Ei koole. Oleme Esna mõisas ja luuletaja Kristiina Ehin kõneleb vetel kõndimisest. Mul on väga hea meel teid kõiki siin näha täna oma 100 aastase juubeli eel. Ja mul on tõsiselt suur rõõm, et Jaan, sa julgustasid mind pidama kõne 100. juubelikõneharjutuseks. See on suur au teiega oma elutarkust jagada ja võtta võib-olla kokku seda, mida ma olen näinud, kogenud ja harrastanud. Ma olen valinud selle jutu kõne motoks, luuletaja Chain Steveanssi ütles et inimene võib telkida ka mees kes tahab näge taskusse panna, võib sellega hakkama saada juhul, kui tema tahe ja tema tasku on piisavalt suured. Nimelt stiirenssi lause võib küll õige olla kõigi nende puhul, kes mäe taskusse panemisega ehk teisisõnu siis mägede liigutamisega on oma elu jooksul tegelenud või tegelevad. Seal on tõepoolest tahte ja taskusuuruse osa üsna määrav. Aga see kummaline ja seletamatu valdkond vetel kõndimine päriselt Nende õpetuste järgi ei käi. Et tahe on selles küll oluline. Ja oma 85 aasta harrastuse juures ma olen tihti selle peale mõelnud. Aga see on ainult väike osa sellest suurest kunstist. Ma ütlesin enne, minu tänane kõne on ühest küljest kõneharjutus. Et ma olen jõudnud selleni, et iga saavutus on eelkõige harjutes. Ja tihtipeale on elus nii, et igasuguste saavutuste varjus on veel mingisugused salaharjutused. Jaa. Need on võib-olla isegi teinekord tähtsamad kui need, mida siis lõpuks milleni jõutakse või kelleks ennast peetakse või mida saavutatakse, kuigi seda sõna ma isegi ei taha hästi suhu võtta. Saavutise sõna harjutus on eluviis ja harjutus on väga tervislik eluviis. Ka ebaõnnestumisi on igati tervislik vaadata Harjetes täna. Harjutus tähendab millekski veel tähtsamaks. Aga nüüd siis vee peal kõndimisest. Mitte väite käimisest, sest juba kultuurilooliselt käiakse tervisevetel ja see pole see neid vete peal kõndimisest. Sellest vähe räägitud teemast. Et see on selline asi, mis tundub üsna ilmvõimatu. Ja see tundub ilmvõimatu. Ma näen oma pika elu jooksul täheldanud eelkõige neile inimestele, kes on võib-olla vähe armastanud või on hakanud unustama seda, mida sa armastamine tähendab. Ma nimelt olen kogenud, et armastuses on olulised ysna, needsamad asjad, mis vete peal, kõndimisest ja seal niisama lihtne ja keeruline kui see kunst, millest me täna räägin. Armastamisega on kindlasti see, et see on lihtne, kui kõik on alles väga alguses. Ja mida sügavamalt sa inimest tundma õpid, seda keerulisem see on. Ja vetelkäimisega vaadake täpselt sama asi, kui oled alles kalda ligidal, siis see ei ole kuigi raske. Aga kui natuke edasi astusid juba ka pisut, tead, mis jalgade all on siis kaitsesse minna? Ma olen mõelnud ka selle peale, et me kõik tegelikult teame kuidagi ja me kõik oleme ka nagu vete peal olnud. Nimelt ajal, kui me olime ema kõhus et me olime küll vee sees, aga samas olime kindlalt selle pinnal, me lihtsalt loodis seadustele helistasime ja tulime ikka seal toime. Me teame, mis tähendab veekeskkond ja me teame, mis tähendab selles hakkama saada. Et see on meile sissesööbinud kogemus. Loen ühe katkendi oma noorusepõlve novellist, kus ma kirjutasin sellest armastuse keerulisusest ja tol ajal ma üldse kirjutasin sellest väga palju. Ma kirjutasin ühe novelli, kus naine on nagu vesi ja mees nagu tuli ja näed, vestlevad omavahel. Ja tuli annad p-le märku, et kui vesi küsib. Et tulele meeldivad sellised naised, kes oskavad veel punastada. Vesi muutub selle peale üsna kurvaks, sest et mida sügavamale endasse vaatad, seda