Ööülikool. Meil õpetatakse küll igasuguseid muid tarkusi, aga meil ei õpetata, kuidas teiste inimestega suhelda. Et kuidas see kõige igapäevasem ja võib-olla kõige määravam, see ei tule kusagilt ja ei tule ka psühholoogiast päris korralikult sest seal on mudeleid, aga, aga meil on alati need alati on mingit situatsiooni, mis ei lähe nende mudelite alla. Et see, see inimese teadus inimese mõistmise, teades, et, et see on selline millest võiks olla tohutu kasu. Koole. Kirjanik ja muusik Lauri Sommer kõneleb teemal. Märkamine ja möödalibisemine. Jutuajamine on salvestatud Esna mõisas. Mu nimi on Lauri Sommer ja ma olen väga tänulik selle videvikupidamise võimaluse eest siin siin ruumis, kus on niivõrd huvitavad laemaalingud on välja tulnud. Ja on tunne, et see, millest ma tahan rääkida, et see enam-vähem sobib siia see on võib-olla veidikene vanamoodne või midagi sellist, aga, aga mingis mõttes kuidas te ise vaatate, kas inimene on vanamoodne, kas ta on juba möödunud nähtus või on seal midagi veel saada, et et kui keegi teist sellest jutust midagi enda kohta teada saab või endas siis edasi vaadata, siis on minu eesmärgist täidetud. See on siis nagu see näpp, mis proovib kuud näidata Et esimene asi, mis mulle pähe tuli, oli see, et et igaüht-teist mind samamoodi seoks selline suhete võrk või mingi mandala. Kui panna kokku teie suhted kõigi teile oluliste inimestega siis tuleb välja midagi mandalalaadset, kuigi mitte nii korrapärane, ilmselt et mingis mõttes teie seisate selle asja keskmes enda jaoks. Ühel pool on elavad inimesed, tee peal on juba surnud. Et, et selleks, et suhe oleks oluline teie jaoks mõni inimene ei pea elama teiega samas ajas. Aga loeb see, et tuhandeid kuidagi puudutanud. Ja siis muidugi, mis on tõeline suhe. Praegu on kõik läinud nii kiireks, siin maailmas infokogused lenduvad nii kiiresti ühest kohast teise inimeste kõnerütm on kiiremaks läinud. Ja suhtlus vist ka, et et seda tõelist suhet tekitab vist ikkagi aeg ükskõik, kas siis heas või halvas, aga keegi peab hea või kurjaga teie sisse jõudma. Ja siis ta põhjustab teis midagi. Noh, kui rääkida karma järgi, siis on see karma, side teie teod ja tema teod põimuvad ja see võib olla mitmeid elusid. Aga muidugi, mõnikord võib see asi toimuda väga lühikese ajaga, on ka, võib-olla igaühe elusam on selliseid asju, et keegi sõidab sinna sisse väga intensiivselt ja jääb kauaks meelde, mis seejärelkaja on pikem kui sündmus ajaliselt. Ja mulle tuli pähe, et see inimese suhe teistega võiks olla ka midagi ruumilist, et sellele saab mõelda kui ruumilisele asjale. Kui võttagi seesama lähedus ja kaugus. Ta on lähedane mulle öeldakse eesti keeles. Siis see oleks ka ruumiliselt nii mulle kaugeks jäänud või jäämas selleks kauge. Mul on üks muusikapala minutine keskel, ma palun teid mõelda sellele mandrile, mis teie ümber on läheduse kauguse mõttes. Kas moodustub mingi kujund lihtsalt teemasse sisse saada. Ma arvan, et kujud on igalühel väga erinevad, et pärast, kui on soovi, siis võiks sellest rääkida. Ma ise hakkasin mõtlema, et millest sa kujusid sõltuda võib. Mul endal on näiteks selline, et mingi kiht on väga lähedane ja sealtsaadik läheb, tuleb väga suur paus ja siis on juba üsna kauged põhiliselt selline natukene duaalsus ja ühtlane, võiks see kujusis olla minu meelest pühakute või nendel, kes oskavad tervesse inimkonda suhtuda siis ühtlase mõistmise ja kaastundega arusaamisega see on lahtioleku küsimus vist. Ja teiste inimestel määravad need asjad siis valikud, hinnangud, 1000, suhted, et neid on niivõrd palju, see on väga nagu flektrueeriv kujund, ma arvan et teda on võib-olla sellel samal hetkel muutumas või on näha tendentsid, et mingid inimesed saavad teil lähedasemaks, mingid head kaugemaks ja mingeid on kusagil samas kohas. Ta muutub igapäevaselt seepärast, et me oleme elus ja ja meil on mingid tunded, kas need on siis kohe väljendatud vennad, peidus on erinev. Ja osa seoseid on muidugi bioloogiliselt kaasa antud, et meil on hulk sugulasi. Ja siis ka meil on hulk vaimseid sugulasi, teine osa seoseid vaimsele tundelised. Ja kuna meie otsingud elus muutuvad, siis on ka see liikuvus just mingite suundade jaoks. Nooruses on meile olulised ühed üks komplekt inimesi pärast, teine, et kas see on edasijõudmine, ei olegi alati teada, sest nagu lihtsalt kõigil inimestel on nagu