Ülikool. Ma arvan, et igalühel on mingeid selliseid imelikke asju, mida ta võib-olla natukene taga igatsed. Näiteks mina igatsen tagakülgkorviga mootorrattaid ja ma ei oska nagu väga hästi selgitada, miks minu arust sobivad hästi siia kuskile nagu Eesti maastikku, et sellepärast, et nad on ka natuke sellised mõistusetagused asjad. Hooleta. Ööülikoolil on külas semiootik ja esseist Valdur Mikita. Loengu teema on kadunud maailmad. Jutuõhtu on salvestatud Esna mõisas. Tahtsin rääkida asjadest, mis ei tule kunagi tagasi. Ehk siis asjadest, mis on minu jaoks on jäädavalt kadunud. Juba sissejuhatuses ma jõudsin välja sinna, et tegelikult on kõik kadunud. Rääkida millestki nagu pole. Ja üleüldse tundub, et. Kas on mingit võimalust, et inimene elab maailmas või oma mõtteilmas, mis ei muutu? Kõik muutub ja muutus ongi see vundament mille peale me ehitame sellise hetkelise illusiooni, et võib-olla mingi hetk on asi muutumatu, ongi nagu päris. Aga, aga see on ka selline pettekujutelm. Miks see teema mulle võib-olla endale on südamelähedane? Et me siiski nagu elame mitmes mõttes üsna üsna erilisel ajal. Ma olen enda jaoks leidnud sellise võrdpildi jätta, siin on meid nooremaid ja vanemaid, aga ütleme kõik need, kes on veidi rohkem kui paarkümmend aastat vanad. Nende jalad on kuskil sellises nagu arvutieelses analoogkajastus. Ja pean paratamatult juba kuskil internetiavarustes. Et mingi väga oluline piir jookseb neist nagu läbi. Ja me elamegi sellisel ajal, kus meil on mingisugune igatsus või mälestus nendest asjadest, mis juhtusid enne, kui arvutitel polnud. Ja samas ka mingi teadmine, et, et see aeg ei tule nagu kunagi tagasi. Nüüd on ennast võib-olla veidi hirmutanud nagu selline mõte, et et me suudame teha nagu päris palju asju lennata kosmosesse või pikendada eluiga veel, mis on kõik mingis mõttes selline nagu tavaline, ega me väga ei imesta selle üle, kui keegi seda teeb. Ja samas peame leppima tõdemusega, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, me ei saa enam mitte kunagi välja Google'i otsingumootorist. Et me oleme seal sees ja, ja sinna ka jääme. Ükskõik millised kataklüsmina ka meie ümber ei juhtuks. Tõenäoliselt me ei saa sealt arvutist enam kunagi välja. Midagi on see nagu jäädavalt muutnud ja pannud mingis mõttes taga igatsema seda aega, kui kõik ei olnud veel jagatav. Ükskõik kust otsast seda mõttelõnga hakata kerima. Paratamatult me jõuame välja nagu küsimuse juurde, et kui me siin maanurgas elame, siis mis võiks olla see ajalugu, mis on meile nagu kaasantud emapiimaga mis teeb meid eriliseks? Mis mingis mõttes annab selle toe, mida me kogu elu nagu otsime. Ja isegi kui me seda ei leia, on ta meil ikkagi toeks. Võib-olla inimesed on erinevad, aga mulle siiski tundub, et võib-olla ühte väikest rahvakildu iseloomustab mingi selline ühiselt jagatud müüt unistus mingisugusest nagu raskesti sõnastatav vasta päris elust või mingisugusest mudelist. Mismoodi me tahaksin siin elada? Kus tekivad, et meie mälestused ja tärkavad nagu unistused. Ja noh, mis eestlase jaoks võiks olla? Tuleb kusagilt väga kaugelt, see tähendab, et me läheme tagasi kuskile. Aga vanasse aega kangastub mingisugune selline metsatalu mingid metsajärved, kuhu väga harva satub inimese jalg. Või siis mingi saar, mingit jalajälgedeta liivarandadega. Noh, kuigi suurem osa inimesi ammu enam ei ela, niimoodi on meil ikkagi kuskil mingisugune selline maavanaema, kelle juurde me tahaks tagasi minna ja heinategu või mingid väga vanad, sellised agraarse mälestused, mis meid kõiki nagu painavad. Isolatsioon, kujutelm nagu kodust, mis ulatub nagu lõpmata kaugele, mida ei talla nagu teiste inimeste rajad. Või noh, kusagile sinna kanti läheb välja see müüt, mida me taga ajame. Ja miks ma sellest räägin. Mingi hetk tulin ma nagu sellisele mõttele, et väga võimalik, et meie eluajal sureb välja viimane maavanaemade põlvkond kogu oma pannkookide ja metsikute tikripõõsastega surebki nagu päriselt välja. Ma