rohkem ta adub, kui vähe punast temas on. Ja täitleb tulele. Selleks et sind armastada, pean teadma, kes olen, ytles vesi. Kui petan ennast mõttega, et minus on punast, et olen veel punaste, siis äkki sai, tuli aru. Ta kallistas vett ja vesi pidi võtma kokku kogu oma jõu, et tule tugevas haardes vastu pidada. Armastan sinus omaenesepuna sest sina oled ainus, kelles seda näen. Näen seda ainult sellepärast, et sina oled vesi. Oled ainus, kes on piisavalt tugev, et mind välja kannatada. Ütles tuli. Oled ainsana see, kes mina ei ole. Su loomulik tugevus on huvitavam kui häbelikus. Huvitavam kui punastamine. Huvitavam kui naine. Tuppa, kus nad lamasid, tekkis kulukarva kõrkjate hõng. Tavaliselt tahtis tuli kulu kohe põlema panna. Seekord ta ootas. Väljas hakkasid kimbutama häbeliku uduvihma mis läks kiiresti üle suureks sajuks. See oli üks noorpõlvekatsetes harjutus, mida ma siiani armastan meenutada. Aga eta vete peal kõndimine on siis kunst definitsioon püsida sissetõmbe ja pindpinevus õhkõrnal piiril. Pindpinevus on siis ma tsiteerin eestiaegsete entsüklopeediat siis eestiaegsed, entsüklopeediad on üldse need kõige paremad entsüklopeediad. Pindpinevus on molekulaartungides tingitud elastne vedeliku pinna pingulolek, mille tõttu see pind püüab suuruselt minimaalseks muutuda. Pange tähele molekulaartungides tingitud elastne vedeliku pinna pingulolek, mille tõttu pinti jääb suuruselt minimaalseks muutuda. Ja vot neidsamu iidvanu molekulaartunge jääb sedasama pinna pingulolekut kasutab ära täitel kõndija ja seetõttu on võimalik eriti tugevatel ja pindpinevus tal inimestel kõndida ükskõik missugusel veel, olgu see järve, jõe, merelauka, tiigi, lombi või silmavesi. Niisamuti nagu on võimalik armastada igat eluslooduse osa ning niisamuti nagu on piirideta inimolevuse tung kaunite kunstide järele. Et vot selle võiks siis sinna entsüklopeedias tänase kalli saada. Ja sellele definitsioonile muidugi siis teaduslikku tõestust tuua on väga raske, sest niisamuti nagu me ei näe teise inimese südamesse, kes meid armastavalt või keda me armastame niisamuti nagu me ei näe helilooja hinge keskmann meisterliku suurvormi loob. Niisamuti muutub ka reegel kõndija veega pindpinevus, aga kokku puutudes nähtamatuks. Nii nähtamatuks, et teda suudavad näha ainult teised vetelkõndijad. Mina olen siis sündinud 1090. aastal ja olid parasjagu kolmekümnendat aastat, ma elasin Tartus supilinnas ja õppisin ainsa neiuna tookord ylikoolis bioloogiat. Naise oli ülikoolis veel väga vähesel ajal ja need, kes olid, pidid hakkama saama sellega yldiselt. Vähesed mehed uskusid, et me sinna sobime. Ja vähesed inimesed üldse olid need, kelle toetusele tol ajal loota. Aga seda enam oli hea omada selliseid salaharrastisi harjutusi ja minu jaoks-ist siis sel ajal mina käisin hommikuti kell kuus igal hommikul, kui ilm vähegi lubas. Käisin Emajões ujumas, säiliks nooruse ilusamaid mälestusi, kuidas ma igal hommikul läksin sinna kuldse päikesetõusu peegeldus Emajões. Lasin endast läbi voolata seda võimast jõge endast mööda voolata, aitäh. Ja see andis mulle palju jõudu. Aga mingitel hetkedel ma hakkasin märkama, et nendel varastel hommikutundidel oli inimesi, kes tulid mööda seda Emajõe luhta vee poole üsna kindlal sammul ja nad nagu oleksid tahtnud tõesti vee peal astuda. Ja just sel hetkel, kui nad nagu oleksid kiisinostinud, Nad kadusid minu silmist. Ja panin seda väga imeks. Ühest küljest nagu nägemus, teisest küljest see tundus üsna reaalne, aga