mingid eri tahud, mis ette pöörduvad ja mida teised inimesed aktiveerivad. Ja nendega, kes on surnud. On vist ka nii, et kui kui inimesel on midagi teada tarvis, siis miskit sealpool ka aktiveerub. Kui ta tõesti tahab seda teada saada ja kui seda ei ole võimalik teada saada elavatelt olgu see siis raamatu kaudu või mingil muul kombel. Ja selles mudelis, mida ma nüüd visandasin, olla selliseid loovad häired või lõhed. Või selliseid kihelevad niidid meie teiste vahel, et need on motiveerijad. Mingisugused lootused, äkilised huvid, Need hoiavad meid tegutsemas või hoiavad meid inimestest kinni hoidmas kuidas tahes. Ja üks asi, mida inimesed, mida nad teavad, et see ei ole tõsi, aga mida nad kipuvad arvama, on see, et toovad inimesed oleks meile justkui nagu garanteeritud. Esimene aste on muidugi sugulased, et noh, et need on ju teada, kes nad on. Ja, ja teine asi on siis need, kellega me oleme mõnda aega lähedased olnud. See garanteeritud on muidugi illusioon. Seda tuletab meile noh, aeg-ajalt surm meelde võttes meie ümbert inimesi täiesti juhuslikus järjekorras. See on siis ka erivalu, mis inimestel on, sõltuvalt sellest, kui tähtsamad minejad on nende jaoks see, kui keegi sureb. Tavaliselt ikkagi see soov, et miks ma ei näinud teda selgemalt siis, kui ta elus oli. Miks ma, miks ma ei teadnud seda kaduvust sellel hetkel, kui mul oli võimalus talle midagi öelda või anda või temaga jagada midagi kui temalt vastu võtta? Kui inimene suudaks nii elada, siis selles teadmises, et kõik on ajutine ja, ja tuleb nüüd ja praegu tegutseda, siis see oleks mingi väga hea lõplikus, millal ta jõuaks, milleni mõned inimesed vist jõuavad siin maailmas vahepeal. Aga tavaliselt kaob see kõik sellisesse rutiini inertsus. See igapäevaharjutustesse, mis mõnikord on vangistati, mõningad vabastavad, nagu seesama paradoks on ikka siin. Kui me võtame inimesi endastmõistetavana, siis nad hakkavad mängima Meerus mingit rolli. See on selline klišee ajalehe väljend, aga see roll kinnistub neile ja roll suleb nad meie eest. Nad muutuvad nagu staatilisteks piltideks, et nende omadused on meile juba justkui kõik teada. Kuna meiega nõus on, siis nad on head, kui need ei ole siis nad nagu muutuvad vahepeal veidike deemonlik, eks. See on vist natuke paratamatus, on, selline korduvus on see, mis mõnikord kipub neid sulgema tibumeid nagu sinna sama maailma illusoorseid uputama. Ja selle tulemuseks on siis selline sõna nagu mahamagamine. Kuulsin sele, muusikin boili käest. Ja ta hakkas mulle väga meeldima, et selles on seesama maaja loor ja elu kui uni ja kõik need asjad on sees. Ja samas ühtse maha on seal. Et ma arvan, et seda ei peagi seletama, mis see täpselt on või noh, kui natuke seda avada, siis on see vist see, et mingi inimene, kes võiks meilt saada mingit headust, soojust, tähelepanu, kellega võiks olla see dialoog, et see ei ole mingil põhjusel. Ja see võib ka muidugi kahepoolne olla, see sein tekib vahel mõlemapoolse ehitamisega inimeste vahele. Ja vist sellesama endastmõistetavuse pärast ja mis siis maha magatud inimestest saada võiks? See on vist selline kumuleerub protsess, et nad kannavad seda, mis neil puudu jääb. See kaldub edasi teistesse inimsuhetesse ja ja nad suurendavad seda eksistentsiaalset, üksindust oma suhtlemisringis või kuidagi igal juhul on see, et midagi jääb puudu nendes, mis tahes need suhted on ju väga erinevaid. Võis vahel tekib ka see, et, et inimesed jaotavad oma vajadused eri inimeste vahel, et nad ei anna kellelegi mingit tervikut vaid tekib selline natuke skisoidne jaotumine mille tulemusena keegi peaaegu midagi ei saa või saab neid raasukesed, mida me lootsime endast välja anda. Selle vastu muidugi igasugu rituaalid. Mis seda osadust võiksid tekitada inimestes. See rituaal ei pea olema sugugi religioosne, ma arvan, et see, see võib olla. Ja ma arvan, et ta on isegi parem, kui ta on midagi argist, religioosne asi ja see püha ja eriline, see peab elus ikka olema. Aga see, et jõuda argipäevas selle üllatumiseni või selliste teiste tasandite, nägemiseni nende inimeste juures kes vaatavad telekast jalgpalli, kelle pudel käes või pesevad musti nõusid hästi väsinuna või mistahes selline, see, mis inimesi kogu aeg ümbritseb, et see oleks nagu kõrgem tase või midagi sellist. Aga tavaliselt on see ennem peab inimene ennast ära löömata millegi