Ei koole. Tänane ööülikooli unenägu on heliline telegramm. Vilsandi saarel kirjanik ja tõlkija Tõnu Õnnepalu Loeb luulet oma värskest raamatust pimeduse tunnil. Saates kuuleme ka Tõnu Õnnepalu salvestatud helipilte. Mina olen Tõnu Õnnepalu ja loen nüüd teile mõned värsid. François morjak jutustab oma mälestustes et see oli millalgi sel aastal, vahetult pärast esimest maailmasõda Pariisis Krahvinna nouai salongis. See hai krahvinna oli luuletaja. Ja pidas muuhulgas ka sugust kirjanduslikku salongi, kus ei käinud mitte krahvidega hinnad, niivõrd-kuivõrd siis igasugused karvased ja sulelised ja teiste seas ka üks noor sürrealistlik poeet Raini Well. See ekre well, oli öelnud nii muuseas, visanud sellele grafinnale ühel õhtul. Ja sel ajal ta pidas silmas muidugi siis Reimis värsimõõdus luuletusi, nii nagu neid tehti ja nii, nii nagu loomulikult tegi ka seesama maikrahvinna Oli niisugune aeg, et leiti noh, nii või teisiti, kõik vana oli läinud üle parda ja, ja mis ei olnud läinud, tuli visata. Ühesõnaga see vana luule ei töötanud enam, tundus võlts ja ebasiiras ja vale. Nii et õieti juba oma 100 aastat need riimid on jäänud või saadetud kuhugi luule ääremaadele, noh kuigi neid on kogu aeg tehtud ja ja eesti luules loba, värsi võidukäik algas hoopis hiljem, kuigi just nimelt samal ajal, kui seal Prantsusmaal ja mujalgi ta ilmus ka siin Eestis luulesse küll juba Juhan Liivil ja rääkimata Ernst Enno varastest luuletustes. Tema oli esimesi silmapaistvaid vabavärsiviljelejad, aga pärast ta pöördus kõlbriimide juurde tagasi või edasi. Ja kui ma olin nüüd läinud talve alguses hilissügisel endalegi ootamatult kirjutanud mõne riimis luuletuse, no kõigepealt ühe. Ja ma tundsin korraga, et ei midagi siin on, ma tahan selle asjaga edasi minna. Olen nüüd riime muidugi kirjutanud läbi aegade ikka üks ja teinekord, aga mingil viisil on ikka tundunud, et ei, ma ei oska või ei saa neid teha. Ei taha. Ja mingisugune müstika on seal minu jaoks olnud, et no kuidas, kuidas need riime ikkagi tehakse? Ja. Ma otsustasin seda asja uurida ja teisiti seda uurida ei saa, kui tehes. Ja siis tegin ja leidsin, et midagi on. No selge see, et seal midagi on nendes ruumides ja niisuguses vormilises luules Ta on mulle alati meeldinud muuhulgas vähemalt, ja mis on tema suur pluss, lugeja jaoks on see, et ta jääb meelde. Tänu sellele temast võib teinekord abi olla luuletusest, mis sul on meeles. Tuleb meelde raskel hetkel. Ja temast on abi. Teiseks, riimimine on ka natukene reaktsioon noh niikuinii ta reaktsioon, reaktsiooniline tegu tänapäeval. Aga just nimelt jah, reaktsioon vabavärsi vastu, mille kohta vabavärss öelda on õieti juba liialdus. Mis versta enam on tihtipeale niisama üks lühikesteks ridadeks murtud jutustus või mõtisklus. Kui sealse luulepoos Pealt ära võtta, siis noh, siis ta ongi see tihti midagi täiesti banaalselt. Muidugi mitte alati selge see. Võib-olla ikkagi see luule. Peatee läheb endiselt sealt. Ei tea, kus ta läheb ja see ei olegi lõpuks meie asi. Aga nii ma hakkasin nüüd riime. Teha, eks nad peavad ikka kuidagi su juurde tulema, aga jällegi teistpidi nad ei tule, kui sa ei tee, kui sai. Keskendu, ei, ei. Ei seadista ennast sellele lainele, siis tulevad ja ma sain aru, et mingil viisil see värss, noh, ta sünnibki kuidagi selle riimi ümber või noh, enamasti nende luuletuste alguseks, need