Ülikool leidub hulgaliselt selliseid regilaule, kus räägitakse sellest, kuidas maailm otsa saab või kuidas maailma uueks luuakse, õigemini kuidas toimub ühe maailma lõpp, teise algus, sest et sellisest arhailisest maailmapildis maailm ei saa kunagi päriselt läbida, lihtsalt teiseneb. Koole. Eesti mütoloogia teemaline minisari ülikoolis jätkub loenguga. Eesti regilaulumütoloogia läänemeresoome kontekstis räägib Madis Arukask. Katsun siis oma jutus kokku viia kolm teemavaldkonda. Need on regilaulud mütoloogia ja läänemeresoome rahvad. Olen nende asjade uurimisega ise siis tegeldud. Ennekõike olen uurinud setu regilaule just nende tekstuaalsed sisu poolt, muuhulgas ka siis autoloogiat ja pikkadel viimastel aastatel on rohkem uurinud läänemeresoome rahvaste rahvausundit. Viimasel kuuel seitsmel aastal olen teinud välitöid vepslaste juurde, enne seda on käidud ka Ingerimaa rahvaste juures vadjalaste soomlastel juures. Nii et tõepoolest selle regilaulu eestikeelse mõistega regilaulu ühisosa teiste läänemeresoomerahvastega on silmatorkav mitmed läänemeresoome rahvad siis teadupärast soomlased, karjalased, erinevad Karjala rahvad siis vadjalaste Disurid, Ingerimaa, soomlased, eestlased, setud tunnevad sellist vana vormi, sellel võivad olla rahvakeeles erinevad nimetused. Inglisekeelse terminoloogiaga on see eestikeelne regilaul katustatud sellise mõistega nagu Kalevala meetriksonks Kalevala meetriks song, ehk siis Kalevala meetriline laul. Seda siis seetõttu, et, et rahvusvaheline publik saaks mingisugust assotsiatsiooni või aimu, missuguse vormiga on tegemist ja loomulikult siis ma arvan, et läänemeresoome kultuurimaailmale kõige tuntum toode on ilmselt eepos Kalevala, soome eepos ja ja Elias Lenrud teadupärast kasutas seal väga edukalt ja meisterlikult seda Karjala runo. Aga tõepoolest, on ka need läänemeresoome rahvaid, kus seda mõõtu ei tunta, vähemasti sellest ajast alates, kui nende rahvaste folkloori koguma saadud või üldse neid uurima saadud jutt käib siin ennekõike siis liiblastest Lätimaal tänasel Lätimaal, seda siis selle läänemeresoome lääne otsast ja läänemeresoome kõige idapoolsem rahvas, need on siis vekslased ei tunne teadaolevalt sellist vormi nagu eesti keeles öelduna regilaul on. Et ma olen päris mitmel korral õhutanud vanemaid Vepsa naisi laulma ja nende repertuaar on reeglina venekeelne ja, ja nad oskavad üpris vanu vene rahvalaule. Selliseid eakamad informandid aga, aga vepsakeelsetest rahvalauludest oskavad ainult vepsa keelsed. Võib-olla, mis siis annab pildi sellest, kuidas laulutraditsioon on muutunud mõne viimase aastasaja jooksul mis samas ei välista muidugi, et see vorm ei pea siiski veitsa vorm, võis kunagi neile tuntud ja tuttav olla. Ja seda oletust kinnitab vepsa rahvakultuuris veel üks tõik, nimelt see, et vepsa iitkud sisaldavad selliseid stiilivõtteid, mis on sarnased ütleme siis kasvõi karjala runo-le siis needsamad all kriimilised sõnapaarid jooksevad seal läbi ütleme, et värsimõõdu mõttes itk it, kui žanr on väga-väga stabiilne, ta ei ole nii väga meetristatud, aga jah, seal ka vepsa Aid, kuidas siis on, on selliseid tunnuseid, mis ääri-veeri viitavad sellele ütleme siis sellele Kalevala koodile, Kalevala meetrilistele vormitunnustele. Et sa Kalevala kood, selline mõiste või usk selle koodi kunagisse sakraalsesse olemasolusse pärineb soome folkloristid Matti kuusilt, kes siis on välja tulnud seisukohaga ilmselt kunagi oli läänemeresoomlaste ühiskondlikult või ka religioosselt kaalukama tähtsusega informatsioon talletatud mingisugusesse, erilisse, erilisemasse sõnalise vormi, milleks siis oligi seesama Runa või regi oletus, on üpris tõenäoline, sest et on teada, et