üleüldse järele mõtlema hakkaks. Kaotused on, on vist nagu selliseid üks õppimise vinis inimestel millele siis järgneb, kas vastavalt kellele, kuidas keegi on, kas ta tunneb ennast süüdi, proovib selle süüd kuidagi lunastada? Ta mõtleb järele või on see tema kahetsus, kuidagi kultuuriline näiteks kirjutab poeemi või teeb laulu, maalib pildi, kuidas keegi reageeriks on väga erinev. Ja osa seda on vist seda kahetsust on ka selline alateadlik, et et me näeme kedagi unes. Või tunneme mingisuguse intuitsiooniga, et midagi on jäänud pooleli mingi jutt, mida mõtlesime jätkata, mis enam ei jätkunud. See on jah, tõesti väga individuaalne ja, ja pärast oleks huvitav kuulda, kas kellelgil on klipeldamas midagi sellist. Noh, see, mis ma räägin, on kõik niikuinii liginemise väärtus, et see teadmus on väga individuaalne, aga just sellest, kui kui panna kõrvuti erikogemused, siis peaks tulema mingi pilt. Need põhjused on vist juba allpool öeldud, et seesama kiirustamine mis on kandunud tõesti kõikjale, ta on see, et meie päevad on väga planeeritud, nad on täis kõike. Me peame midagi saavutama, siin, tõestama ennast väljaspool ja ka ka pereringis või siis väiksemal tasemel. Justkui see kogu aeg see nõudmine. Et see kurnab ära osa tähelepanu, mis võiks muidu üldse suured kaod, on kogu selles mudelis. Ja nende kadude vähendamine olekski üks asi, mille üle peaks mõtlema, et mida saaks teha natuke teisiti. Et rutiin on nagu igapäevases võib-olla võib kanda inimeste nagu vesi ja, või võib ka sinna vette uppuda. Et sõltuvalt sellest, kuidas seda kasutab. Ja muidugi on siis ükskõiksus, kui on väga kiire ja olulised jutuajamised lükatakse edasi nagu mingid seeriad ja nii edasi ja edasi nad ei toimugi. Või on siis midagi inimeses endas? Ta tunneb ennast üksikuna isegi siis, kui ta ei peaks tundma või ta ei usalda oma lähedasi. Või ta lihtsalt sulgub endasse, sest ta tunneb, et on see surelikkuse äng või mis, kuidas selle asja nimi on. Nüüd ühel hetkel tulevad seda elus vist kõik, et ei ole enam mingid asjad neis on kohtunud, kadunud nad ei saa neid enam tagasi ja nad ei ole kindlad, kas nad saavad uusi asju endale. See on nagu religioosses mõttes rääkida, siis on see nagu kas mingi õnnistus langeb neile osaks või mitte, seda nad ei tea. Ja see ei ole ka võib-olla nende valida, et nemad saavad ainult teel olla selle poole. Ja võib-olla on sellel kõigel ka seos sedasama virtuaalsusega, mis igal pool laiub. Et ei ole mitte päris suhted, vaid on simulatsioonid. Inimesed muutuvad näitlejateks iseenda kodus. Ja sealt ka siis need kaod ja valestimõistmised ja vaikimised ja umbkõned. Et kui palju siin just inimene teha saab, see on jälle igaühe eraldi vastata, et kui suur on ette naeratus osa maailmas, see on täiesti individuaalne ja minu meelest ka igal inimesel see tunnetus muutub. Jah, ja mis ma mõtlesin veel, et mis on nagu puudu praeguses haridussüsteemis on see, et meile õpetatakse küll igasuguseid muid tarkusega, aga meil ei õpetata, kuidas teiste inimestega suhelda kuidas see kõige igapäevasem ja võib-olla kõige määravam, see ei tule kusagilt ja ei tule ka psühholoogiast päris korralikult. Sest seal on mudeleid, aga, aga meil on alati need alati on mingid situatsiooni, mis ei lähe nende mudelite alla. Et see, see inimese teadus, inimese mõistmise, teades, et see on selline millest võiks olla tohutu kasu. Meile antakse neid asju kunsti kaudu ja, ja loomulikult televisioonis väga erinevatel tasemetel kogu aeg. Aga me tahaksime leida sealt midagi, mis vastaks meie elule ja me ei leia, sest see on. Need on kõik mudeldatud kongressi juurde väljaspoole mudeleid on vist see üks küsimus. Et kuidas inimene võiks seda teha? See on vist ikkagi seesama enda jälgimine, tabamine mingites situatsioonides. Võib-olla hea meenutamine, teostamine. Ja siis selle ime uuesti avastamine oma kaasinimestes. Neid võimalusi on hästi palju ja paljumannist kasutame. Meil on seal raadiomajas on inimesed, kes 24 tundi ööpäevas vaatad, et seierid ei jääks kuidagi seisma. Jah, aga tegelikult on vaikus, loovseisund, seal ma mõtlen, et kui üldse on juttudel mingit mõtet, siis on ikka see, et seal peab olema see mõttepaus pärast seda heal juhul ma mõtlen, see netikuulamisega ongi nendel saadetel see võlu, et et kui sul hakkab mingi mõte endal tekkima, siis seisma selle asja ja mõtled oma mõttevalmis