Ööülikool. Kindlasti sooritab inimene selle hüppe ise, see on hästi oluline. Aga jumala on andnud talle selleks võimaluse. Võib-olla just nimelt mingisuguse hätta sattumise kaudu. Jumal tegelikult aitab inimest hüppab nii et lõppkokkuvõttes on võimalik, see on kõige olulisem. Sellesse peabki uskuma. Aga samas on kogu aeg oht kalduda Marieerumis hakkan mõtisklema, et kuidas ikkagi on võimalik, noh, kuidas ma ikkagi hüppan, kas ma ikka suudan. Siis on kõik läbi, tuleb otsustada, hüpata. Ei koole. Meie tänase ööülikooli saate teemaks on Taani mõtleja Sören Kirke koor ja meil on stuudios külalisena Jaan Pärnamäe, kes on Kirke kooriuurija ja tõlkija Eestis ja mina olen Markus Järvi. Kirke koor sünnib aastal 1813, viiendal mail 1830 alustab ta teoloogia õpingutega Kopenhaagenis ja 1840 teeb ta lõpueksami bioloogias. 1841. aastal väitleb ta magistriks ja samal aastal hülgab oma elu armastuse Regina Olseni ning sõidab samas Berliini Shellingi loengutele. 1800-ni 42. aastal tuleb ta Berliinist tagasi. Berliiniga naaseb veel kaks korda ja sealt algab Kirke koori intensiivne kirjutamine, mis kestab tema elu lõpuni aastal 1854 11. novembril. Kirge koori võib kirjeldada tema ühe tsitaadi kaudu, mis pärineb tema päevaraamatust. Sissekanne on aastast 1846. Ma saan aru, et olen oma ülesehituselt selline, kellel ei õnnestu oma ideaale saavutada, kuid teisalt kasvan oma ideaalidest mööda. Alguses oli minu ideaaliks abielluda, pühenduda abikaasa rollile, kuid minu üritus läks luhta ning minust sai, vaata aga vaata, kirjanik. Minu järgmiseks ideaaliks oli saada maa kohakese kirikuõpetajaks, kuid ma ebaõnnestusin jälle ja enne mulle hakkab tunduma, et saatus on minu jaoks tallele pannud märgatavalt suurema osa. Jaan Pärnamäe, kuidas sina filosoofioni jõudsid ja kuidas sa Kirkegory enda jaoks avastasid? Võib-olla, või niimoodi elu loolisemalt sellesse suhtuda, siis mul oli selline usklik vanaema, kes tutvustas mulle sügaval nõukogude ajal piiblit, luges ette, õhtuti voodis, nii et küllap siis sealt on jäänud mingisugune selline asi sügavalt mällu ja muidugi teisalt, et võib-olla isiklikult tundub, et vaadates tänapäeval, kuidas nüüd öelda ühiskondlikke protsesse, et minul vähemalt küll on olnud vaja mingisugust sellist sihti, mis näitaks ometigi midagi kätte, et sellest suhteliselt sihitust dünaamikast, millest me siin elame kõige põhilisem siiski üldse küsida selle kohta, et kas on mingisugust võimalust, kas on mingisugust tõsiseltvõetavat sihti, kas see siis tõesti peab olema kõigest mingisugune parteiline seisukoht või mingisugune maailmavaade, mille on määratlenud näiteks Ludwig nii sees või kes iganes taoline või võib-olla võib-olla veel midagi mille kohta ei oskagi täpselt öelda, mis all sa oled. Võib-olla üks väheseid inimesi Eestis, kes valdab peaaegu perfektselt taani keelt ja just nimelt seda vanataani keelt, milles Kirke kirjutab. Ma olen kuulnud, et ka isegi taanlased eriti hästi ei saa aru mõnedest kohtadest, kõige raskematest, tegelikult keeleliselt ei ole nüüd suurt midagi, tuleb arvestada seda, et noh, eks üldse 119. sajandil mida aega tagasi, seda keerulisemad olid laused ja mida veel aega tagasi siis polnud üldse lauseid ja mida veel aega tagasi kirjutati, saavad ka kokku, nii et see on nagu selline ülemaailmne euroopalik protsess selles plaanis ma ei näe midagi erilist Taaniga seoses siiski, aga muidugi tal on keerulised laused, tal on keerulised mõtted ja kuna ta