Ülikool. Neid ja Eesti tolleaegsest jumalatest ja panthanist mitte midagi. Meil on üksikud müüdikatked, mis väga hästi seonduvad näiteks mõnede skandinaavia müntidega. Üks sellistest headest näidetest võiks olla lugu kalevipojast kellel on olnud samalaadne juhtumine, nagu oli skandinaavia jumalal foorilt. Algab ööülikooli minisari teemal eesti mütoloogia sissejuhatuse sarjale teeb arheoloog tõlla joonuks teemal muinaseesti mütoloogiline maailm. Muinas-Põhjala kontekstis küsib Riho Lauri Saar. Selle minisaatesarja teemaks on eesti mütoloogia. Täpsemini tuleb juttu sellest, kellesse ja millesse võisid meie muistsed esivanemad uskuda, kust võivad olla nende uskumused pärit, millistes vormides nende usk võis avalduda ja kui palju te üldse sellest kõigest teame. Ma kasutasin paljuski tingivat kõneviisi, sest paljudest nendest asjadest ja nendest laiadest küsimustest jäävad ilmselt ka pärast seda saatesarja ikka veel vastuseta. Ja võib-olla parem nii ongi, sest see annab kindlasti uurijatele palju põnevat tööd ka edaspidiseks. Aga enne, kui saatesari täie hooga lahti läheb, tuleks ehk mingil määral paika panna, aga see aegruum, milles me tegutsema hakkame ja proovida pisut ka kaardistada, et mis toimus samal ajal meie ümbruses. See samal ajal tähendab muidugi siinjuures kõike seda, mida saab väljendada sõnapaariga õige õige ammu. Ja sissejuhatuses oli juba öeldud, et prooviks muistsete eestlaste uskumusi ja maailmapilti kaardistada. Eestlased on siinkohal muidugi tinglik, sellepärast et me ilmselt ei saa päris isegi sellist väljendit veel kasutada. Aga kui prooviks muistsete eestlaste uskumusi ja maailmapilti kaardistada, võrreldes meie naabruses elanud rahvastega seda ala võiks siis tinglikult nimetada näiteks muinaspõhjalaks siis tuleks ilmselt alustada kõigepealt hoopis nii suure küsimusega, et kui palju ja mida me üldse oma muinasusundist teame ja millised on meie võimalused midagi üldse enamat teada saada ja kas meid aitaksid selle juures kuidagi meie kunagised naabrid? Kõigepealt siis sa ütlesid, et, et see sõna eestlased et see on selline tinglik, et see on jah, kindlasti väga tinglik nimetus ja, ja selle üle, kui palju meie naabrid meid kui eestlasi helistasid ja kui palju eestlased iseennast helistasid eestlastena ja kas nad seda üldse tegid, selle peale on hästi palju vaieldud ja kirjutatud. Selge on see, et eestlased olid omaette seltskond kindlasti ehkki eesti ala elanikud ise tajusid ennast pigem kas siis oma maakonna oma kihelkonna oma küla baasil. Aga mida kaugemale väljapoole vaadata, seda rohkem tundus see Eesti eestlane. Selline ühtse maleva ja juba 13 14 sajandil üles kirjutatud islandi saagades käib läbi selline kindel mõiste nagu eestlane. Nii et ei ole ka päris õige viia see eestlase sõna ja tähendus ainult kuskil 19 saadisse. Et naabrite jaoks oli see kindlasti juba eraldi seltskond juba varem. Teine asi seal seal sissejuhatavas kõnes mainisid sellist mõistet nagu õige õige ammu mis on igasuguste usunditeemade puhul väga levinud ajamääratlus. Häda on aga selles, et kui me püüame seda õige õige ammud natukenegi täpsemalt, et hakata lahti mõtestama, siis me põrkame väga suurt probleemide otsa ja üldjuhul ei ole meil selle mõistega suurt midagi pihta hakata. Ja rääkides ka muinasusundist, siis me peame kõigepealt mõtlema, mis muinasusund tähendab, millal see muinasusund oli ja panema ennast paikaga ajas. Et kas see õige õige ammu olnud muinasusund tähendab keskaegset rahvausundit. Ta on see hilis rauaaegne usund, mida enamasti vist mõeldakse selle all. Või on ta ka midagi varasemat, näiteks pronksiaegne või jumala eest, miks mitte ka kiviaegne usund. Aga samas on selge, et see tähendab ajas umbes kümmet tuhandet aastat. Oleks väga sinisilmne arvata, et religioon ei oleks vahepealsel ajal muutunud. Et rääkides ka muinasusundist. Me peame ennast kõigepealt ajas paika, vähemalt et mis ajast me üldse räägime. Aga kuna enamasti on räägitud siis või mõistetud muinasusundi all just noorema rauaaja usundit? Ühelt poolt on see kindlasti seotud sellega. Et sellele järgneb vahetult keskaeg, tulevad esimesed kirjalikult, materjalides räägitakse eestlaste