Ööülikool. Võib-olla polegi väga kena meenutada, aga Eesti vana ütlus on ju ei tea, mis ajast see küll võiks olla? Kõlab päris inetult, aga küllap ta on täpne, et ega ülikool matsi ei riku. Matsi jõhvikamansi. Ei koole. Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid kõneleb teemal, kas ja miks on mõtet käia ülikoolis. Teema iseenesest muidugi põnev kuidas kujuneda haritlaseks, kuidas toimida haritlasena ja millest see sõltub ja kas ülikoolis on mõtet käia. Mõni väidab, et see on viimane koht, kuhu ta läheb siis on, see lõppes, ise, ei ole enam midagi järel sellest mis kuidagi kujunes selleks, et iseseisvalt mõtelda. Aga teine ütleb jälle, nii et no kuule, selleks et iseseisvalt kõik see kokku otsida, mida ülikoolis põhimõtteliselt oleks vaja teada, millest oleks vaja aru saada. Osataja siis sulle kolmest elust ka ei piisaks, ei suuda, ei ole nii palju aega, aega ei ole nii palju, et ise kõik kokku otsida. Loengul on võimalik saada ju siiski pikk samm edasi. Muidugi, seda juhul, kui õppejõud on asjatundlik. Seda juhtub. Õppejõud ja õppejõud on muidugi imetegija juhul kui ta on teadlane. Aga sellest ei piisa, juhul, kui ta ise ka usub seda kõike, mida tal on õnnestunud kokku lugeda ja kokku mõelda. Kui mina olin aspirantuuris veel siinsamas Tartu Ülikoolis, siis meile pidas oma viimase minu teada viimase loengu kursuse veel professor Rammul, Konstantin Rammul ja Talibani-üheksakümnene üle selle. Ta rääkis väga aeglaselt, siis, kui ta meie meelest oli juba magama jäänud, siis ta ütles järsku järgmise lause mis on üksteise järel jäänud mällu. Nii et keegi ei konspekteerinud, aga kõik mäletavad elupäevade lõpuni. Päris lõpus, loengutsükli lõpus ütles ta näiteks järgmist. Üliõpilased tulevad ja lähevad. Ja kui teil on õnnestunud oma aine neli-viis korda läbi võtta, siis tõenäoliselt osa teist hakkab sellest ka aru saama. Ja siis ütles ta natuke, kielen muidugi vaikust ja siis ütles, et õppejõu asi ei ole langeda üliõpilase tasemele. Üliõpilase asi on tõusta õppejõutasemele. Ja temast mööda minna. Soovin teile palju edu. Kõik peab neide, õppejõude, kelle teadmised olid ja on ulatuslikud ja sügavad. Ta teab kõige kohta midagi ja millegi kohta ütleme siis nii, kõik, tahaks teada kõik. Neid saab ja pidada siis ülikooli õppejõuks. Kes ühtlasi on midagi nii põhjalikult endale selgeks teinud, et ta ühtlasi teab ka, mida on teinud kolleegid maailmas enne teda. Ja korraldanud ka teadusliku uuringu. Nüüd peame kahjuks ütlema, mida tuleb üha harvemini ette viimasel ajal. Eeldab seda, et uurijal on uurimise objekt aga selgelt fikseeritud ja selleks on probleem. Muidugi võib tekkida otsekohe küsimus, kuidas need probleemid asuvad peas väljaspool inimest probleemi pole. Tegelikkus on selline, nagu ta on, aga tegelikult võib kujuneda probleemiks juhul, kui inimene küllalt hästi küllalt täpselt küllalt süsteemselt küllalt usaldusväärselt fikseerinud selle, milline see tegelikkus on selles punktis, mis teda väga huvitab. Teiseks on suuteline looma kujutluse sellest, missugune see peaks olema, missugune see on olnud, missugune see on kuskil mujal. Ja nii tekkinud vastuolu tegeliku vajaliku vahel võib muutuda probleemiks juhul kui uurijal on aktiivne suhtumine sellesse vastuolusse, kui tal ei ole ükskõik. Uuring algab seal, kus uurija asetab küsimuse kausalsete funktsionaalsete seoste avastamiseks või ütleme teiste sõnadega sama mõte kuidas jätab küsimuse, miks, miks on nii miks ei ole nii, nagu peaks olema, milles asi ja need on vaja avastada, siis on uuring? Kirjeldus eelneb uuringule kirjeldus ei ole uuring. Mis puutub aga küsitlustesse kui algandmete kogumise meetodites, ma pean selle kohta ka siin sissejuhatuse korras juba midagi ütlema. Küsitlus on üldse üks kahtlane asi. Küsitluste kaudu on võimalik üht-teist mõnikord teada saada vastajate kohta selle kohta, mida küsitakse, küsitlustega midagi teada ei saa. Miks ma seda siin praegu rõhutan? Sellepärast et kui te lähete mõnda raamatukokku, siis raamatukogu lahked preilid prouad toovad teile hea meelega viimastel aastatel kaitstud igasuguste akadeemilisi tekste ja õnnitlen teid, kui teil õnnestub leida sealt mõni selline teaduslik uuring, selline tekst, mida saab ilusti pidada teaduslikuks uuringuks, millel on teoreetiline põhi milles on mõisted korrektselt määratletud ja nendevahelised seosed mudelitega välja toodud. Kus on meetodo loogiline alus, see tähendab printsiipide süsteem, mida selles tunnetusprotsessis jälgitakse. Ja küllalt mitmekesine metoodika, selleks, et