ei ütle otse ära seda, mida otse ei saagi öelda, siis tundub see asi eriti kuidagi kas siis keeruline või lausa kuidagi Norritav. Selline. Kirke koorielulugu vaadates tundub, et seal on kaks väga olulist isikut eelkõige Kirke koori isa, kes annab Kirke koorile sellise range petistliku kasvatuse siis Kirke koori noorusearmastus, tema ainus naine elus Regine hoolsen? Jah, isa oli tal suhteliselt tootlik, selline vanadest ametlik kristlane, selle asemel siis, et lasta söörenil õues mängida jalutas ta sõõraniga mööda tuba ringi ja kujutas siis ette, arendas poisi fantaasias, sellega kujutas ette, mismoodi inimesed tulid vastu, mida nad rääkisid, mida neile tuli öelda. Georg Brothers kirjutamismoodi pagaritädi pagarimutitooted olnud kunagi nii maitsvad päriselus enam pärast kui siis, kui ta käis isaga käekõrval, niisugust dialektilisust onju kogu Kirke Kaardi looming täis tihedalt ja muidugi loomulikult teine sündmus, kiine Olsson, kihluse katkestamine ja tegelikult võiks veel lisada, kolmanda sündmuses on kollase ajalehe nimega Korzzaren rünnak kerkegordi isikule, siis hiljem võiks öelda Regina Osseni kihluse lugu ja siis Kurzzaren lugu on pigem sellised impulsi staatuses et need on pannud teda kirjutama. Sa enne lugesid ka siin ette, mismoodi Tal oli plaanis minna jutti nõmmedel sinna, kus ta vanemad olid pärit, et tal oleks ainult 10 inimest koguduses, nii nagu te ise sellest kirjutab. Ja vaat siis ta oleks eriti õnnelik ja vot seal selles seal nõmme rahus tuleb siis niisugune. Seal võiks saada siis kontakti millegagi, kui ta tahtis just nimelt hakata siis sinna minema, talle tundus, et tal ei ole rohkem midagi kirjutada. Juhtusse hirmuskursarne lugu, Karzzaren hakkas avaldama temast pilapilte karikatuure, mis ongi ju teinud Kirke Kaardi kuulsaks, et kuidas ta siis olid erineva pikkusega püksisääred ja üldse kuidagi lühikesed, imelikud jalad ja ja muidugi võrguta päevaraamatu põhjal näiteks üks kuulus pilt on siis selline, mismoodi ta päästab tüdrukud tüdruku seljas tal tänapäevalgi sellise Commonsi järgi Taanis on kergemalt tuntud ikkagi eelkõige oma nende püksisäärte järgi. Isegi Brothers kirjutab, et kui tema oli poisikene, siis ikkagi teenija, ütles talle Sören Kirkeraat, kui tal jäid püksisääred erinevatel kõrgustel seal sõimusõna ja see siis põhjustas omakorda tema nõndanimetatud teise kirjutamisperioodi, ta ei saanud enam Nõmmedele minna seda tõelist tõelist iset, tõelist, iseennast otsima, tõelist suhet jumalaga, otsima, tõelist olemasolemist otsima. Nii et ta pidi hakkama oma reputatsiooni päästma. Näiteks surmatõbi, mis eesti keeles on, on ilmunud, on just sellest kirjutusperioodist. Kui me räägime veel Kirke koorist kui kirjanikust. Võib-olla sinna võiks panna paralleeliks laatoni ja niige, kes samamoodi on kirjanduslikult loetavad, no see vastavus või sarnases plaatonigalka üsna täpne, et tegelikult plaator ju filosoofiast lugu ei pidanud seal ikkagi ta koopatasand koopia, tasand, filosoofia, dialoogid ja, ja tegelikult see, mis ka päriselt oli see, mis oli tõeliselt lugupeetav, oli matemaatika, geomeetria ja samamoodi kerkekaardil. On ka kaks liini pseudonüümi lihtsalt teosed ja meeliülendavad ehk meeltülendavad kõned. Nii et need ta siis avaldas oma nime all ja pühendas kõik isale. Aga siiski Adoneemilised teosed, see oli siis tegelikult midagi tema jaoks midagi vähemtähtsat, mis ei vastanud tema isikule, tavaliselt olid need pseudonüüd temast endast, tema