IT'st ja, ja igasugustest põnevatest keissidest, kuidas on siis südameid söödud ja draakonditele inimesi ohverdatud ja kõik muu, et selles mõttes on jah see hilis rauaaegne usund olnud nagu kõige populaarsem, millele üldse viidatakse selle punase usundi seos. Kui palju see meie noorema rauaaja või hilislaua ja usund nüüd kajastub naabermaades on jälle selline mitme otsaga küsimus. Selge on, et Eesti usund ei olnud midagi isoleeritud. Inimesed suhtlesid, levisid uued ideed, kõik see asi toimus nagu mingis ühtses rütmis. Ja selles mõttes me võime me kindlasti näha analoogiaid sarnasusi nii eesti kui näiteks Skandinaavia, aga samamoodi ka Soome ja muude piirkondade allikmaterjalis ja ilmselt siis ka usundis. Aga täpselt samavõrra on seal ka erinevusi. Nii et me ei saa öelda ei seda, et Eesti usund oleks olnud midagi väga-väga spetsiifiliselt eristuvat ega ka seda, et see oleks olnud samasugune nagu ta oli Skandinaavias või samasugune, nagu ta oli Soomes, Lätis või miks mitte ka Venemaal. Milline võis olla muinaseesti usund Muinas-Põhjala kontekstis just nimelt pidades seda silmas, et kui palju nad võisid olla omavahel seotud, üksteisest mõjustatud me räägime nüüd tõenäoliselt ajast just nimelt enne risti usustamist. Minu arust siis ajas umbes 1000 aastat tagasi. Kindlasti on need olid seotud, häda on selles, et neid ja Eesti tolleaegsest jumalatest ja pantonist mitte midagi. Meil on üksikud müüdikatked Nis taga hästi seonduvad näiteks mõnede skandinaavia müntidega. Üks sellistest headest näidetest võiks olla lugu kalevipojast, kellel on olnud samalaadne juhtumine, nagu oli skandinaavia jumalal sooril, keda üks hiiglase naine püüdis siis kuidas seda viisakalt öelda, suure pusa joaga ära uputada ja suur siis haaras kivi ja täpse viskega sulges selle joa ja Kalevipoeg on üle elanud umbes samalaadse juhtumi. Et see on nüüd üks selliseid väheseid müüdi katkeid, mis Eestis teadaolevaid müüte kunagisi müüte, siis seob Skandinaaviaga. Aga üldiselt kõik see, mida me teame näiteks just Kalevipoeg, aga miks mitte jutud Tõllust, leigerist ja teistest kiidudest ja ja üleloomulikest tegelastest. Ega nad nüüd nii väga palju ei lange kokku küll skandinaavia näidetega. See, mida me teame Edadest, mida me teame saagadest, on mingisugused vähesed aspektid, mis lähevad kokku agaa, selline müütide üldine süsteem. Ei, et selles mõttes, kui me vaatame oma mütoloogilise allikmaterjale, siis me võime näha seal pigem erinevusi kui sarnasusi. Aga siin tuleb muidugi arvestada ka seda, et kust me teame skandinaavia mütoloogiast üldse, siis on need enamasti Islandil üles kirjutatud saagad ja Eda laulud ilmselt enamik kuulajaid. Peab, aga olgu veel kord öeldud, et need ei olnud mingid paganad, kes neid laule ülesse kirjutasid, tegemist õli kristlike munkadega, kes istusid kloostrites ja need tekstid ülesse kirjutasid, et nende, seda laulude taga ei maksa kindlasti otsida mingisugust kunagist suurt paganliku tsivilisatsiooni, kes siis oma teksti üles kirjutas, see oli puhas kristlik kontekst, kus nad üles tähendati ja see kindlasti andis ka omapoolse mingisuguse mõju oletusi tekstidele. Ja väga paljudes näiteks just Eda laulutekstides on ka jälgitavad siis keskaegse kristluse mõjud. Ja see on üks suur diskussiooni teema, näiteks maailma lõpp, ehk siis Ragnarok. Kui palju on Ragnari orgis siis muinaspõhjala maailmapildikajastusi ja kui palju on seal piiblist tulevaid maailmalõpuennustusi? Sa oled öelnud ka, et religioon on alati muutunud, mis ühtlasi seab tugevad piirangud kaasaegse lähiminevikku folkloori põhjal, ajas kaugeleulatuvat teletõlgendustele. Ometi on just folkloori ilmselt see põhiline asi, mille põhjal me üldse saame oma muinasusundi kohta. Üht-teist järeldada jah, kindlasti sellepärast, et ega meil neid teisi allikaliike nii väga palju ei ole, mis oleksid nii atraktiivsed ja mis esitavad nagu sellist täielikku pilti, kus me saame teada ohverdamiskommetest, me saame teada igasugustest uskumustest ja kõigest muust varasemat, et ütleme, keskaegset kroonika, tuusaegsed, reisikirjeldused ja muud asjad pakuvad pigem selliseid üksikuid kilde. Ja kolmas surelike liik arheoloogia on