Ülikool. Tihti tõuseb meelelahutusmuistendist esile kangelane, kes lahendab mõne kriitilise üleloomuliku olukorra. Näiteks sõlmib keegi kuradiga lepingu ja saab rikkaks, aga hiljem tüssab kuradit, andes talle oma pere asemel kuke verd. Või on mõni pere hädas kodukäijaga, aga appi tuleb teadja näiteks rändav sant või vana soldat, kes siis kummituse jäädavalt minema kihutada. Koole. Jätkub Eesti mütoloogia teemaline ööülikooli minisari. Ülo Valk räägib teemal usundilised jutud ehk muistendid. Folkloristikas on tavaks mõelda rahvapärimusest žanri mõiste kaudu. Ja žanrid on enam-vähem kindlapiirilised väljendusvormid, meil on oma funktsioon, need annavad edasi teatud maailmatunnetust teatud suhet ja suhtumist sotsiaalsesse tegelikkuses. Muinasjutt müüt, anekdoot toost, netikommentaar, loeng, avalik kiri, neuroloog, kõik need on žanrid, kuigi kõik ei ole folkloorižanrid. Žanrid peegeldavad ja kommenteerivad seda, mis inimühiskonnas toimub. Aga veel olulisem on see, et nad loovad tekstiilist tegelik, kust nad loovad tegelikkust mis koosneb sõnadest, ideedest, kujutelmadest, uskumustest. Nad konstrueerivad maailmu. Väga oluline ja rahvusvaheliselt levinud žanr, mis on tähtis just rahvausundi mõistmisel, ongi muistend. Inglise keeles on see legend saksa keeles. Saage vene keeles põlitškaa ja predaania soome keeles tarinaja uskumust. Arina muistend on eesti keeles selline veidi kunstlik termin ongi folkloristika analüütiline kategooria. Rahvakeeles vastab sellele enam-vähem sõna legend. Kuigi muistendi sõna näib, vihjavad sellele, et tegemist on millegi muistset aega puudutavaga muistend siiski reeglina käsitleb lähiminevikku või lausa oleviku. Muistendite kirjeldatud sündmused võivad korduda. Need võivad juhtuda uuesti kõigi meiega. Lühidalt muistendi tunnustest. Esmalt see, et seal lühike jutt. Ta koosneb tavaliselt ühest või või paarist episoodist ja oluline on see, et tegemist on narratiiviga, kus midagi juhtub. See, mis juhtub, tavaliselt on inimese kokkupuude või kokkupõrge üleloomuliku maailmaga. Mustendil on siis narratiivne ülesehitus, tal on süžee. Teiseks muistend esindab traditsiooni, ta on seotud kollektiivsete uskumustega ja väga paljud muistendid on kestnud edasi põlvest põlve. Ei tulealtar edasi pika aja jooksul. Kolmas tunnus ja rohkem me siin näitvast üles ei loe, muidu läheb liiga liiga pikale. Muistend on lokaliseeritud, jutt on seotud mingi kindla paigaga ja kindlate tunnistajatega. See juhtum, mida kirjeldatakse, paigutatakse mingisugusesse kuulajatele, jutustaja-le teadaolevasse kohta seotakse ta teadaolevate inimestega. Nii et kõik teavad neid, kellega see üleloomulik juhtum seostub. Kes on kogeja? Jutustaja viitab tihti ka usaldusväärsetele allikatele, olgu see siis mõni lähisugulane, vanaema või vanaisa või, või naaber, ükskõik kes. Ja need on žanri tunnused, mis annavad jutule usutavust. Et süžee on tavaliselt ebatavaline ja vastuolus argises maailmas kehtivate reeglitega on vaja mingeid tõendeid toimunu kinnitamiseks. Muistend ongi uskumiseks, mis ei tähenda seda, et kõik seda alati usuvad. Ühe žanrimääratluse järgi on muistend selline jutt, mille esitamiseks kasutatakse tõe retoorikat. Ühesõnaga jutustaja näeb vaeva, et veenda kuulajaid, et see sündmus on tõesti juhtunud. Et see muistend on väga üldine nimetus ja selle alla võib lugeda väga erinevaid lugusid. Ma nimetan siin paari muistendi eri vormi kõigepealt memoraati. Selle termini võttis kasutusele Rootsi folklorist Karl Wilhelm Fonsüüdov juba päris ammu möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel. See tuleb ladina sõnast memoraatum, tähendab siis mäletad vaat et midagi, mida mäletatakse. Ja selles jutus räägitakse kellegi isiklikust üleloomulikus läbielamisest. Niisiis on tegemist mina-vormis jutuga, kus inimene räägib omaenda kohtumisest näiteks kuradiga või räägite oma sekeldustest metshaldjaga, kes on teda eksitanud või räägib inimene sellest, kuidas ta on kogenud kurja silma või