Hoole. Tartu Ülikooli professor Ülo Valk kõneleb teemal ööja uni uskumustes. Saade on salvestatud Tartu kõrgema kunstikooli galeriis. Noorus. See tänane loeng suuresti käsitab minevikku nimelt. Jutumaailma, kus elas eesti talurahvas möödunud sajandi algusel ülemöödunud sajandi lõpus. Ja kui veidi aega jääb, et siis ma teen ka sellise väikese rännaku india rahvausundis ja üldteema on öö ja, ja uni. Öö teadagi seostub pimedusega ja päev valgusega, et siin on kaks jõudu vastandatud piibli loomisloost, tuleb meelde kohe see, kuidas jumal maailma loob, eks, ja ta eraldab ka pimeduse ja valguse nimetab pimeduse ööks ja valguse nimetab päevaks. Et siin taga on selline selge arusaam kahe aja kvalitatiivset erinevusest. Need vastanduvad teineteisele. Ja nii on see üldiselt kõikides usundites. Valgus seostub sellise korraga maailma loomisega tugipäikesega maailmapäeva poolega ja pimedus sellele vastandina seostub kaose jõududega ohtlike jõududega, mis inimest ümbritsevad Tiibeti muinasusundis tunnis. Näiteks on, on ka valgus ja pimedus vastandatud, aga seal ka pimedusse ei kujuta endast mitte sellist kaootilist jõudu, vaid ta on aktiivne halge seal seal muna kosmogooniatel üles ehitatud, väga keerukas mütoloogiline süsteem, kus alguses tekivad valguse munad ja pimeduse munad, ka pimedus on kiirgav aktiivne jõud ja sealt astuvad välja siis pimeduse teemalikud jumalad. Et see headuse ja kurjuse jõudude seostamine alguse ja, ja pimedusega on üsna universaalne. Tiibeti vanas usundis ilmselt on siin vana Iraani Mazdaismi mõju vana Iraanis prohvet sattus traali oli see, kes kuulutas õpetust headuse ja kurjuse vastandlikkusest ja need omakorda seostusid valguse ja ja pimedusega aura. Mazda tar. Klooja ei saanud siis valgusega ja, ja kurjuse kehastaja Rimann ja pimeduse jõududega. Ma räägin lühidalt sellest ainest, mis täna teemaks on. Aineks on usundiline muistend. Ja see on sõnadest kokku pandud keskkond, juttude, lugude sfäär, milles me, me liigume, milles meie mõte siin täna liigub? Usundilised muistendid on, on lood, mis on paigutatud meie maisse tegelikkuses. Need juhtuvad kindlal ajal kindlas kohas, see tähendab jutustaja tavaliselt ütleb, kellega see lugu juhtus, seal tõestisündinud lugu, millal see juhtus. Ja väga iseloomulik on see, et tohutu hulk eesti muistendeid, nii nagu ka rahvusvahelisi muistendeid leiab aset pimeduses on mõned sellised kriitilised ajad. Kui vaenulikud, ohtlikud jõud on eriti liikvel, ilmuvad, annavad endast märku. Ja üks selline aeg on, on teadagi südaöö. See, kuidas vanasti aega tunnetati, oli teistsugune. Elektrivalgus on kõik muutnud, et me nagu enam ei tajugi seda, et mismoodi on elada siis, kui kõik käib päevavalguse rütmi järgi. Nüüd on juba see aeg, kui või nagu vanasti öeldi. Päevad lähevad peremehe poole, päevad lähevad järjest pikemaks, kui päevad lühenevad, siis lähevad nad sulase poole. Tööaeg järjest väheneb. Päikeseloojang määras üldiselt ära selle, et millal töö tuli lõpetada. Oli ka selline tuntud kõnekäänd ütlemine, et öötöö läheb tondi tuluks pimedas, seega ei tohi tööd teha. Selle saab vana kuri endale. Või siis veel täpsemalt krattil vara vedajal on just võimalus see, see töö vili ära vedada, mis on pimedas tehtud. Oli selline sotsiaalne kontroll siis erinevate ütluste ja ja ka jutužanrite läbi, kuidas seda tööaega piirata. Aga ma võtan vahepeal kätte, raamatu on ju ikkagi lugemisaasta ja loen siit ette katkendi ja küsin, kas te tunnete ära, mis koht see on ja ja mis raamat see on? No mis sa vahid, hõigatakse imelikule vooditest, tee tuli surnuks kuid hüütav vahib tardunud pilgul endisse kohta, taastub siis pingilt maha ja taganeb seina poole, tuli jääb põlema. Seal akna taga on keegi, ütleb imelik lõdisedes ja lähemal olijad näevad, kuidas muidu nii ükskõikne ja rahulik muusikamees kõigest kehast väriseb. Kes seal siis on, küsitakse, ma ei tea, vastab imelik. Aga, aga niisuke kole nägu oli nagu põleks sugugi inimese nägu olnud punane, punane ja silmavalged