Ülikool. Nii nagu meie uned tulevad ilmselt osalt meie reaalsusest. Samamoodi tuleb ka muinasjutt meie keskelt. Kui mõtleme minevikule, kus mõnusat peale hakkas siis oligi see reaalne elu. Selles reaalses elus toimuvaga muutus kangelane asub teekonda tundmatusse. Me ei tea kuhu. Me ei tea, millal ta pärale jõuab. Koole. Eesti mütoloogia teemaline ööülikooli minisari jätkub teemal eesti muinasjuttude fantaasiamaailm. Lektoreid on muinasjuttude sõber ja folklorist Risto Järv. Ärkveloleku ja unepäeva ja öö vahel on piirala. Videvik hämar hetk, see on hetk, mil reaalsus on kohe ähmastumas Mil argine, muutumas fantaasiamaailmaks. See on hetk, kus päev pole enam päris päev ja samas öö pole veel päris öö. Sel hetkel on korraga uks lahti nii siia kui sinna. Ja mõte võib liikuda kõige ootamatumalt eri suundadesse. See hetk, kus kõik on võimalik. See ongi muinasjutuhetk. Hetk, mil me tänapäeval räägime sagedamini vist loeme näiteks muinasjutte oma lastele. See on hetk, mil muinasjutte rääkisid ka meie esivanemad sajand-poolteist tagasi taludes rahvausundis teame, et just siis toimuvad ka igasugu ootamatud pisut müstilisevõitu sündmused. Et see on hetk, kus on võimalik kõiki usundeid reaalsuses. Aga samuti on see siis hetk, kus selle kohe ilma piirimaal olles nii minevikus kui tänapäeval võidakse inimesele näidata sedasama maailma, kus ta elab hoopis teisel kujul. Juttu tõstmine on piirialadel olnud traditsioonilises pärimusühiskonnas mitte ainult päeva ja öö lõikes vaid ka aastaaegade lõikes. Et on hulga teateid Eestist teistelt rahvastelt, et jutustamine ennelikest muinasjutu Westmine keskendus sügistalvisele perioodile ehk siis ajale, mis jälle kahe maailma piiril ajal, mil suvi pole enam suvi ja talv, pole enam veel talv. Novembrikuu külm hingedeaeg. See muidugi ei tähenda, et muinasjutt ei oleks räägitud muudel ajal suvel õitsil või noh, mis tahes ajal. Aga erinevatelt argistest lugudest vajab muinasjutt vist just sellist midagi natuke erilist. Tänapäeval on sõna muinasjutt sageli tavakasutuses tähistamas sellist imelist välja maalist kus mõnikord on see tähendus ka natukene halvustav, öeldakse, et see on küll muinasjutt, seda küll ei maksa uskuda. Samas on seal ka positiivne kõla. See räägib asjadest, millesse me saame uskuda, mis võivad meile midagi näidata. Kui tänapäeva muinasjuttudes tänapäeva laste mõnes mõttes on sellised pikad, väljamõeldud peenutsevad nimed nagu prosaalia või kuningunde või siis Me arhiivitekstidest sellest põhiolemust, mis meil eesti rahvajuttudest kogutud rahvaluule arhiivi Tartus on siis me leiame ennekõike, et muinasjutu kangelane inimene meie ümbert tavaline inimene Eestis joon või Jüri või Mari või on tavaline taluperenimi, nii nagu see mõningatele põhiüleskirjutuse ajal 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul on olnud. See muidugi ei tähenda, et kõik Kongressi oleks selle nimega sagedasti endaga hoopis ilma nimeta. Või siis mõnikord on selline eriline nimi, aga pigem on just muinasjutu kangelane üks meie seast, mis võiski kuulajale näidata, kas sinuga on see järgnev võimalik. Teiste klassikaliste rahvajutu põhisonridega, nagu näiteks müüdiga või muistendi-ga võrreldes on muinasjutt erinev selle poolest, et kangelane ei tegele ühiskonna suurte probleemidega nagu müüdistay, pane millelegi maailmale alusday tee midagi võimsat maailma loomiseks ja samuti pole selle teemaks ka inimese kokkupuude üle loomulikuga nagu muistendi, soid, kangelane tegutseb iseendaga, tõsine, tegutseb fantaasiailmas. Et see on siiski lugu kangelase enda eluteest ja seepärast see lugu võibki olla meile nii lähedane. Kui loengu teemaks muinasjuttude fantaasia, ilm siis tegelikult Me peame alustama just sellest samast argisest reaalsusest meie ümber. Muinasjuttude algul taas, kui me võtame vanad klassikalised mõneldatud arhiivist on ju reeglina seesama õhkkond, kes oli jutuvestjad ühiskonnas jutustajate, kuulajate ümber endine talupere. Et see meile tänapäevasele linnainimesele võõras reaalsus oli juttudest, mis ühiskonnas päris tavaline enda keskkond, vaeslaps, kes juttu kuulab. Pere kolmas poeg. Kui tänapäeva lapsed kirjutavad