puutunud kokku muu nõidusega. Ta räägib oma kummituselamustest või nähtud UFOsid. Memoraat annab kõige vahetumalt edasi elavat usku mille hääbudes hakkab ka memoraadivorm taanduma. Näiteks Eesti nõiaprotsessidel on mitmed süüalused tunnistanud seda, et nad on jooksnud ringi libahundina. Nojah, me võime öelda, et see on välja pressitud tunnistus, aga oluline ei olegi see, vaid oluline on on panna tähele, et ka kohtunikud usuvad seda, nad peavad seda võimalikuks, et selline asi on, on toimunud Olguris seletus, ükskõik milline see võib olla ka kuradi sisendatud meelepete illusioon, mitte päris kehaline metamorfoos. Aga kui me nüüd otsime libahundijutte 19. sajandi üleskirjutuste hulgas, siis sealt me seda memoraadivormi enam ei leia. Räägitakse ikka kolmandatest isikutest, kes on libahundiks käinud ja üldiselt see kõik paigutatakse ajas kaugemasse minevikku. Niisamuti jälle kui otsida muistendi süžee Sid eesti nõia protokollides nõiaprotsesside allikates. Ja need ongi kõige vanemad? Jah, võib öelda küll, need on kõige vanemad eesti muistendite üleskirjutused. Mida me sealt leiame siis päris mitmed süüalused on jutustanud sellest, kuidas nad on käinud kuradiga koos pidutsemas kas kuskil mäel, sinisel mäel või metsikus looduses soos. Kui me võrdleme neid vanu üleskirjutusi 19. sajandi rahvaluule kirjapanekutega siis me leiame sealt sadu tekste, kus räägitakse kellestki öisest teekäijast. Tihti on see pillimees, kes on sattunud kuradite peole. Aga ma ei tea mitte ühtegi juttu, kus seda läbielamist oleks kirjeldatud mina-vormis, memoraadivormis. Tavaliselt need jutud on anonüümsed. Jutustajad ei oska enam seda süžeed ühegi tunnistajaga siduda. Räägitakse lihtsalt kellestki talumehest joodikust moose kandist, kes kuraditega koos on siis Pillergaaritanud. Võime öelda, et memoraat on süžee, mis on aja jooksul muutunud meelelahutus muistendiks just sellesama näite põhjal kus siis kunagised mina-vormis räägitud lood kuradiga koos pidutsemisest on sajandite jooksul muutunud juttudeks, mis on üsna ebamäärased. Üks köhamutt rääkis ühe korra, et üks noor kirikuõpetaja läinud õhta hilja ühe noorpaari laulatisele. Ja see õpetaja hakanud selle noorpaariga kiriku minema ja vaatab, et kirikus tuli põleb ja uksed on lukus ja tema ise ja noored parunid mängivad seal altari ees kõik kaarte. Tema nii ehmatad ja jään nii haigeks, et keeratud kohe linadega. Pärast on see tuli ära kadunud ja parunid läinud minema. See olevat kohe sündinud lugu. Meelelahutus mustendile on omane veidi pikem välja arendatus. See läheneb juba muinasjutule, mis teatavasti on selline ajaviiteline. Tihti tõuseb meelelahutusmuistendist esile kangelane, kes lahendab mõne kriitilise üleloomuliku olukorra. Näiteks sõlmib keegi kuradiga lepingu ja saab rikkaks, aga hiljem tüssab kuradit, andes talle oma pere asemel kuke verd. Või on mõni pere hädas kodukäijaga piduleb teadja näiteks rändav sant või vana soldat, kes siis kummituse jäädavalt minema kihutada. Kes on lugenud Andrus Kiviräha rehepappi, teab sedasorti muistendi vormi hästi. Kivirähk on Rehepapi usundilised muistendid esitanud ajaviita lugudena neile kõvasti vinti peale keerates. Nii et tulemuseks on üsna groteskne kõverpeegli pilt. Eestlaste uskumus maailmast. Veel ühte muistendi alarühma tahan siin nimetada, see on hoiatusmuistend mis annab edasi hoopis teistsugust suhtumist maailma ja üleloomuliku tegelikkusesse. Reeglina räägitakse neis juttudes mõne normi rikkumisest ja järgnevast üleloomulikust karistusest. Usundiliselt mõtleva Eesti talurahva jaoks kehtis terve rida käitumisreegleid, mida me tänapäeval enam ei tea ega mäleta. Paljud neist seostuvad töö keeldudega. Pühade ja pühapäevade ajal. Pühapäeval metsa läinud marjuline kütt või merele läinud kalur. Satun muistendite täbarasse olukorda, kus teda siis hoiatab või hirmutab. Kurat, tihti lõppevad sellised kohtumised inimesele õnnetult, ta jääb haigeks, võib isegi surra. Ka laupäeva hilisõhtune saunaskäik lõpeb