sakraalselt erilisi tekste tähtsaid tekste on alati kuidagimoodi vormindatud lihtsamalt kui tavaline proosakõne või sellises suulises või pool suulises skulptuuris. Tegelikult selline eriline sõnaline vorm on üks talletusviise, et seal võib-olla meile liiane tänapäeval tundub või arusaamatu, aga meie suudame või saame kõik üles kirjutada ja lihtsal viisil maha lugeda, aga aga kultuurides, kus kirjakultuur ei ole esikohal või kus on ruumiga, suulisele, kultuurile, seal tulevad kõik sellised lisaaspektid mängu žanrites. Ja kui me räägime regilaulust, siis me räägime ennekõike suulise kultuuri saatusest, väitekirja, kultuuri saatusest. Niisiis olemegi jõudnud selle mütoloogia juurde just need religioosselt kaalukad sõnumid omaaegses ühiskonnas, mida on pidanud eriliselt pakendama, selleks, et nad hästi meeles püsiksid, efektiivselt alles oleks. Kõik on väga lihtne. Toonane müüt, kõrvutaks seda siis millegi sellisega, mis tänapäeval on teadus. See on siis vastused neile kõige olulisematele küsimustele, mis inimestel on alati huvitanud, kust ma tulen ja kuhu ma lähen ja kuidas aisad siia said ja kuidas maailm tekkis ja ja kuidas maailma otsa saab ja mis on need tunnused, et maailma otsa saab ja need mütoloogilised küsimused on ju needsamad küsimused, mida tänapäeval küsitakse teadlaselt, millele teadus vastab? Absoluutselt nagu midagi uut ei olegi, et ja teadus paneb selle kõik tänapäeval sellisesse keerulisse poolsegasesse teaduskeelde, eks ole, kuidagi pakendab eriliselt, annab eristaatuse neile vastustele. Et see on siis selle teadvuse tänane poeesia. Naljaga pooleks öeldud. Katsume siis võib-olla ka müüti kuidagi defineerida, et ma kasutan siin ühe teise Soome suure folklorist Lauri Hongod nelja kirjeldus kriteeriumi Müüdi määratlemisel, ta teeb juttu siis vormist, sisust-funktsioonist, kontekstist ja müüdi, vorm on ennekõike siis mingisugune jutustus, mingi narratiiv, aga, aga laiemalt võttes Pormi, tarvitseb ei pea olema sugugi alati verbaalne või sõnaline. Müüti võib esitada ka läbi rituaali draama läbi kujutava meediumi läbi ikonograafia. Miks mitte ka läbi tantsu, kes teab? Müüdi sisu on reeglina siis kosmogooniline, seesama millegi millegi saamisest, millegi loomisest kõnelemine ja müüdi funktsiooniks ilmselt on mudeldada midagi nagu üks teine suur 20. sajandi müüdiuurija. Michaeli Aade on öelnud, et müütan, paradigmaatiline mudel ja see mudel on uskumiseks. Et võib-olla tõesti, kui need muistendi tekstid teine folkloorižanr on, on mõnevõrra oma olustikult tolmelisem, siis aga samuti uskumuslik uskumiseks siis müüt aitab uskuda neid suuremaid tähtsamaid kõrgemaid asju. Neid suuri küsimusi. Enda meie õuele alla kopeeri, meie koplis kolmi põhirõhk üks oli põõsa teepõõsas treenir põõsas, Oskee põõsas. Kolmas kullake, rooli ründagasbee saabeesid. Puuragu korjama. Sai siiber, saab valmis saanud rakkasimooneemuneema räini moonad moonetud rakas poegi hauduma. Säilippoojad haudunud, vaatasid, heidab, kasvab, kasvab Kääma kangud. Sairide voolab taas väärtud, hakkas neid Apiirlama pööripäevast peale, ilmad. Niisiis vorm, sisu, funktsioon ja neljas joon on kontekst, kus müüt esile tuleb või kus teda esitatakse. See kontekstis on rituaalne ehk siis mingisugusele rituaal selle käitumisele antakse seenemüüdiga sakraalne või ütleme, ideoloogiline sisu. Ma arvan, et kui need neli tunnust enam-vähem on täidetud, siis me võime tõesti öelda, et see müüt on elus, toimib ühiskonnas usutava mana, mitte lihtsalt fiktsioonina. Tõepoolest, kui müütan fiktsioon, siis ta muutub valeks, muutub vale sünonüümiks, blufi sünonüümiks. Ja võib-olla meie küsimus, et regilaulude puhul on see, et mis seisundis see müüt