meelest madalamalt, aga mitte alati. Aga sedasama korsarni looga juhtuski nimelt see, et need meeliülendavad ehk meeltülendavad kõned hakkasid domineerima. Liinid vahetasid justkui kohad ära, et enne sõda domineerisid pseudonüümi eelsed teosed ja pärast seda siis meeliülendavad kõned. Kui sa nüüd mõtled Kirkekordi kaasaegset taanid, samamoodi võiks mõelda ka tänapäevast taanid, suur osa, ma kujutan ette, ikkagi, kui sa räägid kodalastest, suhtub sellesse põlgusega, kui nad on sunnitud sellega rohkem tegelema, sügavamalt kokku puutuma, siis ma arvan, et seal hotellis põlgust, sest see on ikkagi üsna otseselt nende vastu ka kirjutatud. Siiski konalase filistraid naerdakse välja, nii et et seda nägu. Aga noh, ma kujutan ette, et näiteks võrgutaja päevaraamat kindlasti äratas tähelepanu, sest et nimi on selline ja ma kujutan ette, et eks ta äratab tänapäevalgi tähelepanu selle nimetuse tõttu. Kirke Karolin öelnud, kui ma nüüd päris ei eksi, et tema peamine eesmärk oli just nimelt ennast välja luule dada välja Regiine Olsseni südamest, mis oli selle loo taga, miks Kirkegor üritab Reginolssenist oma armastusest niivõrd kirglikult lahti saada, sellepärast et ta oli veendunud selles, et Reynolds sureb ära suurest kurvastusest ja üleüldse ei pea vastu kihkluse katkestamisele, mille Sören toime pani. Eks on sõõranile siiski olnud põhiküsimus, et kuidas elada üldist elu ühesõnaga, kuidas on võimalik ühendada võimatu või äkki ikka on mingi võimalus sõnaga elada näiliselt täiesti kodanliku elu mahtuda kodanikesse raamidesse, aga samas tõeliselt armastada samas ülendada seda naist Riia usu poole sellest aru kihluse ajal, et sellest ei tule midagi välja. Tüdruk oli noor ja teda muidugi sellised rasked probleemid nagu religioossed saavutamine ei köitnud lühidalt öeldes tollel ajal et leida tõepoolest sellist adekvaatset vastust noorest kodalase neiust, oli liig mis liig. Ja nii ta kihlus katkestada tuli, aga see oli muidugi häbiasi. Ja tema enda jaoks tähendas see eelkõige seda, et ta ei suuda teostada üldist. Sinu poolt mainitud üldine ja üksi on Kirke koori mõiste paar, mida ta kasutab väga palju. Üldine on see, mis on kõikidele igal pool kättesaadav inimene teatavas mõttes oma, mitte autentsel kujul ja autentne inimene on ainult see üksik, kuidas Kirkega seda üksikut mõtleb, mida see üksik peab tegema? No eks ikka kerge kaardil põhimõtteliste ja lõppude lõpuks on see üldse see mõiste, milleni ta ka lõpuks oma elu lõpus välja jõuame, mille juurde pidama jääda. Jah, eks siin on see üksiku ja üldise konflikt just nimelt, et kuidas inimene võiks, kuidas ta võib elada. Tõeliselt tõeliselt elamine tähendab ju uskumist Kirke kaardi järgi. Tal on erinevate eksistentsi staadiumid, esteetiline, eetiline, religioosne, muidugi seal on veel ka vahestaadionit. Näiteks Essteetilisuse ja eetilisuse vahel on iroonia ja eetilisuse ja religioosse Vaheral huumor ehk siis sümpaatiaga naljatlemisi oskus, ütleme siis niimoodi kaasaelamise oskusega iroonikkondatavast üsna jahe rüüt ütleb üht ja mõtleb teist. Noh, ja tegelikult see gravitatsioon on veelgi keerulisem kirge, kardi, mõtlemislaad mõtlemisviis juba oli selline ülimalt keeruline. Georg Frandajas kirjutab selle kohta, et tal selline eriline sügelus otsmikul kogu aeg. Et ta ei saanud kohe teisiti, kui pidi otsmikuga vastu seina jooksma. Mitte selleks, et sein ümber joosta, vaid selleks, et valus hakkaks seda siis nautida. Nihmanni ta