möönan, et sellest on nagu suhteliselt raske, nagu rääkida, et võib-olla see eestlaste elustiil, mida mingil määral on, on mõjutanud selline maastik ja hajaasustus siiamaani. Me paistame nagu välja selle poolest, et Eesti asustusmaapiirkondades on kõige väiksemaid Euroopas isegi maailma mastaabis selline üsna märkimisväärne. Noh, see on mingil määral nagu markeerinud sellist inimeste igatsus sellise isoleerituse hea varjatuse järele. Ja see inimeste paiksus on, on tegelikult hämmastavad. Ma ütleks isegi sinna muinasjutuliselt sügav. Ma usun, et Maal elavate inimeste eluviis ei ole oluliselt muutunud paari 1000 aasta jooksul. Ja mingis mõttes on see võib-olla sama vana kui isegi Rooma riik. Ja inimeste paiksus on tulenenud võib-olla sellistest lihtsatest asjadest, et on peetud kariloomi ja isegi sõjad või katk pole inimesi liikvele ajanud, kuna inimestel on alati olnud kohustus vabatahtlikult võetud kohustus ka ka pudulojus jäid nii-öelda üle talve pidada. Noh, mul on rääkinud väga mitmed vanad inimesed, kuidas ka sõja ajal tehti loomadele heinakuulid, vihisesid ümberringi. See oli lihtsalt kusagilt vanaisadelt kaasa tulnud kohustused mingis mõttes noh, loomad olid kui mitte inimesest tähtsamad, siis kindlasti sama tähtsad ja alati oli sellises väikses müütilises kogukonnas keegi kodus. Ja see inimeste paiksus, nii kummaline, kui see ka ei ole. On tõesti kestnud alates muinasajast läbi ordu vaja läbi mõis aja läbi esimese Eesti vabariigi aja läbi vene aja, isegi kolhoosist tegelikult tööinimesed jäid nagu paikseks. Kogu see pärimuse kiht mingis mõttes nagu elas ja tuli nagu inimestega kaasa. Ja noh, kogu läbi selle Ühe kodu paiksuse kinnistunud müüt keris enda ümber noh, niivõrd paksu pärimuse kihi. Et see on noh, ma usun siiski päris eriline seesama sõna üle ilmastumine, millest keegi täpselt aru ei saa, mis asi see on kuigi noh, mingil kujul mõtestab seda igaüks nagu omamoodi kõige rohkem see tähendab mingisugust väärtuste ühtlustamist. Siis mulle tundub, et eestlased on võib-olla kogu maailmas tegelikult selline rahvakild, keda seesama üleilmastumise on tegelikult löönud kõige valusamalt. Ja teinud teda seepärast, et et ühelt poolt see väga arhailise ja vana eluviisi kadumine langes kokku vabanemise ja vabaduse ajaga. Kõik, mis polnud eestlastele ligipääsetav, sai äkki vabaks ja kuidagi selle tara tagant tabasid meid mingisugused relvad, mille haavu mingis mõttes me tõenäoliselt näeme alles tulevikus. Eestlastel millegipärast on selline animaalne igatsus maaelu järele igalühel sõltumata sellest, kus ta elab või mis ta teeb, on kusagil ikka selline noh, jutumärkides müütiline maavanaema või kuskil mingi väga vana, metsistunud tikripõõsas sedalaadset pärimust, mis on lahkunud ühe ajastuga, ei tule tõenäoliselt enam nagu kunagi tagasi. Kuna ma ise olen üles kasvanud väga vana agraarse mõttepaine all siis kuidagi see jah, noh, võiks siis öelda nagu lapsepõlve pärimus kusagilt saab kokku sellise suure pärimusega mingid sõjajutud või, või karjase pärimus kohtub kuskil talu perifeerias oleva ma ei tea kuskil sauna taga või keldrite või lakapealsete mingisuguse sellise kolikambrit tumedalõhnade ja varjudega. Noh, see on asi, millest ma kuidagi emotsionaalselt nagu tunnen puudust, võib-olla isegi ei ole õige öelda, et ma tunneks puudust, vaid nad mulle teed nagu mingis mõttes haigetelt nagu märkamata lõhnu on, on vähemaks jäänud. Kui käib Euroopas ringi, siis tekib selline tunne, et kogu Euroopa lõhnab nagu ühtemoodi. Mingid hääled on ära kadunud, noh, ma ei tea, kus nad tulevad mingitest vanadest ustest või vanadest põrandatest. Seal mingi ilming, mis noh, kogu see mikrokeskkond on ka nagu paarikümne aastaga on, on sedavõrd palju muutunud. Olen mõelnud ka varjude peale. Paratamatult me liigume nagu selles suunas, et meie elus on järjest rohkem, on, on valgust hakkab nagu peale kusagilt tubade seest. Kui varem inimesed veetsid, veetsid oma õhtutunde kas kolde või ahjupaistel