muinasjutte, siis on loomulik, et, et nende juttudes tegutsevad juba tänapäeva kangelased. Need tänapäeva Angelased võivad olla kontoritöötajad või poemüüjad, advokaadid, nii nagu nad meie suurte filmides on kellega hakkavad toimuma ootamatud sündmused. Ehk siis needsamad orgise kangelased, kes meid iga päev ümbritsevad. Samamoodi on olnud ka muinasjuttudes seesama argine keskkond selle jutu alguseks, kes seda juttu vist meie ühiskonda iga päev ümbritseb, kus keskel elatakse. Nii nagu meie uned tulevad ilmselt osalt meie reaalsusest. Samamoodi tuleb ka muinasjutt meie keskelt. Kui mõtleme minevikule, kus ta mõnusalt peale hakkas siis oligi see reaalne elu selles reaalses elus toimuvaga muutus kangelane asub teekonda tundmatusse. Me ei tea kuhu. Me ei tea, millal ta pärale jõuab. Ta alustab iseenda tuttavast koduümbrusest ja jõuab, kasutades rahvusvaheliselt tuntud jutuuurija. Hedayasooni sõnu jõuab niinimetatud muinasjutumaale, jõuab sellele maale, kus on tavalisest erinevad asjad. Klaasist mägi, lossid, lohed, imelised põluesemed. Enne fantaasiamaailmajõudmist tahaksin peatuda taani muinasjutu-uurija Bengt Holbeki kuuel olulisel tõdemusel, mis mind minu teekonnal muinasjuttudega algusest peale aidanud ja toetanud on. Dolbeki 87. aastal ilmunud raamat mahukas paks raamat muinasjutule interpreteerimist. Interpetjonafeeridelds tõi välja kuus olulist tõdemust taani muinasjutte tõstmis ühiskonna kohta 19. sajandil. Kui me võrdleme neid tõdemusi sellega, mida ütleb meile hästi rahvaluule arhiivi kogutud teave, mida me saame koguda veel tänapäevalgi siis me näeme, et tegelikult me leiame enamikes punktides kokkulangevusi sarnasusi. Kolbekki esimene tõdemus või väide on siis see, et muinasjuttude ristmisele ei olnud ühiskonnas mõnusalt ristis endisaegses ühiskonnas teatud spetsialistide ringkond, et see jutu vestlete ring oli tegelikult pisut piiratud. Nad ei olnud see rahvas üldises mõttes, et igaüks rais muinasjutte, kui me räägime enda argiseid, elukogemusi, orgiro jutte, mida me iga päev teeme või kui me vahendame üksteisega oma tavalises igapäevaelus muistendeid, memoraate, nii nagu see on toimunud varem toimunud tänapäeval siis muinasjututõstmine oli siiski midagi taolist, mida tegid pisut enamate oskustega inimesed, andekad spetsialistid. Hõlbeki kinnitusel on enamik taanijutuvestjaid olnud mehed selle varasemal ajal selle teema juurde tuleme hetke pärast tabas Eesti kontekstis. Kolbekki teine väide on see, et pea kõik nende muinasjuttude jutustajad ja kuulajad kuulusid siis ühiskonna madalamates kihtidesse. Kõrgemate ühiskonnakihtide esindajad võisid vahetaval olla kuulajaks ja ilmselt ju ka neid loeti. Aga enamikul tuli see talurahva meelelahutus. Siin jah, tuues paralleeli muidugi Eesti kogumisajalooga on selgelt kogumas, käidi ikkagi ennekõike talurahva juures ja kui mõisas ka näiteks Grimmide ütelda vahendusi teate, siis nende juurde rahvale kogu maju ei mindud. Aga see selleks. Aga Kolbekki kolmas tõdemus muinasjuttude kohta on üks olulisemaid, mida me tänapäeval tihtipeale võime ehk ära unustada, mis aga samas on oluline selle muinasjutukeele mõistmisel, et muinasjutte rääkisid omaaegses ühiskonnas täiskasvanud täiskasvanutele. Lapsed võisid nikkel kuulata, aga nemad polnud see esmane kontingent, kellele jutud olid mõelnud. Ennekõike Kolbekki raamat käibki imemuinasjuttude kohta ja lastele olid mõeldud jah, muinasjuttudest, küll need loomamuinasjutud ja, ja naljandit ja sellised lihtsamad muinasjutud, kolbe kasutab isegi terminid laste muinasjutud teatud tüüpi lugude kohta millest me samuti natuke hiljem räägime. Aga klassikalised, imemuinasjutud pikad välja arendatud lood, need, mida rääkisid siis need oskajad. Need olid mõeldud ennekõike täiskasvanutele noortele noortele, kes olid olulises heas. Neljandaks doping Dorbek välja, et meeste ja naiste juturepertuaar oli erinev mehed eelistasid selgelt Taani materjali põhjal mees kangelasega jutte. Kui naised rääkisid suhteliselt võrdselt kirjelduste põhjal, mida Holbek analüüsib nii meeskongarjuta kui naiskangelasega jutte siis mehed on valdavalt rääkinud meeste seiklustest. Hämmastav