on neist luuletustest saanud väikene raamat pealkirjaga pimeduse tunnil. See on ilmunud ja ära trükitud ja olemas. Seal on üks niisugune huvitav asi selle riimimise juures, et ta võib sind viia sinna, kuhu sa üldse ei mõelnud minna. Aga kirjanduses üleüldse on nii, et väärtust ongi ainult sellel mida sa ütled vastu tahtmist või mitte, ettekavatsetult. Selline ettekavatsetud ette väljamõeldud asi on noh, ta nõrk, ta on võlts, enamasti need on nagu need ette peas valmis mõeldud, siirad ülestunnistused, mis on, ongi ainult selleks välja mõeldud, et mitte üles tunnistada. Ja muidugi see ei ole ainult triimidega nii proosat kirjutades või vabavärssi. Et temast tuleb midagi välja, kui ta viib sind kuhugi sinna, kuhu sa ei kavatsenud liikuda. Eks see kõik, mis ma nüüd räägin, ole ka üks selline tagantjärele targutamine ega tegelikult nende luuletuste kohta enam midagi öelda ei oska, nüüd on nad minust ära antud ja elavad oma elu, aga aga noh, ma saan näit ette lugeda, nad on mul peale kõige muuga peas enam või vähem. Ja selles mõttes noh, kui mitte muud, siis ma tegin endale ühe väikese hulga laulukesi, mida teinekord Ma olen surnud. Kuigi ikka elus. Mu akna tagarästas, ripub pekk. See ripub tihastele selles elus. Mu keha katab üksinduse pehme tekk. Kus oled kulla sõber? Miks sa ei tule? Miks sa ei tule juba ära päästma mind? Vaid õhtu tuleb. Süütan aknalt, tule. Kas see siis ongi sündimise hind? Kui pilved rebenevad? On seal üks teine lamp. Ta heidab valgust minu silmadesse. See puhas valu. Hinge jäin kramp. Mind kannab ülevaisse ilmadesse. Ma tean. Ma tean, ma tean, ma tean. On pidusaal seal valge. Ja kõik, kõik, kõik on sinna palutud. Kell pilet on mustvalgel, on üleriided ära anda palutud. Meid oli ükskord kaks. Me kõndisime üksteise kõrval mööda tühje teid. See oli enne, kui me sündisime neil teedel. Kunagi ei nähtud meid. Me kumbki mõtlesime tema peale kes tuleb vastu ja meid lõpuks näeb. Ning ütleb. Sina lähed kurale, sa heale. Sul ees on orud, sinul kõrged mäed. Ja kumbki kannab hinges oma valu. Ja kumbki ootab teist. See aeg on pikk. See aeg on elu. Palud või ei palu? See ootus. Pikem on kui igavik. Meid oli ükskord kaks. Me kõndisime seal kaugel mööda, unustatud teid. See oli enne, kui me sündisime. Neil teedel pole iial nähtud neid. Kui talv ei tule väljas, puhub tuul. Ta puhub väljas. Aga sees on tühi. Ta puhub aina lõunast sellel kuul kui kaardid tuletavad meelde pühi. Su laual seisab kinnine kuu, väär sa seda lahti lõigata ei julge. Üks tegu oleks õige. Teine väär, vaid kõhklus. Lõpmatusse kulgeb. Hea küll. Sa võtad sahtlist leivanoa. Ja oskamatult sooned läbi nüsid. Suur valgus täidab ära terve toa. Ta rohkem sinult midagi ei küsi. Söed. Köeb hingepõhjas alati üks lõke. See hing. Sa lähed sinnapoole aga mingi tõke on jalus. Kõri nöörib sall. Sa päästad kaeluse ja siiski lähed. Maa palju pikem on, kui sealtpoolt näis. Kuu loomisel ja pilvedega tähed. Ja okste nutust. Vettib kuue käis. Või on seal tule ääres üldse keegi? Leek juba heitleb, kumavad vaid söed. Kuid tagasiteed pole. Hästi seegi et mingi lubadus seal ikka köeb. Süte paistel silmud teda. Ta vaatab lõkkesse Ta pea on hall. Sai. Ma ootasin sind päris kaua aega. Kohv külmaks läks ja kiviks kuivas sai. Mu ilus tuba, kõrge valgel aega. Mul olid valmis mõeldud laused mis ütleb mulle mina sulle, mis. Vahel