välkusid. Köster, kes muu võis olla arvab keegi ei, ei, see ei olnud köster, see ei olnudki inimene. See ei olnud inimese nägu, see oli, see oli kodukäija, sosistab poiss, kes usub unenägusid ja kisub endale vaiba üle pea. Mitmed, kes juba magama jäänud, ärkavad saladusliku sosina peale ja vahivad kohkunud nägudega akna poole. Paar väiksemat poissi, kelle voodi akna lähedal tõusevad kähku ja jooksevad nurka. Oleks keegi teine kohutava jutu välja ajanud, poleks asi nii hull. Aga niisugune julge poiss nagu imelik, kui see juba lõdiseb ja seina poole tikub, siis peab ikka midagi olema. Mis raamat see on? Kevade? Jah, see on tõenäoliselt minu põlvkonna inimeste lemmikraamat ja tore, kui mõned raamatu niimoodi kestavad, üle aja, et ma tean, et ega seda enam nii kerge lugeda ei olegi. Tänapäeva noored inimesed ei saa kaugeltki kõigest aru, et siin on väga palju vihjeid omale ajale ja väga palju vihjeid, seoseid omaaegse jutumaailmaga. Aga kui ma küsin, noh, küllap te mäletate, taipasid ka see maskikandja seal akna taga oli Joosep Toots, aga kus ta parajasti tuli? Selles olukorras, kus just poisid õhtul olid kogunenud, rääkisid lugusid, rääkisid kodukäija lugusid ja teisi jutte, noh nii nagu meie praegu siin siin õhtul tootis, tuli hoopis kabelist. Jaa, tema enda jutu järgi ta käis seal varandust otsimas, oli rootsiaegne, peidetud varandus, noh, seal oli väga ilus lugu, veel oli fon jõmmist ja, ja tema tütrest oli seal mingist roosa linde ja sellest, kuidas on jõmmi lossis lõpuks varemetesse jäi ja parandus on siiamaani seal kabelis. Aga kui ta sellele parandusele järele läks, siis ta luges seal oma oma nõiasõnu. Aga ta puutus kokku ka olenditega, keda ta nimetas jeekimiteks. Ja tal oli seal väga palju tegemist neistieekimitest lahti saada ja sealt tulema pääseda. Surnuaed pimedus öine aeg on teadagi sobiv hetk igasugusteks läbielamiseks. Ja need usundilised jutud, kus räägitakse öistest ehmatavatest kohtumistest võibki üldjoontes jagada kaheks. Kõigepealt sellised, kus tegevus toimub kodust väljas kuskil kas metsikus looduses, tee peal, võõrsil surnuaial või surnuaia lähedal. Ja teiseks on väga palju lugusid, kus teemaks on see, mis juhtus kodus öösel kui jälle mingi ootamatu külaline sisse pääses. Need kohtumised võivad olla mõnikord ka provotseeritud või ettekavatsetud. Näiteks kui keegi läheb neljapäeva õhtul neljade ristile, et teha leping kuradiga selleks, et Krattile hing sisse puhuda. See on selline otsitud provotseeritud kohtumine või kui keegi uue aasta öösel näiteks läheb saunad tulevikku ennustada. Ja siis ootamatult tuleb kurat, kas eelotsitud kokkupuude teispoolsuse jõududega. Üks keskkond, kus väga tihti sellised kohtumised aset leiavad, on tee. Tee käiakse, tavaliselt on mees üldse, mehed olid need, kes liikusid rohkem kodust väljas. Need jutud, mis räägivad öistest rännakutest, on tavaliselt lood meestest. Nende läbielamistest. Kodusfääris tegutsesid rohkem naised ja noh, kui mingisugused jõud kodukäija või kurat tuleb koju, siis kogeja võib-olla nii mees, naine kui, kui laps. Väga sageli mees tuleb näiteks kõrtsist. Teadagi, ta on võtnud napsi. Ja noh, on ka selliseid tõlgendusi, et kurat tuleb või, või metshaldjad tulevad ja eksitavad meest nendes lugudes. Sellepärast et see annab omamoodi vabanduse või põhjenduse, miks mees hilja koju jõudis, miks ta kauaks ära jäi. Aga muidugi veidi selline vindine purjusolek on ka teatud teadvusseisund. Ja kui meeled on hästi elevil inimene on ärkvel siis ta võib üht ja teist näha. Eriti ohtlikud olid võõrad üldse, kunagine talukeskkond oli suletud, kus kõik tundsid kõiki anonüümseid võõraid praktiliselt ei olnud ja kui nad siiski välja ilmusid, kui, kui neid teel nähti, siis äratasin tähelepanu, neist räägiti lugusid. Ja kas või kuradi väga sage ilmumiskuju on see, ta ilmub musta mehena teel praeguselgi ajal, kui siit läbi hämaruse liikuda, siis kuidas me üldse nagu võõraid kirjeldada saame, kui pimedus varjutab kõik kõik detailid, et see on üks