traditsiooniliselt jäetud kõrvale just sellepärast. Potikilde on üldjuhul tumm. Potikilde ei räägi meile, et me peame selle potikillu ise rääkima panema ja selles mõttes on folkloor kindlasti üks põhilisi allikaliike, mis on niikuinii olnud põhiliselt kasutatav. Aga kust me kindlasti saame ka väga palju infi. Aga sealjuures tulebki arvestada seda, et folklooris enesest muutub täpselt samamoodi. Ja kõik see, mis meie rahvapärimuses esmapilgul tundub mittekristlik, see ei pea ilmtingimata ulatuma tagasi eelkristlikku aega. Väga tihti on kõrvale jäetud ka kesk- ja uusaegset, mitte kristlikud laenud, mittekristlikud usundi fenomeni, mis levisid täpselt samavõrra. Ennekõike käib see igasuguse nõiduse maagia kohta ja mis jõudsid ka folkloori. Nii et jah, meie kaasaegne ja lähimineviku rahvapärimus on kindlasti oluline allikas, aga me ei saa seda ka niimoodi kriitikalagedalt kasutada. Ühesõnaga, et kui ma tahaksin küsida moodsa geopoliitilise määratluse järgi, mille järgi meie oleme osa põhjalast, et kui ma siis tahaksin küsida, et kas meie folkloor näitaks mingil määral ka, et me oleksime olnud justkui osa näiteks muinaspõhjalast, siis isegi kui meie folkloor seda näiteks ei saa me tegelikult mitte kuidagi järeldada sellest, et me isegi oleksime olnud osasele. Vaata, siin on nüüd jälle teine teema, mida me kasutada võrdlusmaterjaliks muinaspõhjal, aga kui me kasutame neidsamu Eda laule ja saagasid, siis eesti folkloor sellega ei klapi ja ei saagi klappida mitte ainult sellepärast, et tegemist on erinevatel aegadel üles kirjutatud asjadega. Seal on ajavahe üldjuhul umbes 700 aastat aga teisipidi see, mis on üles kirjutatud just Eda laulud räägivad kõrgmütoloogiast, räägivad jumalatest, kangelastest kõigest sellest. Meie folkloor on see, mida 19 sajandi kohalik maa elanikkond, mida tegelikult tegid, kuidas nad ohverdasid, kuhu nad ohverdasid, kust nad käisid raviks vett võtmas ja nii edasi. Ja sellele ei leia jälle Eda lauludest mitte mingit paralleeli. Ehk siis, kui me tahame küsida, et kas me eesti folkloori põhjal, kas me kuulume Põhjala kultuuriruumi, siis me peaksime kõrvale võtma hoopis Põhjala folkloori, mitte nüüd edad ja saagad. Et me peaksime võrdlema siis just nagu ikkagi võrreldavaid materjale. Need, partiklid, üksikud asjad, mis ma olen lugenud skandaal folkloori kohta, siis me leiame sealt jah, päris palju selliseid kokkusobivaid näiteid, aga siin on jälle see oht, et kas need kokku sobivad näited ei pruugi olla mingid universaalid, mis on levinud väga laialt. Tõsija Me ei leia eesti folklooris trollilugusid, meil on küll omad haldjad, aganad käituvad hoopis teistmoodi kui skandinaavia trollid. Need on selgelt erinevad tegelased olnud. Meie haldjad üldjuhul ei ole sellised meistrimehed. On küll mõned pärimustekstid, et kuskil kivis elutsevad haldjad tegid rätsepatööd ja muud sellist, aga see on jälle skandinaavia folkloori puhul selline, pigem selline muster, et kivides mägedes elavad trollid ja päkapikud olid just sellised meistrimehed väga tihti hoidnud. Sepad tegid igasuguseid, väga väärtuslikke ja tihtipeale ka vähe maagiliste võimetega asju. Aga meie haldjad on pigem kivides puudes allikates lihtsalt elanud olnud. Nad ei ole inimestele selles mõttes, meil ei ole olnud mingit sellist kaubandussuhet. Et see oleks näiteks üks selline näide, kus me välimuse põhjal erinev. Aga samas, kui me mõtleme jälle sarnasust peale, siis me leiame skandinaavia folkloorist täpselt sama palju tekste, kuidas on viidud kuskile kividele, puudele allikatele, mingeid ohvreid enamasti just siis kas mingid doi, midagi sellist, et see on jälle selline sarnanev aspekt. Nii et, et veel kord me leiame nii sarnasusi, aga leiamegi erinevusi. Kui palju meie mütoloogia võiks olla mõjustatud selles mõttes Skandinaavia mütoloogiast, et võtame siis mingil määral, et muinasjuttude legendide tegelaskujude tasemel või näiteks, kas me leiame mingisuguseid viiteid nagu muinaspõhjalas on näiteks aasidavanide kokkupõrge meil sellist panteoni kokkupõrget ei ole mitte midagi sarnast. Me vähemasti ei tea sellest. Aga siin tuleb arvestada seda, et kui Eda laule ei oleks Islandi kloostrites üles kirjutatud, ei