oleks olnud kandvaid pause. Sa kohvi ikka panid suhkrut vist? Siis oli kevad, mäletad see tänav, kus kasvas mitu ivaliku puud? Me kumbki sinna minna ei saa, enam. On talv. Ja muutunud ka palju muud. Sul tookord miski tuli vahele ja mina akna alla seisma jäin. Ei mõtle enam ammu meile kahele. Kui vahel öösel sinul külas käin? On elu olnud metsades ja saartel on miski ikka mühisenud, ümber toa. On tähed leegitsenud taeva kaartel. Ja mõnikord On kevad andnud loa. Nüüd jälle minna võid, sa oled vaba. Sa oled jälle kõige alguses. Neil uutel teedel. Ohud sind ei taba? Äsja pestud valguses. Ma olen läinud, jätnud selle maja on kevadesse sulanud, südamust ei kaaslast sellel teele ole vaja. Kes usub, et on näinud armastust? Ma olen julgelt jätnud selja taha. Mis viga julge olla, kui ei tea. Ja kui on taskupõhjas veidi raha, sa märkamatult teedki selle vea. Et astud rõõmsalt sügisesse välja. On äkki pime? Kobad ühte ust. Ja seal ei ole nalja. Näed kolde ääres oma armastust? Ma räägin sulle pimeduse tunnil. On katkendlik ja segane jutt. Räägin mingil imelikul sunnil. Ei teagi, on see viimaks naer või nutt? Oi ammu magad ninal, vaiba narmas. Ja laugudele heitnud unelind. Seal, kust ma alustan, on pime. Meie aeg sai alguse öö ja päev. Ja sealt sai alguse ka meie valu. Need anti meile aga mille jaoks? Ma olen põgenenud ummisjalu. Ma olen tahtnud, et see ükskord kaoks. See pole kadunud. Ma ikka olen. Ja püüan sinult praegu küsida. Kas kusagil on olemas üks valem mis lubab valutuna elus püsida? Sa naeratad. Sa nagu miskit teaksid. Või vaatad hoopis huvitavat und? Mis asi on see mis ma ükskord peaksin? Kui koidab pimeduse viimne tund? Moonid. Kõik, mis midagi maksab, on öeldud mineku pealt. Kes iganes lahkuda jaksab. See hõikab midagi sealt. Kus juba neelab sammud ja sõnad sööb ära tuul. Ta hüüab. See kõik oli ammu. Küll näeme tuleval kuul. Küll näeme. Järgmises ajas. Sa ära veel lukusta ust. Sa palun oota siin majas, kust mina võin teada, kust ma ükskord tagasi tulen. Ja mis ma sealt tuua võin. Las toas seni põleda tuled. Kuid taldrik, millelt ma sõin, see ilusti kuivaks pühi. Ja last ootab mind seal? Jah, seiskuda seni tühi. Kaks punast mooniõit peale. Aasta viimane hommik. On koidutaevas tühi nagu hing. Ja seda värvi, millel pole nime. Me varsti saame uue numbri ning siis unustame, mis siit otsisime. Youtube'is laulab kerjus, seisas plaad. Näen merel tõusmas kõikematvat koitu. Kas sina usud? Ja seni õlad lihtsalt veidi hoitud. Näe, lõhkebki seal päikeserakett. Horisondil karjatavad luiged. Ja kas sa loodad? Loodavad siiski, et mütsi allpool äratab üks uhke, õige. Uusaastaöö ilutulestik. Kui musta taeva lendab valguseid meis äkki ärkab ammu surnud laps. See oli vaid üks väga väike viga. Selle kohe jälle teeme heaks. 57 Pole, mingi iga. Vast seitse pakuks talle. Kui ei teaks. Ja kas sa tead siis miskit tõesti praegu on üleval, mis olema peaks all? Pikksilmas korraga näed kõiki aegu. Sa äsja sündisid, subjaan, hall. Ja kõik see on sust kaugel, 1000 miili. Või rääkima peaks valgusaastatest. On elul varuks triljon super diili. Sa võid veel puhtalt välja tulla, sest. Teine jaanuar. Kuhu need tuuled puhuvad ja kuhu nad meid siit viivad? Aastad nad tasaseks uhuvad, nii nagu kaldal need liivad kus eile veel nägime midagi teravat, madalat valgust. Ei täna sa kirjuta ridagi. See 100. ei olegi