koguda usaldatavad algandmed ja neid siis ka nii töödelda, et usaldusväärsus kaduma ei läheks, et õnnestuks tuvastada faktid, konkreed, teaduslikud faktid ja siis üldteaduslikud faktid, et need statistilised faktid, mida koguti, muutuvad teadvuslikeks faktideks läbi interpretatsiooni. Ja selleks interpretatsioonis peab samuti ju valdama neid teooriaid, mida oli uurimise aine avamiseks vaja ja hiljem siis juba ka teist korda läheb neid vaja statistiliste faktide interpreteerimis, eks. Ja nii tegid teadlane, kellest võib saada õppejõud. Juhul kui ta valdab meetodeid, valdab sõna on kultuuri ja ühiskonna seostest, nii et suudab vahendada üliõpilastel seda tarkust, mis on temasse kogunenud ja seda teadmist, mille ta on omandanud. Seda oskust ja arusaamist. Sest vaja ju ei ole pelgalt teadmisi, vajan teadmiste, oskuste, arusaamisi, ühtsust, kooliski diiseljõmpsikat käia, ükskõik kui Natan peaksid ju kuidagi aru saama, et teadmised on vajalikud, aga mitte küllaldased. Muidugi kõike takerduvad üsna kiiresti ühe lihtsa asja taha. Selleks asjaks jutumärkides ongi haridus. Mina ei tea, kuidas te kõik olete enda jaoks selle mõiste lahti seletanud. Igatahes tean ma seda, et haridus ei ole see, mida koolis antakse. Haridus ei ole midagi niisugust, mida saaks keegi, kellele kuidagi anda. Kuidas inimene kujuneb, haritud inimesed, vot see on nüüd tõesti huvitav asi. Sest tegureid on hästi palju. Koolil on ka väike osa selles. Ma olen mõnikord küsinud kooli inimeste käest, et missugust osa siis etendab kool haritud inimeseks kujunemises. No ikkagi hämmastav, eks minul näiteks ei ole vähematki kahtlust, et hariduse põhiteguriks on kodu. Vanemad täitsa arvestatav osa on eakaaslastel. Ja tegelikult, kui te hakkate nüüd natuke süvenema ja vaatama ja mõtlema, siis te avastate, et ühiskonna kõigil institutsioonidel lihtsalt kõigil institutsioonidel on mingi haridusotstarve sport, turism, töö, Kaitsevägi kõik kõik on ju mingis mõttes hariva toimega ja kui inimesel on kõrvad kikkis ja silmad avatud ja pea selge kaine ka veel, siis saab ta igast eluhetkest targemaks. Julge, mõtleb, Julge mõtestab, ei pruugi saada targemaks või salateadmisi. Kusjuures võib-olla polegi väga kena meenutada, aga eestilisega vana ütlus on ju? Ei tea, mis ajast see küll võiks olla? Niuke elab päris inetult, aga küllap ta on täpne, et ega ülikool matsi ei riku. Matsi jõhvika maitse ise, ükskõik, jäid ühe või mitu korda ülikoolis. Neid on ju ka, kes väidavad, et Dener on kahekordne kõrgharidus, olete kuulnud selliseid? Seda ma ei ole kuulnud, et keegi ütleks, et tal on kahekordne tervis, käis kaks korda haiglas, ongi kahekordne tervis, eks ole. Aga seda, et kahekordne haridus kuuleb ikka siit ja sealt haridus ei saa olla kahekordne inimene on kas haritud või ei ole haritud, kui sellisel, kes räägib, et tal on kahekordne kõrgharidus, oleks haridus, siis ta nii ei räägiks. See, mida haridus ei ole seal selles. Me oleme nüüd rääkinud natuke, aga vaatame siis, mis ta on. Kõigepealt haridus on fenomen, selline nähtus ühiskonnas haridus. Ja nüüd me peame leidma hariduse kõik olulised karakteristikud, mille ühtsuses fikseeruki, missugune see haridus on ammendama, karakteristikud leidma. Haridus on kahtlemata protsess. Ja võib öelda ka, et elukestev protsess sünnist surmani kestev protsess. Sel juhul on haridus valmisolekute kujunemise elukestev jada. Ja nüüd tekib küsimus, milleks on vaja valmis olla, missuguses eas mingis eas tuleb olla valmis selleks, et minna lasteaeda, siis mingis eas kooli minna ja peole minna ja poodi minna ja kuskil peaks tekkima valmisolek rajada oma kodu ja perekond. Valmisolek tööle minna, valmisolek kaitsta ennast ja teisi ja kodu ja kui vaja ka kodumaad hoida nagu silmatera loodust, kultuuri, kõiki kultuuriväärtusi, kõike, mida lörtsida ei tohi ja ei tohi lasta teistel lörtsida. Ja valmisolek, valmisolek, valmisolek valmisoleku uurimiseks, valmisolek loomiseks, valmisolek loobuda. Haritud inimeseks saamise üheks oluliseks eelduseks on loobumisvõime. Kui ei suuda loobuda igast tingeltangel ümberringi, eks siis pole aega nii palju, et keskenduda süvenemisest rääkimata ja pühendumisest hoopis rääkimata. Aga kui ei pühendu, siis ei saavuta mitte keegi mitte midagi, mitte kuskil, mitte kuidagi, kui ei pühendu, siis ei saavuta. Aga küsimus ongi selles neid, millest sõltub siis võimalus kujuneda haritud inimeseks. Esimesena mainin, ehkki mine sa tea, kas see nüüd kõige tähtsam on, keegi ütleks mingi teises järjekorras see järjekord, oma