on see, et tehes ise samalaadse katse nüüd eesti imemuinasjuttudega selgus, et Eesti tulemused on üsna sarnased ka Eestis. Tundub, et naised on paremalt rääkinud nii mees- kui naiskangelasega jutte. Aga mehed on selgelt ja rõhuliselt helistanud ainult meeste jutte, millest see tuleb, kas meestel on olnud vähem ümberkehastumisvõime? Seda on raske öelda. Kindlasti võib siingi olla oma kogumispõhjus. Et mehed tihtipeale rändasid, jutustasid väljaspool kodu ja võib-olla ka kuulajaid oli väljaspool koduringi. Samal ajal naised jutustasid peamiselt koduringis. Viies Kolbekki väide on see, et muinasjutte on peetud läbi aja kindlalt ja selgelt väljamõeldis, eks, et oleks. Sellest annavad aimu juba muinasjuttudele tüüpilised algus- ja lõpuvormelid ükskord ammu-ammu kunagi kuskil kaugel maal jõle Puurmel, siis elavad nad tänapäevani see, mis viib meid justkui kuskile kaugele minevikku, kuskile kaugele, teisele maale. Jutu kuulajad peaks juba selle vormeli põhjal tajuma, et tegu on väljamõeldis, aga see on isemoodi indikaatoriks, mis annab sellest aimu. Ja viimaks Kolbekki kuues tõdemus, jutustajad, sammastasidend, juttude kangelastega, ka juttude kuulajad, tihtipeale sammastasidend, juttude kangelastega. Sellest annab tunnistust see, et kui vaadata arhiivi üles, kirjutati Taanis nende andmete valguses, mis on teada jutustajatest, siis tihtipeale leiab jutukangelaste elukäigust neid samu detaile, mis olid jutustaja endaga läbi elatud. Tihtipeale on rätsepad rääkinud rätsepate st ja nii edasi. Ka selle väite kinnituseks leiame eesti arhiivitekstidest hulgaliselt kinnitusi. Kindlasti on sellist juttu Westmis seltskonnaga seostamist hea jutuvestja kasutanud endise ajal, nii nagu kasutab ta seda ka praegu. Midagi peab seal muinasjutus, mis on meile väljamõeldud maailm olema, mis seob meid selle seltskonna, kellel räägitakse, et me saaks aru just nimelt see hetk vastab sellele seltskonnale. See räägitav lugu mingile olulisele probleemile. Kuningapoeg ja naine olid ju selle aja sees hulga maad edasijõudnud. Kui naene aga esimese korra kõrva vastu maad pannes oli kuulanud, siis ütles, armas mees, need ei ole enam poisid, vaid sarviline, ise. Niisamuti, kuula seda teist ja kolmandat korda ja ütles. Müra on üpris suur. Nüüd olen mina järv, aga sina ole part järve keskel. Ja nõndapse sündis, kui jäle mees koleda häälega linnukeele peal süüdis part. Kas oled näinud siit ühte meest ja naist mööda minevat, mis pääle teine vastased ta seitsmel aastal Ühtegi põlnud, näinud? Kui mõelda nimetusele muinasjutt, siis nii nagu jutu algusvormelid nimetavad pärinimisele muinasajast muistsest minevikust tuleb taas nagu mõistendigi puhul justkui tunne, et see kõik pärineb väga ammusest ajast, eks ole ju, mõnedes muinasjututekstides ka on viide, et see lugu pärineb ajast, mil inimesed veel rääkisid loomade ja lindude keelt või, või mingi muu taoline fraas võib seal viidata ammusele ajale, aga uurijate enamiku seisukoha järgi tundub, et et need meieni tuntud klassikalised muinasjutud, mida me Euroopa kontekstis võime nimetada sellisteks tüüp muinasjuttudeks. Et need tervikuna on teada ikkagi suhteliselt hilisest ajast. Varauusajast varasemast ajast on teada õnnelikke üksikuid motiive, mõned pikemad süžeed, aga meieni tuntud kuju, klassikalised Tuhkatriinu, Punamütsike lumivalgekese lood. Need on saanud alles mõned sajandid tagasi. Täna päeval me kõik teamegi enda arust ilmselt mõisate palju ja palju. Kui hakata mõtlema, siis tundub, et sageli võib olla tegelikult see kümmekond või tosin süžeed mida me Euroopa kontekstis teame. Needsamad lood puhamisikesest, tuhkatriinut lumivalgeke, sest need on need tegelased, kellest räägitakse tänapäeva jõudnud muinasjutunalju, kus endisaegseid muinasjututegelased toimivad tänapäevases kontekstis ümber keeratuna. Need on need lood, mis korduvad üha ja üha arvukates ümberkirjutustes ja filmides. Tegelikult on nende arv muidugi määratult suurem. Aga nüüd on aeg asuda teele. Kui kangelane oma argises keskkonnas olgu talumajas või tänapäeval kontoris on oma igapäevaelu juures, siis hakkab temaga toimuma midagi erilist. Muinasjutt ongi hetk, kus