algust. See vaid mühiseb ühetasaselt ja ööd-päevad läbi, tuulab. Sa räägi ükskõik kui tasaselt. Kes sind ikka siin kuulab. Nüüd käes on jaanuari valitsus. Ja otsas on küünalde vaha. See millegi välja Valipsust. Mida sa näha ei taha? Jäin tukkuma su käte vahel. Jaanuaripäike on pühapäev. Ja tõesti vahel pole mingeid käike. On vahel lihtsalt vaheaeg. Sess vajalikus ajas. On vahelt võetud vahelaed sind ahistanud majas ja põrandad kistud, üles seinad aetud, maha. Nüüd olen ainult sinus üles. Kas tahad või ei taha? Kuum sa ei ole, aga jahe mul kaasu käes ka. Las olla elus lihtsalt vahe, kus midagi ei hakka. Ja mitte miski ei saa läbi. Ja midagi ei toimu. Mul pole selle pärast häbi. Et silitab mu oimu. Mispärast argipaistel tänavatel on vahel kõndida nii hea? Su oma elu leige põrgukatel. Sul ununeb seal käies õige pea. Seal teisi inimesi tuleb vastu, on igaühel hinges mõni haav. Ja kellelgi ei ole rohtu selle vastu. Et hetk siin olematuseks on saav. Või kas seal mingit rohtu vaja ongi? Siin teiste seas ei kuule seda kongi mis üksi olles oleks kohutav. Poiss oma auto ukse sulgeb õrnalt. Ja kas see üleüldse märkab teda? Sind ei huvita see vanem mees Maal ojakäärus võiks ta õngitseda. Või ise elada kui kala vees. Ja mitte kannatada. Küll on rumal niimoodi tühja oma päevi raisata. Ja unistada lapsikult, et jumal võiks veel kõik kaardid segi paisata. Luud. Öö korjab kokku unustatud kvandid, mis eile kuhugi must maha jäid ja ehitab neist uue noore tondi kes miskipärast veidi tuttav näib. Pruu kostilauas, teeb ta mulle silma ja kiidab minu kanget musta teed. Meist saavad kallimad veel selles ilmas. Kui iga hommik seda putru teed. Ei koida veel ta palge, värske jume näib küünlavalgel veidi kollakas. Kuid Koit kugi mu hinges aimustume näol juba naeratus on lollakas. Ja siis me sõidame siit välismaale, seal algab meie kahe viinu Well. Me õpime veel maalima neid maale, kus igavesti tuksub süda hell. Eks sõidamegi. Muidugi me saame seal ükskord jälle väga kurbadeks. Kui keset paastu ajab panoraamluude valgus puhkeb kurbadeks. Kask. Nutsin unes nähes äkki kaski. Nad seisid helerohelises rüüs kus mina olin, kandsin talvemaski ja süüdistasin ennast selles süüs. Et kevadminut on mööda läinud ja minu nägemata puhkes pung. Ja armastust polegi veel näinud. Vaid selle asemel üks pimetung on sundinud mind orja minu veres. See käsk on olnud armutu ja jäik. Ma olen võõras olnud, inimperes on mulle võõras, nende kord ja käik. Nüüd nutan tasakesi kõrges rohus. Ja minu kohal kahiseb üks kask. See nutt on hea. Ma pole enam ohus. Käeulatuses maas on valge mask. Kui lõpuks tüdid erilisest paigust veel tahad elu vaid, mis oleks harilik kui väsid igatsust trivaigust ja ootad õhtut, mis saaks igav, hall ja pikk. Ja väga tavaline. Nii et tema maigust su südamesse nõrguks, magus igavik kus õnneks piisab ühest päikseloigust kus armastus on julmalt lapselik. Kus unetunni tunnet, kellakäigust ja surmgi pole enam kõhe tulevik. Vaid puhkus pärast elu pikka haigust. Kui pimeduses kustub sinu tuletikk. See taevas enne koitu täis on tähti. Justnagu kasvaks seal üks hiigelpuu. Ma praegu näen, et hea, mis elus nähti, saab veel kord nähtavaks. Su süda, truu ja reetlik. Sinu, keda iial polnud. Su juuresolek. Ja see kurblik kord kui ootasid mind ja kui mind ei tulnud see kevadist õhtute akord ja selle valu. Ei, see ükskord