siis mingi hetk tuli selle asemele televiisor. Viimase 10 aasta jooksul on ilmselt selle koha hõivanud sinine valgus, mis kleebib arvutiekraanilt. Seesama sinine läige on, on see, mis meid saadab ilmselt elust kuni surmani. Noh, veelgi enam see valgus kuidagi levib ka majast väljapoole. Kuid need lambid, mis süttivad siis, kui inimene või mingisugune liikuv ese möödub kuskilt koduuksest või maja uksest ja kõik läheb valgeks. Võõras valgus, mis tuleb nagu igalt poolt alates mobiiltelefoni ekraanidest kuni auto tuledeni. Noh, mis on ka igal pool Euroopas on, on täpselt üks, ei ole enam erinevaid valgusi, kõik on üks selline üleilmastunud sinakas valgus. Ma ei tea, kas mingit tundmatust või või sellist isolatsiooni soovi minna kuskile päris pimedasse tõeliselt pimedasse, millega nagu seostub, olen rääkinud sellest päris paljude inimestega ja mulle tundub, et soov leida uuesti selline nagu tõeline isolatsioon on nagu väga paljudel, kuigi no seda on jälle väga raske nagu, nagu selgitada, millest sa nagu pärineb. Et sellise maailmastumise varju all järjest olulisemaks muutub isolatsioon või meelega lahkumine mingitest asjadest, mida peetakse nagu tähtsaks. Ja paratamatult noh, me hakkame võib-olla seda kunstnikult endale looma noh, selleks, et, et midagi uut saaks sündida, tuleb kuidagi ennast nagu sellest infovoost nagu välja lõigata. Olen mõelnud välja päris palju selliseid kummalisi väikseid asju, mis mis tõenäoliselt ei tule enam kunagi tagasi mind Ennost kunagi puudutas väga selline asi nagu plastmassreha. Kas see tundub selline suhteliselt nagu skisofreeniline sümbol, aga noh, kõik, kes on kunagi nagu riisunud puurehaga, teavad nagu väga hästi, kuivõrd efektiivne selle kõrval on tegelikult plastmassist reha. Kui kerge ja mõnus on, on temaga tööd teha. Ja võib-olla tasakesi meie ellu nagu hiiliv plastmass, mis võtab ära. Esiteks lõhnad, teiseks ühtlustab võib olla väga erinevad asjad või viib plastmassiajastusse, mis meie maastiku võib-olla viimase 10 aasta jooksul tegelikult ilmestab, on valged heinarullid millest on saanud nagu mingisuguse maaelu sümbol. Seal, kus suvel heinarullid on tee ääres, et seal on veel piirkond, mis pole välja surnud, kus käib elu tuli selline mõte, et plastmass, nii nagu ka muud asjad on ju pärit Hiinast. Ja kuidagi see orient rullib neist üle nende plastmassheinapallidega. Ja ilmselt nii nagu kõik Hiinas tehtud asjad on väga sellised kavalad ja konksuga. Kui mõelda, et mis nendest heinapallidest saab, kui need aastaid ja aastakümneid näiteks ära ei koristada, siis nad vajuvad tasakesi maha sisse, sinna tekib peale kultuurikiht. Ja kunagi tuhandete aastate pärast arheoloogid leiavad või kaevavad välja mingid sellised kummalised valged munad torkavad nad katki ja sealt tuleb välja natukene sellist paha haisu. Ja siis nad püstitavad hüpoteesi, et need on koletiste munad, kes. Inimesed, kes tol ajal elasid noh, ega, ega nad ka väga ei eksi, et noh, mingis mõttes on neil õigus. Aga kindlasti see plastmass oma koledate heinarullidega ja märgistanud mingit sellist koledat Plazdotseeni aega. Noh, võib-olla kõige valusam on see, et, et see plastmass on tunginud kuskile sellise agraarse eluviise sügavusse mis võiks ju olla nagu eest Klose müüdi kese. Aga nüüd õnnetuseks on seal ainult tükike plastmassi. Aga kui rääkida teistest valgetest asjadest, mina isiklikult igatsen taga valgeid kanu. Need on nagu jube väheks jäänud. Ma ei tea, kuidas tee arvata, aga mulle tundub, et sellest hetkest peale, kui Eestisse tulid broilerid, hakkas üldse elu veidi alla käima. Et sellised valged kanad, mille keskel kõnnivad ringi sellised väga vanad kolmesajaaastased, valgete pearättidega memmed selles, nagu on midagi Ja Ma ei tea, kus mälupilt pärineb, aga kindlasti on, keegi mäletab veel kõige lihtsam viis heina ühest kohast teise viia või on tegemist kuiva heinaga, on võtta mitte käru, vaid võtta üks väga suur tekk või, või riide palakas panna sinna peale tohutu