teaksime Skandinaavia kohta, ehk siis 13 14 sajand, millal need üles kirjutati, see oli selles mõttes väga, väga oluline moment, meil sellist asja juhtunud juhul kui meie pantonis sellised jumalate perekonnad eksisteerisid ja kui nad omavahel kiskuma läksid, ei ole nagu põhimõtteliselt, me ei saa seda välistada, aga me tõesti lihtsalt ei tea sellest midagi. Muidugi jälle see igivana küsimus, kas meil jumalad siis olid olemas? Me ei tea, no ma arvan, et me võime ikka suure kindlusega öelda, et olid küll, millal jumalad tekkisid, on hoopis teine ja mingis mõttes isegi põnevam teema ja on siis välja käidud, et päris alguses kuskil kiviajal, mes olid ikka, mis neil eetika alguses me tõenäoliselt jumalatest Eestis ei saa rääkida. Tegemist oli pigem selliste vaimolenditega võrreldavad Meie haldjate ja sellistega aga ei saa rääkida sellistest väljakujunenud kõrgemalseisvatest jumalatest ja ka neist võib hakata rääkima ilmselt päris kivi lõpus hilisliitikumis või veel tõenäolisemalt hoopis pronksiajal kuskil siis esimene aastatuhat enne Kristust, millised need jumalad olid, mis nad tegid seal nüüd muidugi niisugune suur puhas spekulatsioon, suure tõenäosusega olid nad või vähemasti mõned neist seotud viljakusega. See oli ühtlasi aeg, kui Eesti elanikkond läks üle, karjatas katusele ja pronksiaja lõpul siis ka põlluhaldamisel. Et kindlasti pidise kuidagi kajastuma ka religioonis. Ja kindlasti olid religioonis esindatud mingid põlluviljakuse ja üldse viljakusega seotud jumalad. Kui palju oli teisi jumalaid, sellest ei ole meil tõesti õrna aimugi. Aga esimene koht, kus kindlalt on siis eesti jumalaid mainitud kuulus Henriku kirjeldus, kus ta kirjeldab, et neid kujusid ja nägusid sellel ilusal mäel. Aga mis ei ole ka täiesti probleemi vaba asi, sest sest see, kuidas Henrik neid on kirjeldanud, on laen piiblist ja seda on teada laiemaltki, et mitte ainult Henrik, vaid enamik misjoni, kroonikuid või preestlikes panid kirja Põhja-Euroopas toimunud missioneerimist kasutasid väga palju laene piiblist ja kasutasid neid laene ühtlasi ka puhta propagandana, ehk siis, et näidata, kui paganlikud need paganad olid ja ühtlasi siis ka õigustada Kristjani seerimist. Aga muidugi see, kui siin tuua välja Henriku kriitikat kriitikat Henriku kroonika kohta ei tähenda jälle teisipidi seda, et me peaksime nagu teise äärmusesse langema ja et me seda kroonikat üldse ei tohiks usaldada. Paratamatult tegemist on meie kõige informatiivsem allikaga. Kõik ülejäänud, mis meil kas siis samast perioodist või sellistel teemadel on veel lakoonilisemad, on veel vaieldavad. Nagu Bremeni Adami kirjeldus, mille järgi siis eestlased olevat austanud lend lohet ja ohverdanud talle kaupmeeste käest ostetud niiviisi et mis võib-olla hoopis kindlamini pärit või mõjutatud mingist piiblis toodud kirjeldustest paganarahvaste kohta. Meile oli aga räägitud, et selles meres on ka palju teisi saari. Neist suurimat nimetatakse Estlandiks. Ja see pole mitte väiksem kui see saar, millest ma enne rääkisin. Selle saare rahvas elab täielikus teadmatuses kristlaste jumalast. Nad kummardavad draakoneid ja linde ja ohverdavad neile ka elavaid inimesi, keda nad ostavad kaupmeeste käest. Aga ostetavaid mehi uurivad nad enne põhjalikult igalt poolt, et nad oleksid kindlasti ilma igasuguse kehalise puudeta sest muidu ei võtvat draakonid ohverdust vastu. See saar, mida ma kirjeldasin, olevat omakorda väga lähedal saarele, kus elavad vaid naised. Aga see, millest ma enne kõnelesin, ei ole sugugi kaugel rootslaste biorkest. Milline oli üldse eesti kujutlus? Skandinaavias eelkristlikul ajal kasvõi see pilt, mida me sealt saame või võib-olla ka vähesel määral teistest allikatest, siis kas need kirjeldused puudutavad kuidagi ka Eestit muud moodi või siis vähemalt seda piirkonda siin kui välja arvata lihtsalt see, et tegemist on võib-olla mingisuguste tundmatute piirkondadega või siis vähemalt selles mõttes tundmatute piirkondadega, et seal elavad inimesed ja nende tegevused äratasid Sageri hirmu ja olid sihuksed natuke kahtlasevõitu. Kas nendest kirjeldustest kuidagi paistab midagi muud ka välja peale selle, et sul võib olla