Ei koole. Sotsiaalteadlane ja Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin kõneleb teemal vasakpoolsus ja parempoolsus. Peale teatrikohvikusse. Ma näen, et siin ees on väga palju inimesi ümber väikeste laudadega, tegelikult veel rohkem, kui see tavaliselt on. Ma kujutan ette, et siin kohviks, muidu ikka nagu võistlus kahe-kolmekesi praegu on siinse ruumi praktiliselt täis, nii et nagu mingi teatrikohviku vahepeal. Ja selles mõttes on see niisugune väga tihe. Tore, tihe keskkond, see ei ole päris see, mis on ülikoolis. Aga siin selles kohvikus, saage tahet, seal kohvikus mõtlesime tekkinsugust audit, tooriumi tunnet ei teki nihukest nagu võimu juhatuse tunnet ja, ja pigem sa oled siin üleval nagu natukene kõrvust tõstetud, et sinu peale pööratud nii palju tähelepanu, tõesti nagu oleks mingit pillimängija laulja. Ja see niisugune publiku poolt tulev niisugune hoovus, see on siin tunda. Nii et ma arvan, et see on väga tore ruum. Vana töö ülikooli jaoks on üks väga hea valik. Ja kui hakata niiviisi kaugemalt peale, siis vasak ja parem on ju tegelikult seotud hoopiski mitte mingi välise maailmaga, vaid inimese endaga, inimese keha, meil on vasak ja parem käsi, meil on vasak ja parem ajupoolkera mille pärast loodus on seadnud asjad niiviisi. Et kui on vasak, siis on ka parem sedasama sümmeetria mis valitseb looduses, on ju määrav ka selles, kuidas me tajume seda, mis ümberringi on ja mulle tundub, et seesamasugune vasaku ja parema vastastikune seotusse, sümmeetria, see läheb meil väga sagedasti ära meelest, kui me anname selle siis ülepoliitikasse. Me ei hakka küsima enda käest, kas meie vasak käsi on parem kui meie parem käsi kas või armastama vasakut kätt rohkem kui paremat kätt. Ja kui meil ehitakse selline nõue tänava vasakut kätt kasuta kasutanud paremat ei ole, väga mugav. Veel hullem on, kui meile öeldakse, et ära oma vasakut jalga kasuta kasutanud paremaks, et see on üpris võimatu. Noh, on võimalik küll, aga erakordselt ebamugav jõuavad mitte kaugele. Võib-olla on abivahendit võtma kargud või kui meil öeldakse näiteks, et meie parem ajupoolkera on saanud kahjustada ja sõltu meil vasakpoolsed mõtted nagu ei toimisest tajub vastupidi, siis kah ei ole see enam sugugi mitte. Ta see mina, mis meil on, me peame siis hakkama seda kuidagi kompenseerima. Ja mulle tundub, et esimene niisugune nagu sügav veendumus selle vasaku ja paremaga, minul on, on see, et nad mõlemad on ka ühiskonnas ja maailmavaateliselt sama lahutamatult üksteisega seotud, 11 täiendavad, Nagolme, vasak, parem käsi, vasak, parem jalg, vasak ja parem ajupoolkera. Kuidas neid siis saaks eristada? Ma arvan, et siin ka võib kõigepealt aluseks võtab mingi niisuguse sama jaotuse, mis meil iseenda suhtes see on tunne ja mõistus. Ja me siin püüdsime meenutada enne selle jutuajamise algust, kes oli see mees, kes ütles, et et kus sa noorem on nad siis sulle südant ja kui sa valan parempoolsed, siis sellele võistlus midagi taolist ei suutnudki kollektiivselt meelde tuletada. Kindlasti on kuulajate hulgas neid, kes teavad täpselt seda tsitaati, palju täpsemalt oskavad olla allika ja autori aga mitte see pole tähtis, vaid just nimelt see üsna tavapärane arusaamine, et vasak vasakpoolsus, vasakpoolne mõtlemine, vasakpoolne maailmavaade on siis rohkem nisugune noh, südame südameverega seotud seda sama punase värviga algselt. See ei ole mitte mis veri, vaid see on ikka seesama südame ja armastuse verise punane roos on tegelikult mis on seotud selle poliitilise maailmavaatega, väga palju kah, minu jaoks seostub näiteks Oskar Vaildi väga kauni muinasjutuga. Ma ei tea, kas keegi teab muinasjuttu, sellest kuidasmoodi sündis punane roos. Kui ööbik laulis, eks ole, ja laulis roosi õitsema ja see roos oli väga kaunis, aga see oli valge ja siis selleks, et roos avaldaks oma täie värvi, torkas sööbik hakkamale südamesse ja ta laulis nii kaua, kuni kõik veri läks sinna, roos ja roos muutus punaseks ja ööbik andis sellega homo oma südamed oma elu, aga selle tulemuseks oli see väga kaunis punane roos seal tegelikult lugu armastusest ja sellest kuidasmoodi siis see noormees, kes siis seda roosi murdis, viis selle oma armastatud neiule ja see neiu oli temast nii-öelda sotsiaalselt kaugel ja üleolev ja ei hoolinud sellest roosist, viskas tselluloos rentslisse. Mulle tundub selles jutus nisugune nagu iva või mõistukõne olevat ka sagedasti selle suhtumise iseloomustamiseks, mis meil on ka sellisesse vasakpoolse maailmavaatesse. No see on nagu see tütarlaps, kas sellest punasest roolist ei hoolinud. Ta ei saanud aru, et see on armastuse ja seda verega seotud, vaid loopis selle kerge niisuguse üleolekuga minema. Aga kui me nüüd võtame teise poole, ütleme, et järelikult siis see parempoolne seal siis noh, nii-öelda lihtsalt mõistuslik, siis me nagu teeme selle vea, et me kujutame ette, et inimesel ongi nüüd nagu vasak ja parem aju poolkerad nii eraldatud, et mõistus on midagi täiesti sellist, milles puudub emotsionaalsus. Nii nagu me siis kujutaksime ette, et selles emotsioonist nagu ei oleks tarkust. Tegelikult me teame, et kui ma inimesena toimima, siis meie mõtlemises on ka väga palju emotsionaalsust isegi kirge. Ja meie emotsioonides sagedasti on tarkust. Me oleme sageli emotsionaalselt võimelised mingid väga sügavad tõed tunnetama isegi paremini, kui neid loogiliselt lahti harutada, räägitakse emotsionaalselt intelligentsust, nii et me ei saa ütelda, et see, see punane, roosa, seal vasakpoolsus, see on nii-öelda tunde sinna rumal see parem, nimetame seda siis valgeks roosiks, eks ole. Et see on ratsionaalne, aga noh, täiesti külm. Milles on