vähemalt mäletan end alguses kindlasti panin selle sellise liiga ereda hommikuvalguse süüks, võib-olla ka üleõppimise süüks. Selliseid nägemusi nägin ühel kevadisel päeval Põltsamaal, kust ma pärit olen. Ühest jõe kaldal asuvast majast läksime õdedega pesu loputama jõe äärde paadisillale ja ma rääkisin nendele sellest nägemusest. Ja nägu, noored naised ikka, me mõtlesime, et me teeme proovi ja see oli selline tõeliselt tore ja itsitab mäng. Meil oli lõbus ja me harjutasime, hakkasime harjutama nagu täiesti naljaga, alguses. Üldiselt nagu vajusime muidugi sisse pandi pahkluudeni põlvini. Aga sellel hetkel juhtis midagi väga kummalist. Nimelt mina olin võtnud endale kuidagi selle rolli, et mina nagu tean, kuidas see käib. Ema õpetasin teisi. Ja selsamal hetkel, kui see imelik asi juhtus, tuli meie vend paadisillale, tegi meist pilti. Ja siin on see pilk, olen seda alles hoidnud ja kannan ikka endaga kaasas. Et siin on näha, kuidas minu kaks vanemat õde nagu naeravad ja neil on lõbus ja aga mina olen kõige sisse jõepoolsem, kes on peaaegu põlvini vees. Ja ma lasen selle kohe ringi käima. Mina vaatan väga imestunult enese ette. See oli see hetk, kus ma äkki tagasi, et kuigi ma olen põlvini vees, minu jalad ei puutu põhja, jalatallad. Ja see hetk kõigis kohe kadus, noh me üldiselt naersime edasi, kõigi minul ei olnud pärast seda enam nii väga naerutuju. Ma jätkasin neid harjutusi juba üha tõsisemalt. Võime teha hetkelise pausi, kui see tähtis ajalooline fotoringi käiv. Tartus hakkas mulle kangesti meeldima üks noormees, eksteadlane, kelle nimi oli Jaan. Tema oli juba selline ülikooli lõpetanud ja sedalaadi eesti soost noormees, kes igasugust oma oma maa rahva päritolu trotsides suutis läbi lüüa. Ja oli juba tõesti maailmakuulus, tunnustatud teoloog. Ta oli hästi imetletud ja ma olin väga meelitatud, et ta minule ka tähelepanu pööras. Tema kuulus siis Eesti üliõpilasseltsi ja mina Eesti naisüliõpilasseltsi ja tähel volbriööl, kui kogu Tartu pidutses ja rõdude uksed, aknad olid lahti ja Emajõgi voolas eriti pidulikult mööda ja aedades lõhnasid pojengid ja kõik tänavad olid valgetes iralitega ääristatud ja lauldi ja mängiti viiulit. Suurtes mõnusatest Tartu korterites. Siis. Me jalutasime Emajõe alleel ja astusime ühele paadisillale ja selle paadisilla tipust läks kuu selline hõbedane peegeldus otse ülesvoolu. Ja me astusime sellele deegeldusele käsikäes. Ja jalutasime otsa Luunjasse välja. Nii et sel ajal suurt mõtelda ei olnudki aega. Aga see oli minu esimene õnnestumine selle keerulise harrastuse juures. Hiljem hommikul, kui me lodja peale saime ja, ja tagasi jõudsime Tartusse, siis mina muidugi ei arvanud, et sellised asjad niisama juhtuvad mingisuguse unenäolise jooksul. Aga ma üllatasin väga Jaan siis minu tulevane abikaasa juba siis seda ei uskunud. Et vides seda ilmselgelt unenäoks. Ja küll me vaidlesime ja tema muidugi naeris ja mina muudkui vaikisin ja vaidlesin talle natuke vastu ka, aga noh, mis sa hulluga teed. Mis sa temaga teed, kui tulevikuplaane tead, et Meie asusimegi elama? Mardi jaanirannatallu Tallinna lähedal. Jaan oli selleks ajaks juba tõesti on maailmakuulus mees ja meil sündis siis Eestis olles kaks last. Et see mardi jaaniranna talu oli kahe sellise väljaulatuva maa ninavahelises lahesopi tipus asuv Jaani esivanemate talu. Ja seal talus hakkasin tegelema jälle oma lemmikharrastusega. Ja ma loeksin teile, katkendid oma nooruseaja päevikust. Kaheksas aprill 1939. Mardi