siis paned käima, lähevad edasi rääkida inimesel. See dialoog ei pruugi olla ajas niimoodi otsene ongi virtuaalne, tihti. Virtuaalse dialoogi mugavus omamoodi räägib vastu sellele ligimesega vahetult suhtlemisele, et minu meelest üks suuri probleeme on just see ligimese armsus ja igavus üheaegselt, kuidas sina enda jaoks sellele lahendanud ja kas ennast süüdistad ka või teine inimene sulle igav tundub? Virtuaalselt lihtsalt paratamatu, kuna ei ole võimalik kõiki ülikooli kuulajaid sellel kellaajal siia koguda. Aga see on kindlasti kahetisus. Veidi armsas, igavus on ainult kaks sihukest selget punktisele, kui tõmmata, see on minu jaoks mingi ring, et seal on nii palju vaheversioone. Ja ma ei räägiks sellest, kui ma ei oleks sisenemise maha maganud ja hiljuti on mõned tuttavad surnud ja iga iga surnu nagu jätab veidike erineva pilve nii-öelda õhku, et pida see temas märkad alles siis, kui ta ära läinud on mingid asjad, mis takkajärgi ilmuvad. Ja mida sa öelda tahad. Ja mõnikord on ka see tunne, et tegelikult tuleks ta hingele nagu ühel hetkel rahu anda, et liiga palju pole õige temast rääkida teistele ja ise mõelda, et see hing tahab nagu rahu saada. Ja ka see inimene, kes elab, tahab nagu vahepeal rahu saada sellest noh, on alati nagu need inimene mõnikord täidab meie maailma keegi, keda me armastame. Ja pärast on väga pisike leida, et selle vahel see on suhteliselt keeruline, aga see on, mõnikord on need need õnnelikud kuud või päevade senised kus see mandala on paigas, võib-olla on igalühel see kogemus olemas. Et on korraks kõigiga rahu, on see on seal meieisapalves see asi tõeks läinud, et sa oled oma võlad andeks saanud ja sul on andeks antud ja see on asi, mida ma soovitaks kõigil inimestele selles patuoina kaitsvas maailmas. Selle järelkuulamise kuulamisega seoses minul on täitsa erinev tunne on, kas kuulata raadiost, kui saade on eetris või kuulata siis netist. Sest kui ta on eetris, siis seda kuulavad ja teised ka samal ajal noh, keegi ikka nagu ma kuulan netist oma arvustust, siis, siis on noh, selge selline üksildane akt. Kuulan esmasanda just nimelt seal kinni panna vahepeal aga raadiost tuleb sellel ajalist juhtum kuulama kuidagi, see on sellesse. Ja, ja see on vist tunne, mida varsti enam keegi ei saa arugi, mis juhtus, niisugune on mingi raadio kuulamine. Aga just seesama, seesama ka, et nagu kõik on korratav ja kõik on uuesti vaadata, et noh, see eksitav elus on ju asjad ikka pigem nii, et enam kunagi tulla. Ja. Aga vot siin ongi see, et neil on. Neil on oma tee, mingiaeg, see on meil ühine teiega. Muidugi, mina pigem olen, olen nagu kannatamatu, et ma vaatan, et ah, kui nagu noh, tundub, et teed lähevad lahku. No väga tore ja siis lähme. Aga teinekord hakkab nagu kahju, et tegelikult oleks võinud ikka veel natukene käia ja et äkki oleks ikkagi olnud tore. Aga teistpidi jälle hakkad. Sa võid ise ise minna, teisel järel käima, eks ole, selle sinu tee. Siin ongi vist kaks võimalikku lähtekohta, et see, see, mida sina visaldasid, see on põhimõttelised üksiklase lähtekoht ja see, millest ma rääkisin, on see osadus on võimalik pikemalt kuidagi nii ja tihti on muidugi ka need taasleidmist uues kvaliteedis. See liikumine kogu aeg on tõesti. Aga mul nagu vahel tundub, et on. Et mõned inimesed on meile antud kogu eluks, et me võime oma mõistusega nii ja naa teha, aga nad ikka kuskil on nagu ilmasambas. Kuigi nemad on surelikud, aga lihtsalt see, et see mõju on siis pikem kui üks elu. Et selle pärast nad on kusagil kogu aeg olemas sinna meie ühe elumudelites ühele mõte, mis seal väga hästi ei sobi kuidagi, et me neid ei saa nagu ära reageerida seal oma mõistusega. Ühel hetkel mandala paigas ja siis on rahu, näiteks on hästi hea tunne, soovisid seda. Mulle tundus, et ma sain kätte soovi ja mitte ainult soovi, vaid ka selle seisundi tajumise. Ja siis just täkki, nagu mõte läks pea sedasi, et et võib-olla ongi kaks seisundit suhetega. Et üks on see, kui mandril on paigast ära, siis sa tegeled nagu hästi egoistlik oled ja tegeled sellega, et su mandala nüüd ruttu-ruttu paika saaks, kasvõi niipalju, et kui ta on väga paigast ära, sa ei saa isegi hingata, vahest rääkimata nagu rahulikult teistele inimestele otsa vaatamisest. Ja kui sa saad selle mandala kas või hetkeks paika ja vot siis tekib dist hoopis teine seisund, saad ennast