siis vahe on tegelikult ikkagi ratsionaalses, aga selles, et see niisugune parempoolne arusaamine lähtub väga palju sellest, et inimene on noh, võtame siis ratsionaalsuse ülim saavutus siis, kui ta toimibki nagu, ütleme, nagu arvutusmasin, tähendab, ta suudab enda jaoks täiesti loogiliselt tegelik arutada ja kalkuleerida, mis on talle kasulik ja kasulikkuse järgi toimides toimib ta siis endale kõige paremini. Ja see võiks siis olla see nii-öelda parem käitumine. Õige. Rait, eks ole, parem käitumine mõistuslik ja see, kes emotsioonide järgi toimib see siis nagu võib teha palju rohkem vigu. Aga kui me vaatame nüüd seda, kust siis vasakpoolsust alguse sai, siis tegelikult see vasaku, niisuguse maailmavaate alus on väga palju, seal on vist parempoolse mõelutelus. Ja see tegelikult läheb tagasi ühte manalapunkti, kui me hakkame minema kaugele tagasi ajalukku vaid võtame selle moodsa maailma, kus me elame, võtame selle moodsa-Euroopa, ta läheb tagasi prantsuse revolutsiooni ja Prants revolutsiooni lähedal tagasi kahte moodi ühelt poolt formaalselt vasaku ja parema jaotus tekkis formaalselt noh, sellessamas niisuguses parlamendis lihtsalt istekohtade järgi, aga see on puht tinglik. Aga nüüd sisuliselt need väärtused, mis nagu aluseks mõlemale maailmavaatele on seotud iseendast liberaalse sihukese arusaamaga, mis on liberaalne arusaam, liberaalne tuleb sõnast, eks ole, vabavabadus ja aluseks on arusaam, mis oli ju kandvaks kogume ja tänambuse just mistahes maailmakäsitluse juures, arusaam sellest, et inimene tahab olla vaba inimene on vaba inimene on sünnilt põhimõtteliselt vaba, inimese vaim on vaba ja vot siit tuleb see vahe. Kui ühelt poolt saab asja taandadagi, inimene on vaba ja sellega ta on vaba, siis ta on võimeline vabalt asjadele arutledes jõudma parimatele tulemustele. Ja noh, selles mõttes ta on vaba nagu ettevõtja, ta on vaba, omanikuna on vabaturul ja nii edasi. Ja teiselt poolt tuli juurde siis transrevolutsiooni kaks ülejäänud olulist väärtust. Need on siis vabadus, võrdsus, vendlus. Aga miks võrdsuse vendlus ka võrdsuste vendlus tegelikult saab mõiste väga ratsionaalselt. Me arutasime selle üle ükskord kui ma rääkisin vabadusest ka ühes eelmises ülikoolis, seda saab mõista matemaatiliselt võrdsed kõik nii nagu niuksed, noh, matemaatilised algühikud punktid ruumis, määramatud vendlusega, raskel vendlustab ikka siduma mingisuguste suhetega inimestevahelise ütelda, et punkt on punktile vend, eks ole, kahe punkti vahel vähemalt joone tõmbama, siis sa võtad siis täiesti punkt-punkti Vend Neid lühendab see joon. Ja vot siit tuleb see küsimus sellest ühendusest, vaat siit me saame selle algse lahklemuse vasaku ja parema nihukese arusaamise vahel inimestest, inimestevahelistest suhetest kui seesugune minu jaoks parempoolne arusaam lähtub sellest, et inimene on kõige täiuslikum, kui ta on seesama punkt. Ja teistega ta siis juhuslikult puutub, kokku, moodustades hulkasid erinevaid selles ruumis siis vasakpoolne arusaamine lähtub sellest, et inimene muutub tegelikult inimeseks enda ja teiste jaoks seiskuda saab teisega kokku, läheb ennast teises ja suhtleb teistega. Ja sellega ta on vend, õde, troon, sotsiaalne tähendab temast tekib see tunne, et üksi olles ta on ebatäielik, on täielikum siis, kui ta on koostal täielik läbi teiste. Vot see on see tegelikult see põhiline, nagu lahe, eks ole. Ma arvan, et kui me sellest niisuguses küsimises küsime enda käest, kas mina tunnen ennast kõige õigemini kõige paremini, kui ma olen, tunnen, et ma olen täiesti vaba täiesti üksi, ma ei pea ennast kellelegi siduma kellegi eest vastutama. Ja Ma ei armasta, kui keegi teine sekkub minu ellu, minu eest vastutab mulle mingeid ootusi esitab. Ma tahan olla nii vaba, et noh, ma täna sõlmin ühe suhte homme teise. Ma liigun vabalt inimeste vahel, ma ei puutu kellelegiga nii tihedalt kokku, kui et see kasvaks mulle nii südamesse, et hakkab mulle mingeid piiranguid seadma. Siis minu jaoks puht psühholoogiliselt see on, võiks öelda parempoolsete sugune eksistentsiaalne enesetunne maailmas. Tõepoolest eksistentsiaalne üksindus, see arusaam, et me olemegi üksi. Noh, mul tuleb Ristikivi meelde, et kõik me oleme kortsuma üksiku paadiga sõuab ülest üksik. Võib-olla sellepärast ongi see vanainimene muutub parem pooldaksetav mõelda surmale tunnetab, et seal enam solidaarsus ei aita. Aga ikkagi siingi on parem, kui keegi kätt hoiab. Nii et ma arvan, et et siin on siiski see niisugune osaduse ja ühisuse ja teiselt poolt sellise üksinduse nendevaheline valik. See on väga tõsine valik, see on väga tõsine valik ja mõlemal pool on omad väga tõsised väärtused, sest teistpidi, kui me valime selle, et me väärtustame seda Ennost, mis on teistega, seda ennast, mis tahabki ennast piirata, seda ennast, mis on valmis piirama ja seda ennast, mis on valmis vastu võtma teistelt seda rikkust, mida lehed pakuvad. No siis seadmeid võib olla sama tegelikult raskete valikute ette, kus seesama üksinduse valimine, Nad, mõlemad absoluudis, Nad, mõlemad eeldavad teatud täiuslikkust. Juba selle tõttu minu meelest ükski inimene ei ole lõpuni ei, täiesti vasakkega täiesti parem, sest ükski inimene, vähemasti enamus, ütleme siis niiviisi enamus ükski ei tohi loogiliselt võttes eks ole kunagi ütelda, enamus inimesi eelistab ikkagi seda kuskil seal, mis on teatud situatsioonides pigem see, kes eeldab seda nihukesed, individualistlikud, ratsionaalsed tegevust ja ühiskonda ja maailma. Ja teisalt ta tajub hoopis teises olukorras või võib-olla ka samal hetkel, et aga see side teistega, see keskkond, need teised inimesed, see ühiskond, see on midagi