jaanirannatalus olen hakanud jälle tegelema oma lemmikharrastusega vee peal kõndimise, aga see nõuab sama palju pimedat usku ja nõtke tugev vist nagu armastus Jaani vastu. Kui Jaan varahommikuti tööle läheb, hakkan teenet merepinda pidi astuma. See tuleb mul juba üsna hästi välja. Aga kaldast kaugemal haarab mind hirm. Ja ma vajun põhja nagu kivi. Saan aru, et kogu kunst on võimes oma aju täielikult välja lülitada. Kergusega, mis siis saabub. Võib imet teha. Suman kaldale ja alustan uuesti udusulgkergete jalatõstet ega mitte millelegi mõtlemata. Puudutan päkadega hõbedast hommikuvalguse peegeldust. Olen rahulik, kerge, kindel ja keskendunud. Jõuan lahe keskele, kahel pool sirutuvad maaninandi tipud. Olen tulnud kaugemale kui kunagi varem. Tänaseks aitab, keeran aeglaselt ringi ja kõnnin kaldale tagasi. Ka minu abielu on nagu vee peal kõndimine. See on kerge, kui jalad põhja ulatuvad. Seal mäng, mis on ainult natuke ohtlik, kui kõik, on alles alguses. Väikesed kaldelained noolivaid mõnuga su rannariba. 1939. Hiljuti avastasin, et mu mehe pea käib kukla tagant lahti. Ma polnud seda varem märganud, seal on üks luuk. Kui Jaan pärast väsitavat tööpäeva koju tuleb, teeb ta luugi lahti ja võtab oma ajud välja. Need tossavaid laua peal. Aga Jaan sirutab jalad diivanil välja ja vaatab mind õnnelike ja uimastisilmadega. Kolmas oktoober 1939. Tahtsin ja tarka ja haritud meest, aga sain ühe ajudeta jõmmi. Ühel päeval ärkasin kiivas kihk. Mõtlesin, et kui mina jaaniajudest osa isa, siis ärgu neid parem, olgugi. Haarasin äkide ajut silla ja pistsin pimedast ja vinget tuult trotsides ranna poole jooksu. Astusin kõrgetele laine Harjedele pani mängu kogu oma tahtejõu, et oma südamekloppimist vaigistada, mõttetegevust peatada ja tormi merel tasakaalu hoida, sügavamale, veel sügavamale, mitte usku kaotada ega jalgade ette vaadata. Kaheneeme nina vahel sügaviku kohal, lasin ajud lahti. Aga need ei mõelnudki põhja vajuda. Need hulpisid ja tantsis, klesid laine Harjedel nägu. Ma ise. Jaan vaatas seda rannas vaikidestajalt mühakas äkki temast endast hale tunne tegi mind nõrgaks, raskeks. Mul hakkas hirm. Püüdsin aru saada, kust see hirm tuleb. Vajusin põlvini sisse. Püüdsin paaniliselt mõttetegevust peatada. Jube, sumasin puusadeni, siis juba kaelani jääkülmas vees. Sirutasin käsi taeva poole, ahmisin õhku. Äkki hakkas mulle kätte midagi pehmet sooja. Surusin selle tugevasti vastu rindu. Nendel indiaani ajud. Need hoidsid mind äkki pinnale nagu kork Väst. Klammerdasin nende külge, kuni lained meid kaldele heitsid. Olin omadega täiesti läbi ja külmast kange. Jaan kiskus oma aju krampi kiskunud käte vahelt välja ja panin paika. Kallis, selleni külm, ütles ta ning pani oma sooja kuue Mulle ümber. Seejärel võttis ta mu sülle ja kandis koju. 10. jaanuar 1940. Olen püüdnud pinnal hoida oma armastust Jaani vastu. Teel olles Darcy austaja annadest tihedalt ümbritsetud kodus mardi Jaanil on ta täiesti ajuvaba. Siin olen ta lainet, mina aga minu veepinnal kõndimise oskus hakkab järk-järgult alla käima. Pärast seda, kui ma jaaniajusid uputada sisetänu tema ajudele vaevu ellu jäin ei julgenud ma enam niisama kergesti vete peale minna. Mu eneseusk sai tugeva hoobi ja ma ei püsi enam hästi pinnal. On aasta pimedam aeg, kõik näib kuidagi lootusetu. Meri on kinni külmunud ja vetel kõndial pole sinna asja. Aga niipea, kui jääd lähevad, kavatsen uuesti proovida. Oma annet arendades arendan ka oma armastust, üht teiseta pole olemas. Ma olen