hunnik heinu, siis otsad kokku sõlmida ja see endale selga vinnata. Kusagilt ma arvan, kus? Mujalt kui, kui ikka lapsepõlvest. Kongastava nagu silme ette sellised pildid, väga vanad vanamemmed, kes aeg-ajalt oma kanade juurest lahkuvad, pudulojus tale heina tuua, Tarivad oma seljas selliseid tohutuid kuhjasid, mis veidi meenutab, noh, kindlasti paljud on näinud, kas pildi pealt või filmist, kuidas kusagil Himaalajas serpad, Parivad mäkke mingeid asju, mida isegi hea kujutlusvõimega ei tohiks inimene väkke viia. Noh, selles on ka nagu mingi sümbol, selline väga vana inimene, kes tassib seljas terved heinakuhja. Sellised eesti serpad, selle kombe peaks kuidagi elustama, aga ma täpselt ei tea, kuidas seda teha. See, millest mul on kahju. On kärbsed. Mulle millegipärast meeldib öelda sõna kärbsed kahe tugeva põhiga, see kuidagi iseloomustab kärbseid palju paremini kui, kui mingi selline vastik pinisev kärbes, selline kärbes ei ole selline vastik ja magusloom, et kärbes on ikkagi elustiililoom. Ja, ja elustiililoom on ta sellepärast, et noh, kus tekivad sellised tõelised kärbsed, mõtlen, et linnakärbsed ikka maa kärbseid. Esiteks peab neid olema palju, et kui inimesed lõuna ajal alkot pruu kosti võtma, siis siis nende käsivarred mustad nendest kärbetest, mis seal ringi lendavad. Ja miks kärbsed on elustiili loomad. Eks nad ikkagi tunnevad ennast kõige paremini tõeliselt suures laagerdunud sõnnikuhunnikus siga korraliku majapidamise juures loomuldasa oli sadu aastaid arvatavasti selline animaalne võitluskärbetega mida ma korduvalt olen siin ja seal näinud, mis kunagi kuhugi välja ei vii, sest sest nad on kõikjale kohe tagasi. Siin on juba hämaraks läinud, naerame aknast välja, aga, aga kes tähelepanelikult vaatab, siis ka minu selja taga oleva akna peal on, on ohtralt kärbeste jälgi. Ja mulle tundub, et ma ei tea, miks see inimestele on omane, kui inimesed mõtlevad, siis nad tavaliselt vaatavad hetkiti kaugusesse ja õngitseda nagu selle mõtte kusagilt silmapiirilt. Mulle tundub, et kui inimene mõtleb läbi sellise aknaklaasi, mille kärbsed on ära reostanud, siis kuidagi iga mõte liigub nagu sellest aknaklaasist läbi. Ja selle mõtte külge tekib veider eestlaslik kiiks. Et need on nagu head mõtted, et kuidagi see maailm, mis nagu sulle vastu vaatab, on, on ikkagi natukene juba kärbeste poolt ära nõiutud, et see on nagu selline ehtne eesti filosoofia, ütleme siis selle kohta kärbest võib-olla võiks võrrelda nagu koeraga. Ta on tõesti selline heas mõttes nagu koduloom teda natukene kodustada ka. Samas kassi võiks võrrelda jälle sääsega, et sääski ei anna nagu kunagi kodustada. Sääski ikkagi jääb selliseks ebameeldivaks, vastikuks tüübiks ja kassiga on samamoodi, et ega me tegelikult kassist ei saa kunagi nagu lõpuni aru, et ta ei ole ikka kodustada. Nii et koerade kärbsed jah, käivad nagu kokku. Ühest asjast on mul veel kahju olnud. Ma ei oskagi seda ühesõnaga öelda, aga hakkame siis kuskilt pihta, et et mul on kahju nagu sellest, et et maailmas, kus me elame, ei ole oma sokiauke. See tähendab seda, et millal keegi viimati nägi tõeliselt sellist paigatud sokki. Marika mõningaid on. Jah, tegelikult villaseid sokke ikka paigatakse, aga noh, kui nagu üldistada, siis inimesed, debatt üldse enam riideid. Aga üks paik riide peale on ikkagi see, mis teeb tegelikult riide isikupäraseks ja kuidagi annab talle sellise mälusügavuse kusagilt 10 takerdunud jälle lapsepõlv, siis me kindlasti mäletame kuskil küla vahel vastutulevaid mehi, kellel on seljas niivõrd paks kultuurikiht, et see on lihtsalt hämmastav. Aga teisest küljest see tähendab ka seda, et võib-olla selline riiete parandamine märgistas ka võib-olla ühe ajastu lõppu, mis on nagu jäädavalt kadunud, kui inimene kuidagi tegi endale nagu riideid või tegime huvitavaks, tegi isikupäraseks. Mingis mõttes võib-olla lõi siis selle mustri, kuna, nagu see muu traditsioon oli kadunud. Aga peale seda, kui Me hakkasime kandma rootslaste