niivõrd lahutamatult, ilma selleta, aga teda ennast ei eksisteeri. Vot selles mõttes see, seda tüüpi niisugune valik, et sa pead valima, kas selle või teise on iseendast, see on noh, ma ütleks, on vale valik inimese jaoks inimesele. Muidugi me saame selle valiku inimeseta siis, kui ta peab panema valimiskasti oma selle hääletussedeli. Aga siin noh, kui me tuleme poliitika juurde, siis tõesti võib öelda, et ilmselt õnneks ei ole olemas võimalust, et ükski inimeste kooslus ja ka igasugune erakond on inimeste kooslus oleks nagu selline unisoonis laulev koor, et seal juba sees ei oleks nii palju neid erinevaid võnkeid ja arusaamasid selle keskpunkti ümber, et oleks niisugune üks väga puhas ja ainult väga parempoolne erakond, sest ma mõtlen, et see on nagu väga puhas, väga parempoolne erakond tegelikult ei saakski toimida üldse ühiskonnas kui sellisest. Ja samas võis olla ka ainult vasakpoolne, sellepärast et on selge, et noh, teatud individuaalne vastutus ja nii-öelda sellesama noh, nagu mina siiski eristamine ja nii edasi on omane ega mis tahes vasakpoolses velotundes. Et mulle tundub, et, et selles mõttes, kui me räägime ideoloogiatest, mitte sellest vasak ja parempoolsest teatud niisugusest nagu enesetundest või elutundest Padideoloogiatesse sideoloogiates, muidugi see vastake, parempoolsus on pigem metafoor. Pigem metafoor, sellepärast metafoor, et kui inimese puhul saame tõesti olnud vasak, parem käsi, eks ole, ja, ja kõik need asjad on nagu selgesti eristatavad, siis maailmavaateliselt on pigem tegemist teatud kokkulepetega. Kus siis tendentsina ütleme, teatud maailmavaade ja meil on parempoolsed, maailmavaated on rohkem, kas meil on turuliberaalne maailmavaade ja siis on selline konservatiivne parempoolne maailmavaade Nad, pigem nagu siis võtavad alg lähtekohaks selle üksik isiku ja tema konkurentsi kaudu saavutatav, eks ole, mingi positsiooni tema õiguse sellele ja kaitsevad seda õigus siis selle välise surve ja interventsiooni eest, mida siis samastatakse, kehastatakse väga palju riigiga ja nii me jõuame selle juurde, et poliitika on alati seotud riigiga, poliitika on alati seotud valitsemisega. Keda poliitikast, ilma et me räägiks võimust ja sel juhul eks ole, tekib siia hoopis teine küsimus. Küsimus vasakust ja paremast, son küsimus isiku ja riigi vahekorrast. Ja teisele poole tuleb siis vasakpoolne, kus siis seesama pisike no et noh, on talle ja tema lähedastele ja elule üldse on omane see, et on teatud asju, mida tehakse koos ja usaldatakse teistele ja usaldaks näiteks riigi kaudu ja näeb riigis mitte sellist sekkujad tinterventi ohtuvaid näeb riigis pigem instrumenti, mille kaudu teatud asju on mõistlikum teha, sellisena pühendatakse mingit vahendit, mingit arusaamatut ja tegutsetakse nagu sellise koosmeelealusel ja vot siin need kaks asja. Kas konkurents või koosmeel, eks ole, kas üksikvastutus või teatud vastutuse andmine siis mingisugustele, ühistele instantsidele, institutsioonidele sild on poliitiliselt nagu see eristumine, aga nagu ma ütlesin, alguses on palju vähem huvitav kui see, kui me tegeleme iseendaga ja hakkame aru saama sellest, et et noh, mis meie elu jaoks nagu oluline on. Ja selle tõttu ikkagi mulle tundub, et kui me juba jõuame niisuguse poliitikani, siis seal me muutuma selles mõttes kõik palju ratsionaalsemalt. Kas need on mulle tundub üldse, et on väga ohtlik, kui poliitikas ollakse, mitte ratsionaalsust vitratsioon selles mõttes, et ka vasakpoolse poliitika puhul ei arvestata ratsionaalselt ühe või teise otsuse tagajärgi ja, ja ei osata näha kaks-kolm sammu ette ja, ja mõeldakse ainult emotsionaalselt. Oi see mulle praegu õudselt meeldib, teeme ära, eks see tavaliselt ei vii nende sihtideni, mille peale nagu mõeldakse ja millest unistatakse väga sageli hoopis vastupidistel. Ja samuti ma arvan, et ka selles samas niisuguses parempoolses poliitikas siin ka tuleb sisse, nagu ma ütlesin peale selle ratsionaalse individuaalsalati siiski ka see ühine see arvestamine, et kui võetakse ikkagi vastu otsus, poliitika, siis see otsus on otsust teiste inimeste kohta seal enda kohta. Järelikult sa pead hakkama arvestama, kuidas see teistele mõjub. Sul tekib ikkagi see platvorm, et sa ei ole üksi. Nii et noh, see poliitika hoopis teine olukord, kui mina mõtlen näiteks vasakpoolsetele ja Parempoolsetele tendentsidele reaalsetes poliitikates, siis siin peab olema suhteliselt täpne ja aru saama, et näiteks tervishoius või hariduses või noh, ma ei tea mingis maksupoliitikas, kus siin üldse on põhjust rääkida sellest, et mingi asi on vasakpoolne ja parempoolne, kus on põhjust rääkida sellest, et tegemist on nii-öelda noh, võiks öelda siis insenertehnilise lahendusega, mis on oma kindlad tagajärgedega, ükskõik, kas selle otsuse võtavad vastu vasakpoolsed parempoolsed ja see on tänase, meie jutu kah üks mõte, et minu meelest on Eestis väga tihti nii, et seda vahet ei tehta ja omistatakse nii-öelda kuidas öelda, siis ärastatakse mingeid asju, mis võib-olla on puhttehniliselt ja üks erakond, näiteks saab ütelda, et teate, meie oleme nelja rattaga auto poolt, eks ole, ja kestab autole viiendat ratast panna, see on vasakpoolne ja vasakpoolsed, aga meie oleme hoopis rooliga autopooltega stab autolt rooli ära võtta, see on parempoolne. Tegelikult sõidavad mõlemad pooled autoks, millel on neli ratast, mõnikord ka kolm ja mille kindlasti kas rool vähemalt selle aseaine. Mõttetu vaieldakse selle üle, tähendab seal nagu üks situatsioon ja siis on teine asi situatsioon, kus tõepoolest tulevad mängu seesama süda ja mõistus või hoolivus ja mitte hoolivus või nihukese laiema ühiskondliku