ikka tagantjärgi imestanud seda noore inimese tarkust. Et siis oli aasta 1940, aga et me siis ikkagi jätkasin pärast selliseid hoope, seal oli tõesti raske ja mul oli tunne, et ma pean kõike algusest uuesti õppima. Aga see, et ma siis alla jäänud, need olid hästi, eks, õnnelik juhus, sest senikaua oli see öelnud mulle täiesti lihtsateks hobiks harrastus, aga mul ei olnud aimugi, et vaevalt nelja aasta pärast lähed mulle seda harrastest hädasti vaja. Aga enne veel üks luuletus mu päevikust kirjutatud ka 39. aastal. Kuidas me ka ei püüdnud, varjud butisid ikkagi kokku pabervalgeid luiki lendasile, majakan. Me seisime ja vaatasime, kuidas valgus kaob. Keegi ei näe siin, kui kõnnime käsikäes, on ainult meri ja lagedad kalded on Kont valge kuu veri tumedas taevas ja minevik, mis on lukust lahti ja muudkui voolab kile, kalli, sooja, oleviku suudluse. Eliks luuletes. Noorus voolab aeglaselt välja mu silmade järvedest. Kas sa jõuad enne neist joomalehed kukuvad juba selle suvepuudelt ja selle suvepuudelt pudenevad mu armusenadki. Sandaalid kotis, lähen alla orgu. Ö õhk hõlmede vahel. Mina unetu üha uute tiibade kaotaja ja kõrvete. Ja eks see luuletus, mille ma leidsin, sellised koltunud paberilipikut. Ma ei tea, kuidas ma olin selle küll kaotanud, aga aga see mul on ka minu meelest hästi sobib iseloomustama seda aega seal mardi jaanirannatalus 39. aastal. Panen helepunase kleidi selga ja lähen poegadega jaanipeole. Seal on palju, millest üle saada. Põlvini hõljuvat neitsirohtu ja tärkavad naistepuna, kuhu tallata oma rada. Päevast päeva siin mere kaldal oma elutantse tantsides lonkan sinu najal paremat jalga. Salonkad minu najal vasakut jalga. Mu juuksed lehvivad soolases tuules nagu päevinäinud purjed. Su käed ronivad mu pihta mööda nägu aastad. Salonkaid roninud. Ma istun kaevu äärel nagu helepunane tuvi. Mu pojad tantsivaid pisikeste vaikivat tüdrukutega, kellest kohe saavad noored, tugevad hundid kes hüppavad hämarikus läbi kuldse sõrmuse. Neile kosja ei minda, neile hõbekuulid peale ei hakka. Neid Nyltsevad Sõnajalgade padrikus. Näljased isased küsimused. Mu pojad on alles poisikesed ja nad on pikad, väiksed ja vastuse valmis. Nad jaksavad ühe korraga ära süüa, viis praadi ja kuus magustoitu. Paren kolmeks päevaks, sõnad sydame kati ära. Koguni üheksa lillepadjal. Ja uinun. Näen unes tohutut Trooja hobust. Ta veereb hämarikus mu linnamüüridest sisse. 50 Vahitorni sõdurid on uinunud, üksi olen ärkvel, et otsustada. Võtan kingituse vastu. Mürisedes veereb see suur puu loomu poole. Silmades on muster, mehine, tühjus. Nina sõõrmetest pahvatab inimhingeõhku. Ta roiete vahel välgatavad relvad tagajalgade vahele salauks. Kui magan magusat üheksa lille und, tulevad need välja. Ja vaikus saad äkitselt raskeks, nagu võit. 1944. aasta oli üheaegselt minu kolmanda poja sünniaasta ja ühtlasi ka minu mehe surma-aasta. See juhtis meie põgenemisel, rootsin. Jaan oli organiseerinud nii, et me sõitsime Rootsi laatsaret laevaga. Minu laps pidi kohe sündima meie laps ja paarsada kilomeetrit enne Rootsi rannikut sai meie laev Vene lennukilt pommi. Ja see tom kukkus laeva ahtrisse. Ahter oli see koht, kus olid laoruumid ja Jaaneli Est läinud neile lisatekki tooma. Meie sõitsime sellesama lekkiva laevaga peaaegu et Rootsi rannikuni välja, aga siis oli selge, et see laev rända ei jõua. Oli selline varahommikune aeg. Ja oli ka selge, et et enamikele inimestele ei jätku päästepaati. Ja kui see kõik oli oli, oli selgemast