maine esimeses järjekorras, mis on loodus kaasa andnud meile looja. Kui eeldada on olnud Kas saab aru, kas õnnestub, õnnestub mõtelda oma peaga. Kui mõtlemine ja valmistab liiga suuri raskusi, siis on ikka raske, siis on võib-olla isegi liiga raske. Rahvuslikuks põhirikkuse, eks ju. Teatavasti ongi anne, mitte turvas või põlevkivi või ma ei tea põhjavesisood, aga anne, andekus ja seda peab hoidma, sest et ikkagi õpet kannab. Kas sundus, hirm selle taga või huvi? Kaks teed on rohkem paleeandest sõltuvalt, eks ole, on huvi, kujutlus sellest, mida ma tahaksin. Ma tean praegu ühte kaheaastast, kes kogu kruvisid monteerib igast polte trügib aukudest läbi, hädaldab, et auk on liiga suur, del liiga väike, polti lähema kogu aeg krutib, kui mingeid asju tundub niimoodi, et no kui tema isa inseneriks, siis ta on täitsa õnnetu, siis ta ei tea, mis teha. Ta leiutab igast asju midagi, niimoodi ta ideed nagu teised teevad. Teises järjekorras nimetaksin tervise ja tervis on Rahvusvahelise Tervishoiuorganisatsiooni määratluse järgi füüsilise vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. Tervis ja tervis on igas mõttes oluline, mitte ainult füüsilises mõttes. Joon edasi mainin sellise keskkonna, kus on hoolt ja tähelepanu, hellust ja õrnust ja armastust ja kõikesena, milles tegid kindlustunne, milles tekib usaldus ja austus ja väärikus ja need asjad. Arukad inimesed, targad inimesed ümberringi, kes oskavad tarkust väärtuseks pidada. Ja oskavad imestada selle üle, kui tark teine all mida ta kõik teab ja mida te kõik oskame, millest ta kõigest aru saab ja ohohoo. Ja niimoodi inimene kujuneb haritud inimeseks, kui on arusaam ka sellest, kui tähtis on õpetaja. Ma oleksin võib-olla pidanud nimetama esimesena õpetajatega, nimetan talle siin kuskil tagapool, aga igatahes koolis on kahtlemata põhitegijaks on õpetaja, sest seal oli igast õppekavade raamatuid ja värgid, eks ole, puutetundlikud tahvlid ja ma ei tea, kõik, mis, eks ole. No ja siis, kui ei ole vaimustunud, pühendunud tarka õpetajat, siis pole teha midagi, siis ei saa. Ja muidugi lisaks tarkusele, vaimustusele ja tähelepaneliku, selle on ju vaja veel see, et õpetajal endal on loomekogemus uurimisKoger, tunnetus, kogemus ja mitte ainult teadusliku uurimise mõttes, vaid tunnetus, teid on ju terve hulk, on argitunnetusele lisaks ju veel ka kunstiline tunnetus, religioosne tunnetus, filosoofiline tunnetus ja muidugi teaduslik tunnetus ja kui ikkagi õpetajal endal tunnetusalast kogemust ei ole. Ja loomealast kogemust ka ei ole siis vot mina ei usu, et hotell ei ole ka näinud, et selline õpetaja suudaks innustada ja vaimustada lapsi uuringutele ja loomingule ja nii edasi. Aga pangem tähele, et nüüd subjekti arengu põhiteguriks ongi looming, looming, ettekontrolltöö või looming. Mida rohkem on aega ja ruumi loominguks, seda rohkem on aega ja võimalust ka arenguks, subjekti arenguks. Areng on kvalitatiivset üleminekute jada täiustumise suunas. Muutused saavad olla kvantitatiivsed. Areng on kvalitatiivset üleminikute jada. Ja areneda saavad ainult ise reguleerivad süsteemid. Ehkki arendaamise jutte aetakse igal pool. Tänagi ühel konverentsil, kus räägiti mitu korda arendamisest, kuidas lapsi arendatakse, ei saa arendada. Areng on objektiivne, saab luua eeldusi arenguks, pidada hinge kinni, kas võid vaadata, näis, kas areneb. Ja, ja rõõmustada arengu üle. Ja muidugi oleks vaja, et ülikoolis areneks inimene haritlaseks kes tahaks teenida oma maad ja oma rahvast. Ja mitte ainult tahaks, vaid oleks ka selleks suuteline. Mõni on suuteline, aga ei taha. Teine tahaks küll, aga ei, peaaiaga haridusviletsavõitu ja ta ei ole tegelikult võimeline. Ja pangem tähele, et igasugustes ettevõtmisena, ükskõik mida keegi kuskil tegema hakkab tal peab olema selleks ju ikkagi ka mingi õigus ja mitte ainult administratiivne, õigus, formaalne õigus, vaid peab olema ka moraalne õigus. Ja kui isegi kuskile lähed või lased ennast valida või, või kandideerid või siis peab neid nii palju oidu olema, et jagad välja ka sa tegelikult saad aru, mis seal toimub üldse, mida seal oleks vaja saavutada, millest sõltub edu. Missugustel eeldustel oleks võimalik teostada ennast. Ja noh, kui ikkagi juhtub, et keegi kutsub, et tule kandideeris siia-sinna, eks ole noh, kasvõi minu pärast riigikogusse siis niipalju mõistust peab inimesel peas olema, et saad aru, millistel eeldustel oleks võimalik seadusloomes osaleda. Ja noh, siis peab nähtavasse inimest tundma perekonda, ühiskonda, kogukonda tundma, siis peab