sele keskkonnaarvestamine võrreldes siis ainult selle niisuguse turu konkurentsi ja, ja isikliku kasumi arvestamisega ja seal on tõesti tegemist sellega, et tehakse poliitilisi valikuid juba mitte lähtudes sellest tehnilisest mõistlikkusesse vaid lähtus sellest, et mingid asjad on mulle kasulikud, aga teistel ei ole ja ma ei hooli sellest, et sa teistele kasulik ei ole. Ja siin me tuleme niisuguse väga tõsise asja juurde, mis poliitikas muidugi kõige rohkem eristab sedasama poolsemat parempoolsemat ütlemist, see on küsimus sellest, mis piirini üldse on vajalikud need asjad, kasvõi avalikud hüved, avalikud teenused, mille suhtes me otsustame, et me igaüks anname mingi osa oma oma ära noh, kasvõi maksude näol või oma aja näol ja nii edasi ja eeldame, et see on mõistlik, me tahame seda teha seepärast, et see on mingi üldine hüve ja me tahame näiteks maksta kasvõi sedasama noh, ütleme ravikindlustusmaksu mitte nii, et see tuleb meie isiklikule kontole vaid see tuleb üleüldisesse, sellesse, mingisse ühiskassasse antud juhul ja me võime arvata, et võib-olla me ise kunagi noh, oleme nii terved, ei lähegi kunagi arsti juurde. Tegemist võib olla ka inimesega, kes on noh, ma ei tea, põhimõtteline vanapoiss, vanatüdruk ütleb, et mul ei ole ka naistega meest, siis eks ole, kelle eest ma maksan, aga põhimõtteliselt ma saan aru, eks ole, et ma ei taha elada ühiskonnas, kus näiteks noh, arstiabi olla kätte saada sellele, kes on tõesti haige ja kellel võib-olla pole seda raha korraga maksta ja neid inimesi. Ja, ja see on see motiiv, see on see niisugune solidaarsuse altruismi motiiv, mis tekitab tunde, et see on tüves, on mulle ka hüve, tekitab mul rahuldust, kuigi ma ise konkreetselt kasu ei saa. Vot see on nüüd see vasakpoolsuse niisugune võib öelda siis poliitiline, olulised, et me tajume, et on asju, mis on meie jaoks tähtsad, mis pakuvad meile rõõmu, mitte sellepärast, et meie nad endale saame, vaid sellepärast, et noh, nad on üldiselt kasutatavad ja teevad teistele ka head, see on niisugune siis üks pool ja teine pool on siis Tõnu käsitleb niiviisi see on vale mõtlemine. Tegelikult saab siht olema see, et noh, nii-öelda kui meil on piiramatu võimalus igalühel endale seda eluruumi luua ja ise vastutada kah oma tervise oma käitumise kõige selle eest siis me niikaugele, et iga inimene on selline, siis ta juba n ise ratsionaalselt valides noh, valib selle näiteks elab tervislikud täie haigeks, ta kasvatab oma lapsed niiviisi siis need üksikjuhtumid, eks ole, kes seda ei suudanud, nende puhul tuleb eraldi, siis otsustab nendele antakse siis eraldi noh, nii-öelda abi või nad on mingi eraldi skeemial näiteks nagu Ameerika tervishoius oli ju see, mida nüüd president suutis peale väga pikki aastakümneid kestnud vaidluse võitlusi muuta. Et tõepoolest, see meie jaoks nagu arusaadav, solidaarne ravikindlustus kehtis ainult ühiskonna kõige vaesemate ja Mannetamate inimeste jaoks ja kõik pidid vastutama ise ja see oleks tegelikult hiljem kogu ühiskonnale me nägime näiteks majanduslikest võrdlustest palju kallimaks. Kozmaks, aga ühesõnaga mõte on siis niisugune, et kumb on siis see ideaalne noh, nii-öelda olukord, mida me tahame ühiskonnas, kas me tahame seda, et me jõuaksime ideaalis sinna, et kõik on välja arvestatud ja selle arvestuse tulemusel, kui me igaüks hakkama õieti arvestama igaks oskama õieti arvestada, õieti võtad õieti loogiliselt arutleda siis lõppkokkuvõttes me jõuame ikkagi ühiskonnana, mis ennast ise ära reguleerib, eks ole, kõikide tegevus, olles ratsionaalne, tasakaalustab seal ühiskonna seonsed, liberaalne turuliberaalne, noh, kontseptsioon, et viga on lihtsalt selles, et me ei ole veel kõik ratsionaalsed. Me ei oska veel kõike seda niiviisi teha, me ei käitu õigesti, kui me teeksime seda kõike õigesti, siis poleks vaja, mingit riiki, poleks aga mingisugust siin isegi seadusi võib-olla mingi piirini oleks vaja, sest alati on hälvikud, keda peaks siis hoidma ja karistama, kellest oleks ühiskonda nagu kaitsma. Aga üldiselt me saaksime ühiskonna, mis iseennast automaatselt väga hästi reguleerib. Eks sama turumajanduse turu olukord kantakse üle kõikidele suhetele ühiskonnas, ka nendele, mida me nimetame siis tähendab avalikuks vääriks avalikuks haridusele, kultuurilinnas. Ja siis teine pool on siis need, kes ütlevad, keda nimetame siis poliitikas vasakpoolseks. Et tegelikult ei ole mõtet sinnapoole püüda, et juba noh, võiks öelda loomuldasa inimesed suudavad koos tehes üksteise peale mõeldes nii mõndagi teha paremini ratsionaalsemalt isegi ja ka ühiskonna jaoks pole väiksemate kaotustega kui sellise noh, absoluutse konkurentsi tingimustes. Ja see on siis see niisugune vasakpoolne mõte, nüüd tuleb küsimus sellest, kust see piir on, kui palju seda siis nagu lubada selleks ühiskatla kaudu ja riigi kaudu seetõttu oleks ja kui palju siis jääks nagu selleks üksikvastutuseks ja vot siin me nüüd hakkame nägema poliitikas mõnus, eks ole. Kui ühelt poolt on see äärmuslik turuliberalismi, öeldakse seda, et inimesed tõesti maksavad kõik oma hariduse ise kinni oma tervishoiu ise kinni, kõik kultuuri ise kinni ja, ja vastutavad ise ja kui ei ole suutnud vastutada, siis on ise süüdi ja sureb rentslis, eks ole, ja jääb lolliks ja pimedaks ja teine pool, eks ole, siis kes ütleb, et inimene ei suuda üldse midagi vastutada. Riik võtab kõik endale, eks ole, võtab endale kõik need töökohad ja teatrid ja koolihariduse ja inimesed takkapihta. Ta otsustab ise kõik inimeste eest. Oleme variant on meile kõik väga hästi, noh, kõigil enam ei ole. Jumal tänatud, kõigil ei ole nagu hästi tuntud, aga vanematel inimestel on