selge, siis otsustasin oma oskused kokku võtta. Nutsin ma kaks last sülle ja hakkasin astuma Rootsi rannapiiri, Poola. Ja ma olin kogu aeg mõelnud, et kergus on see, mis inimest pinnal hoiab ja kogu aeg selle nimel ka töötanud. Nii et see oli minu poolt väga riskantne samm niimoodi lastega e peale astuda. Aga hetkel käimine on selline kõndimine on selline imeline asi, et et reeglid selle puhul tegelikult ei loe. Et on väga-väga raske teile, mu noored sõbrad, anda seda retsepti, kuidas võiks toimida. Ja see on täiesti täiesti avastusi, täisvaldkond. Kui me olime päris kalda lähedale jõudnud, siis ma nägin, et meiega koos tuleb Feliks tydruk mõneteistaastane plikatirts. Kui me olime randa jõudnud, siis ta ütles, et tema nimi on Ilon. Tema tuleb otse Halk sellest jala. Rootsis alguse ajajärk, mil ma olin oma võimete tipul. Igal vabal hetkel arendasin oma võimeid edasi. Ümberringi ma nägin paljusid naisi, kes olid üsna heitanud paljusid inimesi, kes olid sel ajal väga heitanud selliseid hästi keeruline aeg. Ja ma nägin ka naisi, kes kes muutusid vesi roosideks. Just nii nagu meie muinasjutus, kullaketrajad, noorem, õdanud, tõsi, roosiks, see juhtub nende naistega, kes tunnevad, et nende eluõnn on jäänud selja taha. Nad ei püsi enam veel, nad on võinud olla väga andekad vetelkõndijad. Aga need vajuvad põhja ja mis kõige hullem, nad juurduvad põhja. Ja väga-väga vähestel õnnestub neist jälle inimeseks tagasi saada, elavaks inimeseks. Ja nii juhtus väga paljudega, kes olid sõjas oma armsama kaotanud või või muudmoodi palju kannatanud. Ja muidugi see on nüüd natukene teine teema ka, aga pärast seda ja ka praegu tuleb tihti seda ette, et vetel käijad leiavad, et see on liiga liiga raske asi, millega tegeleda ja muutuvad hoopis näkideks. Iseenesest ka austusväärne harrastus ja kindlasti mitte kergete killast. Aga et istmed vetel kõndimisest heitanud inimesed, kellest saavad näkid, et see ei ole üldse mitte kerge saatus. Nad ei ole nagu merineitsid, et see on teine asi. Ma olen kirjutanud ka esimesel sõjajärgsel ajal ühe luuletuse, kus ma parasjagu vetel kõndides kuulsin, kuidas merineitsite ema rääkis oma titehäältega. Merineitsid siis karjatavad merema sinist lehmakarja ja need tuleb ju Suveks rohumaadele sööma tuua. Need lehmad ja siis merineitsid, peavad veest välja tulema ja neid karjatama, aga see on äärmiselt ohtlik. Seda sugu naistele. Ja siis mereema, ütles neile nii. Merineitsid, tulge lehmi hoidma ja ennast hoidma iharjate õitsiliste eest. 100 sinirohelist lehma, olgu sügisel tagasi siin kirevate kivide lahes udus säragu, nende sarved sädel, kui teie silmad. Aga südamed hoidke selged ja jahedad nagu hommiku kasta. Teie ei harju iial inimnaiste eluga. See paneb südamele kütked, unistused ei täitu ja tunnetest tõuseb vaid tuska. Inimesed on ilusad ja julmad. Nad hoiavad peredes nagu putukad korjavad öösiti unede kulda ja hommikul Pillev, et kõik käest saada neist kellegi omaks tähendab olla ühele inimtähele ähvardavalt lähedal. Aga teie silmad on nagu ilmameritähed, upuvad siin. Merineitsid, tulge lehmi hoidma. Aga südamed hoidke selged ja jahedad nagu hommikukaste. Mul hakkas vete peal jalutamisel tekkima oma tehnika. Ma olin jälginud paljusid oma aja tuntud vetelkõndijaid. Marie Under, Anna Haava, Ella Ilback, Miina Härma, Liina Reimann, Meestest, Henrik Visnapuu, Raimond Valgre. Eranditult need kõik järgisid ühte elutähtsat põhimõtet, suurendas seda, mida sa tahad teha ja vähenda seda, mida sa