argise elulooga seostub midagi ebatavalist, midagi ootamatut. Samas on muinasjuttude fantaasia selles suhtes erinev. Et seda fantastilist imepärast. Muinasjutu kangelane ei pea sugugi mitte imeväärseks. Kui ta asub enda talumajas teele siis mets, kus ta kohtub juba millegi imelisega kus ta näeb koeri, kellel on üleloomulikud võimed või kus ta saab imelise koti, mis ennast ise täidab. Ta ei imesta millegi üle ta imetajate kohta rääkivaid loomi. Ta võtab seda kõike loomulikuna. Kangelane ongi sisenenud maailma, kus ebatavaline ongi reaalsus. Muinasjutukangelase eesolev muinasjutumaa ei tundu talle kummalisena, ta võtab seda kõike. Endastmõistetavana. Muinasjutt keskendub tavaliselt kangelase inimelu olulistele sõlmpunktidele. Seepärast räägitakse meile tavaliselt jutusüžee ess kangelase sünnist võib-olla mõne sõnaga lapsepõlvest näiteks kui tegu on looga kangelasest, kes saad hiidjõuga vadimeheks aga seejärel jõuab kangelane juba abiellumis. Ikka. Tegu on noore kangelasega, kelle ka toimuvast räägib muinasjutu põhiosa. Ja siit tulebki sedasama Bengt Holbeki poolt elegantselt ja põhjalikult Taani materjali puhul näidatud võimalus tõlgendada muinasjutte üsna orgiselt. Seda muinasjuttude maailma üsna tavalisena. Kui me võtame tavalise tüüpilise mees kangelasega muinasjutu lohetapja lugu poisist, kes lahkub oma kodust, saab needsamad imelised koerad, kellel on väga võimsad võimed ja siis ta jõuab linna, kus ta saab kuulda, et kuningatütar on taara lubatud lohe maole või vanakurjale või vana halvale setu tekstides siis kangelane muidugi kõhklevaid asub seda kuningatütart päästma muidugimõista tal, see õnnestub tavaliselt koerte abiga, mõnikord muul moel, igal juhul on ta saanud imelist jõudu. Ja seejärel saab hirmus koletislik lohemadu. Eesti tekstides küll lohe enda sõna ei ei ole, kasutatud aga saab seesama koletis. Lõpukangelane saab mõnikord kohe, aga sagedamini veel teatud katsumuse järel endale kuningatütre naiseks. Kui püüa seda lugu tõlgendada initsiatsiooniriitusena, nagu näiteks tegi Vladimir prop. Kui püüda seda tõlgendada iidse müüdi jäänusena Enders Krimmidest alates. Nemad vähemasti jõuliselt seda seisukohta esitasid, on see müütiline tõlgendamine, muinasjutte nägemine müüdi jäänukina tavaline. Siis tundub kõik olevat loogiline. Aga samamoodi võime seda näha lihtsa võrdkujuna meie enda ümbruskonnale. Selle juttudest, mis ühiskonna talupere ümbruskonnale kangelane saab oma edasiseks eluks vajaliku pool kuningriiki ehk sedasama talu maa, mis endisaegses ühiskonnas oli vajalik äraelamiseks. Kangelane võidab abikaasa südame, kellega koos seda maad harima hakata. Kangelane saab võitu lohest. Kes võib-olla tõlgendatav, miks mitte sele kuningatele isana, kes on selle kuningatütre ära lubanud. Võtame ühe teise loom, imeline põgenemine. Lugu poisist, kes on lubatud kuradile. Ja kui ta saab täisealiseks. Jällegi täisealine, peate minema põrgusse teenima. Ta läheb kohta, kus talle antakse üle jõu käivaid ülesandeid, ta peab taltsutama metsiku hobuse või tegema ühe ööga valmis seemnest õlle. Ta peab tegema midagi muud üleloomuliku. Ka seda võib tõlgendada reaaleluliselt. Kolbekki arvates võiks olla see tavaline käik Mõisa teenimisse. Vanakurat või troll või hiid või nõid, kes kangelasele kamandab ja talle üleloomulik ülesandeid jagab. Võib-olla see jama noore poisi ees olev katsumus, kui ta pidi kodust ära minema kaugele noh, natuke tundmatusse kohta, kus talle anti väga raskeid ülesandeid ja ta pidi sellest kuidagi üle saama. Kolbekki kinnitusel aitaks need lood tõlgendada seda fantaasiamaailma sel moel sümbolite keeles. Just nimelt viisina. Kuidas kangelane võiks hakkama saada, kuidas kangelane võiks üle elada, Need, probleemsed hetked, probleemsed lood, kangelase põgenemine sellest samast põrgust, mis toimub juba koos sealt leitud neiuga. Ning teel põrguvalitsejate, olgu ta siis kurat või või vanapagan eest on tavaliselt juba kujutatud kangelaste muundumisena. Poiss, tüdruk muunduvad tüdruk muundab ennast põõsaks. Poiss, roosiõied sinna põõsasse, truck muundab ennast kirikuks, poiss pastoriks, sinna kirikusse. Tüdruk veekoguks, poiss kalaks