hästi tuntud. Siin oleme olnud teiega kaua aega nõukogude inimesele tundnud, et riik otsustab meest kõike, kontrollib iga meie sammu, eks ole. Riigil on kõrvad igas seinas ja see on tõepoolest olnud totaalne õudus. Me ei ole ja ma arvan, et me ei olegi võimalik, kust ma arvan looduslikult tehniliselt keegi olud ühiskonnas, kus on see absoluutne turumajanduslike teostunud sest seda utoopia, et õnneks saanud veel keegi teosta seda võiksid joosta Polasel robotitega modelleerida, sotsiaalsaaks välja, välja, selle mängida, aga kuna mõtlesin iga inimene paratamatult on emotsionaalne, tal on mingit emotsionaalset seotust inimestega, ta ei vii äärmuseni seda mõtet siis seda nagu sellisena ei ole olnud, aga katsed minnes võimalikult kaugele siin äärmuse poole on ju olnud siin meil Eestis niisamuti on olnud ühes ja teises ühiskonnas ka. Ja vot nüüd kui me vaatame seda kuidasmoodi, see tegelik poliitika siis toimib ta toimibki ju seal, kus on need erivõimalused, on eri parteid, meriideoloogiad, just nimelt sellisena, et vaadata neid rohkem või vähem vasemaid, rohkem vähem paremaid kui teatud värve ja nende nüansse noh toomas ja siis veel teisi värve ka võtlusena, punase ja sinise nüansid juba isal on palju võimalusi, peale selle toome sisse veel kollase, eks ole, rohelise ja saame veel palju huvitavaid asju ja siis on tõepoolest võimalik öelda, see demokraatlik poliitika ideaal peaks olema see, kus need värvid on kõikidel nähtavad ja iga valija on siis nagu valijate rühm on mingit kunstnikest mõtlevat ahvat mul praegu ühiskonnapildis on seda, seda sinist liiga palju paneksid punase laigu siia malt, täna hääletan nende vasakpoolsete poolt, mulle tundub, et just selles asjadelt, skulptuuri asjas või, või mingi muuseas, isegi majanduses näitab, et meil on ikka liiga vähe seda koostööd ja koosmeelt ja tuleb asju särada rohkem. Sellisena näiteks nokka riik investeeriks. Ja täna ma tunnen, punast paik on majas ja rohkem neid oranži ja neid niukseid sooja värve. Aga siis, kui asi hakkab minema, teate, kui ta juba reguleeritud potiga täitsioon pildi pildil toolegi, et reede on natuke liiga palju siis pahane, et noh, nüüd on aeg neli aastat möödasõiduaega siia pilti on vaja rohkem sinist panna ja natuke võib-olla teist värvi ja tekitame sellega harmooniat, vot seesama tunne, et sümmeetria, hoone on see, mis on omal, eks ole, inimesel ja see on tegelikult selle demokraatia ja vaba valiku mõte, aga selle mõtte teostamiseks on vaja, et igaüks oleks tajulik, saaks aru, mis värvid on, saaks aru, milleni see näeks pilti, aga seda ei viitsi keegi teha. Ja, ja siis usaldataksegi sisu kaotatakse, see siis nendele plakatimeistritele, eks ole, siis me näeme, tuleb plakatimeister ütleb, tal on juba niuke šabloon olemas, eks ole, ta kasutas seda jube hästi, läks, eks ole, tegi seal mingisugust, noh, ma ei tea, spordiplatsi noh, nüüd mul on see šabloon, ma tahaksin veel kasutada, mul on see praegu üle praegu siis selle teile siin valimisteks umbes niisuguse ja, ja see sisu ja need seosed ja kõik see tähenduse see nupule üldse. Ja siis valijal, ta ei ole enam sisse loovühiskonda, loov ja elu nagu tasakaalu seadev oma oma mõttega vaid ta hakkab alluma hoopis sellistele pseudotehnilistele, kalkulatsioonide sellesamale, noh, tal tekibki tunne, et ta on nagu autoga, eks ole, ja saab juhtida seda niiviisi mingite tehniliste parameetrite järgi. Nii et need mulle tundub, et selles mõttes vasaku ja parema niisugune tasakaal on see, mis hoiab ühiskonda nagu inimlikum. Meil vähemasti väikses ühiskonnas need erakonnad ka väga vähe on neid, mis on puhtad, ainult vasak, parempoolsed, äärmuslik, enamasti nad on ikka nikul segatud natukene üht, natuke teist, aga domineerib siiski, nagu me kuuleme ja näeme, ka domineerib mingi tendents. Ja selle tõttu. Ma arvan, et see küsimus, et kas me oleme vasak kui parempoolse poliitika poolt või mida see üldse tähendab, see nõuab jälle iga kord taga konkreetset vastamist, sest need on alati ju veel need väga konkreetselt laigud, mis me paneme teda väga konkreetsesse kohta. Ma juba rääkisin samast ravi asjast, eks ole, võtame haridus, eks ole, kui me küsisime oma viimases küsitluses, me oleme seda küsinud mitmeid kordi, kas te pooldate tasuta kõrgharidust või teine variant siis, eks ole, et ei, et kuna kõrgharidus toob individuaalseid hüvesid, siis igaks juhuks ise maksma kõrgharidus see on nüüd see parem, olgu need siis eesti vastaja, vastab kogu aeg aastaid-aastaid üle kolmveerandi kahe üle kaheksa protsendi ei kõrgharidus olema kõikidele tasud kätsad, see on inimeste jaoks loomulik hüve. Aga vabandage, tüüpiliselt vasakpoolne idee, et kogu kõrgharidus peab olema tasuta, son tüüpiliselt klassikaliselt vasak mul ei tee. Selle idee taga on inimese filosoofia, see on see filosoofia, mis läheb tagasi prantsuse revolutsiooni aega, et iga inimene sünnib vabana ja võrdsena ja tal peab olema tagatud võimalus oma andeid välja arendada. Ja hea ühiskond on see, mis annab võimaluse kõikidele, sõltumata sellest, kas ta sünnib vaese üksikema peres või ma tea, kuningalossis annab võrdse võimaluse oma andeid välja arendada ja oma andeid ja teadmise välja Randluse saad ikkagi tänab mõnes koolis käia ja see kõrgharidus ei ole sugugi mingi lukk, kusjuures eks ole, kui meel on see filosoofini tee sisse, noh, selles mõttes nagu algupäraselt vasakpoolne idee. Näiteks on käidud välja niisugune idee, see kuulub ühele sotsiaaldemokraatia niisukesele filosoofilisele, Kuurule, inglise sotsioloogiale, Antoni Gidentsile, tänapäeva maailm, eks ole, mis on iseendast ju globaliseerunud ja kõik saavad aru, et noh, eriti peale