pead tegema. Teiseks julge olla igal hetkel uus. Kolmandaks, esite ise väljakutseid ja võtta neid vastu ka teiste omi. Niisiis esimesest põhimõtetest seal siis suurenda seda, mida tahad teha ja vähenda seda, mida pead tegema. See on selline suund, mida alati elus ei ole võimalik järgida. Võiks isegi öelda, et enamasti seda ei ole võimalik täielikult täita, meile alati on seda, mida me Peame tegema ka, aga siin on tähtsuund, suunavõtt. Niipea kui see suunavõtust lähed kahtlema. Niipea vesi enam ei kanna. Siis julgus olla igal hetkel uus, see oli minu motopagulusaastatel, tundsin, et vesi kannab mind hoopis paremini, kui ma julgen muutuda. Ma olin vaheldumisi Leena Horn ja Astrid Lindgren Malin halliga laikli romaanist Hommikusöök Tiffany juures ja vene luuleklassik Anno Maatava. Tõlkisin varalahkunud andeka vetelkõndi jääveltsiinia Wulffi teoseid skandinaavia keeltesse. Ma laulsin Ellafitzeraldina OneNote samba, Stroomi veder ja Moon River. Me tegime liitsia korjusena Hollywoodis karjääri. Ma olin üheaegselt Eewateroon ja Margrit täitser. 1972. aastal krooniti mind Taani kuningannaks ja samal ajal tegutsesin arengumaades. Emodereisana. Viisin ellu selle, et ligi pooled Rootsi riigipäevaliikmetest on naised. Samaaegselt olin ma muidugi veel 12 lapsega kangelasema. Ja minu kodu oli alati korras ja selle selle ümber Layes küla kõige ilusam aed. Kuigi jah, ma olen tegutsenud mitmete silmapaistvate naistena 20. sajandi ajaloos. Olen endale pidevalt pidanud tunnistama, et peamiselt Ta on silmapaistvad olnud siiski siiski mehed ja see mägede liigutamine ja mäe taskusse panemine. Et see ütles, et see, mis hakkab silma, seda noh, üldiselt ei ole võimalik sellest väga mööda vaadata. Aga vetel kõndijana kuulsaks saada on selles mõttes keerulisem. Seda enam, et me oleme nähtamatud, sel ajal. Samas on, ma pean tunnistama, et mul on olnud ka väga tugevaid enesehinnangu probleeme kogu aeg, ma arvan, et see on üldse, eks, meie 20. sajandil sündinud ja varemgi naiste kuidagi selline tihti ühine omadus, et ma ei ole julgenud vastu võtta kõiki naljakutseid. Ma olen juba varasest noorusest peale pidanud kuulma seda, kuivõrd võimekad mehed ja kui vähevõimekad, naised. Aga ma väga sooviksin, et sellised argumendid jääksid minu noorusaegadesse maha. Et aitab juba tõepoolest, praeguse ajaaastaselt on mulle liiga valus seda kuulda. On aeg, kus 70 protsenti Tartu ülikooli tudengitest on naised ja ÜRO andmetel teeb ka 70 protsenti kogu maailmatööst ära. Naiskond. Niisiis jõuame viimase põhimõtteni, mida olen tuntud väitekõndijate puhul täheldanud. Esita väljakutseid ja võtta väljakutseid vastu. Pinnal püsivad siis teatavasti ainult need, kes suudavad selles osas tasakaalu hoida. Väljakutseid vastu võtan suhteliselt mõnus asi. Kerge on, kui keegi kaldal intrigeerib. Eriti mõnus on, kui keegi ütleb, et sa ei saa sellega iialgi hakkama, ära aja naerma. Aga väljakutseid esitada muidugi kõrgem kategooria ja mina olen seda oma elus pidevalt arendanud seda kunsti. Kui ma olin alles 22 aastane, väga algaja vetelkõndi ja siis ma kirjutasin ühe luuletuse, kus ma sõnastasin enda jaoks probleeme, millele ma ei osanud sel hetkel vastata. Esimene mõistates puudutad taju õunad, puist, õueäärt, mida tunnen isegi pilkases pimeduses. Teine puudutab und. Usku, mis kergesti kaob. Kolmas on hääletu karje. Neljas nõiutud nuga noorema venna käes, mille tera teab kuidas vanemal väljal läheb. Kuues tund, kui sul tuleb tulla ei alasti ega riides ei