õigusloomet tundma senist, siis peavad majandusest jagama, siis peab sotsiaalset problemaatikat tundma vaimset psüühilist problemaatikat, siis peab aru saama, millest sõltub inimeste elu ja elamine, millistel eeldustel oleks võimalik ära elada ja õnnelik olla ja nii edasi. Kui sellest mitriks Mõkke ei taipa, no siis ei ole ju moraalset õigust osaleda niisugustes protsessides, siis see on pehmelt öeldes sigadus. Aga päris tugevasti niimoodi tahagi öelda üldse millest selline asi tingitud on, mis seal taga on, kuidas selline asi saab juhtuda? Ma arvan, et põhjuseks on harimatus, diploman haridust pole. Olete näinud niisugust asja, mõnel isegi mitu paberit, igasuguseid, aga haridust ei ole pea ei, ega ei ole tekkinud võimet ette näha ja ära tunda ette näha seda, milles seisneb siis amet ja ametialane kompetentsus, milles peaks seisnema. Igaüks peab ju tegema mingisugusel ametikohal kuude võetakse mingeid otsuseid. Täitma teiste tehtud otsuseid, looma struktuure, tekitama eeldusi, edu saavutamiseks endale ja teistele, tekitama seoste süsteeme ja nii edasi. Ja hindama ka seda, mis välja tuleb. Kui tohman satub mingil ametikohal, hakkab otsekohe hoolitsema kolme asja eest. Esiteks, et keegi ei saaks teada, kes ta on et ei saaks teada, mida ta teeb ja ei saaks kuidagi teada, mis tal välja tuleb. Kui need kolm asja õnnestuvad, siis ta kogub endasuguseid endale kõrvale juurde ja lase paisata tunded lahti. See on ammustest aegadest tuntud asi, see on vanas Roomas oli see juba teada. Ja seetõttu peab olema küllalt tähelepanelik, ettevaatlik, et niisugust asja ei juhtu. See on nagu vähktõbi, nii kui kuskilt ühiskonnas on selline koht, kus personaalse vastutuse printsiip ei kehti ja vastutama selle eest, mida sa teed ja mis sul välja tuleb, ei pea, siis muutub haridus mõttetuseks tarbetuks ja siis on parem vaja, siis on vaja mingit paberit, tõendaks mingi kooli lõpetamist ja oleks parajaks ettekäändeks kuhugi ametisse pääsemisel, aga haridus ei ole sel juhul enam vajalik. Inimesed võõrduvad haridusest, kogu süsteem võõrandub iseenda vastandiks, pöördub tegijatele vaenulikuks jõuks. See on üks kõige õudsemaid asju, mis ühiskonnas üldse juhtuda saab. Pöördumine, võõrandumine, võõrdumine on veel lihtne asi. Võrdlemine on see, kus inimene muutub võõraks, eemaldub ei tegele enam huvitena. Aga võõrandumine, see on väga metsik asi. See on see, kui inimene äkki hakkab nägema, et see, mida ta ise on teinud, mille nimel ta pingutama, et mille nimel ta on loobunud, mille nimel ta on riskeerinud jätnud, ei tea, mis kõik ära kõigest jõust koguma isiksuse pannud selle juurde ja järsku vaatab see, mis välja tuli, on talle endale vaenulik jõud. Ängistab teda ennast, pöördub tema enda vastu. Vot see on üks kõige ilusamaid asju siin. Muidugi võib võõrandada mitte ainult ma ei tea, seal mingi organisatsioon või aga võib võõrandada ka laps võib võõrandada looming ja nii edasi, nii edasi, sealhulgas kunstilooming. Ma tuleks korraks natuke tagasi mõttega natuke tagasi me rääkisime, et igaüks ju kutsutakse, määratakse, nimetatakse pärast õpinguid kui minu meelest õpingute keskel ükskõik mingisuguse ametikohale, ametikohale, miteeri alale, kutsealale, vaid ametikohale. Tähtis on toimetulek ja edukas olek ja vähe sellest teistele edu saavutamiseks vajalike eelduste loomine ja see on seal kõik ametialane, tuleb eesmärke seada, vahendeid, valida tegutsemise printsiibid, kehtestada hindamisalused, kehtestada struktuur, elu, koostöö eeldused, tekitades kõik ametialane tegevus. Edutatakse ametialal, vallandatakse ametikohalt ja nii edasi, palka maksaks ametikoha järgi, aga erialane ette hoonestus domineerib. Minge vaadake kuskil ükskõik kus kohalolekuga kutsekool või, või ma ei tea, mis kool erialane ettevalmistus on seal oma 90 protsenti kogu ette unes. Seal on näpuotsaga, natuke on kutsealast, natuke on ka üldharidusliku, noh, keeled ja natuke. Aga eriala ei lähe, tööle läheb isiksus. Aga läbimiseks teiste inimestega on veel vaja kutse, lastetu kutse, väärikus, kutse, au ja kutse, tähendus ja kutsekindluse ja kõik see on seene kõlbeline pool inimesest, teiste inimeste keskel. Kui ikkagi õppekava näeb ette ainult erialast õpet, siis te peate ise oma kulu ja kirjadega ja omal käel lisama selle, mis jääb programmilise Ast õppest puudu. Selle ettevalmistusega, mida võimaldab, antakse, ei ole võimalik rahuldavalt toime tulla. Sest kordan, kutsutakse nimetatakse, kui kutsutakse ametikohale ja siis on vajalik ameti ana nitaristus. Üks rektor rääkis mulle