seda suurt majanduskriis maailma majandus on omavahel nii põimunud, et me ei saa kuskil pääsu sellest, eks ole, mida kuskil otsustatakse hoopis meist kaugele näha. Et tänapäeval tuleb leida nüüd uus nisugune nagu huvitav niisugune noh, nii-öelda variant tema nimetab seda kosmopoliit, seks rahvustuseks. Liberaalne rahvuslus on variant või siis sotsiaalne rahvusluse variant mis võtab selle rahvuse kui nii-öelda osa inimkonnast kui perekonnast. Ütleme, kogu see niisugune vasakpoolne mõtlemine arvestab teisega, eks niisamuti öeldakse ka rahvus ja rahvuslus on täiesti võimalik ka sellisest globaalses maailmas ja ta ei ole sugugi selline noh, nagu tagasikiskuv ja mingisugune minevikku asi, kuid arvestab, et iga rahvus on osa selles inimkonnas, kui peres ja arvestan, võetakse, on seotud ökoloogiaga, eks ole, noh kogu selle nii-öelda kliima soojenemise puhul, eks ole, see on väga selge näide, aga majanduse ja muude puhul näiteks võtame kogu selle küsimuse kolmandast maaelust, küsimus Aafrikast ja nii edasi, ühesõnaga et sa ei tohi olla selles mõttes rahvuslane, et sa näed ainult oma rahvust, sa pead olema rahvus on selles mõttes sa näed ka teist rahvust ja näed nendes erinevates rahvuste oma partnereid ja noh, selles mõttes nagu persoone ja näed igaühe huvide seotust siis ja piiratust teiste huvidega. Tead, ta kallab üle selle tegelikult rahvuste pinnale selle, mis on nagu isiklik vajaduse sotsiaalsus. Nii et see on nagu kuus idee, eks ole. No samuti on räägitud üldse variantidest noh, rahvusriigi suhtes on väga palju vaidlusi ja nii edasi. Meie isamaa on ka öelnud, et ta otsib uut rahvuslust. Mina võin öelda, olles sotsiaaldemokraadid, sotsiaaldemokraadid on juba selle vormeli nimetasin kideltsilt ja palus nagu kätte saanud ja ma arvan, see isamaaline uus rahvuslus tegelikult ta kuskil jõuab sinnasamasse, ei pääse sellest globaalsest solidaarsust. Näiteks, no nüüd me läheme ulmest, tekib robotit ühiskond, eks ole, ja siis inimesed, kõik kõigi maade inimesed ühiseks, eks tekiks inimese pass. Eks. Roboti massiks kes on inimene, oled sa mõelnud selle peale niimoodi, no selle peale väga palju mõelnud. Ja muidugi minu vastus on äärmiselt, nagu öeldakse, professionaalseid Jotismi väljendus. Sellepärast et see prof slaide dist tähendab seda, et inimene mõtleb asjadest nii, nagu tema on elukutseeriala ja haridus ja ettevalmistus, noh ta ta nagu suunab, eks ole. Ja kuna minu tegevus ja niuksed teoreetilised teadmised on kõige kommunikatsiooni ja, ja niisuguste asjadega, siis mina arvan, et inimene on niisugune. Ta on ikkagi väga-väga täiuslik noh, looduses välja kui väga täiuslik infotöötlus ja loome, nisugune saldo süsteem kõlab väga halvasti sisuliselt ikkagi ühesõnaga see, et inimene on tegelikult selles mõttes nagu väga lähedal juba sellele, kus me näeme, et noh, loodus jõuab nagu mingisuguse niisuguse eneserefleksiooni, tähendab, inimene on eneserefleksioon, looduse eneserefleksioon. Seal on ikkagi vaim, on ju. Tegelikult seal lähedal isenesest mõtlemisega Pascaliga inimene, mõtlev pillirookaugel, sellest rohkem täna tehniline, aga minu meelest seda inimest minu jaoks ikkagi iseloomustab just nimelt see, et ta on võimeline tajuma iseennast ja loodust teisi mingi tervikuna ja, ja ise nagu seda korrastamas. Mulle väga meeldis inimese kui riigi asjades kaaslooja metafoor, sedasama kunstniku metafoor, et sa saad võtta pintsliga rohelist värvi punast värvi, et sa oled ise see, kes harmuniseerib seda keskkonda, siis tekib kohe see küsimus, et hästi palju on räägitud, kui iganenud on see skaala vasak- ja parempoolne, et see on nagu hästi ühemõõtmeline panna ennast selle loojapositsiooni noota. Maalikunst on juba iganenud, eks, et tahaks tegeleda mingisuguste installatsioonide ruumiliste figuraal, kompositsioonid, meistrina, eks ju, olles ka arendada oma loovust välja just seesama, et need asjad ongi omavahel nagu hästi läbi põimunud, et et mina inimesena, et võtaks nagu, et mul oleks ühtaegu vaja kasutada midagi vasakpoolsusest, midagi parempoolsusest, et mitte, et see tsükkel ei läheks ja nelja aastane, et ma olin ühel aastal kurgimüüja ja teisel aastal banaani müüa, et kuidas seda skaalat nagu laiendada, see oli näiteks roheliste ükst ees, et, et meid ei saa panna ei vasakule ega paremale, noh, mina olen sellega täitsa nõus. Tänapäeva sotsiaaldemokraat ei saa ka panna ei vasakule ega paremale puhtas mõttes. Ja ma kardan, nagu ma ütlesin, et ega seal Reformierakonda puhtalt ainult paremale, kui ta räägib nüüd pehmetest väärtustest ja, ja ma ei tea, millest, eks ole, tähendab, tegemist on ikkagi sellega, et need tänapäeva erakonnad, kõiklex, miksid natukene, aga domineerib üks või teine ja peale selle meie valimissüsteem siiski võimaldab väga palju Su vaadata inimesi. Ja ma arvan, et see on ka üks väga oluline asi, seepärast et ükski inimene ega ükski poliitik ei ole taandatav ühele ideoloogiale. Tal on terve rida igasuguseid muid väljakutseid, jälle see ideoloog ei ole taandatav ainult vasakule paremale näiteks ütleme, meie puhul kõikides nendes postkommunistlikus maades kindlasti on olemas teine telge, meie oleme oma analüüsis alati seda kasutanud. See on tegelikult, et suhe noh, nii-öelda minevik, tulevik, suhe tähendab, kas sa tahad minevikku tagasi, kas sa oled selline selles mõttes konservatiiv või sa tahad, eks ole, uut reformi täiustada edasi minna, siis on meil on väga oluline mõte ka näiteks sama rahvuslik selles mõttes, et niukene nagu isoleerib noh, nagu Eesti eraldi teistest, nii nagu meie ilmateade on, mulle väga meeldib ilma teadron eesti rahvusliku ideoloogia perfektne väljendus. Vaadake