Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kevadel 2018 lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lend. Selle lennu tudengid valisid siis raadios lugemiseks eesti luulet. Juhendajaks lavakõne õppejõud Lauri Kaldoja. Johannes Richard seping loeb seitse, Mariliin vast teenini eleegiat. Luulekogu eleegiad on ilmunud aastal 2016. Helikujundaja Lauri Kaldoja. Isa. Laamad langevad. Aga elu ei näita meile oma tõelist palet. Sa jäid tamme all seisma. Sõnasid nüüd on juba liiga hilja. Mu tütar. Nüüd on juba hilja. Nüüd on kõik. Isa. Laotused lagunevad. Aga meie ei saa. Meie ei ole. Kaugenedes siis, kui sind enam polnud Mõtlesin isa. Mis koht see küll on? Nii palju nutetud sõnu. Aeglaselt voolab mustjõgi mille küllane kulg toob meelde surude tiiva sahinat. Leinad ja langemised. Jah, ma mäletan augustiöid aga ma poleks ealeski arvanud, et satun siia kuival, külmal jaanuarikuul. Sinu ilmes on jälle midagi, mis läheneb lõpule. Mäletad, mida ta ütles? Kui seisime juunikuises rohus kloostrikalmistu väraval? Kõige uue kohal lasub juba hävingu vari. Kuidas lõhnas? Mina olin sinuga kaasas, reisidel, kus sa kunagi ei käinud. Teadsin iga sõna, mis sul meelde ei tulnud. Ja nägin eemalt su unesid, mis jäävadki nägemata. Mõnikord mõtlesin su peale kui ületasin tänavat või vaatasin aknast, mis ilm väljas on. Mida ta praegu teeb? Lume delikaatne puudutus ei kata õieti midagi. Ainult tee ja nukruse, mida mööda sa tulid. Mina olin sinuga alati kaasas. Ma olin sinuga alati kaasas. Nõnda pime oli. Võtsin nurgast, sikutasin pihku, jäi tükike taeva nahka. Selle all kosmos. Mu sõber ma arvan, et sa elad veel pikka elu aga mina pean minema üle lumise välja, kus Akeede tütred annavad nõeltele valu õmmeldes taevapaika, misjärel kõik on uuesti must. Me teeme elust surma näib üks neist ütlevat. Vaadates minu poole oma tuhasel pilgul Möödudes mõtlen. Võinuksime ju meie olla need, kes teevad surmast elu. Pärast talve kadumist. Siis tuli pimedam aeg. Seekord läksin sügavamale kui kunagi varem. Aga tagasi tulin tühjade kätega. Tagasi tulin veel tühjemana, kui pidasin võimalikuks. Olin süüdanud mitu tõrvikut, mis loitsid tumedat tuld. Vaatasin ringi. Kuni mu silmad enam ei seletanud. Seejärel nägin Mu pilk oli rüütatud raud Võrru. Ilm paindumas pihtide vahel. Vanamees valu, nõiad dub vastu ukse piita. Ja suitsetab taberossi. Ta ei vaata kuhugi. Ei kuule midagi. Ei oota kedagi. Kiriku kalmistu talvised hauad täituvad sulaveega ähvardamisi. Nii nagu veegalkwell silmad. Me tulime koju. Mina ja vanamees valu. Minu uksel ei seisa kedagi. Ja tema ta ei tea, kes ta on. Kustutab kannaga paberossi tõmbab koomale, hõlmad jalge all kiviplaadil. Seal, kus ta just sama seisis seisab nüüd tuhane sõnum. Sinu porised käed. Lambi all? Tsink ämbri kohal. Mina kallamas vett. Tulema räägin sulle, mille ma leidsin. Sinuga koos pääses pimedast tuppa pahvak pehkinud hõngu. Ise pean aimama, millal on kallata vaja. Vaata, kuidas üksindust loome. Sinu hüljatud käed. Mariliin basseinini eleegiaid luges lavakunstikooli 28. lennu lõpetanud näitleja Johannes Richard seping. Teatrikooli lõpu kevadel 2018. Lavakõne õppejõud ja saate helikujundaja Lauri Kaldoja, helirežissöör Külliki Valdma.