kirjutab, esteet loomulikult tegeleb kõige välisega kuigi on olemas ka välisministrid, kes isegi ei tegele välisega, kes ei pane isegi tähele seda, et nad tegelevad välisega, selles mõttes ei tegele välisega. Nendest ta pikemalt ei kirjuta, aga, aga loogiliselt võttes peaks olema see ka üks eksistentsi staadium, mida ta siiski eksistentsi ei pea ja seetõttu ta sellega selliselt tasandilt ei ei tegele. Näiteks võrguta päevaraamatu Johannes võrgutaja on ikkagi reflekteerides, Teet, ta on ikkagi mõtlev esteet ja just nimelt see mõtlemisenessteedi juures tähendabki tegelikult irooniat võrgutaja, päevaraamatust, esimene tihti sõna. Huvitav see tähendab iroonilisustest nimelt Veronika jaoks on asjad huvitavad. Huvitav, huvitav, võib olla Ta tänapäevasest seisukohast üldiseid hoovusi, mis kultuuris praegu on, siis võiks ju kohe võtta selle Kirke koori mõiste üksik ja aplitseerida või kasutada seda kõigi kolme staadiumi puhul. Näiteks kas ei oleks võimalik selline situatsioon, et nagu meil võrguta päevaraamatus on mees, kes on võrgutamise arendanud niivõrd filigraanse, eks kunstiks. Et ta on selles täiesti üksik mees, kes täidab näiteks abielukohustusi, kui nüüd rääkida teisest eetilisest faasist niivõrd hästi, et ta saab üksikuks selles sfääris ja siis loomulikult see religioosne sfäär, kus siis keegi usub ja seal on ta üksik, aga see tundub olevat ikkagi Kirke koorile eksistentsiaalne maksimum, ainult seal võib saada üksikuks. Miks ei võiks saada üksikuks teistes sfäärides? Loomulikult esteet pöörab liiga palju tähelepanu igasugustele huvitavatele asjadele, tal lihtsalt igav. See igavus on väga oluline asi seal Johannes võrgutaja puhul. Tema jaoks on hästi oluline kuidagimoodi seda igavust tappa. See on seotud lõpliku lõpmatuse mõista muuseas, et tegelikult kristluses erinevalt Antiik-Kreekast pööratud just nimelt Kreekas oli vastupidi, lõplikus oli hea ja lõpmatus või halb Kristuse pööranud selle teistpidi nütrose lõpmatu võimalus ehk võimalik, kus millegagi täita esteet ja tunneb lausa kriitiliselt seda, et tohutult on igasuguseid võimalusi. Aga tegelikult ta ei suuda kokku panna seda iseennast, seda üksikut, nii et ta suunama põhitähelepanu siiski tegelikult igasuguste lõpmatult võimaluste kogumisel igasuguseid lõpmatut tähelepanekud ja siis on kõik selleks, et tal ei oleks igav naudinguid rohkem kui teda ennast just nimelt nii et selles mõttes üksik hajub. Ühesõnaga, üksik on alati olemas kõikide eksistentsivormide puhul, aga loomulikult siis nagu Aristotelesest teada ainult potentsi vormis, ainult võimaluse vormis. Et tuleb realiseerida, tuleb aktualiseerinud üksik, nii et saalnes naaristotarliku põhjaga. Kas Kirke koriaaks võib eksisteerida see liikumine nende tasandite vahel otse pauguga esteetiliselt religioossele või peab läbi tegema eetilise baasil? Jah, võib minna otse, et ta ei ole mingisugust vajadust hakata assessor Wilhelm, miks ehk siis just nimelt niisuguseks religioosse taustaga ehtikuks tegelikult on eetilise eksistentsivormi puhul üsna oluline tähele panna seda, et see ei ole tema enda jaoks kuidagi essentsiaalsed, see on ikkagi ainult ülemineku vor. Nüüd see võiks tähendada justkui seda, et selle kaudu tulebki minna üle religioosses. Seis ei ole hädavajalik ja oluline on siin see ka, et tema esteetilise kallakuga teosed ehk siis teosed, mille on kirjutanud esteetiliselt sädemeid nagu näiteks Johannes võrguta. On palju paremad, eks sama võrgutaja