sinna sisse. Tõlgendades jutt reaalelulisena, tõlgendades seda vastavat endisaegse noore inimese ees seisvate ülesannetega luua endale talu, leida endale abikaasa, selle talu harimiseks võib näha selle sümboolika hõlpsasti tõlgendatavus tõepoolest ka selles võtmes. Ja muinasjutt ongi selles suhtes väga hea jutt. Et tegelikult on ta väga avatud tõlgendustele. Me võime seda tõlgendada vabalt müütiliselt, aga me võime teile endale seda ka enda reaaleluga, aga kokku käivalt me võime sealt leida lahendused iseenda probleemidele. Kui me oskame. Tuleme nüüd tagasi lohetapja juurde. Eesti muinasjututekstides, nii nagu ka teistel maadel on muinasjutud tavaliselt esitatud üsna lühikese, lakoonilise kirjeldusena. Meile ei räägita pikalt lindudest liblikatest, mida kangelane oma teel kohtab vaid mainitakse konkreetselt, kõike olulist näidatakse tegevuse kaudu, kangelane käib mööda teed, teeb oma tegusid, teeb asju, mis ta muinasjutuülesannetena tema teele kerkivad ja teen need lihtsalt ära. Me näeme kangelase seesmist kvaliteeti selle kaudu, mida ta teeb vaid vahelist harva. Esitatakse mõnesid pikemaid kirjeldusi. Muidugi on erandeid. Üks omapäraseid kirjutajaid oli Setumaalt ja vasterinast palju jutte kogunud Jaan Sandra külarätsep, kes maalis näiteks inimese kohtumisest kangelase kohtumisest lohega. Päris põhjalikult väljaarendatud pildi. Ka noore mehe süvenest kääne seda kuuldes surmahirm läbi. Siiski saista liikumada oma truu pinikese kõrval. Vahva merevaimu võitja, kellel joht muud suuremat sõjariista Küüthias sule kui pikk. Jäägi läts mere nüri nii suures noormehe kõrva undamanaxima. Ning säde mail ilmus ka tolle Mele vaim, vii peale nätemale kuma hirmsa kov käega kelle õõga ühte kukru peale hiigla Kikkale ilmatu suur punane hari, veretes. Kõik koledad kuus suud, olime ühte korraga kinni, ammula janu. Ja nii ruttas ta ütlemata suure vihaga merest välja akva noormehe tähele tormi joosta. Tede silmne pilt, ole kõrt iistele neelena. Uma otsitava ohvrimala minemast. See kirjeldus on suhteliselt ebatavaline, drama lohemadu. Seda meremadu ei mainita nii pika kirjeldusega, kuigi muinasjutus Kell olulistele detailidele tähelepanu keskendutakse. Ei ole selline põhjalik kirjeldus siiski reeglina omane mõnesat ehitab konkreetselt meile kangelase loo. Tõsi, tavaliselt keskenduvad jutuvestjad siiski pisut põhjalikumalt sellele muinasjutu põhiepisoodile sellele muinasjutu peamisele võitlusele, olgu siis võitlusele lohemaoga või olgu siis pärast ka karistusele, mis saab osaks valekangelasele. Siin ongi tänapäeva kuulajale ja sageli lugejale vist oluline meelde tuletada, et see muinasjuttude vägivald see mõnesutada verises, sellel on omad põhjused mõistetud pärinevad ajast, kui see tapluste maailm ei ole midagi ebatavalist, kuna imemuinasjutud on algselt olnud siis täiskasvanute pärimus siis on loomulik, et seal peegeldus just nimelt seesama maailm. Aga veelgi enam võib öelda, et seda vägivaldsust ja verisest tingib muinasjutu žanrile tunnuslik. Viis kujutada kõike mustvalgelt, kõik esitatakse väga suurte äärmustena, nii nagu kõik hea on absoluutselt hea, nii on halb ju ääranisti halb ja loomulikult saab ta vastava karistuse. Tõsi on see, et valekangelasele või ka vastasele aga sagedamini valekangelasele kohaldatavad karistused on mõnes mõttes tõesti päris verised ja, ja mõne korra ise muinasjutte lastele rääkides on olnud ka selline episood, kus ma teist korda sama jutu juurde jõudes olen tulnud, et see on juba liiga võigas ja seda kuidagi mahedamaks teinud. Ja mul on meeles mitu juhtumit, kus siis on laps sind parandanud, aga selles loos ja tegelikult läheb nii ja öelnud selle vägivaldse variandi. Ehk ongi selle põhjuseks seesama, et tänapäeva inimene mõnikord võtab kõike liiga üksüheselt, et see muinasjutupildikeel, mis õigel kuulamisel peaks olema avatav ainult tõlgenduse läbi ja mitte otse võetuna võib meile tunduda juba liiga jõhkrana. Aga siin ongi küsimus selles, et kuidas seda muinasjuttu interpreteerida. Ja seepärast olen ma siis kolmandal korral ka esitanud taas selle verisema variandi ja midagi pole katki olnud. Muinasjutt, eriti kui teda rääkida, jätabki