Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänases kommentaaris tuleb juttu tervishoiust. Täpsemalt vaatame arste ja tervishoiusüsteemi suhteliselt madalat efektiivsust ning kiikame, kas olukord võiks parem olla, kui arste poleks käepärast võtta? Sissejuhatuseks esitanud lühikokkuvõte ühest uuringust, milles arstidel paluti otsustada, kas nad kirjutaksid patsiendile välja ravimikatse esimeses faasis pakuti arstidele ühte ravimit, millel oli mõningane kasulik mõjuvaatusel olnud haiguse käes kannatajatele. 78 protsenti arstidest otsustas ravimi välja kirjutada teises faasis, mõni aeg hiljem korrati sama katset, selle erinevusega ehk arstidele pakuti seekord ühe asemel kahte ravimit. Seega ainukeseks erinevuseks kahe katse vahel oli võimalus valida ühe asemel kahe ravimi vahel. Kõigi üllatuseks selgus, et ligi pooled arstid otsustasid teisel korral ravimit enam mitte välja kirjutada. Taolise raviotsuse ebakindluse tõenäoliseks psühholoogiliseks põhjenduseks peetakse asjaolu, et katses osalenud arstidele tekitas valik probleeme ja see omakorda nõrgendas ravi määramise argumente. Nii võiks oletada, et natukene suurema valiku puhul võivad rohud üleüldse jääda määramata. Samas me teame, kui palju erinevaid arstimeid igal aastal juba olemasolevatele juurde tuleb ehk teiste sõnadega. Info rohkus võiks ohustada tervishoidu. Ja võib-olla polegi tõde sellest väitest kuigi kaugel, lugedes ühest teisest värskest arste ja patsiente mõjutavast infot käsitlevate uuringust. Austraalia teadlasi valis Brisbane'is asuva printsess Alexandra haiglas 26-st reaalsest haigusloost igast ühest kolm kuni viis iseloomulikumat sümptomit ning sisestasid need otsingumootorisse Google otsingusse osalejad ei teadnud algupäraseid diagnoose, mille põhjal patsiente raviti. Seetõttu ei olnud põhjust Google'i abile oodata, kuna otsingumootor toob vastuseks igasuguseid asju vahemikust kommertskuni võõrkeelne Kakkov, mille sõnadest leiab sümptomite nimetustega sarnaseid fragmente. Loomulikult leiab ka sümptomite märgusõnadele kokku aetud vastuste seast ka viiteid igasugustele haigustele ning nende seast valisidki teadlased välja kolm kõige sagedamini mingile diagnoosil viitavatest vastustest. Ning alles seejärel näidati osalejatele algupärast diagnoosi ning võrreldi neid saadud tulemustega. Üllatuseks pakkus Google enam pooltel juhtudel vastuseks õige diagnoosi ja seda isegi juhtumite jaoks, mis esinevad väga harva ja millega suurel osal arstidel tõenäoliselt puudub varasem kogemus. Olgu näiteks siis hullu lehma tõve kajastav Kreutzwaldi Jakobi haigus, sõrmeotsa suuruse ajuripatsi vähkkasvajast tingitud hormonaalhäire või siis harvaesinev peremeesorganismi enda vastane autoimmuunsündroom. Seega oleme nüüd olukorras, kus patsiendil on põhimõtteline õigustus endale ise diagnoosi määramiseks ja tal on olemas ka võimalus osa kodanikest teevad seda hea meelega puhtalt esialgse aimu saamiseks, mis temaga võiks viltu olla, enne, kui ta arsti juurde läheb. Mõned omakorda väldivad väga erinevatel põhjustel, aga kogu arstivisiiti. Nende peast käib kindlasti läbi ka mõte, et kui Google'ist saab diagnoosi, siis leiab sealt ju ka ravijuhiseid. Seda enam, et Google annab mõlemat tüüpi vastused kiiremini kui üks sekundiga. Küsi sentigi raha. Paraku käesoleva uuringu läbiviijad midagi taolist küll ei soovita. Nad hoiatavad, et internetis on igasugust informatsiooni ja selles orienteerumiseks on vaja aastatega koolitatud kriitilist meelt. Aga pange täheletaoline kainusele kutsuv hüüd jääb oluliselt alla kaasaegse infotulva massiivsele mürale. Ja doktor Google patsientide arv hakkab kindlasti veel olulisel määral kasvama.