kummardati, lohesid ja draakoneid ja madusid ja ohverdada? Tihti inimesi mõtleks pigem vastupidi, et nende skandinaavia saagadest kumab läbi ennekõike see, et kogu see Läänemere idakallas oli üks osa Skandinaaviast maailmapildist. Ta oli tegemist täiesti normaalse maaga, see, kus käidi sõdimas kaubitsemas, kus käidi ka niisama kirjeldusi, on päris palju. Ja loomulikult on siis selge, et Skandinaavia laste jaoks vaid ennekõike tuntud Saaremaa ja Eesti rannikualad saagades on vist nimetatud peaaegu kõiki ranniku Eesti maakond Pärnumaal või ütleme seda kanti ei ole, aga Läänemaa, Rävala, Virumaa, Saaremaa need on, on kõik maakonnanimena esinevad nii saagades ruunikividel. Et see kõik näitab ennekõike seda, et Eesti ja laiemalt siis ka ranniku, Soome, Läti, need kõik kuulusid Skandinaaviast maailmapilt. Ja selles mõttes Läänemeri oli ju ühendav lüli. Et ta ei olnud mitte selline eraldav piir, vaid oli pigem just selline ühendaja, mis ühendas kõiki rannikualasid. Nüüd teine tasand saadades, mille järgi siin elasid sellised veidrad inimesed ja osade saagade järgi olid siin kükk loobid, kes siis tegid igasuguseid Räkusi ohverdasid inimesi, see on saagades esindatud märksa harvemini, aga seest jälle värvikamalt. Ja see on nüüd küll selline kihistus saagas, mida võiks seostada hoopis saagade kirja panemisega, et ta nii-öelda siis seda, et see nende tegevuste kontekstis oli Eesti täiesti normaalne maa. Aga siis, kui saag atlandi kusagil kaugel-kaugel Islandi saarel kirja, kui oli teada, et see paganlik kiil nagu Eesti, Läti, Leedu ja Soome eksisteeris keset kristlikku euroopat, see oli paratamatult selline natukene veider ala. Ma usun, et see sihuke veidruste kihistus tekkis saagadesse just siiski, neid pandi hoopis kirja. Ja siis oli väga kerge omistada just sellele mitte kristlikule ja sealt lähtuvalt ka teisele piirkonnale just selliseid kõikvõimalikke veidrusi. Ja ilmselt ühtlasi samal ajal hakkasid kolima Eestisse Soome Lätisse ilmselt ka väga paljud vaheliselt kummalised tegelased, kes olid eksisteerinud varem nii-öelda skandinaavia mütoloogias, kellele lihtsalt justkui polnud nagu kristlikus maailmas enam ruum nyyd hakata paigutama järjest rohkem ida poole. Ja see on nüüd maailmapilt, mis jookseb läbi juba ka edad laudades, et ida on selline ilmakaar, kus ongi sellised veidrad tegelased. Et see oli Skandinaavia maailmapildis juba kindlasti ka varem sees. Saul rändas just nimelt idasse, kui ta läks uut kartuli oma hiiglastega taplema. Et see oli just idasuund, kuhu ta läks ja selles suhtes sobisse saagade üles kirjutatud selle väga hästi. Kui me juba nendest skandinaavia sidemetest räägime, siis selle jutu Üheks osaks ei saa mööda vaadata lihtsalt ühe osana sellest jutust ikka seesama õnnetu taaraküsimus, millest me ilmselt ei saa kunagi midagi täpsemalt teada. Jah, see on nüüd jah, siuke eriti keeruline küsimus. On ta nüüd läänest või idast tegemist on meie enda jumalaga ja ükskõik, kas ta on laenatud Skandinaaviast või on ta laenatud kuskilt idast, vahet ei ole siin selles eesti noorema raua ja usundis oli tal niikuinii mingi täiesti oma funktsioon ja ta ei olnud otseselt võrreldav niikuinii eid hoori ega ühegi teise samatüvelisi nimega jumala. Tema täpset funktsiooni me ilmselt ei tea, ei tea, ja kui nii ei mingit ajamasinat, kasutus, Linsti saatjat. Arheoloogia ju mingisugusest taarakultusest ei anna meile ilmselt mitte mingit. Tuvastust arheoloogia ei räägi meile Eesti kontekstis jumalatest kohe üldse midagi ja tegelikult on see arheoloogia jaoks nagu hoopis laiem probleem ei ole mitte ainult Eesti probleem. Kui arheolooge üldse jumalatest räägib, siis on, et kuskil Vahemeremaad ja see, kuhu siis Vahemere kultuur jõudis nagu Prantsusmaa, Inglismaa, kus siis tehti jumalakujusid ja kirjutati neile juurde, et see on jumal, need üksikud näited inimese kujutist, et mida on tõlgendatud jumalata, neid ka Skandinaavias. Vähe küll, aga neid leidub, need on kõik ikkagi niisugune suur tõlgenduse küsimus, et kas tegemist on jumalaga või on tegemist millegi hoopis teisega, miks mitte ka näiteks päkapikkudega. Saagadest seal nii palju, et näiteks laplased või arvatavalt siis