ükskord nihukest juttu kuni käe õla peale, eks ole, mingi juubelil ja ütleb, et tead, sa räägid üldiselt selle hariduse kohta õigitud. Aga no ühes punktis mõned ikka küll hullusti mööda. Ma ütlesin talle, et kuule, see on küll väga hea, et manitseda, teada saan, aga milles siis on see suur möödapanek, kus kolme nii väga eksin? No kuule, sa räägid, et kõigil peaksid olema ametiana, netoülikool peaks võimaldama ametialased, kuidas seda võimalik on, ametikohti on tuhandeid ja tuhandeid. Tähendab, tuleb välja, et sellel päeval, kui ta minuga rääkis, polnud tal veel jõudnud, üldse pole tal olnud veel aega selleks, et vaadata, mis ametialane tunnistus on. Nathan, professor Ginter noogutab siin. No nii, see on ju ja, ja tõesti sest ametialane Eternals põhimõtteliselt on noh, üks tõsi küll, erinevatel regulatsiooni tasanditel seal riiklikul ja ametkondlikud maakondlikul ja, ja seal omavalitsuslikud ja nii edasi tasandil on konkreetne sisu mõnevõrra muidugi erinev, eks ole. Ja vastutuse määr on erinev ja ressursside ja maht on erinev. Otsus eeldused, ikka otsus, eeldused, vastutused, ikka vastutus ja ja ikkagi õigused, kohustused ja vastutus peab kokku käima nii, kui need kolm on eraldi, kas või üks nendest kolmest puudub, on ju mõttetus kõik muu kahju. No aga see on haridus, mis peaks võimaldama aru saada sellest, kui seda edonist haridust ei ole siis noh, võib ju, vaatasin üksteise rinnal ja viidad, vaene eesti. Aga kasvav põlvkond peab endale aru andma ja rahvale ka selle, et et ega Moskva enam ei käse ja Brüssel veel ei käse ja peab ikka mõtlema natuke, millele tänu on võimalik olla jätkusuutlik. Jätkusuutlikkus see tähendab ikka potentsiaali, eeskätt intellektuaalset potentsiaali, füüsilist potentsiaali, vaimset, psüühilist, sotsiaalset potentsiaali, ka majanduslikku potentsiaali, suutlikkus ongi potentsiaal ja struktuur, mis võimaldab sellel potentsiaalil realiseeruda. Mõnikord on ressursse küll ja küll, aga pole tingimust nende kasutamiseks teinekord tingimused. Igasugused pole ressursse, kasvõi näiteks intellektuaalset ressurss. Pole ju mingit mõtet täite, üha paremini väga viletsaid otsuseid. Täiustada lollusi ja mis mõttega? See tähendab, et kõigepealt peab veenduma, millised on vajadused, vajadused, vajadust, majandusest ja ka kõrghariduse ja kvaliteet sõltub kõigepealt sellest, kas vajadust on tunnetatud. Kas õppe on vastavuses vajadusega ja kas õppetulemus vastab nendele ootustele, mis kujunevad vajadusest lähtuvalt, mitte sellest keegi kuskil kunagi ma ei tea, kus, mis maal tegi mingi õppekava, no ja siis. Ja nüüd jõuame haridusega seoses eriliselt tähtsa küsimuse juurde ja selleks on vastutusvõime, patsutus, valmidus vastutusest rääkimisel on meil mitu korda sõna kasutanud, ma pean siin praegu ütleme, et üks on see vastutus, mis kaasneb inimese asendiga ühiskondlikus tööjaotuses. Me oleme mingi ametikohtadele kaasas vastutus, tal on kodakondsus ja ta kodanikuvastutus ja, ja nii edasi ja kui ta neid rikub, eks ole, siis Ma tean, lastaks lahti, pannakse kinni mõnikord. Kuid jutt on praegu neid vastutustundest ja seguneb leidu otsustamise otsustamisega. Ja nüüd ei saa ju nõuda, et kas hakkavad otsustama. Aga kui ei ole ettevalmistus selleks mööda, siis saab otsustada, tähendab Medemet, tegelikult, mida me saame teha, saab hoolitseda kõige selle eest, millest sõltub otsustamine. Informeerituse, hariduse ja kogemuse ühtsus on see, mis toimib, mitte üks, teine või kolmas, hoolitseda saame nende eelduste eest, aga nende ühtsus on see, mida vaja on. Aga see on jälle harituse küsimus. Edasi ühest küljest on vaja õigusi teisest küljest kohustusi vaja on ühiskonna kultuuri seost ja jällegi nende ühtsus toimib, sest nii õigused kui ka kohustused on moraalsed ja administratiivsed mõlemad mitte üks või teine, vaid mõlemad nende ühtsus jälle toimib. Aga nüüd tuleb üks eriti halb asi. Ja see on valikusituatsioon. Tähendab, otsustamine on võimalik ainult valikusituatsioonis, sundsituatsioonis ei saa otsustada, ei pisike lapsega iga suur täiskasvanu, igaüks keegi teine, olenemata sellest, kui kõrgel merepinnast asub töötool. Ja tähtis on, et inimene tunnetaks end valiku situatsioonist, see tähendab, et tal on vähemalt üks alternatiiv või teiste sõnadega, et on vähemalt kaks võimalust. Ühel on ühed plussid, tihti plussid. Nii kolmas, kolmandal viga, plussid, aga miinused ka ju, ja vaat siis hakkab inimene mõtlema. Kui üks variant on, siis hakkab mõtlema või? Jäkke ju. 20 aastat tagasi ma ei oleks uneski suutnud näha, et