ära unustada ja sa saadki vaadata, millest su mandala koosneb, kelles nad koosnevad. Ja nendel hetkedel tõuseb see mandala nagu kvaliteet või selgus või ma ei oska ütelda, need nagu õnnistatud hetked. Et siit ongi küsimus, et kuidas sul, Lauri on, et millal sa nagu esimest korda tajusid seda, et nüüd justkui on mandala on Mandera paigas. Kuidas see tunne sul oli? Noh, see aeg-ajalt tuleb tagasi ja, ja aeg-ajalt püsib natukene ja siis siis on mingid asjad, mis muidugi põhiliselt omatehtud asja, mis lükkavad nad jälle paigast ära. Vist mingis mõttes, et kui seda kogemust ei ole ja noh, siis kõik, mis ma räägin, praegu on nagu tühja tuulde räägitud, see kogemus on kõige tähtsam alati selle asja juures. Ja, ja ma arvan, et nagu kõik need tõelised kogemusel, et seal ei ole sellist sõnalist osa, seal on olemas jah, sõnad rahu ja armastuse sellised, aga nad ei ütle eriti midagi selle asja, see, kuidas inimene nagu kehaliselt vaimselt tunneb ennast, et mõnikord ma arvan, et seda on võimalik nagu puhastada endas seda teiste tunnetust ja teiste nägemist, et see kindlasti igasugune selline vaikus ja looduses olek või mingi tegevus, mis inimestele väga meeldib. Ja seal korduvus just on tõesti oluline. Ta teeb seda, kas ta teeb seda iga päev või ta teeb kindlatel päevadel aastas. Aga selline tsükliline, et see on midagi, mis puhastab inimeste, tema suhetest teistega. Ja kindlasti see, see hetk, kui see asi paigas on see kujund, mille üks osa oleme nüüd see intensiivistub teisi inimesi ka. Ma tunnen, et nii palju suhtlust käib tegelikult ilma sõnadeta ja mõtteviltsatuste tasemel, et kui mul üks sõber suri augustis see kuu, siis ta jäi auto alla ja sellise suurtormiöö ja magama jäämas ja nägin äkki kahte sellist punast nagu lõmastumist unes ma ei olnud kunagi midagi sellist näinud. Ja ma mõtlesin, et kust see tuli. Aga see oli see, et ta sõitis kaks autot üle. Sõber saatis mulle selle pildis, oli nagu noh, väga imelik, aga surmahetkedel mõnikord need asjad juhtuvad, inimese, midagi läheb nii intensiivseks, et need, kellel on see seos seesama mandala lihtsalt nagu kõik seal kes temal lähedased olid, kuidagi said selle. Teate, inimesed saavad väga erinevad, sest nende tajud on ju natukene erinevad. Aga just see nagu see et see läheduse kaugus ei ole mitte ainult sõnades ja tegudes, et seal on midagi veel. Ja see ka, et noh, inimeste suhetes ongi vist see, kas nad on nagu natuke liiga täis neid ettekujutusi ja Stampe või on seal hingamisruumi või seda head tühjust. Või, või see, et inimese mina ei ole enam nii kindel ja selge talle endalegi mingites olukordades, et need on mõnikord väga head olukorrad. Nendes, võib-olla käib kogu tõeline loomine üldse tõeline suhtlus ka kui kaks inimest raamidest välja pääsevad või veel parem, kui pääseb mingi hulk inimesi, kes suudab üksteise? Noh, see asi on nagu selline kaarleek, mis suudab edasi kanduda. Kas pole see ka, et küll vaatan seda kuidagi järjest rohkem, et inimesed, kellega sa kohtud nagu ma mõtlen, päriselt kohtud kes tulevad su ellu ja see on ikka nii, et sa tunned neid enne juba minu meelest, sest nad kohe tuttavad tegelikult toimub sekundite jooksul sõnaga ei ole mingit seletamist vaja. Mina seletaks seda jälle sellesama ümbersündid asjaga, et kellega meil see side on kellega midagi pooleli jäänud heas või halvas, et, et seal on, ma tahan kohe just see, et nad on tervenisti nagu tajutavad kohe, mitte mingi asi juhid. Ja muidugi, ka see, et ajaloos on alati tegelikult ei ole ju piiramatu hulk inimtüüpe, on sarnaseid inimtüübid eri ühiskondlikes formatsioonides. Et sarnanen tuleb ikka sarnast. Sest siin üsna mõisas sellistel olemistel alati mõtlen ka seda, et miks need inimesed on just niimoodi siia hukku sattunud, ei tulnud. Siis ma olen näinud palju neid kokku tulema, see kuidagi nagu pool juhuslikult või? Üheks osalt on kiuslik, aga ka tihti ikkagi selgub, näiteks tuleb väga tihti välja, et et ah, keegi on ikkagi omavahel sugulased ja keegi on siit pärit kuidagiviisi ja ja, või on mingid teised seosed ka nagu selle kohaga. Või siis nende inimestega. Aga need niisugused konstallatsioonid, mis kujunevad ja teinekord ongi üheks õhtuks või kaheksa õhtuks. Aga kuidagi see on jällegi võib olla väga tähtis. Mingi asi on ju alati õhus olemas, siin ühiskonnas, selles aastaaias veel paljudes muudes