palju inimese enda kujutlusvõime osaks. Inimene saab ise arvata, mismoodi võiks asi tegelikult välja näha. Seda koletist kirjeldatakse siiski suhteliselt napilt ja enamik nendest muinasjutuõudustest on seetõttu ka avatavad just nimelt enda tõlgenduse läbi. Ja seepärast võivad nad tähendada ka just nimelt seda, mis sel hetkel kangelasele oluline on. Kui lohetapja oli lugu mees kangelasega loost siis naiskangelasega lood on natuke teistsugused. LUGU Tuhkatriinu võiks olla selline klassikaline naiskangelasega lugu, kus kangelane ei lähe mitte kodust välja vaid alguses ajas, vaid peab kodus ära tegema kodutööd. Ja selles suhtes ongi põnev, et sellesama tuhkatriinulooga on üsna sarnane üks teine jututüüp, kuningatütar klaasmäel, mis räägib mees kangelasega seiklustest kellele samuti algul antakse üles kodutööd. Aga huvitav on see, kuidas kangelaskujutatakse seal hoopis teistmoodi karri toomas. Orglal on vaadelnud seda ning kahtsused võrdlevalt just toonud välja. Et kui meeskangelasega lugudes eeldataksegi kangelaselt, siis sellist mehelikku kangelaslikkust tõusmist oma hobuse ja klaasmäe tippu, et sinna pandud kuningatütart ära päästma siis tuhkatriinuloos, nagu me kõik teame, on pärast nende koduste ülesannete ära tegemist kuningapallile või Eesti variantides sagedamini kirikusse ilmudes oodatud ainult see, et kangelanna oleks ilus. Ta ei pea tegema mingeid erilisi kangelastegusid. Ehk siis need soorollid, endisaegses ühiskonnas olevad rollid peegelduvad üsna otseselt selles jutureaalsuses, mida kanist jutukangelaselt oodatakse. Ja sellepärast on mõistetav muidugi, et tänapäeval võivad tekkida tõrked teatud vanemate muinasjuttude kohta mitte ainult vägivalla pärast, vaid ka näiteks selle meeste naiste soorollide pärast. Tean, et näiteks sedasama lohetapja lugu on isegi ümber kirjutatud, kust naiskangelane saab hõlpsasti võideldes sellest maost jagu ning jätab talle algul appi püüdma tulnud mehe sellise nukra näoga vaatama ja saab ise hakkama ja ilmselt on seepärast loomulik, et neid lugusid tänapäeval ümbel ka kirjutatakse, kui esitatakse neid tänapäevaste variantidena. Aga endisaegsete lugude puhul meil ei ole oluline, see ühiskondlik kontekst, kust nad pärit on. Vist seda põhjust ümber kirjutuseks siiski ei ole. Taas on ju see, et muinasjutt on seotud oma ajaga ta on seotud selle keskkonnaga, kust ta pärit on ja seepärast on loomulik, et kangelased tegutsevad just nendele rollidele vastavalt, mis toonases ühiskonnas tavalised olid. Naiskangelase lugudes tihtipeale ongi nii, et kangelanna mitte ei lahku kodust imelist ülesannet tegema kohe algul, vaid algul oodatakse talt mingite kodutööde ärategemist näitamist, et ta saab hakkama. Kord oli ühes pereseks vaene laps siis läks kord telenaine ühel pühapäeval oma tütrega kirikusse kuid vaese lapse jättis ta koju ja pandis tema hernesuppi keetma. Missis valmis pidi olema, kui nad koju tulivad. Kuid vaene laps oli kurb, et ta ka kirikusse minna ei saanud. Siis tuli üks hall vanamees sisse ja küsis, mispärast sa nii kurb oled. Vaene laps jutustas ära, kui ta lugu oli, et tahtis kirikusse minna, kuid perenaine pandis tema koju nõnda hernesuppi keetma, et herned olivad enne tuha sisse pandud, mis vaene laps pidi enne välja korjama, kui hall vananes andis vaesele lapsele ilusad vaskriided ja ütles line Sinaga kirikusse, küll mina selle tööga ise toime saan. Vaene laps pandi siis need ilusad riided selga ja läks siis sinna kirikusse, kus ka kuningapoeg oli. Ja kui see siis seal seda ilusat tüdrukut nägi, siis oli see talle väga meele järele ning tahtis teda enesele naiseks saada. Natuke sarnane on nüüd kolmas liik. Tinglikult võibki jagada neid jutte ja siis kolmeks meeskangelase lood, naiskangelasega lood ja niinimetatud tasu karistus, muinasjutud taas toetades Heda ja soonile on siis see kolmas tasuja karistustüüpi lugude näiteks meile hästi tuntud lood vaeslapse saunas, kes õhtul hilja, laupäevasel päeval läheb sauna tehes seda Ajal, mil ei tohtinud enam sauna minna, sest usuti, et see võib olla ohtlik saun, asudes koduringist juba natuke eemal. Kahe maailma piiril võis olla koht, kus sa kohtad