eesti regilauludes on. Ja kui me räägime eesti regilauludest, siis me peame rääkima ka sellest, millal need regilaulud on kogutud, üles kirjutatud ja see aeg on üpris hiline. See on ütleme napilt üle 100 aasta siis kui hakkas rahvaluule suurkogumine, frontaalne kogumine, süstemaatiline kogumine 19. sajandi lõpus ja võrreldes regivormi elu ja, aga see on väga lühike periood, et regilaulu. Ma mõtlen nüüd vormi poolt, selle eluiga on ikkagi mõni aasta 1002 aastatuhandet, kindlasti, aga see kaks aastatuhandet loomulikult ei tähenda seda, et need Need müüdid või säilinud müüdi osad regilauludes on sama vanad. Ei, vastupidi, need võivad täitsa vabalt olla veel vanemad. Nii et meie käsutuses olevad tänased arhiivitekstid kogutud testid, need kõnelevad ilmselt regilaulu kui protsessi mingist etapist ainult või noh, ütleme siis mütoloogiliste ettekujutuste mingisugusest järgust regilauludes. Nii et see küsimus mul oli, et kuidas me siis peaksime suhtuma, võiksime suhtuda nendesse müüdi süzeedesse või, või müüdi katketesse, mis on tänapäeval regilauludes äratuntavad, on või või välja lugeda saab, et kui me ei saa rääkida müüdist, tema terviklikkus funktsionaalsuses. Kui me kohtame näiteks mingisugust teksti või süžeejuppi, mis ilmsesti viitab mingisugusele müüdi sorti algupärale, aga mida ei kasutata, ei rakendata, mida ei usuta enam tõena. Siis me võiksime kasutada sellist mõistet nagu mütologeem. Ehk siis teisenenud müüdi osis. Ma arvan, et kui me nüüd vaatame neid regilaulutekste regilaulu kaasajas või kasvõi viimase mõnesaja aasta sees siis jah, me võime olla üpris kindlad, et need vormi ja sisukriteeriumid on siin täidetud, leidub päris mõnigi selline regilaul, mille lugu siis jutustab, vastab mingisugusele suurele tähtsale küsimusele. Ehk siis on algupäralt müüdiline, noh Ma usun, et Eesti mitte ainult Eesti, vaid siis läänemeresoome loomislaul oma seal sees on paljudele tuttav laul laul erilisest linnust või lihtsalt ilusast linnust, on ta siis pääsukene või, või mõni muu, kes lendab, otsib pesa kohta. Ta võib lennata üle suure mere alguses ja siis ta leiab omale sobiva pesakoha eesti regilaulus, on see meie koppel näiteks või, või mõni tore eriline põõsas puhtu teeb siis pesamunad munade siis munadest siis kui pojad välja haudunud munadest poegadele tulevadki need tähtsad asjad, millest maailm koosneb, on see siis päike või, või kivid põllul või Eesti regilaulude lõpus, need loetelud on siin, kus lühemad pikemad. Aga need loetelud on, nad ei pretendeeri kõikide maailma asjade nii-öelda statistilisel üleslugemisele, vaid vaid nad käituvad just nimelt nii-öelda suulise kultuurile omaselt, et antakse lihtsalt mõista selle loeteluga, et need ongi kõik asjad, millest meie maailm koosneb või, või mis on meie maailmas tähtis aja mõõtmine ja mitmed teised asjad. Nii et sellist loomislaulu, see on tuttav loomulikult ka Karjala folklooris ja isuri ja vadja lastel ja setu regilaulude seas mõnevõrra vähem või või nagu väga ei olegi näide siis ühest loomise laulust vastusest küsimusele, kuidas maailm on loodud või leidub hulgaliselt selliseid regilaule, kus räägitakse sellest, kuidas maailm otsa saab või kuidas maailm uueks luuakse, õigemini kuidas toimub ühe maailma lõpp, teise algus, sest sellises arhailise maailmapildis maailm ei saa kunagi päriselt läbida, lihtsalt teiseneb. Peaaegu kõik suured mütoloogiat annavad ju muidugi teada maailma lõpust, aga enamjaolt maailma lõpp, elatakse kellegi poolt üle ja ja midagi läheb edasi, noh kasvõi muinaspõhja, Eda eposed. Kuigi see maailm hävib Ragnar veokiga, siis, siis ikkagi toimub mingil määral kellelegi poolt selle katastroofi üleelamine ja uue maailma kujutud