võimalik seletus, et, et kõik kõiki võõraid oli hõlbus demoniseerida, näha nende taga mingeid ohtlikke olendeid. Ma küllalt sageli antud ka põhjalikumaid kirjeldusi, räägitud sellest, et kuradil olid mustad riided seljas, oli, tal oli tõmmu jume, kuradisõiduhobune oli alati musta värvi. Kui ta kurat ise ilmus hobuse kujul, siis, siis hobune võis olla sageli ka valge või või hall hobune, et kurat, oli, on olend, kes võib võtta igasuguseid kujusid ja tihti teekäijaid kimbutada ja kuid ahistas seal kõrtsist tulijaid, siis on muidugi siin ka selline moraalne tähendus. Hoiatav element, väga paljud jutud just kinnitavad mingisuguseid käitumisnorme. Kinnitavad seda, kuidas on, on õige elada mida teha ja mida mitte teha. Kus algab see see piir õige ja vale vahel. Kui inimene ise üleloomulikke jõude provotseerib, siis on ta ise ise süüdi. Teine linna väga tavaline olukord, mida on paljudes rahvusvahelistes ränn, muistendite kirjutatud, õhtune öine kaardimäng, eriti pühade öösel, kas siis laupäeva öösel või pühapäeva öösel või mõne suurema kristliku püha ööl, kui poisid kogunevad õhtuti kaarte mängima siis on juttu sellest, kuidas veel üks võõrasse ühineb nendega. Ja kaart pudeneb kogemata laua alla, keegi kummardab seda võtma ja siis ta näeks, saab aruvad sellel võõral hobuse jalad all. Kohe aru, kellega on tegemist, ta ise mingil ettekäändel lahkub, sealt põgeneb ta, jõua teisi hoiatada ja hommikul leitakse tema mängukaaslased surnult olnud ära kägistatud või leitakse ainult seal seal kellelegi tema mängukaaslase pea, sealt keha on ära viidud. Jälle selline hoiatav lugu või hoiatav lugu kõrtsis, tantsijatest, kus kurat, ilma köisse tantsijate sekka ja siis keegi seda olukorda väljastpoolt kirjeldab. Kas mõni vaga teekäija või, või laps, kes on sinna sattunud, kelle pilk on eriti tundlik neid pimeduse jõude märkama teha, uskumuse järgi? Laps on, on patuta, tema tajub veel sellepärast kõike seda, mida täiskasvanu kui kui pärispatukandev, inimene ja, ja patu teinud inimene enam enam ei märka. Et lapse pilk on, on palju tähelepanelikum. On tähelepanuväärne on see, et väga paljud sellised üleloomulikud kogemused leiavad aset une ja ärkveloleku piiril. See on kindlasti mingi eriline teadvusseisund kus kerkivad esile teatud pildid, nägemused. Ja ei olegi enam päris selge, et kas me oleme selles maailmas viieteist- poolses, kus selline sotsiaalne maailm ja jutumaailm sulavad kokku. Rahvusvaheliselt on väga laialt tuntud lood luupainajast, hirmuunenägudest, mida personifitseeritakse tavaliselt inimeseks kas meheks või või naiseks. Väga sageli usutakse luupainaja taga olevat ka meil Eestis keegi hästi teada-tuntud inimene, mõni naaber, pahasoovlik, naaber. Luupainaja võib käia inimesel, ta võib käia ka loomal. Üks selline laialt levinud lugu räägib luupainajast, kes käib kas lehma või hobust vaevamas. Ja siis tark soovitab peremehel öösel varitsema minna, võtta kaasa küünal, varjata, ära panna see vaka alla. Ja siis, kui ta kuuleb, tajuvad luupainaja on kohal teha ruum valgeks. Tavaliselt leitakse siis sealt mingisugune võõras tundmatu ese, see võib olla näiteks väga sageli on see sõnnikuhark. Ja see on selle bluubaine materiaalne kuju. Selle sõnnikuhargile murtakse üks haru tavaliselt alt ära ja siis järgmisel päeval selgub, et naabriperemees või perenaine on omal jala murdnud. See uskumus, et see vigastus kandub üle. Sellele inimesele, kes Luubaineks käib, on, on ka väga-väga laialt eales on rahvusvaheline uskumus. Aga nende nende lugude taga on selline vana üle Euroopa ja veel laiemalt levinud uskumussüsteem mille aluseks on teadmine, et inimene ei koosne ainult ihust ja hingest aineid, hingeelemente on rohkem, inimesel, on ka teisik, keda meil Eestis on nimetatud erinevate sõnadega, teda on kutsutud mõnikord vaimuks. See hinge ja vaimu erinevus, mida on püütud ristiusus teha, ei ole rahvausundis nii selge. Aga siin ongi suur erinevus nüüd folkloori, usundilise pärimuse ja erinevate teooriat õpetuste vahel. Ka