vanakuradiga see lugu, mis natukene meenutab muistendeid ja samas ka muinasjutte. Siin võibki rääkida, et teda võib vaadelda mõlemas kontekstis, kirjeldab siis Saveli, kuidas vaeslaps läheb sinna sauna ja kuidas suure mühinaga tuleb ette tõld ja vana kuri tahab tütarlast ära viia. Tüdruk on kaval sagedasti hiireõpetuse läbi ja küsib talt erinevaid riideesemeid. Vanakurat need muidugi kõik toob ja vaeslaps tuleb rõõmsalt koju. Üts kõrgpool päeva õdagu Tull Gasolaids mõisast, kodo, ta sooliva kõik sammas. Et ütlesin, ta ei julge minna. Vastusest sai taplemise sõna. Läits mureliku südamega Sanna Saizan sisse. Äkitselt tull suur mürin ja tõllaga sõitmine, väljen kõvasta koputide usse pääle üteldi. Ruttu sarnast välja. Vaene tüdruk, kui suur on hirmul ja palus, üledas teise appi. Äkitselt nakas Iierrnukast kõnelema. Ole tark tüdruk, lase tuuba endale, Ilosid räivid. Käin ame, tüdruk, kütelgi, hooge mulle illusse, ame. Järgnevalt järgmisel. Laupäeval võimaldatakse, neljapäeval asub teele peretütar, tema muidugi mõista ei järgi seda õpetust ja soovib kõik oma soovid riideesemete kohta kohe ära, mispeale ta ära viiakse. Ja suure kolinaga veereb ta pea järgmisel hommikul saunalava pealt alla. Taas üks selline jõhker pilt. Tasu ja karistuslood näitavad meile koht kangelase liikumismalli ühel juhul täitsa midagi õieti teisel juhul midagi valesti. Üsna sarnaselt kasutatakse seda ju tänapäeval näiteks kett kirjades, kus meile tuuakse näide, noh näiteks Johnist, kes selle kirja ümber kirjutab ja kellel seepärast läks hästi. Ja siis Ma ei tea Johannast, kes seda ei teinud ja kes kaotas töö ja kellel kõik varandus kadus. Ehk seesama viis edastada mingit sõnumit algul positiivse ja siis negatiivse näitena on üsna jõudsalt tänapäeva folklooris kasutusel. Kettkirjades muidugi öeldakse seda natukene rohkem otse. Aga muinasjutus on esitatud see tõde, et sa pead käituma kuidagi õieti märksa kavalamalt, märksa varjatumalt. Tavaliselt ei öelda kunagi otse neis jututekstides, mida sa pead tegema, vaid kangelane valib intuitiivselt ise selle või käitumisviisi. Vaeslapse peretütre lugude tsüklisse kuuluvad ka lood, kus vaeslaps saadetakse kodust välja ära tooma näiteks mingisugust asja kaevu kukkunud värtnat või või saadetakse ta teele põrgusse. Ja kangelane kohtab oma teel erinevaid naiselikke ülesandeid nõudvaid olendeid või objekte nagu näiteks leivaahi, mis tuleb puhastada, või õunapuu, mis tuleb õuntest tühjaks raputada ja vanainimest, kes tuleb sauna aidata. Vaeslaps oskab seda kõike teha. Ta ei kõhkle hetkekski, et ta peaks talle seatud orgiste väljakutsete suhtes kuidagi teisiti käituma. Ja vanainimene, kes palub end juukseidpidi saunalavale vedada, saab vaeslapse poolt hellitava kohtlemise osaks. Nüüd tuli üks õõnabu, vastad ja oli väega palju õunu peal. Siia ütles, raputa õunad mu pealt maha, muist anna mulle ja muist võta omale. Vaene laps tegi nii kuis käisti ja hakkas siis jälle edasi jooksma. Nüüd tuli üks lehm, vasta, sell oli lüpsik servis, see ütles, ole hea laps, lüpsa mind ära muistima, anna mulle ja muist võta omale, millega vaene laps tegi ja läks jälle edasi. Nüüd tuli üks lammas, vasta, seal olid rauad, servis, ise ütles hea laps, nii ta mind ära poolil, võta omale poolanna minule, mida vaene laps hea meelega tegi ja läks jälle edasi. Kihe jäärast oli üks mudalomp ja seal oli üks Leicene hail vanakene sees, siia ütles, ole hea laps, aita mind siit välja hakkama karvast kinni ja kisu mind siit välja. Vaene laps võitis vanakese ümbert kinni ja aitas tema sealt porilombist väila. Siis vananedes ütles. Pese mind selle mudase veega puhtaks ja lihtleminud selle puupulgaga. Aga vaene laps tegi ilusa pehme kaseokstest viha ja tõi puhast allikavett, vihkas vanakesi ilusti puhtaks. Anakene tänas, kutsus vaese lapse oma juureiis tema siis ühte Kembre, kus igasugukarpi siia kaistisi oli. Puist olid ülekullatud, muist olid üle tõrvatud ja ütles, siis. Ootan öid, missugust sa ise tahad? Peretütar, kes järgnevad selle kõik läbi, teeb. Muidugi mõista ei käitu nii. Ja taas mõeldes endisaegse talu ühiskonna juurde, kus see, mismoodi sa saad hakkama talutöödega