin Luther kingi surematud sõnad 1963.-st aastast, kui mustanahalised istusid valgetele mõeldud bussidesse ja läksid selle pärast vangi. Martin Luther ütles, et see, kes rikub ebaõiglast seadust, mille kohta tema eneseteadvus ütleb, et see on ebaõiglane ja ta on nõus selle eest vangi minema selle nimel, et kogu ühiskonna eneseteadvus ärkaks ebaõigluse vastu siis see inimene väljendab ülimat lugupidamist. Seaduse vastu. Tulles need Suurbritanniasse, selgub, et pooled sealsed kodanikud rikuvad iga päev seaduseid mis käsitlevad nende õigust kuulata muusikat. Viimase põhjuseks on loomulikult MP3-seadmete massiline levik. See omakorda tähendab, et kõik kopeerivad muusikat, et seda endaga kaasas kanda. Lisaks muusikale puudutab see loomulikult ka filme, mida süle ja muude arvutite ning seadmetega paljundatakse. Teoorias on taoline kopeerimine keelatud ja karistatav trahviga. Reaalselt aga absoluutset enamust. Selle riigi muusika ja filmi armastajatest kurjategijaid ei trahvita ning viimane omakorda langetab lugupidamisseaduse vastu. Sest miks seadust teha, kui seda keegi ei rakenda? Suurbritannia avaliku õiguse instituudi raportis rõhutatakse, et 300 aasta vanune autoria koopiaõiguste seadustik vajab ümbervaatamist, kuna ajakeskkond on oluliselt muutunud. Lisaks heidavad raporti koostajad ette, et muusikatööstusele on küll õigus kaitsta oma huvisid aga neil ei ole mitte mingisugust õigust otsustada, millised õigused kehtivad lõpptarbijatele. See voli on ainult riigi seadusandlikul kogul ja valitsusel. Intellektuaalse õigusega pole riigitükk aega tegelenud. Nagu öeldud, pole seda valdkonda korrastatud viimased 300 aastat. Selles valguses on tervitatav Suurbritannias tänase rahandusministri Gordon Browni ja olgu öeldud, et ta on ka kõige tõsisemalt võetav Tony Blairi mantlipärija. Seega Gordon Brown algatas intellektuaalset omandit käsitleva õigusruumi revisiooni. Viimane peaks päädima uute seadustega ja need omakorda peaksid tooma tänase iga teise kodanik kurjategija jälle õigusruumi tagasi, ilma et nad peaksid oma koopetest koosnevast muusika või filmikollektsioonist loobuma. Värske raport joonib alla, et uue intellektuaalset omandit käsitleva seadusloome suunamaks ideeks peab olema äratundmine et oskusteave on esmalt ühiskondlik omand ja alles siis privaatne Vital. Seni kuni laulutegija või muu lähteka looming ei soovi endale avaliku tähelepanu, on see ürgselt privaatne asi. Aga kui selle väärtus kujuneb tuhandete kuulajate toel, on ju viimaste lõigus väärtuse omandiküsimuses sõna võtta.