laplased seostatakse seal üsna konkreetselt nõiakunstiga mitmetes lugudes. Kas meiega on ka mingisuguseid? Tegevusi seostatud esimesena kohe meelde hoopis kuradile etapis, mis kirjeldab seda, kuidas venelased tulid juutide maale kus oli üks suur džuudi nõid ja mida on sisse ostetud Eestiga. Muidugi, siin on nüüd jälle see kuulus probleem, et kes ja mis on truud. Ja mulle endale tundub kah kõige tõenäolisem see variant, juut märkis nii, nagu barbar märkis, kõiki teisi. Ja see, sellise nõiakunsti omistamine nendele teistele Need, kes elavad kusagil eemal, kaugel, kes elavad natuke teistmoodi, nad ei elamit sellistes ilusates suurte majadega külades nagu skandinaavlased, vaid kusagil metsataludes nagu ja veel hullem nagu laplased sõidavad oma põdra rakenditega ringi, et nad paratamatult peavad olema teistsugused, neil peavad olema mingid teised oskused. Selles mõttes on see väga loogiline, et skandinaavlased, laplast loomistasid teisi oskusi, muuhulgas siiski maagilisi oskusi. Ja otsapidi sobib sinna sisse ka eesti mütoloogiast mitu korda läbi käiv soome nõid kes läheb ka täpselt sellesse süsteemi, et sellel soome nõial ilmselt ei mõeldud mingi soomlasi, kes praeguse Helsingi alal elavad. Et see oli ikkagi keegi, kes elab kusagil kaugemal metsas enamasti on ta muuhulgas ka jahimees. Jälle sihukene pool, maagiline võim, paljude maagiliste tegevustega seotud elukutse. Jah, ma arvan, et sellel on midagi üllatavat, et laplastele on siis selliseid maagilisi tegevusi omistatud kui küsida eestlaste kohta või Eesti ala kohv Ta skandinaavia saagades, siis ei tule mulle küll, et oleks räägitud mingitest sellistest konkreetsetest tegevustest, et nagu oleksin mingi suur nõid elanud, ainukene on siis preemini Aadam kelle kirjelduse järgi siis oli peaaegu kõikidel maadel siin Läänemeres või Läänemere teisel kaldal, Adam järgi oli siis Eesti Kulama olid saared Läänemeres, mitte ei olnud Läänemerre, teine kallas. Nendel saartel elas siis jah, palju selliseid maagilisi tegelasi, muuhulgas ka surnute manajaid ja ennustajaid ja kõike sellist. Aga need on need üsna selgelt talid sellest mustrist. Mitte kristlik, teiselt poolt merd olev maa, jumal teab, mis nad seal tegid. Et kindlasti nad tegelesid igasuguse nõidusega. Kui me räägime iseenda, meie eestlaste esivanemate uskumistest, siis On selge, eks ole, ja kumera puudutasime jumalusi või võimalike jumalate olemasolu, siis on selge, et kui nad olid olemas, siis kindlasti olid nad kuidagi seotud viljakusega. Jällegi, tulles korraks tagasi meie naabrite juurde Skandinaavias nende jaoks oli sageli seotud omavahel näiteks sellised asjad nagu sõda ja religioon. Kas arheoloogia annab meile mingisuguse vastuse selle kohta, et kuidas sa olid meil seotud sõda ja religioon? Kui ma siin neid viljakuse jumalaid enne mainisin, siis on selge, et ükski panteoni koosneda ainult viljakus jumalatest. Kindlasti oli neid jumalaid seal teisigi ja ka teiste funktsioonidega ja ühegi ühiskonna jaoks ei ole viljakas nagu see ainus ja kõige määravam aspekt. Et neid teisi jumalaid kindlasti pidi olema. See, et on jumalad, kes on seotud sõjandusega on väga loogiline, eriti kui arvestada sellist laiemat ja üldisemat konteksti Elis rauaajal üle terve Põhja-Euroopa sõjapidamine oli oluline, seda me näeme ka eesti matustes näiteks kus on surnutele kaasa pandud relvi. Et see kõik näitab, et sõjapidamine oli oluline ja see sõjapidamine kindlasti kajastus ka siis pantonis kuidas ta täpselt seal oli. Et siin olid sõjandusega seotud jumalad, aga me võime ainult spekuleerida selle üle, milliseid jumalaid sellis oletatavast pantanisse veel võis kuuluda. Ilmselt oli seal keegi looja. Sest loomismüüt on midagi, mis on väga universaalset ja kuulub peaaegu igasse mütoloogias kuidagipidi maailma alguse saama. Laiemas mütoloogias on väga tõenäoline, et oli olemas ka maailmalõpumüüdid. Kas see maailma lõpp nüüd oli seotud sellise suure sõjaga nagu ta Skandinaavias või oli see võib-olla isegi äkki hoopis selline tsükliline? Seda tõesti ei tea. Kultuseid Eestis. Looma kultuseid. Võrreldes naabermaadega on meil sarnaseid loom joosta. Selliseid loomi, kelle suhtes oleks tehtud mingit