kristlikus teoloogias, keskaegses psühholoogias näiteks on püütud väga selgelt seda defineerida, neid piire tõmmata. Ladina keeles nimetati neid Anymus anima hing ja spiritus, vaim, spiritus, vaim oli seotud eelkõige kehafunktsioonidega. Ta kontrollis pulssi, südametegevust, temperatuuri oli ka seotud näiteks armumisega. Mõnede selliste selliste funktsioonidega hing oli kristlikus teoloogias see, mis andis inimesele eluvaim, võis inimesest lahkuda ajutiselt ära käia. Kui hing inimesest lahku, siis oli ta surnud. Ja hinge tagasitulek oli võimalik siis kui oli viimne kohtupäev ja, ja surnud uuesti ellu ellu tõusevad, ellu ärkavad. Aga folklooris näeme tohutut segadust ja varieerumist. Hingemõisted ja vaimu mõisted on, on kõrvuti siiski nagu mingisugune selline tendents on, et vaim on nagu see, see irdhing või vaba hing, kes võib inimesest lahkuda ka elu jooksul. Nõid teadja teadmamees on see, kes suudab seda minekut kontrollile, kes suudab oma unenägusid ka kontrollida. Ta võib oma teisiku välja saata mingit infot, mingit teadmist tooma kuskilt kaugelt tavaline inimene seda kontrollida ei suuda, aga aga temagi vaim võib kehast elu jooksul ära käia. Mis võib kaasa tuua ka ka mingisuguse haiguse. Aga tihti on see lihtsalt selline unenäoline rännak, et, et vaim tuleb tagasi ja pole põhjust selle pärast muretseda. Aga ka Eesti rahvausundist vaatab vastu see, see kunagine teadmine, et inimesel on teisik, kes ka elu jooksul võib temast lahkuda. Ja kõige tavalisem aeg, kui teisik inimesest ära käib, on muidugi uneseisund, teadvuseta seisund. Ja siis inimene võib võtta igasuguseid kujusid, ka nähtavaid kujusid ilmuda näiteks loomana libahundiks on niimoodi uskumuste järgi käidud või lahkub hing või vaim inimesest väikese putukana kärbsena, mesi lasena väga tihti selleks, et midagi halba teha naabritele kas käia näiteks vargil vilja või, või raha või, või heinu varastamas. See on Eesti ja ka ümberkaudsete rahvaste muistendite selline väga, väga tavaline motiiv kus leitakse ka metsast see pahasoovlik naaber, kelle hing või vaim on kehast lahkunud putuka kujul. Ja tema keha keeratakse ringi, seal putukas ei leiana teed tagasi ja ta on peaaegu suremas hinge heitmas. Ja lõpuks, kui putukas uuesti tema nina sõrmest või suust sisse poeb, siis nõid ärkab ellu ja ja on ühtlasi ka vahele jäänud, et tema, see on, kes niimodi naabreid ahistamas käib. Nii et nende lugude taga on on palju enamat kui lihtsalt põnevad lood või hoiatavad lood nende taga on, on terved uskumus, kompleksid, uskumus, süsteemid, teadmised, veendumused, mida me tänapäeval enam ei jaga. Aga mis vaatavad vastu väga paljudest vanadest rahvaluule arhiivi üleskirjutustest. Ja neid võime kuulda ka mitte ainult vanemate inimeste suust, vaid osalduse jutupärimus veel kandub edasi ka tänasesse päeva, näiteks kummitused on selline teema, mis, mis on tänapäevalgi väga aktuaalne, uuesti sellist ärkamist elavnemist on selle pärimuse puhul märgata. Need lood ei ole üheselt väga lihtsalt tõlgendatavad ja ei saagi öelda, et noh, et oleks mingisugune selline universaalne tõlgendus, mis, mis käib kõigi jutustatud lugude kohta. Et nüüd see seos ebausuga tuleb tegelikult esile vanades üleskirjutustes, seal 18. sajandi esimestes kirjapanekutes mis Euroopas ja võib-olla veel varasemast ajast tulevad esile just sellises katoliikluse protestantluse omavahelises diskussioonis, kus luterlased seal räägivad seda lugu näiteks katoliiklaste, munkade või preestrite kohta, naeruvääristavad neid neid selles, et nemad, nemad kardavad surnuid või kardavad surnuaeda minna, et valgustatud luterlased ju teavad seda. Et surnud magavad sügavat und seni, kui nad ükskord uuesti üles tõusevad. Ja mõnikord on sellel lool ka väga selliseid humoristliku naljandilaadseid, anekdootlike arendusi, seda on räägitud konkreetsete inimeste kohta, ma tegelikult ei kahtle seda julguseproov ja on ka päriselt-päriselt tehtud. Ja mõnikord on see sõber, kes läheb selle kihlpartneriga kaasa, peidab