mustendites üldiselt halvasti kui kurat, ilmut saunalisele. Paljud muistendid on kinnitanud kristlikke käitumisnorme. Nii ilmub kuratika joodikutele kaardimängijatele tantsijatele. Nende juttude rohkus ei tähenda ka seda, et Eesti rahvas oleks olnud kuidagi eriliselt vaga vaid pigem seda, et teatud tavad ja pahed olid üldlevinud. Samas oli aga piisavalt pärimuse kandjaid, kes suhtusid neisse taunivalt ja oskasid oma ligimese nende juttudega hoiatada. Kurat on kristlike hoiatusmuistendite kõige sagedasem tegelane, kes ahvatleb inimesi enesetapule, tuleb appi kaklejatele, peksmine lõpeks ikka surmaga ja teeb muud kurja. Kurat, on ka see, kes pattudest koristab näiteks ülekohtust, mõisahärrat karistab ka niimoodi, et muudab ta pärast surma omaenda sõiduhobuseks. Kõik hoiatusmuistendid ei anna aga edasi kristlikke väärtusi vaid õpetavad ennast säästma ja kaitsma. Näiteks hoiatusmuistendite eks võib lugeda suurt hulka näkimuistendeid kus nakk meelitab inimesi vette, uppumissurma muistendid manitsevad ujumisoskuseta talurahvast ettevaatlikkusele. Selle aasta kurb uppumisstatistika on tõstnud küsimuse väga teravalt esile. Kuidas hoida inimesi mõttetust surmast. Need hoiatused ja manitsused. Ärge hinnake oma võimeid üle, ärge minge purjus peaga ujuma. Nähtavasti ei anna tulemust. Vetelpääste ei ole ka niisama tõhus kui tõsine näki hirm. Kahjuks elame ajas, kus inimene on jäänud oma arunatukesega oma pead näkist ja kuradist kui kasvatusvahendist. Võime ainult unistada. Vanad rahvas teadsivad palju kõikidest vaimudest rääkida. Et seda ehk teist olid näinud. Niisama rääkisid nad mets haljastest, kes suures metsas elasivad ja inimesi ära eksitasivad. Iseääranis olnud karjussed, haljaga kimbus. Korra olnud karjalapsed murru, metsas karjaga ja saanud haljast ära eksitatud. Kodu tulema hakates pole enam kuidagi metsast välja peasenud. Ehk mets küllalt tuttav enne olnud, näidanud taaga, nüüd võõras olema. Karri ajades leidnud nad ennast natukese aja pärast sealsamas karjaga olema, kus tulema hakanud. Viimati tulnud aga teisel karja lapsel meelde, et vanad rahvas rääkinud. Kui metshaljas ära eksitab, et siis riided ümber pöörata, seljas siis pea seda metsa ei eksitusest lahti. Mõlemad pööranud riided pahempidi selga ja hakanud nüüd karja välja ajama. Nüüd olnud mets jälle tuttav ning saanuvad ilma suurema vaevata karjaga kodu. Enne kui läheme näidete juurde pisut ka üleloomulikkuse ja üleloomulike olendite mõistest ja ma viitan siin ühe usundiloolase sakslase Rudolf Photo kuulsale teosele tas hailiga pühadus, mis ilmus aastal 1917 selles raamatus Rudolf Otto väidab kõigi religioonide ühine alusson, pühaduse kogemine. Niisiis läbielamine ja pühaduse selgitamiseks kasutab Photo mõistet noomen mis tähendab täpsemalt määratlemata üleloomulikku jõudu või jumalustoto räägib Numinoossest läbielamisest erilisest vaimsest seisundist, mis tekib, kui inimene puutub kokku pühadusega. Religioonide muutumine läbi ajaloo annab tunnistust sellest, kuidas inimene seda kogemust väljendab. Sel ajal olid levinud ettekujutused arengust tsivilisatsiooni madalamalt etappidelt kõrgematele. Iga Otto seostab šamanistlike hingerännakuid vaimurännakuid suhteliselt lihtsa koeliste reaktsioonidega pühaduse kogemuse tõlgendusega. Ja näiteks kristlik müstika on juba märksa kõrgem ja, ja puhtam. Pühaduse kogemine ja selle väljendamine sõnaliste vormides. Otu kasutas määratlust müsteerium, tremendum, seevastupandamatu või võimas müsteerium. Saladus see, millega inimene kokku puutub pühaduse kogemises. Ja see määratlus väljendab tunnet, mida läbielamine tekitab, see on hirmutav, isegi vapustav läbielamine. Folkloristid on kirjutanud, et muistendites valdabki, see hirmusegane emotsioon ja muistendite keskne teema on kokkupuude Numinusse tegelikkusega. Sellise sakraalse tegelikkuse postuleerimine on aga iseenesest religioosne mõte. On ka teistsuguseid analüütilisi lähenemisi, kus näidatakse, et üleloomulikkuse pühadus on kultuuriliselt