ja sakslaste ja soomlaste kantud T-särke, pükse, sokke vist küll vähem, siis on ka sokiaugud ja maailmas kadunud. Mäletan, Teil pole päris ammu, ma tahtsin kirjutada ja sellise looma mõtlesin isegi pealkirja välja. Pealkiri oli selline mees, kes kukkus oma sokiauku ja jäigi kadunuks. Aga praegu ma ei saagi sellist enam kirjutada, sest keegi saaks sellest enam aru. Sest noh, oleks võimalik kirjutada sellist võib-olla hea absurdihuumoriga teostaga, aga mitte päris novelli, et natukene hiljaks jäänud siis üks kadunud maailma sümbol. Ma ei ole küll väga innovatiivne, et ma sellest räägin, sest sellest on juba räägitud, on, on piimapukk ja mul on väga hea meel, et veel viimasel hetkel on, on inimesed kätte võtnud ja neid pildistanud, kogunud seda müüti seal ümber. Kahtlemata piimapukk oli sellise väikse agraarse eluvormi noh jaoks keskpunkt, kuhu hommikuti võiks koguneda pool küla, kus arutati maailma asju. Ja mul on nagu väga suur rõõm nagu selle üle, et ma küll Hiiumaad väga hästi ei tunne, aga see oli vist üks Reigis elavuse tubli mees, kes ehitas puust Eiffeli torni koopia ja ma arvan, et see seisab vist püsti siiamaani. Aga see, mis välja tuli, oli tegelikult piimapukk. Esiteks ega oma saatuse eest ikka ära ei jookse. Aga miks mulle selline hiiglasliku protesse piimapuki kujund nagu meeldib, on, on just see, et et piimapuki keegi ei pannud püsti keset õue, vaid ta ikkagi märgistas mingit sellist kohta, kus lõppes selline märgistatud tuntud turvaline piirkond ja hakkas mingisugune võõras maailm. Noh, niikaua kuni piimapukid kuskil teede ääres veel püsti olid võisime Nominaal selliseid pilte, et seal istusid lihtsalt lapsed ja ja mõtlesid, noh, ütleme siis paremale, tunnistasid piimapukk, kui küla lapse unistamise koht on, on ka mingis mõttes väga märgilise tähendusega. Ma isegi mõtlesin seda selles võtmes, et küllap paljud on lugenud, et Euroopas, kus on lagedad maastikud, kus on põllumajandus, on on elimineerinud kõik sellised võsaribad ja, ja suuremad puud. Seal on linnuhuvilised ette võtnud ja püstitanud kakkudele selliseid istumispuid. Sest kakud ja kullid teatavasti ei saa korraga väga kaugele lennata, kuigi nad võivad lennata väga kiiresti. Ja selleks, et need loomad või linnud sinna tagasi tuua on vaja nende põldude keskele püstitada mingisuguseid puid, kus nad saaksid istuda. Tegelikult võiksid piimapukid ka Eestisse sellel viisil tagasi tulla. Arhitektid võiksid ka sellise väikse piimapuki kuskile sisse planeerida, kui nad, kui nad hakkavad seda maja ümbrust nagu kujundama lihtsalt sellepärast, et inimestel ei ole enam selliseid Häid, mõtlemise kohti. Kõik need on ära kadunud ja neid on vaja üks lastele, arvan. Võib-olla ärkab ajase, meie õnnetu piimapukk uuele elule. Ja piima pukiga seoses tuleb mul meelde üks väga vana kummaline mälestus. Ma arvan, et ma võisin olla umbes kolme või nelja aastane. Ja tol ajal kaugemates külades, see oli siis 70.-te aastate keskpaik, siis ei olnud veel piimaautosid, kes oleksid siis autoga piima vedanud vaid nii mõneski tollases kolhoosis käis seda piimaringi tegelikult hobusemees. Ja see piimamees, kes siis minu lapsepõlvest nagu vastu vaatab, oli selline kummaline tüüp. Ma ei tea, kas oli Burjaat, aga ma arvan, et ta võis ka olla. Igal juhul polnud ta eestlane, kuidas ta kusagile Lõuna-Eesti kolka kolhoosi pidama oli jäänud, seda ilmselt ei tea keegi, aga tema ametiks oli siis iga päev need piimanõud kokku korjata. Ja sõltumata sellest, kas oli suvi või talv tagasi salati, ruuge lambanahkse kasukaga puudus üks esihammas ja ta naeratas täpselt niimoodi, et sellest ei olnud võimalik aru saada, kas see naeratus kuulus väga targale inimesele või või sellisele inimesele, keda enam ammu väga targaks pidada ei saa. Ühesõnaga, selline natuke maagiliste näojoontega tüüp ja mina nagu varitsesid teda sellepärast, et et kindlasti paljud mäletavad või, või on vanaemad jutuks võtnud, et piimaplekiga piimanõuga käis kaasas alati selline