Tarmo on antud nii et midagi sarnast võiks leida ka Eesti ja muudegi rahvaste regilauludes. Näiteks sellistes regilauludes, kus toimub mingisuguse vana maailma või vana maailmakorda sümboliseerivad nähtuse hukk või hävitamine on see siis laul suurest härjast või, või on see laul suurest tammest või nutvas tammest, keda tapetakse või raiutakse tavaliselt Teil on keegi Väikevend uue maailmakorra esindaja või näiteks laul Saaremaa põlemisest, mis võib kajastada reaalselt toimunud sündmust, sedasama kaali, katastroofi võib-olla millalgi pronksiajal, kus taevast 100. päike alla ja ma arvan, et kohalikud inimesed, kes elasid selles regilaulu mütoloogias ütlesid tõesti, et, et maailmapuu on need murdunud ja selle ladvas seni rippunud päike kukkus alla, see võis olla väga autentne, ehe kogemine toona inimestel. Nägin ma näen ma kuule loogeti tuulema tuulajaloogeebee tuule pikki välja põiki välja pikki välja põiki välja tuulefarmis. Tõuse Maie tuuletormis, tõuse majja. Ema nutta Saaremaal, elanud ta rääma laega Saare, Saksamaa ega Saare Saksamaa nutta narmas Tarjuma, vaadanud ta narmaskarju oma armsaid harju neidu Seida armsaid harju näidu, seda. Kell ka öödamaga sinikellega saama mitu õ ta mitu päeva, mitu, mitu, mitu soojatasu võtta, mitu sooja taasloovad, mitu külma talvekestomeitu, külma talvekad. JÜRI jaksa helina aega viljata heina rukkilõikuse hälla rukkilõikuse Einaalsetuses heinasaadu rukkilippude keskel, ruktiivikudege. Saaremaa põlemise laulu motiiv on tuntud loomulikult Karjalas kaugemalgi ulatub sellesse läänemeresoome ühisaega siis kaugemale, kui ütleme, eesti keele eraldumine läänemeresoome algkeelest, mis võis toimuda veidi rohkem kui 1000 aastat tagasi või või ka selline kultuuriline eristumine või siis sellised süžeed, mis kõnelevad mere pühkimisest paljude või mõnede regilaulude alguses igasugune pühkimine või, või tõusev tuul või selline õõtsumine, õõtsuvad liigutused. Kui neid tekstides kohata tegelikult mitte ainult regilaulutekstides Väike-muudes, folklooritekstides, siis neid, neid tasub vaadelda alati erilisemalt, et nad tihtilugu on nagu sellised, kuidas öelda diskursiivsed markerid, mis mis vihjavad mingisugusele toimuvale või eesseisvale või esile kutsutavale suuremale muutusele. Merepühkimise laul ilmselt annab aimu tegelikult omaaegsest mingisugusest ökoloogilisest mitoloogilist järku muutusest, on see siis maailma uueks loomine või, või millegi sünnitamine või taas sünnitamine. Ja, ja ka see, see on viinud kaugemal kui ainult Eesti. Aga Eesti teiste rahvaste regilaulude seas leidub ka muid markantseid sündmusi, noh kasvõi kosmilised kosjalood, mis oletamisi või arvatavasti on pigem sellist indogermaani päritolu näiteks nagu eesti salme laulus või, või setu kureneiu laulus kus mingisugust erilist päritolu tütarlapsel tihti mõnest linnumunast jällegi sündinud tulevad siis sellist Nostraalset või kosmilist mõõtu kosilased, aga varasematest mütoloogiliste seda ettekujutust annavad kindlasti aimu ka sellised regilaulud, mis kõnelevad siis rännu kutest teistesse ilmadesse, on see siis taevasse või on see allilma? Jällegi setu regilaulud on selles osas väga rikkad seto regilauludes tõesti esineb väga, väga ehedalt see kolmekihiline maailma mudel ülailm, inimeste ilm ja allilm, eesti regilauludes on ta üpris kadunud või fragenteerunud või siis näiteks ka regilaululine, romantiline poeesia, milles keskne situatsioon toimub haual, toimub dialoog siin ilma ja surnute ilma vahel. Ja tihtilugu sedasorti romantilises lauludes diskuteeritakse siis, et ka käitumisnormide üle, kuidas hoida suhet surnutega surnud esivanematega. Tihti on Nende laulude peategelane vaeslaps, kes läheb hauale