detailides. Kui keegi saab natuke rohkem pihta, siis ta saab ka rohkem anda, see ei ole võib-olla alati inimese enda teha, paljude pihta saab. Mõnesid asju ei saa õppida, ilmselt. Aga saab õppida, võib olla vastuvõtmist. Ja kõiki inimesi proovitakse nagu elus tohutus hulgas, mõisas seenindasid nagu mingis mõttes inimene saab ise jälgida, et milline on see kõige efektiivsem, kus ta kõige paremini tööle läheb või, või tema ise on või? See see oleks ka tähtis teadmine inimesel olemas oleks. Vot see inimesi igavas, ma tunnen, et igas inimeses on väga huvitav ja väga igav asi koos, et mis sa sealt välja nopi, et see sõltub ka sellest, et mida sa üldse otsib maailmast või kuidagi. Et iga inimene on minu meelest võrdselt igavese huvitav, et midagi võib-olla sinu enda tujud aktiveerivad temas ühegi või õieti seal on niivõrd vastastikune, et seal on raske seda leida. On täiesti ummistunud olukordi ja samas järgmine päev võib olla väga lahtine olukord. Mõnikord on vaja seda konflikti, mis lööb nagu äike sisse puhtaks. Folkloori, kas sul on palju pruut, olled, näiteks kui saate oma elu peale, et võib-olla oleks pidanud kannatakse esimese pruudiga rahulduma, kui kõik sõltub nagu enda tujudest. Sellisest hingeseisust. Mõnikord on vist see, et igal eluetapil on vaja nagu erinevat teejuhti või. Mis on palju, mis on vähe, hakkame täpsustama. Esimese 10 või 20 skaalas. Siis on ikka vähe. Küsimus on minu meelest sidemes, mitte nagu nendes nimedes, mis võiks sinna anda mingile suhtele side, võib-olla ka inimesed ei saa sinu pruudiks nimetada ometi Teil on väga palju ühist või midagi, midagi leiate üksteisest kunagi nii-öelda midagi kirja selles mõttes ei lähe. Et ma tunnen, et tahad, mingis eas oli väga oluline asi, see lasi platoonika. See inimene võib seal leida väga palju asju, mida ta ei leia sellises suhtluses, kus kõik läheb väga konkreetseks ja väga konfliktseks ka mingil hetkel. Ma ise, nagu tunnen, vahepeal on seda tunnet ka ja see on väga kadestamisväärne tunne, aga minul on olnud need surmad sõpradel ja ja loonud Johnson ütlemine, et, et iga inimese surm vähendab mind. Ja ma nüüd sain aru, et mis see minu jaoks tähendab, see tähendab seda, et sa, minu tegelikkus on nende inimeste tegelikkused, kes on mulle lähedane tulnud siin elus liidetud kukub sealt ära, siis selles pildis on juba üks auk või kuidagi nii. Kuigi ta ei kao nagu ära minu jaoks. Need inimesed on kuidagi olemas, mingi dialoog tegelikult säilib, ma näen neid unes ja midagi on, aga kuigi selles on ka oma pühalikkust see nagu hingedeaeg on minu jaoks iga aasta väga tähtis aeg, et tõepoolest, et mingid asjad aktiveeruvad sellisel ajal. Kui võtta kõik on ringet sellist tsüklist elukäsitlust, siis ongi see maailmalõpukoht kusagil ringide ajal saab mingeid asju teada, mis sul on vaja teada ja sellega sa pead ülejäänud aasta elama. Et mina küll tunnen, et et ma ikka mitte midagi enne aru ei saanud, kui mul oli mõnikord võimalik nii-öelda saata inimesi üle üle jõe. Ehk kui me täna surmadest räägime hingedeajast. Ja pärast seda läks maailmselgeks ilusaks helgeks, võiks ütelda, nagu saates kõige lähedased inimesed üle jõe, olles nendega kaasas. Et see hetk, kui sa saad teada, et su vanemad on lootusetult haiged, on kaks võimalust, kas põgeneda või hakata kaasas käima. Ja kui sa siis ühel hetkel otsustad, et, et võib-olla sa oled nagu Sugavusas kõige vanem naine peale oma ema, kes hakkab minema. Et noh, nüüd on küll see aeg, et kust ma ikka nagu õpin. Et muidu ta läheb tarkusega ära. Et see aeg on võimalik kõikidel inimestel võtta ja koos nagu kaasas käia. Ja ise olles näinud nagu kolme surma oma käte vahel võima küll ütelda, et kõik see tunne, kõik see atmosfäär, kõik see hingus on täpselt ühesugune. See on kirjeldamatu. Aga see on, see on selgelt selgem, avardavam ja mõnes mõttes ka võib ütelda ilusam või helgem. Kui seda kunagi oleks osanud arvata. Ma olen täiesti nõus sinuga, et see on see sõna võib-olla majesteetlik, kus on midagi sellist, mis inimese paneb korraks oma elu nii nägema, nagu ta muidu kunagi ei näeks. Minu käte vahel ei ole keegi surnud, aga ma olen päris paljudel matustel itkenud. Kui vanas jurismaa, laulsin talle traditsioonilist setu surnuitku. Nüüd suri augustis sõber, siis ma laulsin talle ühte pungi lugu, sest tema oli punkar, niikuinii-öelda iga inimesele midagi sobivat, kes