juhtub Eestis niimoodi, et mingisugune jälle, olgu see olümpia või erakond, võiks kõik hakata valima esimeest ja siis üks kandidaat jälle. Kujutage ette. No mis peas lahti olema, kui hakkad valima üks kandidaat. Kui see haridus siis jäi. Aga teiseks peab olema võimalus lisada alternatiive, kolmandaks inimesed uskuma, et ta tohib eelistada seda, mis tema meelest on targem, kõige parem. Et keegi ei tule talle kallale nüüd ega hiljem, siin ega mujal, kui tema eelistab seda, mis tema meelest on õige. Ta on vaba inimene vabal maal. Ja veel, ta peab aru saama, et see on tähtis ja vot jälle, et kui ikkagi haridust sel alal ei ole, siis ei saa aru, mis on millest sõltuv. Mis on, mille põhjuseks põhjuse-tagajärjel sassi eesmärk vahendavat sassi siht kaob hoopis ära, aated, ideaalid kaotavad tähenduse. Ja ühiskond hakkabki tuuma. Aga nüüd tekib küsimused, kuidas ülikoolis on nüüd siis mille eest ülikoolis näiteks maksavad pooled üliõpilast rohkem kui pooleteist maksavad ju õppe eest ja ma olen mõnikord küsinud, millest maksad, vastavad vastavalt sellele, sest et oleks õigus käia loengut. Mõned ütlevad, et mille eest diplomit tarvis ja see siin tehakse kulutusi selle saamiseks ja ma pean kinni maksma. Ja piinlik lausa öelda, aga nii see on olnud, et seda ei ole kuskil esimese kursuse üliõpilased kellelegi suvelnud lehma, seda ütlevad, et näiteks, et maksan võimalusest saada vabaks. Saada võime iseseisvalt oma peaga mõtelda sest põhimõtteliselt ju pole mõeldav, et õpid kõik selgeks, mida elus vaja läheb. See ju ei ole võimalik. Praegu polegi üldse olemas sõna, mida kõik elu siin varsti tuleb, iga viie aasta tagant on pooled asjad uutmoodi teistmoodi, kõik kogu aeg kiiresti muutub ja ära õppida, seda õppida saab seda, mis möödas. Õppimine on igal juhul retrospektiivne, aga vaja on orienteeruda ettepoole. Vajan prospektiivsed, aga see on võime mõelda oma peaga mõelda, analüüsida, sünteesida, määratleda, piiritleda, süstematiseerida, klassifitseerida, modelleerida, ekstrapoleerida, mõtlemismeetodid. Ja vot iseseisva mõtlemisvõime kujunemine, vaat selle eest võib küll maksta. See on kallis asi. Tsementi ja kive ja igas asjas on vahel laduda ka päris huvitav vaadata, mida teised on teinud ja kuidasmoodi ja ajalugu, eriti filosoofia ajalugu ja see kõik kuulub keeled ja need kuuluvad kõrghariduse juurde. Aga põhiline ettenägemise ja äratundmise võime iseseisva mõtlemise võime. Ja kui see tekib, siis võib igavest õnnitleda, siis võeti 11 õnnitleda. Aga kui ei teki, siis on põhjust avaldada kaastunnet. Kui kellelgi peaks olema tahtmist vaadata haritud inimeseks kujunemise eeldusi ja igasuguse õppimise ja töötamise loomise ja uurimise mängimise ja matkimise kõigi nende osa õppes siis võib hakata mudeleid koostama, vaadata võistluse, koostada oma elukaare sünnist pihta ja siiamaani välja ja see on natuke teada ju, kuidas see kulges ja tänu millele õnnestus üht-teist hästi ja teha ja ühtteist seal kahjuks ka natuke kahetseda. Aga võimalik, et on ka midagi niisugust, mida oleks vaja unustada ja aga edasi juba siitpeale tuleb ju prognoosida, mis ees ootab. Mida oleks vaja selleks teada osata aru saada, et hakkama saada kõige sellega, mis elus veel ees seisab. Oh, ja selleks on haridust vaja, selleks on vaja olla haritud, aga ühtlasi olla informeeritud ja kogenud. Kui üks nendest kolmest puudub, siis pole haridusel mingit tähtsust, näiteks, sest ette ei näe, ära ei tunne, ei orienteeru sov ja mis haridus siis maksab midagi siis just nagu diplomann. Aga teha pole midagi. Seega, mida kutsun, kutsun vaatama Ettekutsun loomakujutlusi tulevikust. Ja olema võimalikult adekvaatne ja aus selleks, et näha, mida kõike oleks tarvis selleks, et mitte ainult hakkama saada ja toime tulla ja nii edasi, vaid selleks, et olla õnnelik, luua teistele eeldusi, olla õnnelik. Rolli struktuuris tuleb väga ilusti välja see, kui inimene mingis rollis saab ju olla juhul, kui keegi teine vastand rollis. Järelikult ta tundma mõlemat rolli nii oma kui ka seda rolli, mis sa pead püüdma olla täpselt oma rollis, rolli kergesti kiiresti vahetada. Kui midagi juhtub, muutub seal ükskõik, tegevussituatsioon ükskõik. Aga võti on ju selles, et selleks, et olla õnnelik oma rollis pead tegema kõik endast sõltuva, et see, kes on vastanud rollis või need, kes on vastanud rollis, saaks olla oma rollis. Kui sa seda suudad, siis saad isegi olla õnnelik. Aga seda peaksid aru saama. Iga kodanik. Ja täiesti võimatu on olla õnnelik, kui kõrval on õnnetud. Kuidas sul läks, hästi, läks, noh, kaht