oma ema või, või ka venda paluma, et see teda aitaks, kas pulmade eel või, või üleüldse ja ta saab reeglina vastuseks, et ma ei saa tõusta ega aidata sind aga aga mälestaminud normipäraselt ja looda abile kõrgemalt. Nii et sedasorti romantilist poeesiat leidub ka läänemeresoome laulude seas Eestis setus. Ingerimaa rahvaste lauludes vadjalaste näiteks ja sedasorti romantilistest lauludes on tõesti siirdeid hikudesse üksjagu. Saanud. See on Peeaa luuge ma tõumoodi ja tooge, ma ei võida õuda töötarnoori evolid õuda töötal noor. HTM derbi VK teete nii. Ruum olla peol ta neida. Ta kooner koopodcolmu peota. Ta on kooli Jako Haagelderi külma ja ka seal ääres. Niisiis, me näeme, et regilauludes eesti regilauludes ja ka läänemeresoome ruumis laiemalt neid vormi ja sisu kriteeriumeid, mis viitavad müüdile, esineb lauludes palju, jutustatakse lugusid, vastatakse suurtele küsimustele. Küsimus on nüüd selles, et kas seda on tõesti viimastel aegadel tõena võetud kas see on olnud ka uskumiseks. Kas loomislaul seletab näiteks ka 20. sajandi alguse eesti regi laulikule, kuidas maailm on loodud, kas ta usub sellesse, kas neid lauldud müüte on ka läbi elatud nende algtähenduses, kas neid on praktiseeritud siin vist viimasel ajal me võiks kahelda selles, ehk siis me võiks öelda, et funktsioonide kontekstile ei ole nende regilaulude näol enam tegemist olnud müütidega, mida nuusutada? Et võib-olla regilaululine selline loomis loolisus, selle adekvaatsus, aktuaalsus, sellesse uskumine tuleb esile ühes teises folkloorižanris, mis vormilt on ka üpris regilaulusarnale vähemalt eesti folklooris loitsud. Just nimelt sellised regivormilise toidud ja loitsufunktsioon on või kuidas hoids töötab, see töötab niimoodi, et mingisuguse häda reeglina siis mingisuguse mütoloogilise haiguse või ka loodusest tulnud või teistelt inimestelt tulnud häda või kahjustus seda on pidanud kuidagi lahti arutama, ennekõike ära arvama ja siis läbi selle tagasi saatma või ära saatma ja ja selle äraarvamise või, või selle häda lahti koteerimise esmane mõte ongi olnud päritolu teadmine, ehk siis algupära, teadmine ja loitsud kompositsiooniliselt kujutavad endast enamjaolt sünnisõnu või siis alguse juurde tagasi minemist mingisuguse asja, eluloo, uuesti ülerääkimist, välja hääldamist ja sellega selle äranimetamisega siis kõrvaldatakse see maagiline häda, et noh, kõik te olete kuulnud kindlasti Veljo Tormise tuntud koorilaulu. Proua on eelmisest, mida meeskoor kõva häälega laualt maha hüüab ja ma ei tea, kas te olete kuulanud selle laulu sõnu või lugenud neid. Need on sõnad raua eluloost, kuidas raud kunagi taevaselt tekkis, kuidas ta maa peale sattus. Taevaste leidsite piimana, kuidas ta sattus lõpuks sohu ja sepipatta ja kuidas tehti mingi terariist, mis on siis nüüd haavanud kedagi, ehk siis neid sõnu autentsus kontekstis on loetud mingisuguse metallesemega saadud haavale, et veri peatada, veri peatada, selleks on pidanud siis otsast lõpuni jutustama kogu selle metalli elulugu. Ja kui sellist Deutsche on kasutatud, siis sellesse on pidanud inimesed uskuma, muidu on see lihtsalt pelk poeesia või tõesti sama mütologeen nagu seal nimetatud. Nii et tõesti müüt usutavamana või täiuslikumana, mine tea, võib-olla loitsudes viimase ajani rohkem vastu pidanud, kui regilauludes endiski. Võib-olla ka jätkudes võib näha rohkem sellist mütoloogiliselt realistlikku suhet või müüdi uskumist või mingisuguse arhailise maailmapildi tõesemaks pidamist kui kas või nendes samades neuromandilistes regilauludes, mida ma mainisin siin, mul on olnud mitmel korral juhust dokumenteerida ja tunnistada neidsamu vepsa vanema põlve naisterahvaid haudade Litkemas suhtlemas oma