läheb ja need kogemused on olnud kõige võimsama muusika tegemise kogemused, mis mul elus on. Nad viidavad nagu just nimelt, et sa lähed seal hingega nagu kaasa tunde oled nagu pärast seda veel ära. Ja samas seal nagu ainuke asi, mis sa suudab teha. Tihti on jälle see, et see kogemus on tõesti midagi piire ületavat aga inimese loomuses on oma rutiin, et tihti nägu sellel hetkel ja mõned päevad, ta saab väga hästi aru, mida peaks tegema, kuidas peaks elama. Ja siis tuleb jälle see seesama ring, millest iga päev käib. Ja see natuke nagu tuhmub, et talle õpetatakse korduvalt, nagu pannakse näpp juurde, et näed, mõtle järgi. Ja tihti ta ikka ei mõtle. Ma lihtsalt laulsin mul üks surnuid konkreetsete, siis laulsin seda ühel Brasiilia Annanud ütles, et vot Brasiilias on mehed laulavad matustel neid asju, et Eestis on. Mis teada, on ikkagi naiste käes asi olnud, vähemalt setus on siiamaani väga tugev see. Aga kunagi mul on tunne, et noh, see ei ole alati olnud ainult naiste pärusmaa ja võib-olla see kodanikualgatus sellistes asjades on vahel väga vajalik. See võib olla see, et näiteks mees, kes ei oska eriti mängida lõõtsa aga kui te ikkagi väga tahab mängida kellelegi haua peal, siis see on totaalne akt, ei ole muusikaline akt, nagu minu jaoks kunagi oli, oli inimese matmine, ma arvan, selle Nende tarandkalmed ajal ja igasuguste handi surnumajade peale, kui mõelda väga palju seda surmakultuuri tohutu rikas, selline tee, mis on jäänud, praegu ongi mõnetsetudki laua peal söömas ja mõnel pool lauldakse rike, aga üldiselt on see sihuke väike. See asi on ära kadunud, inimesed ei oska ju tegelikult matustel enam eriti ka olla kuidagi või? Ta ei tea ja tihti ka see leinamine, kui ta on kohustuslik, siis see on ju võõras inimesele või kuidagi. Aga see, et mida teha, et see laheneks, see on alati nagu sa ei saa laheneda, ainult ühe saab laheneda riitusega suudab selle inimesega endal olema veel midagi isiklikku, mida sa sumerid? Katkes sellel hinge all, kas ei hoia seda hinge just nagu selles sfääris kinni jäta. Ta vaatab, et kõigil on nii kahju, et et mida tähendab? Ta summeerib selle kahjutunde, nagu üks inimene on siis kes koondab selle? Vähemalt nii on mulle tundunud lauldes. Aga see võimalus, et see oleks nagu ka väliselt selles rituaalis oleks kui suur rõõmupidu Tihti on see ju, et olenevalt kultuurist minu sedasama sõbra matustel ühtlase nädala nagu naljakas asi tegelikult oli see, et patuseid nagu paika pandud, seal olid inimesed, kes on teatris lavastanud ja nad teadsid, mis, kuhu sobib. Ei, see oli planeeritud, et siis kui kirst ära saadetakse, siis lastakse nektreigi flaid. Üks niisugune lugu, mis kadunukesele meeldis, just sellel hetkel läks elekter ära. Elekter tuli tagasi siis, kui hakati viina klaasja laiali jagama. Nii et see oli nagu selle mehe viimane nali, siis ütleme, et talle ei meeldinud see pidulikus. Elekter ei saanud nagu elektrokoguaegsest elektrikitarrist mängis seal taustaks ja aga ta läks ära see hetk, et siin ei ole mingit juhuslikkuse võimalust. Mõnele kadunukesele ei meeldi Signe pidulikus ja palju on veel luuletusi, pole vaja pärgi, kui ma suren ja noh, et kõik on suva. Kuidas keegi võtab seda. Suruma lihtsalt nagu üldiselt kõrvale jäetud sellest pildist, sest ei sobi selle ilusa pildiga, mida me proovime kehastada siin selles ühiskonnas. Klauri, kas sa oma isikliku surma peale mõeldes, et kas sa kardad surma? Ma olen ikka tegelikult aastaid elanud selle tundega, et, et kui ma nüüd läheksin, siis prooviksin, et kõik oleks võimalikult. Ma olen teinud oma parima, nagu selle selle siin elus. Seda ei saa ise otsustada, kas sa oled teinud selle parimaga. Mis võib olla, sellepärast küsisin, et ma täna hommikul sõitsin lennukiga ja kartsin hirmsasti, et lennuk kukub alla. Mul oli tunne, et seda küll ei tahaks, et et ma olen nagunii poolik, kuidagi patune. Et mõtle, et kui sa nagu vaikselt sõredad, siis sa saad veel midagi parandada, aga aga siis, kui ööd seal lennukis kinni ekse siis ta kukub, kukub ja samas kogu seda oma sodi kannad kaasas endaga. No heakorra surmakogemuse läbi teinud olenemata. Vaata, kui ma ei oleks sellest rääkinud, praegu lihtsalt tekkis hetk, et kuni selle ajani oli mul tunne, et et see surmunikeks väga lahe asi. Et saab siit minema, et ma olen ise nii valmis ja siis oli aastal 1999. Mõtlesime