ennast ära ja siis hüüab midagi sealt kuskilt seina tagant, hoiatab tera, teeb hirmsat häält ja siis kes kes kabelisse astub, kas siis väga julgelt, vastab talle midagi. See hääl on tavaliselt see, kes, kes ütleb, et see on minu oma või või see on minu omad, seda ei tohi võtta, see võib olla kas hauatagune hääl, aga see võib-olla see sõbra hääl, kes püüab teda hirmutada. Ja siis mõni arendus on selline, et et see julge noormees võtab pealuu ja virutab selle hääle suunase, tabab sera teist oma sõpra just vastu pead ja tabab nii õnnetult, sõber saab seal seal surma. Et on, on selline jälle hoiatav hoiatav episood lõpus, et, et seal tohutult varieeruv lugu ja isa jah, seda üheselt öelda, et see annabki tunnistust sellest, et sellise üleloomulikku kogemuse teemade osas käib pidevalt diskussioon, arutlus, mis on võimalik, mis tegelikult juhtub, neid lugusid mitte ainult ei räägita või neid ka arutati läbi? Kindlasti kuulajate hulgas oli ka palju kahtlejaid, skeptikuid, kes tulid välja selliste ratsionaalsete seletustega. Mõistuspäraste alternatiivteooriatega, pöörasid kogu selle loo naljaks. Et kindlasti õige on viga on see, et ühtegi tõlgendust, ühtegi seletust ei saa absolutiseerida. Aga selliste provokatsioonide kohta mul tuleb meelde veel üks ka huvitav ja hoiatav lugu minu enda koolipõlvest usundiline muistend, mille rääkis mu üks sõber, mis siis väidetavalt juhtus siin Tartus kunagi 70.-te aastate keskel. Ja noh, eesti keeles on ka välja antud ühte sellist maagilist käsiraamatut kuuendat ja seitsmendat, muuseas ja raamatut on ilmunud paar trükki. See trükis oli möödunud sajandi alguses küll selline valgustuslipp ja kommentaarid olid, mis pidid siis selgitama, et et see kõik on naeruväärne ja mõttetu, aga see on tekst, mis sisaldab endas selliseid päris tõsiseid vannutusi. See algab ladinakeelsete vannutustega vormelitega pöördumistega Lutsiferi poole, et kutsuda teda välja selleks, et varandust leida või mingid muud põhjused on, seal on väga, väga palju on sellist olmemaagiat, kõrgmaagiat, selliseid päris tõsiseid ohtlikke rituaal on kirjeldatud. Ja poisid väidetavalt leidsid selle raamatu ja mõtlesin proovivadki Lutsiferi välja kutsuda ja läksid siia Tartusse. Raadile on need surnuaiad ja seal, kus vanasti oli konservitehaseid, on seal Selveri Selveri tehas sealkandis kuskil, kus lähedal oli surnuaed, oli neljade rist, soonistasid maha lume peale hilise ringi tegid sinna mõned märgid ja hakkasid seda vannutus lugema. Ja mis juhtus? Kõigepealt juhtus see, et terves linnas ümbruskonnas kustusid tuled ära Leitšerson täielikus pimeduses. Ja siis tõusis tuul ja seal on suured puud lähedal puude pealt hakkas lund maha sadama, suurte lahmakatena. Ja siis muidugi need poisid enam ei oodanud. Nad pagasid sealt nii kiiresti, kui kui võimalik said, said tulema. Siinkohal see lugu. Lugu lõpeb. Ja tõlgendus on nii- ja teistsugune, aga aga teatud situatsioonis ja, ja mõne inimese jaoks võib-olla mitte küll praegu siin siin kenas päevavalguses. Aga see lugu võib, võib kanda väga sellist hirmutavat hoiatavat sõnumit. Jutt lugu on üldse selline mõtlemise vahend või tegelikkuse korraldamise tegelikkuse tunnetamise vahend, noh nii nagu inimene oma elulugu mõtestab ka jutuna, loona narratiiviga ja seal midagi väga sellist universaalset inimmõtlemise juurde kuuluvat, et inimene jutustab lugusid sündmustest. Et ta seda tehnikat valdab. Ja noh, tänapäeval tõesti jutud muutuvad järjest lühemaks, usundile muistend, millest ma rääkisin, iseenesest on, on lühike lugu mis peaks ka tema tõeväärsust kinnitama. Teisalt ja pikemad lood, narratiivid meie jaoks on tuntud kas või filmidest, seebi ooperitest romaanid ka muutuvad järjest lühemaks ja üldse kõik kõik kirjandus žanrid kipuvad lühemaks muutuma. Ja see tänapäeva inimese piletus et tal tihti ei ole enam kindlat kodu või kindlalt paika kus oleks ka oma oma jutupärimus. Väga tihti see tõepoolest niimoodi on ja ikka tulevad tänapäeva inimese otsingud. Identiteediotsingute