tore raamat, mille nimi oli piimaraamat. Kuhu siis pandi kirja? Kui palju seda piim oli, kui Rammusse oli ja ma mäletan, vanaema alati vaatas, kui palju siin meiereis ära varastati. Millegipärast tal oli selline arvamus, et sealt vehitakse seda piim kogu aeg sisse. Ja mulle nagu meeldis seda piimaraamatut sealt piimapleki alt ära võtta, piimapleki, sinna alumine serv on kõrgeks, ole see piimaraamat pandi alati nagu sinna alla, et ta vihmaga märjaks ei saaks majapidamises ikkagi selline noh, kesksel kohal olev raamat. Ja siis mulle meeldis seda seda raamatut lehitseda, lugeda laval ei osanud. Seal oli lõputu hulk lehti, mis olid nagu tabeli kujul. Ja siis, kui saabus arvutiajastu ja tekkis selline tore asi nagu Exceli tabel, siis ma ei tea, kuidas need asjad nagu peas nagu kokku jooksid, ma hakkasin selles Exceli tabelis nagu nägema sellist piimaraamatut. Ja kuidagi see kinnismõte nagu arenes välja nagu selleni, et ma võtsin aeg-ajalt lahti nagu selle tühja Exceli tabel ja sain sealt mingisuguse omalaadse naudingu, võiks öelda, et Exceli tabelis on minu jaoks nagu kõik sees. Ma ei oska seda paremini põhjendada. Ja kui ma niimoodi mõtlesin, ma tekib jälle õudne tahtmine Exceli tabel nagu lahti võtta, et ma ei tee seal ühtegi asja, aga ma võtan ta lihtsalt lahti ja ja tunnen nagu sellist kummalist tunnet nagu selle üle, et et need veerud ja lahtrid ei lõppe nagu kunagi ära. See on väga imelik ja parimatel päevadel sõidab sealt üleval see vana piimamees, kelle puudub üks esihammas. Ühesõnaga. Ma arvan, et ma kannatan täpselt sellesama painal, millest ma üritasin nagu rääkida, et et Eesti kummalisus on nagu selles, et mingisugune paar 1000 aastat vana Agraarne eluviis mille peale tekkis nagu arvutiajastu ka kõige sellistes võib-olla nagu ma ei oskagi öelda kõige novaatorliku mates vormides. Ja, ja mingis mõttes tekkis nagu väga võimsalt ja väga hästi, aga kusagil mingite juurte tasandilt lähedal need asjad ikkagi teinekord sassi ja tekib selline niuke puhas, puhas, maagiline, sürrealism. Palju asju, millest ei jõua rääkida, millest ei ole ilmselt mõtet rääkida. Ma arvan, et igalühel on mingid selliseid imelikke asju, mida ta võib-olla natukene taga igatsed. Näiteks mina igatsen tagakülgkorviga mootorrattaid ja ma ei oska nagu väga hästi selgitada, miks on minu arust sobivad hästi siia kuskile kuskile nagu Eesti maastikku, et sellepärast, et nad on ka natuke sellised mõistusetagused asjad. Siis ma igatsen taga veel valgeid sõstraid, kuigi need pole ju kuskil nagu kadunud. Aga mingi selline valge sõstra põõsas kuskil augustiöös milles sahiseb tuul, on ma isegi ei oska öelda sellise nagu armastuse sümbol või kuidagi kõigel valged asjad on nagu tähtsam halge, kanad, pearätikud, valged sõstrad. Ja võib-olla just seetõttu need, need valged heinarullid, mis on nagu skaalast väljas, kuidagi kuidagi tunduvad sellised eriti hirmsad. Need nagu ei sobi sinna. Võiks mõelda, et milline võiks olla siis selline õnneliku inimese prototüüp noh, võib-olla selline müütiline kuju või kellega tahaks sarnaneda siis, kui eluaastaid on juba piisavalt 300 võiks istuda nagu vana mootorratta külgkorvis ja, ja lugeda piimaraamatut ja süüa valgeid sõstraid. See oleks nagu õnn. Võib-olla siiski üks asi veel, ma olen mõelnud nagu selle Eesti sellise maastiku muutumise peale, mis on toimunud ka üsna hiljuti, ühest asjast on veel kahju, kahju on nagu nendest teedest, mis ei vii kuhugi. Ehk siis ei ole enam selliseid teid, mis sul ei ütleks, kuhu nad viivad. Et see on täpselt nii, et sa lähed suvel kuskile ja teed nagu eksid ära, tegelikult pole eksinud, aga nagu mängid, et oled eksinud hakkab just selline mõnus tunne nagu peale tulema ja siis äkki märkad silti Põlvasse seitse kilomeetrit ja nagu kõik on kadunud. Et noh, ilmselt selliseid silte, kas nad tähistavad siis mingit paik või, või eraomadust või ükskõik mida on viimase kümne-viieteist aastaga tekkinud kordades rohkem, kui need üldse kunagi on