surnud esivanematega kui sellist asja kogeda, kui sellist asja näha, siis abstraktselt tunduvad sõnad nagu esivanemate kultus või igavene mälestus või ma ei tea, mistahes asjad omandavad hoopis teise mõõtme või tähendused. Titkemise kogemused, mida ma olen olen näinud, ei ole tekitanud kahtlust, et need inimesed sel hetkel nad ei tegele mingisuguse poeetilise aktiga või siit käimine ei ole lihtsalt sümboolselt laetud tegevus, ehkitkemisel on ka oma elavate soodsam meile suunatud funktsioon ja eesmärk, aga, aga tõesti on äratuntav, et vähemalt selle hetkel usutakse see adressaat siin väga lähedal hauas olevat ja see on tõesti midagi sellist, mida poeetilises või vist juba Ulunevas mõttes kirjeldab kas või eesti regilaul kahest vaes lapsest kes oma isa ema haual Hitkevad ja neid appi paluvad. Käsipalli vaeva tütar Kabuli Läksid maaklerid lasi taldrikult läbi masinasoo kaelani lüpseid mastaabirauda lehme. Ja Heine valget abalasid. Selle spekulant erakse. Kolmas seeria punast punaseks sellest malmi ilmast. Nii mis siis on regilauludes saanud viimastel aastasadadel aegadel, miks nad ei ole enam müüdid või tihtilugu ei ole ka folkloorižanrid muutuvad, nende ülesanded muutuvad, nende positsioon üldises žanrisüsteemis kipub muutuma. Läänemeresoomeruumis on mõnel pool nendest ökoloogilistest lugudest saanud eepilised lood seal üpris universaalne nähtus, et müüd, kui seda enam hästi ei usuta, kui on vahepeal peale ladestunud või tulnud või pealesunnitud mingisugune uuem, konkureeriv mütoloogiline seletus, religioosne seletus maailma tähtsatest asjadest, siis need vanad müüdid, mitte ei kao, nad teisenevad neist võivad saada näiteks muinasjutud, mis on fiktiivne žanr. Aga neist võib saada eepika. Ehk siis süžeed jäävad alles, süžeed võivad üsna vähe omamoodi muutuda, aga tähendus muutub. Asja sisu muutub. Nii et jah, Karjalas üksjagu palju näiteks on seda meesteeetikat kangelaslaule, vanadest jumalatest, hüdroloogilistest, maailmaloojatest on seal ajapikku saanud kangelased, kes sõdivad eetilistele kangelastele kohaselt etnilise ja poolmütoloogilise vaenlaskonnaga, kelleks siis Karjala kultuuriruumis on, on saamid, Se põhjala rahvas, kellega Kalevala rahvas heitleb. Aga eesti regilaulud on läinud, teist rada, eesti regilaulud on muutunud lüüriliseks või, või lüro eetiliseks. Viimastel sadadel Eestis ei ole regilaul ei olnud enam erinevalt kasvõi Karjalast siis mitte nii väga mees, vaid just nimelt naine ja naise vaatepunkt asjadele on alati teatud põhjustel natukene teine, nii et kui Karjalas nendest müütilistest algetest on saanud ütleme, selline maskuliinne sõdalaspoeesia, siis eesti regilaulus on sellest saanud selline naiselik kodupoeesia, kus mütoloogilised alged on muutunud võib-olla kuidas seda öelda ilupiltideks või noh, lüüriliseks poeesiaks tõesti sama eesti loomislaul, see on selline naiselik laul. Aga sellegipoolest ka Eesti regilaulude puhul, lisaks sellele, et seal vormis ja sisus võib näha müütilist päritolu võib mõnest juhust, kus ka müüdi funktsioon või kontekst regilaulu laulmisel ehk on säilinud ja ma räägin sellest samast loomislaulust, mida on tihtilugu lauldud kiigel. Mõnedki loomislaulud, lauldakse kiigeviisidega mõneski loomislaulus, see lind, kes on maailma looja, munade muneja. Ta lendab Edep pesa otsides oma pesa just nimelt kiigele kiigepuule ja millal need kiigelaule lauldud on, neid on lauldud just nimelt sel ajal, kui sedasi looduses elava või loodusega seotud olnud kultuuriinimese jaoks on maailm jälle alanud, ehk siis mitte esimesel jaanuaril, vaid siis, kui loodus tärkab kevadel Skongi kiigeaeg. Kui tuleb kuidagi rituaalselt kaasa aidata selle maailma taastekkimisele taas