püüab ennast kuidagi määratleda. Siduda ennast mingisugust, kas pärimusrühmadega ka uskumus süsteemidega meie Ni Uueich usundikeskkonnas, kus kogemus on väga-väga tähtis ja inimene püüab saada uusi läbielamisi siduda ennast mingisuguste uskumus traditsioonidega või on see perekond, sõbrasuhe, muu inimlik suhe, mis, mis seda pidet tuge inimesele annab, või tema professionaalne identiteet, usuline kuuluvus, millest oli juba juba juttu, aga aga sellised jah, põlistalud või ei kodud, mis, mis seovad erinevaid põlvkondi sajandite vältel seda, kui jääb järjest järjest vähemaks? Ei aeg lihtsalt on natuke teistsugune ja selge on see, et ka ka jutud ja lood selles keskkonnas muutuvad. Noh, eriti välitöösituatsioonis kus sa oled mingisuguste inimestega koos, kes seda usundist pärimust kannavad, sa loomulikult lähed nende Nende olukorda nendega kaasa mingid võimalikud rituaalid, kus midagi juhtub? Mul tulevad eelkõige meelde nüüd india välitöödelt igasugused olukorrad, igasugused rituaalid, kus näiteks mingi jumal või IKT mon kehastub inimeses meedium, küla, meedium, kes iganes see on, võtab endale selle selle rolli, et ta pakub oma keha mingile kõrgemale jõule ja ja siis võivad toimuda väga noh, iga igasugused, ka verised ohvri rituaalid, mille tunnistajaks oled, et modifolkuristina lihtsalt tuleb seal olla ja aru saada, aru saada, et mis toimub. Et sa peadki ennast avama nende mõttekäikudega kaasa minema, püüdma aru saada inimestest. Et kui võtta selline väga jäigalt ratsionaalne eitav hoiak, siis ei ole arusaamine võimalik, arusaamiseks on vaja sellist teatud ühist pinda, teatud kokkulangevust ja ja püüdu sisse elada teise inimese, teise jutustaja mõttemaailma. Ja noh, eks me kõik kanname endas erinevaid mõtlemisviis. Ma usun küll, et me suudame mõelda niini maagiliselt, teaduslikult kui pragmaatiliselt loominguliselt poeetiliselt ja kõik need, need mõtteviisid kuidagi noh, on meis meis olemas, nad on kuidagi nagu dialoogi suhetest ja sõltub väga palju olukorrast, millal mingisugune mõtteviis aktualiseerub. Aga küllap tähtis küsimus on ka see, et mis, mis domineerivad, millise põhihoiakume võtame. Ja kui tõesti noh, lugeda väga palju selliseid lugusid, eladagi folkloristid on, kes tegeleb rahva usundiga inimestega, kes seda usundist pärimust kannavad siis nagu väga tervendava võtta selline ikkagi nagu skeptiline ratsionalistlik hoiak, sest kõike lihtsalt ei ole võimalik uskuda, emotsionaalselt ei ole võimalik kaasa kõigega minna. Sest Need ruumid on niivõrd avatud erinevates suundades, et see võib-olla isegi mõne mõnevõrra ohtlik, et kui kui võtta selline isiklik uskuja hoiak kõige selle suhtes, mida sa kuuled, näed ja koged, selline meie luterlikus maailmapildist kantud, tänapäeva linnainimese skeptiline ratsionaalne pilk on, ma arvan, igati igati selline tervislik ja hea hea keskkond, kus me elame ja see on muide ka hämmastavalt väike keskkond, suur osa maailmast. Kui mõelda Aafrika peale või, või aasia peale India peale. India on väga põnev. Ja noh, eriti põnev on ta siis, kui ta avaneb mitte turisti pilgu läbi, vaid, vaid juba niimoodi kohalike inimeste kaudu külakeskkonnas. Ja meie teema on, eks ole, öö ja pimedus ja ja unin. Et pimedus on selles mõttes tõesti Indias ohtlik aeg. Et kui jääda välja kauaks ja olla kuskil külas ja siis on vaja autoga tagasi sõita ööbimispaika, mõnikord need teekonnad võivad olla Pikaret Indias ka 100 kilomeetrite 50 kilomeetrit võib võtta tunde ja tunde, sest teed on väga, väga halvad, aga mõnikord on ka nii hea, et autojuhid kihutavad seal pööraselt. Ja siis, kui kui ei jõua päikeseloojanguks tagasi, päike loojub seal vara kuskil niimoodi poole seitsme seitsme ajal läheb pimedaks. See on põnev jälgida seda, et kui autojuht jääb kinni teekonna alguses templi juures, läheb seal Kanessademplisse Kanessaanse elevandipäine, heatahtlik jumal, Shiva poeg. Tema teine nimi on Kanapati. Ghana tähendab väe hulka deemonite väe hulka Chivale alluvad igasugused kurjad jõud, ta