päevaraamat on ikka üks kirjanduslikus mõttes üks tähtteos, sellepärast et ta ju ei kogenud ise abielu. Ta koges, et ta on niisugune latud esteet, kes vaevleb igaveses ja kes mõtles imevahendeid selleks välja, kuidas igavust tappa nagu hannes võrguta aineteks, kirjutab seal. Kui ta ootas teiste kihlevatega koos ühes suures ruumis ümmarguse laua taga, kui kõik olid kogunenud ja mida ta siis mõtles, et mismoodi näiteks suudlused kajavad, et üks on nagu kärbsepiitsa nätsatus ja teine on nagu suurtükke, kolmas kõmav nagu nagu ei tea, mis äikesepauk ja nii edasi. Aga jah, selle asemel, et, et suunata pilku rohkem iseendasse. Ta mõtleb, et miks küll maailm on nii igav ja niivõrd nõme, ütleme niimoodi lihtsas eesti keeles tänapäeval, et sellega, sest Teet rohkem tegeleb eetilisus seostub igal juhul abieluga ja see on just nimelt see üldine, mida ta ise ei suutnud. Ja midagi pole part, kui ikkagi endal kogemust ei ole, siis rastideoreetilisele tase. Ja siis tuleb meil see kõige tähtsam faas, religioosne faas, mida Kirkega kirjeldanud, et võib-olla kõige mõttekamalt ja kõige piltlikumalt just nimelt juba eesti keeles ilmunud teoses kartuse värin, tuues selle paradoksi välja, mida peaks tundma Aabraham kui ta saab jumalalt eetika ja eetilise tasandile vastukäiva käsu oma poeg Iisak tappa. Ja ta usub sellesse käsku, teeb nii nagu jumal tahab, võtab oma poja, Iisaki, tõuseb maarjamäele, võtab kaasa ka puuhalud ja noa Tiisakit ohverdada. Ja siis Kirke kord mediteerib selle üle, et mida Aabraham pidi tundma seda situatsiooni siis Kirkega nimetab lõpmatuks resignatsiooniks kus Abraham viibib, ta on eetilise, kõige inimliku, kõige üldise absoluutselt taha jätnud püüdleb ainult usu hääle poole või selle hääle poolemistele dikteerib seda, mida peab tegema, kohe võiks ju ütelda ja küsida siin, et kuulge, inimesed, et kas Aabraham ei ole lihtsalt hull. Ja ometi Kirke kori jaoks ei ole Kirke korjaks avaldub seal üksik ja Kirke korre tituleerib Aabrahami usu rüütliks lõpuks. Mis juhtub inimesega selles religioosses staadiumis? Miks just nimelt, see on see autentne olemine Johannest, Silence ja kes on sellel raamatul pseudonüümi janud, ise usklik loomulikult tema vaatas seda asja ikkagi noh, ütleme selliselt esteetilise eetiliselt positsioonilt ikkagi imetles Aabraham ja imetlus on alati esteetiline, eks see on piibellik näide ise on ju pärit ajast, kui oli just nimelt kätte jõudnud periood, mil enam ei pidanud igal juhul inimeste ohverdama vaid võis ka tootemlooma selle asemel kasutada, eks see on nüüd selle asja niisugune noh, etümoloogilise ajalooline taust, et võiks ka niimoodi seletada täiesti keskealisest möödaminnes. Et kahtlaselt, kas ohverdada tal. Või poeg, aga loomulikult, eks see tähendab ustavust võimaluse ees. Oota enne oli ka natukene juttu sellest võimalikkusest, mis on siis pööratud kristlaseks just nimelt positiivseks seal lõpmatult täidlane võimalus, mitte tühi nagu Johannes võrgutajale vaid täidlane võimalus. Noh, küsimus on ju jällegi sedasama üldise üksiku pinnal, et kui üldist on võimalik teada teadmine alati üldine, siis kuidas teada näiteks seda, mida teine inimene tunneb oma sisemuses, mida ta õieti täpselt mõtleb? See ka näitab minu meelest kätte seda ideed või juhatab selle tee juurde, miks ta on kasutanud esmalt pseudonüümi. Et kõikidel nendel pseudonüümi talle juhul, kui nad on omad inimesed on omatud uskis olla kunagi mingisugusele üldisel tasandil ei saa