Eestis nagu olnud. Et noh, võib-olla on seal jälle selline igatsus tundmatu ja seletamata ja sõnastamata asjade järele. Noh, võib-olla see natukene kuidagi seotud, noh, miks Miku märgistame, märgistame sellepärast, et panna paika mingid piirid ja eriti need sildid, mis märgistavad eraomanduses, on ilmselt tulnud ka sellest samast üleilmastumise ühest märgist või noh, sellisest mahu poolest mille kohta öeldakse, et turism ega ma täpselt ei tea, mis asja turism on. Aga mulle nagu tundub, et selle turismihullusega oleme veidi kas vähem või rohkem kõik veidi liiale läinud. Et mulle tohutult meeldis vist üks pool aastat tagasi, kui ilmus päris mitu lugu ajakirjanduses Piirissaare inimestest, kes väidetavalt ei armasta turiste ja kõik need lood olid nagu sellises Leebes võtmes, et noh, vanemad inimesed juba ja kuidagi me peaksime neid ikka mõistlikult veenma, et nad ikka turiste rohkem armastaks. Ja siin ei ole nagu tunnuseta. No selle väikse tühise info taga on tegelikult noh, midagi väga suurt. Võiks mõelda isegi seda, et noh, mis on Piirissaar Piirissaar on ikkagi nii väikesaar, et vähegi korralikuma kaardi peal ei ole teda märgitud isegi mitte kärbsemustaga. Ja nüüd äkki umbes sellesama raja peal, kus Kalevipoeg käis Peipsi tagant laudu toomas, äkki kostab mingi sortide kõminat, et neile nagu turistid ikka väga ei meeldi. Ja see tundub nagu kusagil veel oleks mingi selline perifeerias imelik kants, mis paneb vastu nagu, nagu sellele samale kolevale globaliseerumisele. Ja mina igal juhul hoian neile pöialt. Miks inimesed nii väga kiivalt neid samu oma piire märgistavad ja panevad järjest kurjemaid silte teede juurde, kuhu ei sisse sõita, eks see on ühelt poolt ikka ühe ja sama asja kaks erinevat otsad, mida me rohkem nagu näivalt neid turiste armastame, seda rohkem. Me üritame luua mingit noh, kardinad või piirkondi, kuhu, nagu ükski võõras sisse ei piilu. Midagi pole teha, et kui me ühelt poolt midagi nagu juurde saame, siis teiselt poolt temaga ära andma, et et see elamise piir või ruum peab jääma nagu samaks. Ja lõpetuseks kõik mõtte selle kohta, et mis siis on midagi sellist, mida pole eestist puudutanud, ei ei riigi kordega ega arvuti ega, ega muud vähem või rohkem üleilmastumise märgid, annad siis turistid või, või miski muu. Ja noh, mulle järjest enam tundub, et see võiks olla võsa. USA on selline tõeliselt tore asi. Võsa, just see piirkond, kuhu tavaliselt inimesed ei lähe, kõik muud paigad, mis võiksid olla sellise väga vana müüdi osad alates sellistest õhulistest halli samblaga männimetsadest kuni siis läbi käänuliste jõgede sinna avastamata liiva randadeni kusagil läänesaartel. Tegelikult tunneme me päris sageli, et et see kõik on olemas. Ainult me ei ole seal üksi ja seda üksindust, mis igal inimesel on väga hädasti vaja. Võib-olla leiabki ainult võsast mingi selline noh, looduse pillaseni küllus, kuidas mingit putkat kasvavad ka täismehel üle pea. Kõik see kuidagi koondub sinna võssa. Kindlasti on USA paik, mida turistid ei armasta, kuhu riigimetsa majandamise keskus tõenäoliselt ei, ei tee ühtegi lõkkeplatsi. Ja noh, mingis mõttes on see võib-olla üks väheseid paiku, kus meie mõtlemine saab olla täpselt sama metsik kui, kui see ümbrus mis seal siis parajasti on. Ehk siis teiselt poolt kokkuvõttes võib-olla selline nagu Eesti märgi otsimine Ja kusagil see eesti tõeliselt selline eesti märg kasvab üles kasutades. Tšingist pärit sõnu keskmisest tavalisest märkamatust noh nagu ei millestki, mille prototüübiks võiks mingis mõttes olla võsa. See mõte paelub mind nagu järjest enam. Aga noh, ma siiski tunnen, et ma ei ole veel jõudnud võsa täieliku mõistmiseni, et siia paneksingi punkti Sinu jutt Valdur, läks, mis on meile kõigile väga hinge ja kõigile tulid meelde need mälestused, näiteks mulle tuli meelde ka mina lapsena armastasin istuda alasti piimapuki peal tundide kaupa ja muudkui unistada. Nii see tõesti oli. Aga oot, las ma proovi arvata, millistest tõelistest