konstrueeritud mõisted, millel ei tarvitse üldsegi olla olemuslikku alust. Kognitiivne religiooniteadus on näidanud midagi muud. Viitasin sellistele autoritele nagu paska Albojeer Harbiihoithous. Ja nad on näidanud seda, et üleloomulikkuse aluseks on teadmised ja ettekujutused tavalisest loomulikust normaalsest maailmast, mida inimene õpib tundma sellest ajast peale, kui ta vastsündinuna siia ilma tuleb. Räägitakse kolmest valdkonnast. Rahvapärane või intuitiivne füüsika, bioloogia ning psühholoogia, mille põhjal sünnivad ideed üleloomulikkuse kohta. Ettekujutus vaimolendist põhineb inimese teadmisel iseenda kohta. Vaimolend on siis suuresti nagu inimene, aga ta kehatu ja suudab liikuda läbi uste läbi seinte. Tegemist on niisiis olendiga, kelle tegevus on vastuolus intuitiivset mõistuspäraste teadmistega, mis meil maailma kohta on. Inglise keeles on siis kautorintuitki veidžent kognitiivistideks üks lemmiktermineid. Inimesele on omane välismaailma antropomorfiseerida, kujutada seda ette inimlike joontega. Ja otsida välismaailmast endasarnaseid olendeid. Nii on tekkinud uskumused hingestatud puudest, kividest ja allikatest rändavatest, järvedest ja oma elu elavast loodusest. Teadmine, et inimest looduses väga sageli jälgivad loomad, kes jäävad varjatuks, on kognitiivristide järgi loonud ettekujutusi nähtamatutest, vaimolenditest või jumalatest, kes inimest seiravad. Meie jaoks neis harutlustes on oluline tähelepanek et üleloomulikkuse mõiste on seotud inimeseks olemisega inimese loomusega ja inimliku mõtlemisega ning et seda üleloomulikust on võimalik analüüsida näitamaks, kuidas see ettekujutus on konstrueeritud. Folkloristikas on kasutatud sellist mõistet nagu üleloomulikkuse kriteerium Sis tunnus mille järgi muistendites eristatakse inimeste vaimolenditest. See tunnus määratleb neid kui teispoolsuse jõude. See võib olla näiteks kohatud inimese varju puudumine, mis äratab kahtlust või kohatud olendid, ematerjaliseerumine või ootamatu ilmumine. Tema ebaloomulik välimus näiteks märgatakse, et tal on hobuse jalad Jon ta hambad mustad või verised. Kõik need on need kriteeriumid, mille järgi siis langetatakse otsus, et see, kellega kokku puututakse, ei olegi mitte inimene. Korra olevat üks toatüdruk tahtnud teada saada, missugune saab tema tulevane mees olema. Katnud laua kahe jaoks hõiganud, vaja vain vaja, vaim, tule välja. Äite mulle, missugune saab mu mees. Kõik see sündinud uue aasta öösel, kui täiskuu taevas. Seal tulnud, ilus peen herra sisse. Tüdruk palunud, lauda istunud, ka söönud, söönud tüdruk laseb maha kukkuda, noa herra tahtnud üles võtta. Tüdruk aga ise virgem. Näinud kummardudes herra hobuse kabjad jalgadeks ehmatanud, ära hüüdnud kohe pea, isa, ei ma sellist meest enesele taha. Kohe olnud võõras herra kadunud muudkui sinine suits olnud taga. Kui nüüd küsida, kui palju Eestis on muistendeid üleloomulikest kohtumistest rääkivaid lugusid üles kirjutatud siis vastata on väga raske. Eesti rahvaluule arhiivis ei ole päris täpset statistikat rahvajuttude žanrite kohta. Aga tekste on on kindlasti väga-väga palju, vähemalt poolsada 1000 võib-olla isegi rohkem. Paljud neist mustenditest saame taandada kindlatele ära tuntavatele. Sušeedele võime rääkida jututüüpidest. Soome folklorist Antti Aarne koostas esimese eesti muistendite kataloogi. See kannab pealkirja esmissionärsson saagen variante ilmus aastal 1918 ja seal üldse üks esimesi maailmamuistendi katalooge. Seal koostatud Helsingis Jakob Hurda rahvaluulekogu põhjal Helsingisse ja need antis hoiule seniks kui Eesti rahvaluule arhiiv asutati selles kataloogis. Siinse raamat on üsna õhuke. Raamat nagu Antti Aarne on siin kirjeldanud 100 seitset usundilise muistenditüüpi. Ja valdavalt on ta korraldanud üleloomulike olendite põhiselt. Nende juttude peategelased on surnu kodukäija, kurat kummitus, don't krat. Maa-alused nakk, luupainaja, ka hiiglane, Kalevipoeg Kalevipoeg on nüüd teistsugune tegelane, sest ta ei kuulu