Tere eetris anportaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Ajal kui üha suurem osa igapäevaelust on siirdumas Internetiruumi, on vaid harvad mõtelnud, millised regulatsioonid neid seal kaitsevad. On ju loomulik eeldada, et virtuaalne ja reaalne maailm erinevad ja nii peaks erinevaga vähemalt osaliselt reeglid, millega eristatakse õiget valest. On ju internet inimkonna ajaloo kõige suurem avalik kokkusaamise koht ja tänu oma uudsele on vähetõenäoline, et kõikvõimalikud olukorrad on juba võetud arvesse. Mõtelge kas või üle piirilisusele ehk sellele, et internetis on raske näha riikide rahvuste või kultuuride piire. Küll aga on näha, kuidas osariike, lähtudes oma kitsamatest huvidest püüavad piirata internetis surfata, vabadusi ja õiguseid, kõnelemata suurte ettevõtete püüetest omi reegleid kehtestada. Taoline võimalus õiguslike probleemide tekitamiseks on unetuna hoidnud mõningaid juriste, kellest ühed näevad olukorra võimalusena näiteks raha teenida. Ja teised juristid näevad sama olukorda probleemina, mis kahjustab nende klientide huve. Nii on viimaste aastate jooksul Alt erinevatel foorumitel pakutud välja ideid internetis kodanikuõiguste defineerimiseks kuid seni ei ole ükski üritus stardi pakkudest kaugemale jõudnud. Naljakas materdati internetis registreeriti just äsja 100 miljonit veebsaiti. See tähendab, et pooleteise aastaga on küberruumi majade arv kahekordistunud ning kõik see on toimunud vaid tehniliste või tehnoloogiliste reeglite baasil. Selles kontekstis on põhjust tähelepanu pöörata ühinenud rahvaste organisatsiooni konverentsile Kreekas. Sellel foorumil tõstatati üles taaskord internetiõiguste teema probleemiks, miks taolist õiguslikku regulatsiooni pole seni olemas. Peetakse asjaolu, et tänu oma virtuaalsusele piirideta olemusele ei saa seaduseid välja mõtelda erinevate riikide välisministrid ega ka nende riikide poliitikud. Internetiruumi reeglid peaksid saama alguse individuaalsete kasutajate algatusel. Teisalt aga võib oletada, et internetti katvaid seaduseid ei ole horisondil niipea näha, sest kujutage vaid ette mõnda riiki, kelle huvidega need pakutud seadused kokku ei lange. Taolisel juhul puuduvad mehhanismid, mis sunniksid reaalse maailmariigil allumast virtuaalse ruumi ettekirjutustele. Selle koha peal väärib näiteks tuua Hiina rahvavabariigi selle nädala värske teadaanne et jutud nagu natsenseeriksid ja piiraksid oma kodanikke internetivabadusi on täiesti alusetud. Samas pole kuigi keeruline meelde tuletada, kuidas näiteks otsingumootor Google allus sealse riigi territooriumil äri tegemiseks riigi nõuetele kõige otsesemas mõttes tsenseerida teatud sõnu ja mõisteid, mida otsivad otsingumootorites kasutasid. Lisaks räägitakse avalikult suurest Hiina tulemüürist, mis püüab hiinlasi selektiivselt eristada ülejäänud küberruumist. Ja see on ju selge konflikt reaalse maailma ja küberruumi vahel. Käesoleva ÜRO internetiseadusalgatuse taga on grupp Hispaania teadlased, kes koostasid esialgse probleemi kirjelduse. Nende mureks on, et internet on jõudnud punkti, kust ilma seadusteta ei ole mõistlik edasi areneda. Teadlaste arvates oleks vaja põhimõttelist internetti konstitutsiooni. Kuna aga areng toimub nii või teisiti, jääbki meile nüüd kogeda, kui kaua taoline kooslus saab veel iseeneslikult kasvada, enne kui hakkab ootamatult kõigile haiget tegema.