tähtsates asjades rääkisid, ilma et sa neid sõnu välja ütleksid. Et esimene nendest on vabadus. Ja minu jaoks on see kasvõi sellepärast tahtsin ma 13 aastat punkbändi teinud. Ja mis see pump muud olgu, eks ole, vabaduse otsingud ja mida ma olen lõpuks leidnud, on see, et inimesed ei tahagi vabadust. Inimesed enamuses tahavad saada orjastatud, aga vastuolu on see, et meie vabaduse otsijad oleme jõudnud võimule ja sundinud selle vabaduse suurtele rahvamassidele peale, kes tegelikult ei ole sellest huvitatud ja selle käigus õnnetud on. Ja seetõttu inimesed loomulikult eelistavad ennast orjastada Tööandjate külge, on rõõmsad, et keegi annab neile tööd, orjastab pankade orjadeks. Ja muidugi kõige lahedam. Kõige parem on see, kui sa oleksid orjastatud sunnismaiseks mingisuguste pudulojuste külge, kus aisad päevagi kusagile minema. Sa eks ole, rääkisid tegelikult orjuse ihalusest, mitte vabadusest muidugi. Ja teine asi on turvalisus. Ja seda nimetatakse väga sageli ka nostalgiaks. Aga ma usun, et see tuleneb sellest, et muutumine tähendab seda signaaliks selle kohta, et meie tulevik on tundmatu, määramatu ja teadmata. Ja kui me näeme, et asjad ei muutu siis tekib neil tunne, et asjad ei muutu ka tulevikus ja seepärast me kardame muutusi ja igatseme taga neid kadunud asju. Ja sellest tuleb see nostalgia ja ma usun, et inimesed, kes ei tunne ennast turvaliselt siis eriti nendel inimestel peaks olema eriti kahju nendest kadunud asjadest. Ja sellest tuleb vältimatult see järeldus, et kui midagi muutub paremaks, siis võib-olla paljud inimesed tegelikult ja aktsepteerige seda paremaks muutumist vaid tahaksid, asjad jääksid. Pliidiraual olid, sest väga paljud asjad, millest sa rääkisid, ka see pea pukki aastul piim oli väga ebakvaliteetne, mul oli kõht lahti ühte lugu ja tegelikult oli rahva tervis palju viletsam nendel vanadel aegadel ja praegust on elukvaliteet kõrgemaks läinud. Aga mis on seoses selle nostalgiaga seal tegelikult tõesti vähe, funktsionaalne on nostalgia, aga selle peale kulutatakse ressursse ja siis muinsuskaitse peale igasuguste pärandkultuuride kooslust ja nii edasi peale mille funktsionaalsena küsitav. Mina võib-olla esitaksin hoopis teise väljakutse publikule katsuda võib-olla just nimelt ikkagi sellest nostalgiast üle saada, leida see turvalisus endas, kusagilt mujalt ja minna rõõmsasti vastu nendele muutustele, mis muudavad meie elu paremaks, võib-olla mäletada neid vanu asju, aga mitte nii väga tegelikult ega sa ise ka ei kutsu üles kõike taga nutma. Ma möönan, et on raske rääkida nostalgiast ilma et ei tekiks ainult ette selline küllaltki nostalgiline ilme. Et see on nagu vastuolu see, mis noh, minu jaoks võib-olla ütleme noh nagu üks küsimus millele ma vastust ei tea, mis mind lihtsalt nagu huvitakseta, kuidas see pärimuse kiht on nagu kadunud noh, juhul kui me püstitame nagu hüpoteesi, et selles on midagi suhteliselt nagu olulist, noh, võib-olla ma ei näe nagu ühtegi sellist nähtuste, et see võiks nagu uuesti tekkida. Võimalik, et, et seda ei olegi tegelikult üldse nagu vaja, aga lihtsalt on nagu huvitav küsimus, et mis tekib nagu selle asemele sest pärimus ta tuleb ikkagi nagu paiksusest, et kui seda vaiksest enam ei ole, mis sa siis nagu, nagu asemele tuleb. Ehk siis noh, sellega ma olen nõus, et ei ole midagi hirmsamat kui selline noh, mingis mõttes natukene pealesunnitud nagu rahvakultuur, et see on nagu selline hirmus asi küll kui järele majandus, tegeletaksegi Xiiransamaid asja ikka. Aga kas see nii-öelda see oma asi selline noh, nägemuslik saagimine, ükskõik, mis ta siis on, on ta luule või, või on ta muusika või tants kus nagu tuleb? Mis on selle asja nimi? See on, millele ma nagu ei tea vastust. Et kui keegi teab, siis palun öelge. Semiootik ja esseist Valdur Mikita kõneles teemal kadunud maailmad. Loeng on salvestatud Esna mõisas. Ülikool tänab koostöö eest. Eesti Kultuurkapitali saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2010.