ei saanud, järeldatakse, et mine õppima. Natuke aega on, teises toas tuleb ära. Õppisid, õppisin, kui ta küsis, kas sa tead, oskad aru, saad? Ei tea, ei oska aru, kaisa, aga ta ei küsi. Õpetaja ei andnud ka aru saada ja teadaeelsesse õpetaja andis õppida. Mina õppisin. Tundub nagu oleks mingisugune tobe sõnademäng, eks ole ju. Mis jutt see on siis nüüd? Aga nii ongi, ei ole ette nähtud, teada osati aru saada. Ettenähtud teada teadmise olemasolu eest saad hindaja teaduses viiend ja kahe mõnikord vähemgi. Ja kui keegi rajab oma lootused saada haritlaseks selle peale annaks kuidagi kätte eksamitel niukseid mingeid üle effi, siis midagi head öelda ei ole. Paljudes ikka väärt ülikoolides on nii, et kui keegi tabatakse akadeemilise petturlusega pealt spikerdamine või midagi niisugust, siis järgneb eksmatrikuleerima samal päeval tagasiastumise õiguseta. Teate seda? Akadeemiline petturlusega absoluutselt häbiväärne asi. Kui te hakkate terasemalt vaatama, siis te avastate, et Eestis see asi nii ei ole. Ja ma ei taha praegu hakata rääkima põhjustest, miks ei ole ja mis siis on ta sageli on põhjuseks see, et õppe sisu on väga formaalne ja selline, mida tõtt-öelda ei olegi mõtet peas kanda mida üliõpilased seetõttu lihtsalt noh, mingil teisel teel ongi, see on üks põhjus, aga põhjus on see ka, et õppematerjali mooduste loogilist süsteemi, mis tõttudel omandamine on peaaegu võimatu, kolmandakse ainete seosed kujundamata jäänud ja ei ole loogilisi struktuure terviku kohta. Ja muidugi on ka seda, et ja linetuse paljud ei oska lugeda, tead lugemine, mõtlemine ega mõtelda ei oska siis aru ei saa, mäletate, Meie kiisul kriimud silmad, kes sai pai, ei saanud see, kes luges, see, kes luges aru sai sellel tegi pai. Aga kui aru ei saa, siis pai ei saa ja lugeda pole mõtet. Mis sa ikka loed, kui aru ei saa. Ja pange tähele, siia terve kari koeri maetud. Need hädad, mis ülikoolis välja löövad ja mille tõttu tegelikult ei õnnestu hariduseks kasvada, nende põhjused on sageli koolieelses eas varajases koolieas kus tekib minateadvus ja meie teadvus ja kus on noh, enesetunnetus ja sellele vastav enesteadvus, grupitunnetuse grupi teadvuse meie tunne ja, ja kõik see, mis on edasise kultuuri ja ühiskonna seose aluseks ju kui need jäävad kuidagi ähmaseks, segaseks, kujunemata, kui need ei olegi tähtsad üldse, sest tähtis on teised asjad siis kodanik, udukogu, kultuuri seos on rohkem see, et skulptuur on see, mida tehakse Kultuuriministeeriumi allasutustes teatris ja raamatukogusid ja veel kuskil klubis, aga seda, et on elukultuur, töökultuur, suhtlemiskultuur, kodukultuur ja nii edasi see kultuur laias tähenduses väärtuste ja normide, tabude süsteemina, mis korrastab inimeste hoiakuid ja suhtumisi, mõtlemist ja käitumist ja kus on tavad, kombed, traditsioonid taga, see kõike jääb sel juhul kõrvale. Ja tagajärjeks ongi siis see, et inimene on käinud koolis kõvasti, subjektina toimida ei saa, vaid õõneb, manipuleerimise objektiks, kelle käes, kes peab tegema siis nii nagu kästud, siis, kui kästud seal, kus kästud, sellest, mis kästud. Punkt. Ma ei tea, kas see tuli küllalt selgelt välja. Aga ma veel kord rõhutan siis niimoodi, et gümnaasiumis tuleb ikka kasvada ju kodanikuks, eks ole, kõrgkoolis spetsialistiks aga ülikoolis generalistiks generalistid see, kes suudab rakendada palju spetsialiste ja iga suuremat sorti ettevõtmine eeldab ju paljude asjatundjate koostööd. Üksi ei saavuta ühiskonnas midagi suurt, kindlasti mitte. Nokitseda saab küll üksi paniga ju, ükskõik mis nurga taga või millise nurga taga. Aga generalisti koolitust praegu Eestis ei toimu. Põllumees või see traktorist või nii spetsialist, tasu võib-olla seal laia või kitsa profiiliga, ükskõik, eks ole, künnab, jäästab kaheksa. Aga see talu peremees peab olema generalist. Päris huvitav, on ju teada, et omal ajal valmistati ette põllumehi filosoofiateaduskonnas ja kui sa ei suuda tehnika, energiat, loodust, majandust, kõigi inimestega ikka kokku viia, ühesõnaga ei suuda süsteemi käsitleda, siis tööd või teha küll, aga saaki ei saa ju, taluga ei edene kindlasti mitte. Kui ei ole filosoof, siis peaaegu Win, paavstid. Aga ükskõik mis valdkonna võtame, süsteemsus on igatahes keskne tegur. Efektiivsus on süsteensuse funktsioon ja mittesüsteemsed, otsused, mittesüsteemsed, käsitlused, mittesüsteemsed, arutlused, õppe, mittesüsteemne õpe, see on kõik üks põhk ja praht ja ma ei tea, ma ütleksin veel halvema sõnaga ei ole viisakas. Vene ajal ilmus ajakirja Pravda see nurk