on oletanud jumal, kes kontrollib neid ja, ja Kanessa väehulkade isand kanad Patti paati, iso tähendab isandat. Ongi see olend, kes neid kontrollivad, tema poole pöördutakse palves loetakse mantraid, pannakse lõhnaküünlad, autojuht teeb seda, teekond sujuks ohutult. Või jälle nagu korduv situatsioon, mida ma olen läbi elanud. Kui on tagasisõit või noh, üldse pimedas sõit, et ütleme, et autot juhib seal teaduste doktor Instituudi juhataja direktor ja siis järsku jookseb üle tee, kas ei ole isegi must kass, aga ta on lihtsalt, kas see on väga halb märk. Ja siis muidugi autojuhte, kui auto kinni keerab süüte välja, siis ootamisel vaikus, üks paar-kolm minutit võib edasi sõita, kuni jookseb üle tee, järgmine, kas jälle autojuht pidurdab? Keerab süüte välja, jälle kõlab natuke oodata, et sõitu jätkata? Noh, kõik teavad, et parem on karta kui kahetseda. Mine mine tea, et noh, see ei ole nagu võimalik, aga aga kas. Halb halb märk. Mis mul tulevad? Tulevad meelde tööga pimedusega seotud lood, lood Indiast, Lõuna-Indias, Tamil, Naadust, kus me uurisime ühe ühe piirkonna külade pärimust koos sõbra antropoloogi, Lordus saamiga et suurem osa intervjuusid ta tegi hiljem üksinda ja nendes külades, seal austatakse jumalaid, jumalanna asid seotud kastidega. Inimrühmadega. Brahmanitel on omad jumalad seal halamate kastidel, inimestel on omad omad. Jumalad. Ja templid on väga sageli küla küla piiril. Ja nende templite juurde kuuluvat ka kujud nende jumalate ratsaloomadest, hobustest, elevantidest. Väga laialt on levinud uskumused öösiti, jumalad teevad ringsõidu ümber oma küla. Nad kaitsevad oma oma küla ratsutades siis nende valgete hobuste elevantide seljas ja on väga-väga ohtlik öösel käia väljas sattuda selle ringsõidu tunnistajaks. Ja ometi on palju inimesi, kes on seda näinud ja kuulnud. Need on sellised isiklike läbielamiste lood, kus räägitakse kaugele tee, õlilampe, õlilampide protsessiooni kuuldi trummiheli, tihti nende jumalate saatjad. Kaitsjad on, on ka sellised väikesed sõjamehed või politseinikud, kes on sinna meisterdatud savist ja tsemendist. Ka trummilööjad, kes kuulutavad siis jumalate tulekut kani trummihelisid on, on palju kirjeldatud, neid on kuuldud. Kuigi need on kaitsjad kes hoiavad võõrad sissetungijad ka kurjad vaimud, nõiad, röövlid, vargad, seal on üldse nagu varastamine on suur probleem. Jumalad peavad need võõrad külast eemal hoidma. Aga kui neile jalgu jääda, kui tekib juba selline nagu silmside või jumal vaatab sulle oma raevuka pilguga otsa, et siis ei ole. Ei ole pääsu loota, et see on ikkagi väga ehmatav shokeeriv. Et on lugusid neist, kes on jäänud selle protsessioonile jalgu ja ja hukkunud. Maailma loomine ja kõik need need ajastul, mis lõppevad meie praeguse kooli luugaga, õnnetuse ja viletsuse ajaga, et ka väga selline kosmiline aja tunne, et see on tohutult pikad tsüklid ju. Brahma öö kui looja, jumal jumal magab ja tõepoolest on india ka filosoofilistes traditsioonides, müstilistest, traditsioonides on, on see, see uskumus, see veendumus, et jumala unenägemisvõime jumala unenäod on seotud ka maailma loomisega. Et jumalad loovad maailmu või üks looja jumal loob maailmu. Nähes und. Siit tuleb ka see mõttekäik, et seegi maailm, kus meie elame võib olla ühe või teise jumala uneneb. Ja meie oleme tegelased jumala unenäost. Kõik see kosmiline Aegre informatsioon, sansaara, hingede rändamine. Kõik see on üks kosmiline suur unenägu, aga see unenäo metafoor ja Calderon elu on elu, on unenägu Euroopasse mitmete Euroopa müstikute filosoofide loodud paralleelidest seal seal Indias ka oluline. Mul tuleb meelde üks tõestisündinud lugu ja see juhtus ühe minu India sõbraga. Kes elas päris pikka aega Läänemaailmas. Ta õppis antropoloogiad folkloristikas, kaitses doktoriväitekirja ühes Lääne ülikoolis läks Indiasse tagasi. Tema väitekirja teema oli inimohver India traditsioonis natuke hirmuäratav teema, varjatud teema. Ja see ei ole päriselt lõpetatud teema Indias. Ta sattus oma rännakutel