seda kaarti, kus Eesti rahvusringhäälingus üksi ripub sinises tühjuses see niisugune rahvuslik individualism, linna individualism seal nii-öelda üks ja teine siis teine mõõde on siis see, kus me tõesti läheme maakera, eks ole, ja rekleid, pilvi, mis seal liiguvad ja seda väikest Eestit seal seal teiste hulgas ja, ja asetab ennast siin. No ja püüame seda elu siis sellisena, eks ole, ja, ja ma arvan, et see on niisugune globaalnelokaalne mõõde on Eesti poliitikas väga tähtis ka erakondade puhul siis on, eks ole, väga tähtis see mõõde, mis muidugi ka vasaku ja paremaga seotud kuigi jälle mitte niivõrd selle liberalismi pinnal on see, mida nimetaks universalismiks, tähendab seda, kui kõnetaks vasakpoolsele ütleme, sotsiaalpoliitikale on omale see, et iga inimest, iga last, näiteks põhimõtteliselt vaadatakse võrdväärseid õigusi omava nagu ühiskonna liikmena ja teisele vaatel on oluline see, et igaüks teenib seda ära, mis ta on, noh, nõukogud on korralikult õieti käitunud, siis ta teenib rohkem ja kui ta on halvasti käitunud, teenib vähe. Ja selles mõttes see niisugune universialistlikversusi, selline particularistliku, noh, niukene, kihistav Glasgitseeriv vaade, see on vasak, parem vaata, üks aspekt. Aga sellest praegu nagu ei rääkinud, eks ole. Nii et tegelikult iseenesest on see väga mitmemõõtmeline, kui me hakkame näiteks võtame ette niisuguse asjad tekstianalüüsi märksõnu, eks noh, teatas ka teate, eks ole, märksõnade kaudu on võimalik luua nagu kogu seda tähendust, mida me saame kirjeldada, mis on väga keeruline. Siis need märksõnad ei ole sugugi ühe mõõtme peal sugugi mitte selle mõtte peale, mis on see, et kas see on nüüd see individuaalne vaba konkurentsi, eks ole, või siis on sotsiaalne mingisugune noh, nii-öelda avaliku huvi avaliku hüve eest seismine ja sellega siis noh, riigi teistsugune funktsioon võrreldes siis selle, kus riik on ainult karistaja ja korravalvur seal ainult üks dimensioon, aga see juurdunud kõik need muud asjad kaasa sama lokaalne-globaalne siia juurde tuleb, eks ole, sama minevikku, tulevikku, eks ole, kas me igatseme seda unistuste kumblat või minevikku vanglat, eks ole, ja, ja kõik, need niisugused variandid ja need kehastuvad inimestes ja, ja inimestest, nendest samadest, keda meile jah, plakatid, majata selliste õudsalt toimuda ja mõttetutena. Aga kui me neid ikkagi näeme näiteks suurel ekraanil televisioonis siis me võime sealt ära tajuda kah selle olemas polegi sõnadega väljendatav. Ja näeme, et on olemas ka selline poliitiline, teatud mingi häälestus või fookust, sa näed, millest üks või teine poliitik hakkab särama elama ja mis ei tekita temast noh, mitte mingeid, eks ole, vastu ka mõni ei hakka millestki elama, ongi tuim tükk. Seda ei peaks üldse valima, eks ole, ta võib rääkida mis tahes sulu pahe, muidu vasak, kuid, aga kui sa teda ei vaimusta ja tal ei ole noh, ideid, siis mis, mis temaga peale. Nii et ühesõnaga minu meelest väga paljud asjad koonduvad läbi inimese, moodustavad sellise tervikliku pildi ja erakonnad ka lõpuks on, iseloomustades politoloogiliselt harjutus olemas, kus erakond iseloomustaks loomadena, mis loomadele mõjutab üks või teine, eks ole, väga kaugel igast ratsionaalsust, nii et noh, see on kaugel ühemõõtmelisest koguse, tegelik valik. Ja see esindusdemokraatia on tegelikult rohkem lähedane, võib-olla parempoolsusega just selle tõttu, et noh, siin sisuliselt ikkagi jagatakse, öeldakse niiviisi, et poliitik on ka turg, eks ole. Ja kui me vaatame, mis toimub valimiste ajal, siis see on umbes nii, et kõik erakonnad tulevad turule, noh umbes nagu turul panevad oma putka püsti ja, ja hinnad ja loosungid ja kõik ja siis antakse võimalus valijale siis ükskord nelja aasta jooksul olla sisseostja, kes käib, siis pole üheputkast teise juurde, ütleb, et ma olen alati sele, kust ta käest hapukurki ostab, ostan nüüd ka, eks ole. Ja, ja, ja siis sellega vaata lõppenud, sest siis öeldakse niiviisi, et aga mis ta nüüd nuriseb, et valitsus tegi seda või teist, eks ole, Te ju, valisite meid kui ka siis, kui see turul oli, siis tegelikult seda seal ei olnud, eks ole, mis nüüd äkki välja tuleb, see võeti kuskil tagatoas, toppis pärast valimisi välja ja, ja tuleb välja, et kus ta burkamaid, mingit hoopis muid asju, mis pole üldse ei meeldi, eks ole. Ja, ja, ja, ja see on see esindusdemokraatia, mis on väga mugav just nimelt sellises noh, parempoolses mõttes, sest seal tõesti taandab ka kõik need nii-öelda otsustamisprotsessid ainult selliseks turuaktiks, eks ole, Häältega ostetakse või tegemine häältega antakse, antakse kapitali ja siis see poliitiline erakond investeerib seal häältega kapitali, aga ta juba enam ei pea küsima vahepeal, eks ole. Lõppkokkuvõttes taandub ju kogu meie poliitiline mäng. Ükskõik kui peeneks me selle ajame, ükskõik kui kirjuks Memaalime, Maris balletisinine, punane, roheline ultra, Mariin, kes selle kinni maksab ja et me inimesed läbi ajaloo oleme, siis alates vanast Grexperiklasest peale oleme siis mänginud seda mängu. Et kas viskan mustakivi või viskan valge kivi ja ja selle poliitilise balleti võib ajada noh, juuksekarv annab ennast lõhestada üht-teist, kolmandat, neljandat pidiga. See küsimus, kuhu jääb see küsimus seal all, kuhu ta mahub, või kui suures osas ta tegelikult määrab, kes maksab selle kinni ja kui suur õigus on öelda sellel, kes kinni maksab? Ma tahan, et te olete seda värvi. Aitäh küsimuse eest. Küsimus toob, et tõesti maa peale kõigepealt. Kes maksab kinni selle Eesti vabariigi põhiseaduse preambuli kõige tähtsama lause, et Eesti riik on loodud selleks, et säilitada eesti keelt ja kultuuri läbi