ärkamisele. Ja meie vööndis, selleks on kevad, aeg, kui tegeldakse viljakus maagiliste asjadega. Kui, siis põlluharija sellega on tegelenud. Nii et selle kiikumise ja kiigelaulude ja kiigel loomislaulude taga võime näha lisaks sellele, et kiikumine on jällegi selline õõtsumine ja tuule tekitamine ja kaasaaitamine ja omamoodi siis jälle mingisuguse käänaku ettevalmistamine või läbiviimine. Et me võime tegelikult näha sellist huvitavat kompleksi, kus siis loomislaulu, sisule ja vormile lisandub veel see tekst ja funktsioon. Isegi kui seda 19 sajandi lõpul või 20. algus enam ei ole teadlikult teatatud, seda on ikkagi viljeldud. Inimesed on kombestikulisest inertsist, ütleme siis niimoodi seda teinud noh umbes nii nagu meie samamoodi kombestikulisest inertsist. Ma ei tea, mida teeme, koksime munadega hommikul mune katki, loome samamoodi, maailm ei tea, et me seda teeme, eks ole, aga, aga see on seesama sama asi, eks ole. Läbi aastatuhandete või sama hästi võiksin kõnelda näiteks sanditamisega seotud lauludest, mida ta Ülo Valk on uurinud mardilauludest, kadrilauludest või ka teiste sanditatud on ka jõuluajal sedasorti tegevusi tehtud. Ka need laulud on omamoodi pildid mütoloogilisest maailmast, metoloogilisest tegelikkusest ja neid toetab tänapäevani välja tegelikult üks mütoloogiale omane, ütleme siis verbaalsele kujule sekundeerib vorm, see on siis rituaali draama, see, kuidas sandid tulevad, kuidas nad mängivad seda müüti läbi, kuidas mardisant, kes on ennast maskeerinud kuidagi tahmasekse tõmmuks, ilmselt esindades mingisugust allilma allilma vahepeal laskunud või läinud esivanemad, kes siis hingedeajaperioodil käib elavaid kontrollimas vaatamas, nõuab sisselaskmist, laulab mardilaulu ja kõneleb selles mardilaulus, kuidas ta tuleb kas siis taevast või, või teisel poolt sood või teiselt poolt kümmet külmaallikat, kuidas ühes või teises tekstis on. Ka see ei ole midagi muud kui algne, mütoloogiline, tegelik geograafia, millisena on usundilised universumite ette kujutatud. Ja ka see on säilinud tänapäevani välja, muuhulgas ka siis läbi regilaulu ja selle laulmise ja seda saatva tegevuse. Või kui me vaatame siin soomepäraseid tabani, sandi laule, siis need annavad ka väga huvitavaid sandikirjeldusi, milles võib leida väga palju Tottemistlike jooni. Seda santi seal kujutatakse karvasena, koera karvadest, tehtuna või linaluudest ühesõnaga mingisuguse soo, morf, kollina mis annab otsese viite võib-olla oletuslikule Tottemismile läänemeresoome rahvaste usundis. Usume sellesse siseselt, esivanem on võinud olla loom, mingisugune loomne tegelane, nii et selliseid väga vanu mälestusi ja nende kajastusi regilauludes saame leida küll. Niisiis, võib-olla ühest asjast, mis on eriti rikas setu regilauludes võiks veel lühidalt juttu teha, see on just seesama allilma kujutelmad siirded, käigud nii taevasse kui ka allilma setu lauludest, taevas võib minna ja sinna sõnumeid viia, sõnumeid tuua Jeesustelt võimaariatelt. Aga allilmaminekud on reeglina ühesuunalised seto regilauludes sealt tagasi ei tulda või ma olen kohanud mõnda väga erandlikku süžeed või lauluvarianti, kus see on siiski just nagu võimalik olnud. Aga seto regilauludes esineb väga ja mitte ainult regilauludes, vaadates siis selle läänemeresoome ruumi mujal ka Karjalas Soomes esineb väga iseloomulik allilma kirjeldusi sellest, kuidas elu seal pärast surma läheb elasi tavapärasel moel kogukondlikul moel. Inimesed elavad seal, teevad tööd. See atmosfäär võib seal olla hämaram, pimedam tööd võivad olla raskemad inimesed võivad seal kuluda kiiremini. Setu lauludest tavaline retooriline küsimus sel puhul on, et kas suuliigesed või luud on, on pihla või