nende üleloomulike olendite hulka, keda on võimalik kogeda Kalevipojaga seotud juhtumit. Produtseeritakse ajas tagasi kaugesse minevikku. Aga jah, Antti Aarne on, on need jutud kõik ritta seadnud. Ta on toonud äraga jututüübid peidetud varandusest. Libahundist, nõidusest ja nõidadest. On lisanud ka kirjeldusi koha muistenditest, kirikutest ja järvedest. Samuti on eraldi alapeatükis ära toodud tekkija. Seletusmuistendite loend. Muistenditüüp on Eestis kindlasti siiski palju rohkem kui Antti Aarne jõudis kirjeldada. Soome folklorist Lauri Simon suuri avaldas 1961. aastal soome muistendite kataloogid mida marjata Jauchi ainen hiljem täiendas. Kahe peale on nad esitanud 1542 muistenditüüpi. Eesti muistendite osas ongi Antti Aarne kataloog jäänud ainsaks katseks neid ülevaatlikult kaardistada. Aga kokkuvõttes võib öelda, et muistenditüüpide arv on Eestis võrreldav soome ainesega. Simon suur ja Jausaise kataloogid on meilgi suuresti kasutatavad sest paljud süžeed langevad kokku. Kui nüüd küsida muistendite vanuse kohta, millised süžeed võiksid olla kõige vanemad, kas on näiteks selliseid jutte, mis võiksid kanda uskumusi ristiusueelsest ajast? Kindlasti on. Muistendi kõrgele vanusele osutab selle seos arhailise uskumus süsteemidega samuti juttu, väga lai levik ja varieeruvus. Nimelt suulise kultuuri tingimustes on juttude levik rahvalt rahvale ühelt maalt teisele väga aeglane protsess. Näiteks terves Põhja-Euroopas ja laiemaltki on levinud jutt teadmamehest. Võime nimetada šamaaniks, kelle vaim lendab kehast välja tiivulise putuka kujul. Meil Eestis on enamasti räägitud pahatahtlikust naabrist, kellestki, kes käib niimoodi teiste vilja või heina varastamas. Kui otsida vanu muistendeid, siis nende hulka kuuluvad kindlasti ka jutud loomade ja kalade kaitsevaimudest. Ivar Paulson on arvanud, et need esindavad väga vanakütti ja kalurikultuuri. Kindlasti on väga vanad ka need muistendid, mis annavad edasi pühakohtadega seotud käitumisnorme ja hoiatavad inimesi. Et nad ei toimiks pühakohtades mõtlematult neid kuidagi rikkudes, lõhkudes või rüvetades. Keelule järgneb üleastumine ja karistus ongi kindlasti väga vana jutustruktuur. Me leiame selle juba piibli pattulangemisloos kus Eeva ja Aadam jumala sõna ei kuula. Muidugi on sellel struktuuril põhinevaid jutt aina uuesti loodud. Hoiatusmuistendid on kaitsnud hiiepaiku. Nad on kaitsnud ka kristlikke pühakohti, samuti kalmistuid. Haua rüvetajad ja lillevargad saavad ka tänapäevastes hoiatusjuttudes üleloomuliku karistuse. On aga üks oluline erinevus kristlikku ja ristiusueelse pühaduse kontseptsiooni vahel. Ristiusueelne pühaduse mõiste hõlmab ka negatiivset, ohtlikku ja tabulist. Hiiepaik nõuab erilist rituaalset käitumist, sest ta pole ohutu. Juhuslik külaline võib seal ka pahaaimamatult haigestuda kasvõi selle läbi, et hiiepaika on jäetud tõbesid ja hädasid neid sinna maagiliselt ülekandes. Need võivadki uuesti külge hakata. Ja sellepärast ei tohi hiiest midagi kaasa võtta, parem on üldse sealt eemale hoida. Siis ei olnud kaugeltki mitte selline õnnis paik, kus käia mediteerimas ja puhastavat väge ammutamas. Nagu tänapäevased usku inimesed tihti ette kujutavad. Pöördume tagasi muistenditüüpide juurde. Võib öelda, et neid on kahesuguseid. Kõigepealt need, mis on päris lihtsa ülesehitusega nagu näiteks needsamad jutud püha koha rüvetamisena järgnenud karistusest. Või võtame endeliselt lood, näiteks jutud pahaendeliselt unenäost ja järgnevast õnnetusjuhtumist. Endeline märk leitakse reeglina ikka tagantjärele, aga niimoodi usundiline mõtlemine toimibki, nähes seoseid seal, kus ratsionaalne mõtlemine sidet ei näe. Enne ilmasõda olnud säärel keegi noormees teises peres kaarte mängimas. Õhtu hilja koju tagasi tulles läinud poiss korraga sääre välja suurt valgust, taevapiiril. Sitt kallab poole heljunud. Maapinnani jõudes paistnud sellest valgusest välja üks valge tiibadega hingel kes ühe pere poole oli heljunud, kus üks vaga ja jumalakartlik