kultust, sihukest suurt rituaali. Ma ei julgeks küll öelda, et nimi ja allikas, nagu seda kinnitab üks põne loomaliik on näiteks linnud ja just sedasama noorem rauaaeg on periood, kui tekivad sellised väga vahvalt linnukujulised ripatsid. Ennekõike on see iseloomulik just siis Lõuna-Eestile ja teisele poole Peipsi järve. Ja selliste linnukujutiste tegemine võib ühtepidi viidata sellele, et vaevalt et tegemist millegagi, mida me võime nimetada linnu kultuseks. Aga see võib viidata sellele, et sellel linnul oli maailmapildis mingi tähtis roll. Milles roll seisnes see nüüd jälle niisugune spekulatsiooni küsimus, on üks võimalus, et me võime näiteks meie Eesti loomislaulu, mis meie rahvapärimusest on teada. Me võime selle loomislaulu seostada nende linnukestega ja selle loomislaulu järgi siis enamasti laululind väga tihti pääsuke lendab ringi, otsib põõsaid ja muneb sinna kolm maagilist muna, millest siis saab terve maailm. Võimalik, et me võime just selle loomislaulu seostada nende noorema rauaaja linnukujutistega. Aga see läks nagu pigem selline mütoloogiline side, mitte niivõrd nagu kultus et mis nagu eeldaks sihukest traditsioonilisi rituaale ja selliseid asju. Aga neid loomi, kes maailmapildis on, mentaliteedis on olulised, on nad on kindlasti teisigi. Kui me mõtleme noorema rauaaja kihva tõesti sellistest asjadest tehtud ripatsitele, siis enamasti on need sellised võimsad ja mingis mõttes isegi prestiižsed, jahiloomad, karu, hunt, metsiga, mõnikord ka kodus ja kihvad ka kulliküüned, et kõik on seotud kuidagi selliste elitaarsete jahipidamisega. Samas näiteks jänese või sellistest loomadest tehtud ripatsid on väga vähe või pole üldse, et kindlasti nendel elitaarsetel loomadel oli oma roll oma tähendus noorema raua ja maailmapildis. Aga jällegi küsimus on see, et mis see täpselt oli. Ja üks põnev loomaliik on siis veel son koer, kes koeri sellest oli inimestega kaasas juba päris esimeste inimestega, kes ja Mesoliitikumi alguses tulid, aga Eestis ei ole koeral ilmselt olnud kunagi sellist rolli, nagu ta saavutas kuskil vigingajal, kus koer on maetud inimesega kaasa koerast tehtud väikesi kujukesi Saaremaalt on ka kalmeid, kus põhiosa kalmest leitud luudest kuuluski koerale. Et ka näiteks koeral on olnud mingisugune väga oluline roll linnu kujutis muidu isenesest mütoloogilise olendina. Noh, eks ta on olnud ka teiste rahvaste kultuuride juures ilmselt ka sellinnakuid teispoolsusega, ühendusepidaja või vahendaja, noh meil ju endale on ju tegelikult ka olemas, aga selline väljend nagu hingelind Kas seegi võib peegeldada iseenesest midagi sellist väga vana, sedasama väljend? Jah, ja lind kui selline ühendaja on kindlasti vana ja ta on hästi universaalne. Ja seda nähtust me näeme enam-vähem üle terve maailm. Ja see ongi selles mõttes nagu keeruline teema, et ühelt poolt muudaks nagu selle linnu kujukese tõlgendamise näiliselt väga lihtsaks, aga teisipidi, kui me teame, et seda linnukontseptsiooni on kõikjal üle maailma et siis see nagu ei anna meile mitte midagi juurde ja väga tihti, kui Eesti pärimuses on räägitud surnulindudest surmalindudest, siis on mõeldud just selliseid suuremaid linde ennekõike siis soo, kurda, kelle puhul osad uurijad on väitnud ka, et, et Sucre seostamine surnud esivanem mõttega, et seal taga võib olla ka see, et esiteks Soogule laul, selline monotoonne Pluutamine ja teiseks ka tema väljanägemine on enam-vähem inimese kasvu oluliselt peenem, et ta mingit pidi nagu, sarnaneb kuskilt inimesele, aga ta käitub jälle oluliselt teistmoodi, et võib-olla ka sookure väljanägemine ja tema käitumine võib olla olnud üks põhjuseid, miks teda on seostatud surma lindudega või hingelindudega. Aga jah, need väikesed figuurid, mis meil nooremast rauaajast on, need on kõik sellised, mis meenutavad kõige tavalisemaid laululinde. Muidugi ei julgeks minna seda rada, et mingit liiki. Ja vaevalt et nende inimeste jaoks ka kõige olulisem oli kujutada mingit kindlat linnuliiki. Kui me nüüd oleme siin pisut rääkinud võimalikest asjadest, millesse võid uskuda ja ja mis võisid olla olulised ja, ja proovinud seda asja peegeldada pisut ka läbi Skandinaavia, siis noh, siin