Orissasse. See on India idaosas üks osariik ühte külla. Ja sellel külal oli nõiduse kuulsus. Palju räägiti sealsetest nõidadest ja küla piiril. Naised pidasid sõbra kinni. Ta oli võõras, siis äratas ta muidugi tähelepanu ja naised küsisid, mis seal kotis on. Otsisite koti läbi, leidsin sealt videokaamera. Ja küsisid, mis on sõber. Ravindra võttis selle välja, näitas, pani selle käima. Film seal jooksis, naistele ei meeldinud see väga vihaseks selle peale. Ja ütlesid talle, et sina istu siin. Istusin puu all palmi all. Sõber istus sinna maha ja tundis, et ta ei saa enam püsti. Ta jäi sinna istuma ja püsti enam ei saanud, möödus tund, teine kolmas, seal ta istus. Seal oli päikse käes, oli, oli kuum ja, ja palav. Hiljem tulid naised tagatule nüüd, et me anname sulle süüa. Siis sai rabindra püsti, läks ja sõi koos külarahvaga, aga ta tahtis tegelikult üles leida külavanema sest ta otsis teatud käsikirju. Ja Indias on neid väga, väga palju on neid, mis on avaldatud tohutult palju on ka neid, mis on lihtsalt käsi kirjadena kuskil peidetud peredes, külades, viska hävivad, kaovad. Ja teda huvitas üks tekst, mille pealkiri on kaalika Burana Ekaali Buraama. See on üks väikestest mütilistest Buraanadest, mille teemaks on jumalanna austamine. Ka inimohver, tantristlikud rituaalid. Ja sellest tekstist kaalika Buraanastikaali Buraanast on palju redaktsioone, aga see on seotud ka jumal kaaliga. Verejanuline hirmuäratav jumal, kes oma austajate suhtes on heatahtlik, võõraste suhtes hävitav. Ja sõber oli külavanema juures, küsis kaalika poroona kohta ja külavanem ütles. Tule õhtul tagasi. Ja nad kohtusid õhtul uuesti, mis oli juba pime ju, jõudis kätte, läksid kahekesi külast välja palmi alla. Ja külavanema käes oli üks kepp, ta hakkas sellega sonkima, sõber sai aru, et see kepp oli raudkang. Ja sealt maast liiva seest tuli välja, eks savinõu savinõu sees mingi käsikiri. Ja see oli orjakeelne käsikiri, seali kaalika Burana tekst. Ja siis oli kuuvalge öö. Ja sõber kuulis äkki mingit häält. Krõpsu, mõlemad vaatasid ringi ja nägid, et seal veidi veidi eemal seisab terve külarahvas veel käes on kirved, hangud labidad ja külarahvas sai aru, et neid on nähtud. Külavanem ja Hera windra põgenesid, nad jooksid džungli poole, jooksid dzhunglisse. Külarahvas tuli suure kisaga neile järele. Sõber teadis, et ta ei tunne džunglit, ta peab midagi tegema muutma, suunda keerama, sealt välja. Kuidagi õnnestus välja jõuda, teele öeldakse ö, juba möödus neli-viis tundi, et ta pääses sealt külarahva käest. Jõudis välja sinna naaberkülla oli juba koidik, hakkas valgeks minema, is tehakse lahti näit. Pood enam, kes on Indias käinud India külasid, kujutab ette, mis, mis olukord seal on, et seal oli mingisugune vana mees, kes tegi oma teepoe lahtiköis ravindraga asjad, mis sul viga on, mis sa lõõtsutan tulema, pakun sulle teed. Nad istusid niimoodi üle laua ravinud rakas teed jooma, see külamis vaatas talle otsa ja hakkas talle jutustama, kes tahab. Ma räägin sulle, Ma räägin sulle sinu enda elust. Ja ta jutustas sõbrale sellest, kuidas ta sõitis Indiast ära, kuidas tuli kaugel võõral maal, õppis seal, kuidas ta tuli tagasi. Pisas mitmesuguseid detaile, mida mitte keegi ei oleks tohtinud teada. Ei saa, kas mu sõbral õudne? Ja ta ütles, see on viimane kord, kui ma sinna külla Läksin, rohkem ma sinna enam tagasi ei lähe. Muidugi on ta käinud väga palju väljas ka teistes külades. Selle inimohvri teemaga ta ta praegu rohkem ei ei tegele intensiivselt. Aga mis ma selle loo rääkisin? Folkloristid töö on, on ka seotud ootamatute kohtumistega ja kunagi ei tea, kuhu need kohtumised võivad välja viia, mis võib juhtuda. Kõik teemad, kõik teed ei ole päriselt ohutud. Ja see lugu, mis ma jutustasin folkloristide jaoks äratuntavalt, on tõestisündinud lugu ja see on ka usundiline muistend. Kõneles folklorist Ülo Valk. Ööülikool tänab koostöö eest. Tartu kõrgema kunstikooli tekstiiliosakonda. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2010.