poistega, et võtame uut aastat vastu jääaugus siis päeval Läksime Rõuges maal tiigi peal raiusime augu. Krõbe külm talv oli hästi kiiresti tekkis selline kirmetisest peal, aga siis puhastasime seda auku ja kütsime samal ajal sauna. Siis panime küünlad sinna augu äärde ja siis ma viskasin nalja, et no et sa vaatad kaugelt täitsa nagu hauamoodi. Et selline läbi sellise jää prisma paistisse küünlaleek. Ja võtsime leili, ütleme, et kell oli niimoodi 23 52 ja siis ma mõtlesin, et ma lähen veel puhastan seda jääaugupealset seda kirmetist, et võtsin sae ja saagisin selle kaane lahti korra. Ja ma võtsin meeletu tugeva leili kolme nelja minuti jooksul, noh, teised olid seal vaikselt küpsenud nagu soojad õunad ja siis mina võtsin nagu kõva laksu leili siis. Me lendasime kõik sinna auku. Siis ronisin sealt august välja. Ja veel tegime pilti seal augu ääres. Siis oligi see hetk, et ma sain aru, et see ongi minu surm. Et mitte mingisugust nagu teadvuse kaotamist ei olnud. Vastupidi, et kogu taju muutus palju intensiivsemaks. Ja lase klassikaline jutt sellest, et sa mingil hetkel nagu saad aru, et kõik sinu ümber kuidagi askeldavad ja keegi ütleb, et jaan, võta jalad alla ja siis Ma mitte hetkekski kahelnud, et seal nüüd surm ja just seesama tunne, et siis ma mõtlesin, et noh, et kui see on surm, et noh, mis siis ikka aegset kohe tunne läks ju, kaugelt on valgust, tuleb soe hoog, tuleb voog tuleb vastu ja noh, et mis siis ikka. Aga see on nagu kõige suurem üksinduse tunne, mis mina olen elus kogenud täiesti piltlikult sel hetkel noh, see on nagu selline kujund, et ma tundsin ennast nagu mända, millel on nagu juured, Maases hoian kinni sellest maailmast, aga ma tean samas 100 protsenti, et ma ei kuulu enam sellesse maailma ja kõik teised, kes seal ümber helistavad kiirabisse ja et nemad on nagu seal. Ja ma olen kohutavas üksinduses ja mitte keegi ei tulnud vastu, ei tundnud seda sooja heledust. Ja siis Siis mingil hetkel oli meeletu valu kubemesse, ümberringi hakkas nagu keha muutus soojaks ja kõigepealt esimesed minutid möödusid lihtsalt selles, et ma ei uskunud, et ma elan. Selles mõttes täiesti võimatu, et ma sain nagu selle võimaluse uuesti siin maailmas olla. Vot seal lell igast üksikasju, aga pärast seda kadus nagu vähimalgi määral ära see tunne, et oleks kuidagi nagu küps valmis surema. Ja siiamaani nüüd on 2010, üheksa. Ja nüüd on teine hea küsimus on, avame siis ma mõtlesin sel hetkel, kui ma tagasi tulin, et ma pean oma elu muutma, et see oli täiesti selge. Tead, Lauri, kõik suurem humaanselt me ei ole muutunud selle 10 aasta ma rääkisin Samast asjast, see sinu küsimusega oli veel see, et mul oli seitsmeaastased sedasama veega, nüüd ma olin seal elustati ja toodi välja pärast. Aga mina ei jõudnud veel sinna üksinduse faasi, mul käis lihtsalt kogu see elu käis piltidena, aga ma pärast sain aru, et need pillid olid osad ka tulevikus, et seal on ka praegusest nüüd ka midagi, midagi sellest, mis ma pärast kogesin, on nagu silma eest läbi käinud. No elu on niikuinii, protsess ei saa kunagi valmis ja kui, kui nüüd ümbersünnid on tõsi, siis oleks nagu see ei ole mitte küps ja sa ei ole küps, vaid see lihtsalt juhtub. Ühel hetkel, mis ei ole võib-olla sinu määrata Üks natuke kärsakas mõtteeksperiment. Kas me saame kindlad olla, et me elame, võib-olla me olemegi surnud. Jah, see oli Masingule või seesama küsimus kuidagi, kas ta isegi kindel oli sees ja siis loeb ainult see, et on võimalus kuidagi suhelda veel, et ei ole seda, seda üksindust, mida Jaan kirjeldas. Ja see see tunne, et elu on kingitus, et just nimelt kuidas keegi sellele ligi pääseb, kas selleks peab kõige ääre peal ära käima või on mingid muud võimalused ka olemas? See ühesõnaga seesama küsimus on tegelikult minu jutus ka võib-olla ülevalgi kuidagi. Korraks ikkagi mingi ajasaiu elasid teistmoodi, minul oli nagu kodusõjaväest koju, siis ma sain aru, kui hea on, nagu mitte lihtsalt minna õhtul Tügistusele mõistusin bussipeatuses ja see oli täiesti nirvaana tunne, et sa võid istuda bussipeatuses, vaadata inimesi, milline tohutu, eks taas oli see. Aga loomulikult see oli ainult paar nädalat see tunne, et on, sul on võimalus kõike teha oma eluga äkki. Kõneles kirjanik ja muusik Lauri Sommer. Muusika Kaago plaadilt mops kassimaja saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2010.