sõites ega oma jalal. Seitsmes õiglase viimane õieleht, mis ikka veel ei kuku. Minu üks esivanematest Põhjala emand, tema stancis, Soome Kaleva last tehtud ka kuulus mütoloogiline tegelane, aga tegelikult ei olnud muidugi keegi muu kui üliandekas vetelkõndi ja tore, et usinad rahvaluulekogujad juba tol ajal põõsaste taga luurasid ja panid kirja, mida ütles Põhjala emand tema tütrele kosja tulnud sepilmarisele. Nimelt ütles, et minu imeilusa tütre võitluse naiseks võtta kyll, aga ennem tuleb sul teha samm. Sampo tead koosnema Luige sulevarrast, ahtra, lehmapiimast, odraivast ja suvise voona villast. Sellistest armsatest õrnedest, naiselikest esemetest pidi sett Palmis taguma kõike tootva imeeseme, mis kindlasti praegu päästaks ka Eesti majanduskriisist ja kogu maailma, mis siis üheaegselt pidi välja ajama soolateri ja raha. Ja läbi raskuste sepi Ilmarinen tõesti võtaks selle väljakutse vastu, tal läheb mitu korda tõeliselt untsu, aga ta teeb selle asja valmis ja loodab, et need siis on neiu, tema, aga kus sa sellega väljakutseid esitada oskas juba see piiga ka väga hästi, sest ka temal olid omad nõudmised. Ta ütles, et pole mul veel rannad läbi lauldud ja kõikidel murudel mängitud. Oleks võinud ka lisada, et ka oma vee peal kõndimise harjutustega oli talle siis alguses. Ja et kuna mina olen ka praegu juba täiesti Põhjala emanda vanune ja mul on omal ka viis tütart siis ma arvan, et pole paremat aega kui Est praegu need väljakutsed esitada, et meie seas on nii palju toredaid abiellumis eas noormehi. Ma võin öelda, et minu esimene tytar on tõesti väga ilus pealinnapreili aga tema annan mehele ainet sellele besteet Tallinnast tagasi Eesti linna, ilma et kedagi vangi ei paneks, maha ei laseks ega ära ei giiditaks. Teine tütar on mul niisama ilus kütark. Tema annan mehele ainult sellele tark peale, kes leiab eestlastele üles sellise kavala identiteedi mis ei põhineks ajalooliste kannatuste üleslugemisel. Ja naaberrahvastelt maha vaadetega ei tohi. Minu kolmas tütar on väga õrn ja tundeline naine. Ja minu ema süda ei suudaks vaadata, kui mõni mees ta võtab ja hiljem maha jätta. Sellepärast annan oma kolmanda tütre ainult sellele, kes toob vanakuradi vanaema kaheksanda õe käest ära selle haruldase ravimtaime, mis aitab abikaasadel ikka ja jälle teineteisesse armuda ja yks teisele surmani truuks jääda. Minu neljas tütar on äärmiselt tugev ja särav naine aga tal on üks iga hästi allergiline. Ta on allergiline silmakirjalikkuse võltspaatos ja hilisem selles suhtes tema õnnen naiseks ainult sellisele vabale eesti mehele, kes suudab tänapäeva majanduslikult keerukates oludes kõige väärikamalt kartulikoori süüa. Minu liiast tytar on kuldaväärt naine, ten täitsa minusse. Ja Ta on ise ka juba ysna edasijõudnud Otepääl kõndi. Tal on juba kolm last seetõttu annenda naiseks ainet väga targale ja elukogenud mehele. Ja seetõttu on tema ülesanne kõige raskem Veiga kõige otsesem, nagu soovite. Leidku meie ühiskonna, lasteaedade sõimede asemele midagi paremat või siis saagu ise hakkama lastekarjamajapidamise ja leivatööga nagu enamus naisi. Niisiis on minu juubelikõnest saanud märkamatult kosjakaupade sobitamine. Aga nii see elu kord juba on, et kõik on kõigega seotud. Igavesest ajast igavesti ja veel kauemgi. Olge terved. Vettel kõndimisest kõnelejast luuletaja Kristiina Ehin. Saade on salvestatud Esna mõisas. Ööülikool tänab koostöö eest. Eesti Kultuurkapitali. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2010.