naisterahvas haige olnud. Hommikul läinud külajutt laiali, et see ning see vaga naisterahvas olla öösel ära surnud. Sellest ajast saadik pole poiss julgenud enam õhtutel väljas käia. Sellised lihtsad muistendid põhinevat, tugevasti juurdunud ja laialt levinud uskumustele, milles tuletatakse sama süžeega lugusid üha uuesti. Niisiis, need jutud on sageli isetekkelised, alati polegi vaja eelnevalt kuuldud jutu eeskujuks. Muistend võiks sündida spontaanselt, uuesti. Teisalt on väga palju selliseid muistendeid, milles süžeekäigud on märksa keerukamad ja episoodid on iseäralikud, et nende spontaanne tekkimine erinevatel aegadel ja eri paigus on üsna ebatõenäoline. Paljud sellised jutud on rahvusvaheliselt levinud ja ulatuvad ka Eestisse. Üks neist rahvusvahelistest rändmustenditest kannab tüübi nimetust. Haldjad saadavad sõnumi ehk suure paani. Surm. Selle jutunumber on 6070. Selles jutus on keskne inimtegelane rändur, kel palutakse edasi anda üks teade. Jaanisõnumi saatja kui sõnumi saaja on üleloomulikud olendid. Seda eriti germaani rahvastel ja Põhja-Euroopas. Mujal Suurbritannias, keldi rahvaste seas, Islandil ja Prantsusmaal on aga sõnumi saatja mitte üleloomulik olend, vaid vaid kass, kelle teates inimene peab teisele kassile edasi viima. Ma loen ette ühe näiteteksti, et oleks selgem, millistest lugudest ma räägin ja see on kirja pandud aastal 1895 Võnnu kihelkonnas tekstis Jakob Hurda rahvaluulekogust. Ja kõlab nõnda. Kurja kanga talus oli ämm oma minia pääle väga pahane, sest see ei saanud kuidagiviisi oma kangaga valmis kui ta kuduma läinud löönute korraga pooled lõngad katki ja veel palju teisi äpardusi olla ette tulnud kudumise juures. Kõige selle hädasünnitaja oli aga vanatont, kes Parsil istunud ja oma kepikanga vahele pani, kui noorik kuduma, läks vana Tondil läinud korda ämma nii kaugele ajada, kihutada Petsemini ära ajas minias läinud metsa, seal hakanud ta kuulama ja kuulnud, et kõik linnud laulnuvad giidi, noorukene tiidi, noorukene noorik, läinud tagasi koju. Sel ajal tulnud üks naisterahvas kangast arstima, ühest metsast läbi minnes kuulnud Ta huntide hirmsat tulumist ta läinud vaatama ja näinud ühe mehe puuriida otsas, kus ta puu haludega huntisid, loopinud kesta kallale hirmsaste tükkinud naist nähes kisendanuta suure rutuga. Naine, naine, nartsakene, mine kurja kangatalule middle üri Tirule, ET taari tõri tapeti. Kas naine läinud kurja kangatalule vaevalt saanute ära seletada, mis tee peal näinud, kui vanatont kolinal ja mürinal suure barrega Parsilt maha jooksnud ja uksest kui välk välja lipsanud selle peale hakanud kangas ilusti käima. Nojah, selles jutus, nagu paljudes teistes eesti variantides räägitakse sellest demoniseeritud koduvaimust koduhaldjast. Kes juba on muutunud probleemiks, tülitab pererahvast, ootab neilt ande süüa, juua, mida pererahvas ei taha enam selle koduhaldjaga jagada, kimbutab kuidagi teisiti hindis. Selles jutus ta tegi takistusi kangakudumisel. Väga tavaline Eestis on see, et see üks vaimolend tan kuskil kas metsas või soos huntidega kimpus. Hundid jälitavad kurje vaime, kuradit murravad neid. Seegi uskumus on kindlasti väga vana, vist ristiusueelne. Ja siin siis surev huku üleloomulik olend, kes jääb tihti määratlemata, kes ta on, on ta metshaldjas. Igatahes on ta selle majas elava olendiga kuidagi seotud, tihti tema abikaasa või sugulane. Aga sõnumi? Ta saadab tihti sellises kummalises regivärsilaadse vormelikeeles kus nimetatakse ka selle olendi nime, kes talus elab. Siin tahison üri, Tiru ja taari. Tõrjon. On see mees, kes teate, saadab üsna komplitseeritud keerukas süžee. Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas on aastaid tagasi valminud üks diplomitöö mille kirjutas Ain Peets pealkirjaga haldjad saadavad sõnum eesti rahvapärimuses. Selles diplomitöös on Ain Peets esitanud nende muistendite koondsüžee, mida folkloristid nimetavad normaalredaktsiooniks. Ja see on siis selline. Kogeja läheb pulma, vahel tuleb kõrtsist. Jõudes metsa või sohu kohtub ta üleloomulikku päritolu tegelasega, kes istub tavaliselt soos suure männi otsas ning puu all istuvad hundid, kes tahavad teda lõhki rebida. Üleloomulik olend käsib teekäijal viia pulmamajasse teade, et on hädas kogeja, jõuab tallu, istub mõnda aega lauas. Alguses oma juhtumusest rääkida ei julge, ent peagi saata hirmust õlle ja viina mõjul lahti, jutustab oma loo. Selle peale ilmub tegevusse üleloomulik olend number kaks vahel nähakse teda vahel mitte. Alati ilmub ta hauditiivsel kujul, teda kuuldakse siis. Ning ta läheb kaks part kaasas oma kaaslast ära päästma huntide käest. Ja väga sageli see muistend seletab ka, miks koduhaldjas lahkus ta enam tagasi ei tule, need, need barredan paljudes juttudes siiamaani kuskil metsas või soo peal seal kaisse nähtav märk, kinnitus, et tegemist on tõestisündinud looga. Kui me need ostsime selle jutu lähtekohti siis me leiame need väga kauges ajas. Ja teadaolevalt esimene üleskirjutus nüüd mitte Eestist, aga, aga hoopis teisest kultuurist. Vana-Kreekast pärineb meie kristliku ajaarvamise algusest. Esimest korda on selle jutu üles tähendanud kirjamäe Sprutarhos oma teoses Oraaklite iganemisest seitsmeteistkümnendas peatükis kus on juttu suure paani surmast. Suur paan oli kreeklaste karjaste kariloomade metsa viljakuse jumal, siku jalgadega olend. Ja ma seda juttu tervikuna katkendit ette ei loe, see läheb võib-olla liiga pikale. Aga lugu räägib sellest, kuidas üks laev sõidab Vahemerel. Sõidetakse mööda ühest ühest saarest ja sealt kuuldakse äkki häält, kus kutsutakse hammust. Sed hammas on laeva tüürimees. Ja kaks korda hüütakse teda. Ja siis, kuid haamas vastab, öeldakse edasise, see teade. Kui jõuad Paloodide juurde teiste saarte juurde, siis teata, et suur paan on surnud. Jaa, laevalolijad siis arutavad omavahel, et mida see kõik kõik tähendab. Ja kui jõutakse nende saarte juurde, siis tüürimeest haamas otsustab et annab selle teate edasi. Ja niipea, kui ta on hüüdnud, et suur paan surnud kuuleb ta valjut oigamist. Kõik kuulevad seda paljud kaeblemist paljude suudest segatud imestus hüüetega ja seal oli palju tunnistajaid. Laeval see kuuldus levis, jõudis ka keiser Tiberiuse kõrvu kes tahtiski asja uurida saatist haamose järele. Keiser kutsus kokku ka filoloogide seltskonna õpetlaste seltskonna, kes Pirid seda juhtumit siis arutama. Ja nad jõudsidki järeldusele, et tõenäoliselt siis tõesti suur paan ongi surnud. Üldiselt Kreeka jumalad olid surematud ja paani jumalik, kus oli, oli veidi kahtluse all küll Lähis-Ida jumalad, Mesopotaamia jumalad. Egiptuse jumalad olid. Mõned neist vähemalt olid surelikud. Seal tunti rituaalseid, jätkusid surevatele, jumalatele üks selline jumal oli ees aasia viljakuse, taimestiku jumal, hammus. Ka vanas testamendis Hesekieli raamatus on üks väike katkend, kus on juttu sellest, et naised nutavad tammuse pärast leinavad siis tammust. Ja ka selles brutarphose raamatukatkendis oli selle tüürimehe nimi Thamos väga kummaliselt sarnane. Oletatud, et võib-olla see varane üles kirjutas, kuidagi kajastab neid itke, mis olid pühendatud surevatele jumalatele hiljem, kristlikus Euroopas. Sellel mustendil oli päris suur tähendus, seda tõlgendati, tõlgendati nõndaat, paani, surm sümboliseerib paganluse lõppu ja ristiusu tulekut. Meie jaoks on aga siin olulisem see, et muistenditüüp on olnud nii stabiilne püsinud nii kaua läbi aja, mida kinnitab ka juttu rahvusvaheline levik. See on levinud vahemeremaadest Põhja-Euroopa, nii kaasa arvatud Venemaa soome-ugri rahvad komidelt näiteks on sama juttu üles kirjutatud. Kõige kaugema muistendi variandi olen ma leidnud Indiast Kirde-Indiast, Assami folkloorist, kus metsavaim on see, kes kõnetab meest ja palub, et mees annaks edasi teate metsavaimuvanemale vennale. See teade puudutab teise haldja surma. Ja kui mees selle teate edasi annab, jõuab selle puu juurde, kus siis teine metsavaim elab. Tõuseb äkki tuul puudesalu, hakkab tuule käes värisema