keskkomitee häälekandja, eks ole, selle lisana ilus huumori ja satiiriajakiri krokodill krokodilli ühel numbril kaanel suures formaadis oli seal krokodilli, seal kaanel oli suur nagu valge kast Sult käte peal ja see kiri skaala. Ühest otsast lendasid sinna sisse faasanid ja kalkunid ja igasugused jaanalinnud ja varblased ja linavästrikut ka Exuja Harakti, aga siis teisest otsast tulid välja kitkutud kanad. Igal kanal kolm sulge sabas üle paljad. Škola ühiskonnas ei saa muuta seda, mis vajaks muutmist. Võimalik on muuta selle tegureid, aga nii palju peab olema neid uuritud ja peab olema arusaamist, mõistust, et sa jagad välja, mis, mille põhjuseks muuta saab enamasti ka isegi mitte põhjuseid, vaid põhjuste põhjuseid. Või veel kolm sammast põhjuste põhjuste põhjuseid. Vot nüüd peab avastama ja oleme küllalt visa, järjekindel, et ei jäta pooleli ja tõesti tegelikult juurid välja. Häda on selles, kui inimene arvab, et nüüd ta on kohal. Tegelikult on vaja kogu aeg teel olla, iga teadmine on eeldus selleks, et edasi mõelda, edasi minna, muuta, teisiti teha, aga kõigepealt pead teadma, mismoodi on ja miks on jõutud mingi järelduseni millal, kuidas ja miks niisugune järeldus. Aga see ei ole midagi niisugust, mis on dogma. See on teadmine selle kohta, et need seal niisugustel tingimustel niimoodi jõudsid niisugusele järeldusele. Nüüd peab vaatama, kas see peab paika, kas teistes tingimustes ka peab paika, kas tänapäeval ka peab paika ja kui ei, siis mismoodi on muutunud ja missugused milline see dünaamika, milliste tegurite süsteem kuidas toimib, sest üks või teine tegur eksimeni mõjutab väga harva midagi. Tegelikult mõjutavad sündroomid nende sündroomide struktuuride tundma, muidu ei saa aru. Ja nii, et mida tuleks ikkagi õppida ja missugustel puhkudel tuleb vältida õppimist mida tuleb juhtida ja missugustel puhkudel tuleb vältida juhtimist, sageli juhtimise vältimine, palju keerukam, raskem ja tähtsam või juhtimine. Ikkagi väärtuslikul iseregulatsioon. Juhtimine on siis, kui halvasti korraldatud organisatsioonis ei jäägi, muud üle tuleb juhtida. Aga kui on hea tase, siis ei ole tarvis. Siis kõik funktsioneerib, muutub ja areneb ise regulatiivselt küllalt hästi. Mina olen ene ja minul on selline palve, et kui te saaksite soovitada noortele lapsevanematele kolm olulist asja, mis nad oma laste puhul peaksid silmas pidama univabadus ja armastus. Kui ütleme nendele ette ühte noort lõpetanud siis keskkooli ja ta on nagu aru saanud, et temast peaks olema mingisugune valmisolek minemaks siis õppima edasi kõrgkooli. Kuidas ta nagu seda saaks teada, kas temas on olemas valmisolek. Küllap tuleb lihtsalt püüda lugeda nende valdkondade kohta, mis põhimõtteliselt võiksid tulla kõne alla, mida ma soovitaksin päris konkreetselt teha, teha nende valdkondade loend lausa võimalikult täiuslik loeng, mis üldse põhimõtteliselt võiksid kõne alla tulla ja siis vaadata nad kõik ükshaaval läbi, igalühel on omad plussid ja miinused üldse põhimõtteliselt ja nüüd minu suhtes eraldi ja siis tasapisi pilduda kõiki kõrvale neid, mis vähem sobivad ja veel kõrvale ja mõne koha pealt süda kõvaks teha ja ikka kõrval ja siis jääb järele kakskolm siis enam ei tohi väga palju mõtelda, siis tuleb süda ütlema. Suured otsused teevad inimesed ju puha intuitsiooni varal, kes abikaasa valimisel on ekstrapoleerida, modelleerinud midagi süda ütleb ja ongi. Niimoodi on nüüd see igatahes suurte otsustega, see on tõesti raske otsus, sellest sõltub elu. Aga kui selgub, et läks valesti, siis ei maksa hakata otsima, kes on süüdi, siis peab vahetama, võib juhtuda, et läks kehvasti, siis peab muutma. Mis puudutab ülikooli, siis mina ikkagi rõhutaksin veel kord seda, et ülikoolis õppe, see aeg siin veedetakse, ahaneks elu kõige huvitavam aeg. Küll te pärast näete, kui te ükskord saate 75, siis räägime selle üle. Ja ma arvan, et te olete siis minuga nõus. See aeg on see aeg, kus tekivad sõbrad, koolis tekkisid ka ülikoolis tuleb neid juurde, pärast hakkab jääma ainult vähemaks. Aga valmistuda on tarvis teenima, teenima oma maad ja rahvast parimal viisil. Vajan kujuneda haritlaseks ja sellega andvaks teguriks vaimsus. Sellega andvaks teguriks on kultuuri seos. Jäljendus, visadus, ausus, õiglus, hoolivus. Soovin teile parimat. Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid kõneles teemal, kas ja miks on mõtet käia ülikoolis. Ööülikool tänab koostöö eest sarja õhuaken ja Madis Masingut salvestas Urmas Tooming. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2010.