aegade. Selle maksame kinni meie teiega teatrirahvas ülikooli rahvas, õpetajad, kõik need maksame kinni, mitte rahaga. Maksame kinni sellega, et vaatamata sellele, kas sulle makstakse suurt või väikest palka, me teeme oma tööd ikka. Me paneme täiega ennast sinna sisse, me mõtleme ja tunneme 124 tundi päevas ja veel ei ole tekitatud sellist mõõdikut mis selle kuidagimoodi noh, nii-öelda nähtavaks teeks, võrreldavaks teeks. Ja ainuke võimalus meil ütelda, et riik, sa oled selleks loodud, aga meile maksab liiga vähe palka ka on minna ja hakata siis streikima ütelda, ei õpetanud meid enam diaatriteks rehazi, riik maksab rohkem palka. Ei tee, miks? Sellepärast et me anname endale aru, et meil on veel seda ressurssi ja see on meile, eks ole võimalik. Ja samas ütleme keegi teine, kellel võib-olla on kannatus katkenud, oma tööd ei tee, kui talle ei maksta rohkem. Võtame arstid, eks ole. Tähendab, siin on küsimus sellest, et Me ei räägi mingitest vasak ja parem ideoloogiatest, me räägime sellest, mida inimesed teevad ja kas nad teevad seda sellepärast, et neile makstakse, nad saavad kasu või nad teevad seda ka sellepärast, et neil on missioon, kohusetunne, anne, Ma tea, nauding mis tahes. Ja vot siin on nüüd see asi, kus me ei saagi taandada kõik üldse niisugustele kategooriatele. Ja siin on ka teine asi, see kuidasmoodi, kõike seda lisaväärtust, mida annavad inimesed, kes ei loe raha, ka seda, mis nad teevad. Kuidas seda siis kasutatakse, tegelikult ideoloogiliselt öeldes, näete, see on meie saavutus. Ja selles mõttes kogu see niisugune ideoloogiat asi ongi ju iseendast ongi õigustus. Ta ongi defineeritud kui õigustus, kutame poliitikateooria siis poliitikateooria ideoloogiat defineeritakse klii kui teatud ühiskonnarühmade niisuguguse oma, see maailma nägemise soovi huvide väljendamist viisil, mis muutuks teiste jaoks kah kas siis arusaadavaks või järgitavaks või lausa kohustuslikuks, mida karmimad on kontrollimehhanismid ideoloogiale vastuhakkamise vastu, seda enamus on lihtsalt kohustuslik. Me kõik näemegi, seda, kuidas öeldakse, kuulge, muuta maksusüsteemi, eks ole, sest muidu me ei saa seda teist ja kolmandat, neljandat keegi ei ole seda kuskil tõestanud ega proovinud, eks ole, meil öeldakse, et näete, me ei saa teha seda teist, kolmandat asja, siis me oleme nagu Rootsi majandus on põhjas, ometigi Rootsi majandus konkurentsivõimelt kogu aeg pidevalt esimese, teise kolmanda neljanda viiul, kas siis öeldakse, aga meie ajalugu on teistsugune teha. Me ei saa seda järele proovida, sest ajalugu meie korrata ei saa, eks ole, ajalugu on juba olnud, ma ei saa ütelda, et noh, ühesõnaga vot see on see ideoloogia trikk. Et sagedasti ideoloogias kasutaks äraga mingit tõestamatut. Argument, et seotakse need siis teatud niisugusele homokindla vaatega ja tehakse sellega ühiskonnale nagu üldarusaadavaks ka isegi kohustuslikuks. Ja sellepärast, muide, on vajalik see palett selles Kula kõigil ideoloogiatele see kalduvus kõigil, ka rohelisel kõigil on kalduvus üldistada oma arusaama selliseks, et see peaks olema kõikidel ainuke õige siis selleks ongi vajalik, et oleks seesama turg, vot siin me tuleme esindusdemokraatia juurde, et oleks võimalik täiesti regulaarselt ütelda, et kuulge sellest veel küll sait ideoloogiaga siin mängida, eks ole, neli aastat, kaheksa aastat, teeme nüüd teisiti ja see tasakaalustamise mehhanism, mis on läbi demokraatias, on ebatäiuslik, seal on väga palju kõike, sedasama mängu ja kõike, aga see on seni, nagu ütles Churchill, parim, mida on välja mõeldud, et kogu seda noh, sugugi mitte kena asja teha, siiski vähegi talutavaks natukenegi tasakaalustada, niipea kui me anname ühele võimu, kes ütleb, et minu ideoloog on õigest siin ja alati ja igavesti me oleme näinud, mis siis tuledeks. Nii et vot see nüüd on see poliitikapiirang, kus tõepoolest poliitika on selles mõttes ka mänd ja, ja mida rohkem ta käib arusaadavate reeglite järgi ja üks reegel on see, et peab olema võimalik valida, teist peab olema võimalik vaheldada, peab olema kindel protseduur, mille alusel see toimub, see salasuvad üks tuleb suurem pauguga ja kahuriga ja armeega ütleb, et nüüd on minul õigus, eks ole, siis noh, vähemasti see tasakaalust mina nägin endale väga suureks vaimustuseks seda kuidasmoodi Põhjamaades. Saksamaal pole käinud, aga seal on sama näiteks enne valimisi töötavad noh, ma käisin soome tuttavatega ringi ka kaugetes külades töötavad niuksed inimestelt kodanlike niisugused noh, nagu õpiringid nimetavad neid õpistud õpiringid, kes võtavad ette needsamad, et igasugune valimistega seotud asjade kõike arutavad omavahel üksipulgi läbi. Vot, see on see kodanikuühiskond, eks ole, ja, ja esitavad omalt mitte ainult ettepanekud või siis ka otsustavad, mis nad teevad, kuidas teevad, ja see toimub tõepoolest noh, väga teie mõttes öeldud, see on kuskil teater maal ja lihtsad inimesed, nad ei taipa midagi väga hästi taipan ja, ja vot see nisugune sealt üles ja see niisugune tegevus, see tekitab ka teiselt poolt nendes, kes on võimul, hirmu, et pagan nähakse läbi, eks ole, me ei saa enam sihukest lolli mängida, me ei saa ütelda ilusaid sõnu, eks ole, tegelikult peites selle taha mingit asja, mis ei ole sugugi nigelam. Siin minu meelest tasub mõtelda selle üle, et kas seesama Eesti kogukond, Eesti ühiskond, see rahvas, mis meil siin on. Kas ta tegelikult soovib rahvana seda võimu teostada. Ja kas ta oskab seda teostada? Sotsiaalteadlane Marju Lauristin kõneles teemal vasakpoolsus ja parempoolsus. Ülikool tänab koostöö eest Rakvere teatrit ja Andres Noormetsa. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2010.