ja kostab ka hale kaeblemine, mis, mis tõuseb taevani ja küsida, et miks see muistend on püsinud nii pikka aega. Miks ta on olnud nii oluline, ta on kõnelenud midagi nende paljude sajandite ja paljude kultuuride inimestele. Üks on see, et tal on üsna ebatavaline, meeldejääv süzee. Selles arutletakse üsna põnevate küsimuste üle. Nagu see küsimus, et mis tunne võiks olla üleloomulik olend haldjas millised on nende emotsioonid. Kas vaimolendid on surelikud? Iseloomulik sellele jutule on üleloomulike olendite humaliseerimine, nende kujutamine inimlähedasena. Et me võime näha mitut tendentsi ristiusu, Kõrg, religiooni tingimustes üldse. Neid vaimolendeid tihti demoniseeritakse, kujutatakse ette neid ohtlikke vaenulikena aga on ka vastupidine tendents neid humaniseerida, rääkida nende inimlikest tunnetest. Selles jutus need kannatavad vaimolendid isegi äratavad kaastunnet. Selles muistendist ei ole otsest moraalset sõnumit, ei ole taktikat nagu kristlikes juttudes kus tegutseb kurat. Kes õhutab inimesi pattu tegema ja seejärel selle eest karistab. Kindlasti peavad olema tõsised põhjused, miks mõned muistendid levivad, miks räägitakse, miks nad saavutavad erakordse populaarsuse. Eesti rahvaluule arhiivi kogud on, on rikkalikud aga mõned muistendirühmad on teistest palju arvukamad. Väga palju on näiteks kodukäija muistendeid, kummituslugusid jutte kuradist ja ja nõidusest aga erakordselt suur on kratimuistendite levik. See võib tunduda hämmastav, sest rahvaluule kogumise kõrgaeg 19. sajandi lõpus oli juba üsna ratsionalistlik. Kooliharidus oli päris levinud. Ometi räägiti palju verelepingust kuradiga ja sellest, kuidas deemonliku vedaja abil on võimalik rikastuda. Kuidas seda seletada? Küllap seletus peitub selles muutunud ajas talude päriseks ostmise ajas, kus sotsiaalne ebavõrdsus süvenes kõigist ei saanud jõukaid peremehi ega perenaisi. Paljud pididki jääma sulasteks ja teenijatüdrukut. Eks Nendes oludes, kus mõned rikastusid kiiresti aga teised pillasid käest võlgu omandatud talukohad ja muud varandused oli tegemist üsna sellise ebastabiilse Ajaga. Võiks võrrelda seda ka praeguse Eesti kapitalistliku ühiskonnaga. Võime küsida, miks taas krati lood on? On saavutanud sellise olulise koha, miks näiteks Kivirähk on, on krattidest nii palju kirjutanud oma oma Rehepapist? Küllap nende lugude kaudu on võimalik kuidagi sümboolselt mõtestada seda aega kus mõned inimesed hämmastavalt kiiresti tõusevad haljale oksale. Teised seda ei ei saavuta vaid kaotavad kõik. Et muistenditel kindlasti on tugev seos oma leviku perioodi sotsiaalse keskkonnaga, neil on mingisugune sotsiaalne funktsioon, mingi mõte, neid peab olema inimestele vaja. Täna me rääkisime siin muistendist, kui žanrist oleks lihtsustav pidada seda ainult aja viitaliseks, jutuks, kus teemaks on kummitusmajad või kohtumised tulnukatega. Kellelegi äpardus seoses haldja või kuradiga. Muistend annab inimesele erilise usundilise maailma nägemise žanrilise pilgu žanrelise vaata nagu seda väljendas Mihhail bahtin. Muistend õpetab ja hoiatab. See on ka mõtteviis ning skeem teatud elujuhtumite salapärast elujuhtumite mõtestamiseks. Võime küsida, et kas me oleme sellise muistendipõhise usundilise mõtlemise kaotanud, kas me oleme sellest žanrist ilma jäänud ja ei oska enam muistendites mõelda? Vaevalt, et see siiski niimoodi on. Kui me vaatame kanal kahest selgeltnägijate tuleproovi või loeme õhtulehest kellelegi järjekordsest ufo kogemusest. Kui võtame ette sõidu kas Otepääle või tuhalasse, et kogeda seal energiasamba väge, siis me kõnnimägi muistendi-maailmas kogeme muistendite usundilise sisu. Ja küllap oleme valmis seda sõnadesse panema, et oma läbielamisi teistega jagada. Te kuulasite Ö-ülikooli loengut teemal usundilised jutud ehk muistendid ennemuistses ajas aitas orienteeruda Ülo Valk. Vanu juhtumisi luges ette Merle Jääger. Saate tegid Külli tüli ja Riho Lauri Saar koostöö eest. Täname kultuurkapitali ja Tampere Maja raadioteater 2010.