kusla puised vastu peavad sellele tööle seal aga see, mis nüüd nendes lauludes viimasel ajal võib tunduda poeesiana või mingisuguse metafoorina teispoolsuse elu vaevalisusest võib omandada jällegi läänemeresoome kaugemate rahvaste rahvuskuurides hoopis teise mõõtme. Ma olen kohanud ühes vepsa teadja teda intervjueerides, küsides tema käest selle kohta, mis saab pärast surma kirjeldust, mis vastab üpris täpselt sellele teise ilma ettekujutusele, mida, mida ma siin refereerisin teile praegu. Nimelt selle ERSO teada, kes oli kirjaoskamatu muuhulgas, kes nüüd suri alles tegelikult väga hiljuti selle aasta märtsis, olles üle 80 aasta vana pole mingit võimalust, et tema on lugenud setu regilaule või, või midagi sellest asjast teada. Ta kirjeldas mulle teist ilma täpselt sellesamasugusena, et see on koht, kus tema esivanemad teda ootavad ja kus läheb elu samamoodi edasi. Selle sa tead ja elu viimane ots oli üpris vaevaline, ta tervis oli üpris halb ja ükskord ma sattusin temaga vestlema ka nii-öelda ametliku meditsiiniasutuses ühes kohalikus haiglas. Seal oli selline huvitav olukord, kus tema palatikaaslased, kes olid umbes sama vanad, eided kukkusid halama, et et me peaksime maha surema, et oleme siin ilmas liiga palju juba tõlgendanud, mille peale sisse nõid käratas neile, et me peame kõigepealt terveks saama ja siis me võime ära surra, sest seal ilmas pole haigeid inimesi kellelegi vaja. See ei olnud jälle mingisugune nii-öelda meeleolu tõstev profülaktiline hüüatus, vaid see kajastas selle inimese tegelikku uskumusliku maailmapilti, mis paistab olevat siis üle Läänemere Soomeline mida mäletavad ka siis nii mõnedki regilaulud näiteks kas või setu regilaulud, siis võib-olla oma jutu kokkuvõtteks võime öelda, et me regilauludes kindlasti võime kohata mütoloogiliste müüdi osi või ka terviklikumaid šeid, kui me oskame neid näha. Kui me oskame neid lugeda, selleks peab olema sellist võrdlevat kompetentsi natukene, seda enam, et tihti need müüdid esinevat pigemini juba oma muutunud kujudes oma Rudimentides nad esinevat mütologeemidena. Põhjus selleks on loomulikult see, et ühiskond on väga palju muutunud. Uskumussüsteemid on muutunud, inimeste eluviis on muutunud. Kui regilaul kunagi kandis religioosset tegelikkust toimis teadusena, siis võib arvata, et viimase aastatuhande jooksul kui ka eesti rahva selline sotsiaalmajanduslik olukord kõvasti muutus mõisasüsteemi ajal. Kui kristluse mõjul sunniti need vanad mütoloogilised arusaamad taganema või sunnita need varju, siis muutus ka regilaulu funktsioon. Ta ei saanud enam olla see netoloogilist sõnumit kandev kood. Ta võis muutuda hoopis millekski muuks. Ta võis muutuda mõisavastaseks protestilauluks. Ta võis muutuda talurahva rock n rolliks. Sisu, võib-olla ei olnudki enam tähtis, tähtis oli see, et seda lauldi. Et ta väljendas mingisugust testi, teed, teist tunnetust, noh, nii nagu mustade muusika muutus Ameerikas selleks rõhutud rahva identiteedi kandjaks ei olnudki tähtis, mis on selle sõnum nii väga, kas oli kuidagi tõene või, või millegi suhtes adekvaatne sõnum oli teisejärguline, tähtis oli asi ise. Ma arvan, et, et regilaul vähemasti Eesti kultuuriruumis viimastel aastasadadel on läinud seda teed manistesteerides siis või tähtsustades pigem enda äratundmist enda vabalt tundmist, jättes selle mütoloogilise sõnumi varjule peitu mineviku või ka meile kaasajas jälle äratundmiseks. Te kuulasite loengut Eesti regilaulumütoloogia läänemeresoome kontekstis rääkis Madis Arukask. Saate tegid Külli tüli ja Riho Lauri Saar. Tänusõnad saate valmimise eest lähevad Kultuurkapitalile ja Tampere mujale, kus sade ka salvestatud on. Aitäh kuulamast. Raadioteater 2010.