muutub. Veel rõõmuks. Mida kumbki meist ei tea. Ja enne luuletuse lõppu puutub meid mõlemaid. Ja riimib selle rea. Näe, süttib jälle pilvede barokk. Mu ääretuse vangla silmapiiril on merel kelm ja kuldne lainelokk. Luik valvab oma määratud reviiril. Eks valva lind, kui tahad püsti, nok. Mul täna teine süda tuksub põues. Ja sinna mahub kõik ja kõik on ok. Sees olemise liiga suures õues. Ja käigu ringi maailm, vana vokk. See koht siin täpselt ratta keskel asub. Ma isegi ei tea, miks kerkib mokk? Veel vähem. Kas mul ikka naerda tasub? Ei tasunud saar, maagiline on julmalt uus. Ja mina vana. Traagiline. Et lihasluus pead harjumusa langusega kui kasu sees. Hing piirituse kangusega on antitees mis trotsib elu vajalikkust ja valugi. Ning väljapääsu vajalikkust ei talugi. Kunst. Kuid vähemalt on nüüd ka minul amet. Narr, pajad, töökoht, hingevalu, trupp. Me teatritoole katab pehmes amet ja kullast särab iga link ja nupp. Ja lühtrid süttivad. Kui saabub õhtu, tuleb ette, et maestro paus on niivõrd kandev et su kõhtu võib õõnestada miski. Päris aus. Kuid kohe minu järjekord on laval. Mul tuleb sooritada üks fopa mis rikub kõik. Sest lavastaja kaval teab tragöödias teisiti ei saa seal ülevat, peab raamistama maine ja kangelase kõrval seisma. Loll. Ma otse oma elust võtta naine. Et valmiks järjekordne piinlik roll. Ja kui ka juhtub, et mu narri hinge poeb mõnel õhtul ehtne ahastus. Pean lohutuseks. Palk on siiski kindel. Teatrit toetab riiklik rahastus. Incognito võin kõrtsinurgas nutta, peaasi, et on maha võetud, Krimm. Ükskõikne, maailm väljas mööda ruttab. Miks aga südames vaikne timm veel ikka visalt köeb ja kasvab piinaks? No kasvagu, see piin on kunstisöök. Kui temast tõesti lahti saaksin, viimaks see alles oleks mulle ohtlik löök. Sest seni, vähemalt on mul mu amet. Ja justkui perekond, see hingevalu, trupp. Kus kataks toole veel nii ilus amet kus säraks veel nii kuldselt iga nupp See õhtu udu. Miljon sajandit on looritanu tähti, maad ja silmi. Ja unenägusid. Kas vajangi et lastakse veel mulle seda filmi uut, igavest ja väga töötavat ja petliku ja kaunist? Kuid kas julgen ka, et tõsta tühjusesse rüütavat, kui lähenemas näen või sulgen laud. Ja veel tajun. Ja veel kuulatan. Neid enne kevadise õhtu hõikeid. Näo vastu uduvihma ulatan. Ja mälust sobraan vanu väljalõikeid. Kus koosne, seisaksime mina ja veel keegi minevikust. Teine nägu, seal, kus oli veidi taevasina ja veebruaris õrna kevadhägu. Just nagu nüüdki. Kuigi sedasi ma petsin ennast siis ja petan täna, ükskõik nii on, ma elan edasi. Ja miski minus koguni veel tänab. Ma olen esimene inimene. Ma istun üksi aja kõrgel kaldal. Sel jõel ei ole minu keeles nime. Ta vool on lihtsalt suur. On valdav. Kuid kes see oli, kes siin enne oli? Ja mida õieti ta minust tahtis? Kas tema oligi kes andis voli mul pidada siin ajakaldal vahti? Ta rääkis mulle sinust. Mu südames ei olnud enne sõnu Nüüd ootangi sind sellest kevad minust ilmuvat on valu äkki mõnu. Ja tahaks heitagi end sinna jõkke. Et kõik, mis tuleb kunagi, tuleks. Dianometi. Ö tulles süütan lõkke. Nüüd alati niikaua kui sa tuled Kirjanike tõlkija Tõnu Õnnepalu luges luuletusi oma äsjailmunud raamatust pimeduse tunnil. Saates kuuldud loodushääled ja helipildid on tema enda salvestatud. Ööülikooli unenäo ilmutasid Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2020. Ülikooli.