tuleb nüüd, kuna mitmed viited viisid selleni just nimelt, et Skandinaaviast jaoks oli ei olnud üheksal olemas tingimata nüüd mingisugust Eestit, nii nagu meie sellest räägime vaid nende jaoks olidki olemas idapoolsed maad, millal siis võidi mõista Eestit? Soome rannikualasid Lätis. Et siis kas nende jaoks moodustasid need idapoolsed alad tervikuna maad, mida ma praegu mainisin? Kindlasti Läänemere idarannik kud mingites kontekstides käsitati ühtsena ja siis ta oli juba osa palju suuremast kalast ja see oli see, mida nimetati austria tekkeks, ehk siis idateeks. Sinu juures ei tohikski võib-olla nii palju rõhutada seda tee tähendust vaid Austria leheküljel tähendaski idapoolseid maid. Umbes nii, nagu meie, ütleme Ameerika ja täpselt samamoodi, nemad võisid kasutada mõistet austria veegre, teades, et seal taga on villand Refala Eizzisla, siis läheb, et selles mõttes, et Läänemere idapoolsed maad olid täiesti nagu osa normaalsest maailmast. Diorkel lobasuu oli välisilmas rännanud ning teistes maades silma paistnud. Ta oli tapnud ühe pahalase ida pool Jämtlandi laanes. Seejärel sõitis ta itta Svea landi ja sai seltsi sörk virvanalt. Nad rüüstasid siis idateel. Vaala kartsiida rannikust idas pidid Yorkel ühel õhtul neile vett tooma. Ja siis kohtas ta loom inimest ning see võttis omajagu aega, ent läks nii, et ta tappis eluka. Sealt rändas ta itta Adalsuslasse, kus ta lõi lohe maha. Seejärel sõitis ta tagasi realandi, sealt Norrasse ja edasi Islandile. Võib-olla viikingiaja lõpuks oli siis Eesti koos mõningate. Ta naabermaadega ikkagi nii ida poolt kui lääne poolt vaadates ise seda ilmselt kinnitab ka arheoloogia ja folkloor selgelt eristuvad inimeste piirkond selgelt erinevate arusaamade ja siis ütleme siis, traditsioonidega nende usund oli samamoodi selgelt eristuv, kuigi oli mõistetavalt mingisuguseid seoseid. Aga ka naabrite jaoks ei olnud me siiski pärisosa mingisugusest nende. Pildist jah, maailm on küll ja kui selgelt need helistamised toimusid seal nagu teine küsimus, aga kindlasti me ei olnud osa ei Skandinaaviast, ei olnud osa Venemaast ja ei olnud ka osa Soomest ega Lätist. Ehkki sarnasused on kõikide nende piirkondadega. See, mis nii eesti mütoloogias teame, on üles kirjutatud 19 sajand lõpust alates. Et meil on väga raske. Me teame jah, et need müüdid on vanemad aga kuivanud siin jõuame jälle selle probleemini, et, et jah, nad on õige, õige vanad. Aga kui vanad, siis täpselt seda me ei tea ja sellepärast on ka väga raske öelda, millised on need müüdi motiivid, mis on säilinud pikka aega. Üheks näiteks võiks olla seesama suuri ja Kalevipoja lugu, mis juba päris alguses läbi käis. Et millele meil on selles mõttes tõestus olemas, et see kalevipojal lugu on, on üles kirjutatud, ma võin praegu täiesti vabalt eksida, aga ma arvan, 19 sajandi lõpp või 19 sajandi jooksul. Ja teisipidi samateemaline lugu tooliga seoses on üles kirjutatud 14 sajandi algus Islandil. Et siis võiks nagu viidata sellele, et Kalevipoja lugu võiks olla ulatuda jah, kuskil seitse-kaheksasada võib-olla 1000 aastat vanaks, aga teisipidi on nende lihtsalt mütoloogilise motiivi dateerimine väga raske ja, ja väga tihti on sellega ämbrisse astutud. Ma kindlasti ei arva, et meie müüdid ulatuvat kiviaega või sellesse ulatuvasse soomeugrilaste jõudmises kammkeraamika ajal. Selle jaoks on meie maailmapildid nii kardinaalselt muutunud vahepeal et see kiviaegne müüt lihtsalt ei saa olla säilinud. Isegi kui sellest midagi on säilinud, siis nii totaalselt muutunud ja kadunud ära teistesse vahepeal olnud ja ka vahepeal ära kadunud, müüdi teemadesse. Et isegi kui ta kuskil Kalevi lugudes kajastub, me lihtsalt ei oska sedeleid. Te kuulasite esimest osa Ö-ülikooli minisarjast eesti mütoloogia teemal muinaseesti mütoloogiline maailm Muinas-Põhjala kontekstis, rääkis arheoloog Tõnno joonuks uuris Riho Lauri saar jutustas Jüri Lumiste. Ööülikooli minisaatesari eesti mütoloogiast jätkub varsti loenguga eesti regilaulumütoloogia läänemeresoome kontekstis. Saata volikokku grilli tüli ja Riho Lauri saar. Saatesarja valmimisele aitasid kaasa kultuurkapital ja Tampere maja. Aitäh kuulamast. Raadioteater 2010.