või mismoodi Sa suhtud enda vanematesse enda esivanematesse oli see, mis suuresti määras tuleviku, selle, kuidas said oma hakkama ja ilmselt selle, kuidas sinusse suhtusid sinu lapsed, oli see oluline endisaegses ühiskonnas, kus su eest ei hoolitsenud mitte pensionifondid, vaid vanaks jäädes oli oluline hakkamasaamine oma laste abiga või sest selline varjatud viide sellele, et sa pead bana inimest ilusasti kohtlema olla see salajane käitumiskood, mis meie jutu, kuulajate alateadvusse jäänuna aitas, tulevikus hakkama saada, mis aitas näidata, mismoodi käituma peaks. Seepärast võib öelda, et muinasjutt püüabki õpetada tegevuste ja kujundite kaudu varjatult, ta ei ütle reeglina ära seda kõike otse vaid sa näed ja oskad tõlgendada seda tegevust ülekantuna iseenda argisesse. Ellu reeglina seostub muinasjutu väga õnnelik lõpp, kuigi muinasjuttude, eriti imemuinasjuttude, millest me siis täna ennekõike rääkinud olen. Juures on ka lugusid, millel on natukene kurvem kangelase saatus, aga tavaliselt näitab mõnusat, et sul läheb elus hästi. Ta võtab lõpus otsad kokku viitega et nad elavad siiamaani ja see annab lõpetatuse tunde. See jäta kangelast ulpima igapäevase elumere keskele vaid ta näitab, et midagi võib ka meist maailmas sõltuda. Ükstapuha kui lootusetu see paistab. Kui me tõlgendame endisaegse talupoisi, võitlust lohemaoga või vaeslapse saunaskäiku tänapäeva kontekstis, siis polegi see nii raske neidsamu tüüpsuseid kangelastest kes täidavad üleloomulikke oskusi nõudvaid ülesandeid ameerika metroodes või tüdrukuid, kes leiavad oma unistuste printsi muinasjutt pakubki meile sellist ühte hetke, mil võime tajuda, et just nimelt nüüd võid sa leida lahenduse mingile muule asjale, mis sind vaevanud on. Võib ehk sedagi nimetada selliseks väikeseks õnnehetkeks. See on hetk, mil kõik on võimalik. Maailm, mis annab sulle positiivse käitumisjuhise sagedasti võib see tegeleda su mõttega nii, et sa ise seda ei märka ning alles hiljem leida mingi asi saab võimalikuks ilmselt just seepärast, et tegu on üldinimlike probleemidega mida ümberkirjutatuna ka tänapäeval Meie kaasaega tuua saab. Võib arvata, et muinasjutt ei anna kuulama ka tulevikus. Kas muinasjuttude puhul on, on võimalik rääkida või arvata, et kui vanad mingid motiivid võivad olla, muinasjutte Tron vanus? Nojah, et mõnedest motiividest on teada, millal nad esmakordselt mainitud on, aga sagedasti tuleb jah, siin Nende mõistetele vanust määrates küll tugineda vaid sellisele uurija olete selle, mis võib üsna üsna suuresti kõikuda üsna erinevalt on paigutatud seda vanust, aga väga vanu ja ürgsed usundilise kujutelmi esinenud neis juttudes küll küllaga. Tundub, et muinasjutt võtabki igast ajastust kaasa selle, mis tundub kõnetavad ka järgmist põlve. Et see on see, et juttu rääkides me seda lugu ju aeg-ajalt kindlasti muudame. Ja kui mingi uus detail on meile oluline, siis võib seal alistada sinna juurde ja mõned detailid võivad nii olla tekkinud sinna hiljem ja mõned varem, aga kõik need on kuidagi oluliselt see, mis ei ole oluline, seda edasi ei räägita, see kaob sealt. Kas selles eesti muinasjuttude fantaasiamaailmas siis oleks näiteks selliseid motiive, mis oleksid kuidagi võib-olla eriti näiteks Eestile ainuomased, mida võib-olla kuskil mujal väga ei leiagi, kui võtta Eesti tervikuna sisse torkab, eriti silma setojuttudes on selliseid motiive, mida tuntakse just ennekõike need siin lähinaabrite juures või mõnedel juhtudel vaat et ei, ei tuntagi, et sealsetes tekstides me leiame ka selliseid pikki välja rants, riided kui muinasjutud, muidu on reeglina tuntud ikkagi naaberrahvastel küll sageli eri kujul ja muuletuna siis just nende setu juttude puhul mõnede lugude puhul nagu söepuder on need lood sellised, mida teised üldse tundub sel kujul ei tea ja mille puhul need paralleelid on üsna kauged. Te kuulasite loengut eesti muinasjuttude fantaasiamaailm rääkis Risto järv. Muinasjuttude juhtumisi aitas vahendada Merle Jääger. Saate tegid Külli tüli ja Riho Lauris. Tänusõnad saate valmimise eest lähevad kultuurkapitalile ja Tampere mujale, kus saade on ka salvestatud. Täname kuulamast raadioteater 2000.