olla nii, et me näeme kuidagi eemalt, et ahaa, vaat näed see inimene, kuna ta ma ei tea, teeb näiteks kolm korda kummardust, et ongi usklik selle tõttu kristluses osa ka institutsionaalselt religioonil, kirikud on väga palju rääkinud sellesse vanad kirikud, eriti katoliikluse ortodokslust on rääkinud sellest, kuidas tegelikult usk pärandatakse ja teatavas mõttes siis inimene võtab selle vastu. Siin on kuidagi väga selgelt esindatud siis selline üldine moment, kuskil on olemas mingisugune dogma, mille võib omaks võtta Kirke koore. Tundub vähemalt, et ta sellist ettekirjutust või selliste dogmaatilist usku eitab. Tegelikult ta kirjutab Tomadest maatilisusest ikkagi üsna lugupidavalt, aga mida ta nüüd selle all mõistab, see on iseküsimus. Cece kord oli väga raevukas kirikuvastane, eriti oma elu viimastel aastatel kirjutades selliseid väikesi prožerlikesi nimega. Silmapilk. Sa võid nummerdatud, nii et lõpuks temast saigi selline üsna vihane agitaator, Taani luterliku kirikuvastane agitaator. Kuna ta nägi, et inimesed ei teeni jumalat siiralt, ei usu sellesse, mida nad teevad, täidavad ametit, et käituvad korralikult ja natuke mõelda järele siis on see nii, et mis see siis nüüd ikka nii kangesti püüelda. Paratamatult usud jumalat, kuulge, kirikus käid ja kombeid taritud. Tegelikult võib ju ka niimoodi religioonile läheneda, kerge katsuda ei tee, tema näeb seda asja jah, rohkem, just nimelt võimalikkuse kaudu. See on ju võimalik, see on põhiline. Mulle tundub, et just nimelt, et see viimane staadium, religioosne staadium, et seal ühendatakse teatavas mõttes üldine ja üksik, sellepärast et lihtsalt teistviisi uskuda autentselt ei ole. Kui keegi usub autentselt. Ma arvan, Kirke koore argumenteeriks, siis ta teeb seda paratamatult kui õige kristlane. No nii, ta mõtles kindlasti siis, kui ta oli noorem ja, ja siis, kui ta sai vanemaks, ta ühes silmapilgus minu mäletamist mööda kirjutanud, et kui ta tõesti ei usu Jeesus Kristusesse siis te peate olema selles täiesti kindlad, te peate tõesti uskuma seda, te peate olema siirad. Ja siis ma olen teiega. Jah, eks ta seda üldist üksikut loomulikult kindlasti see on liiga palju öeldud, üritas sobitada, ta ei olnud mingisugune sobitaja seal kindlasti vale, nii seda öelda. Aga eks ta pidevalt mõtles sellest üksiku üldise suhtest, et kuidas need asjad võiksid koos olla või teineteisega olla või teine teises olla, sest ometi need, kes usuvad, peaksid olema kuidagi radikaalselt teistele, kui me neid kasutame, selliseid lihtsalt keelt kuidagi sarnased või samased. Jah, loomulikult, et kindlasti on hästi oluline tähele panna, et mida rohkem inimesi seal vaimu, mida rohkem ta nii-öelda täidab üksikut, mida rohkem ta on ise seda vähem ta ju paneb välisele rõhku. Ja pane välisel rõhku siis järelikult tema välimuse põhjal raske otsustada seda kesta, olla. Mida esteetilisem inimene, rääkimata fristritest, seda rohkem pannakse tähelepanu välimusele. Autod, automargid, riided, nende hinnad, majad kui kallid, milline mööbel nii edasi ja nii edasi. Nii ta on, nendes inimestes on kirka lordi järgi vaim nii-öelda tühikäigul võimaluse faasis kõigest. Aga see ongi üldine, samas jälle tekib küsimus, kas uslikule võiks olla kallist autot, kallist maja, miks ei võiks, võiks küll, aga ei tea, siin tuleb kohe meelde see Kirke kori näide. Pangaametnikust, kes käib tööl, paneb oma torukübara pähe, paneb omale hommikul ilusti riided selga ja mitte miski väliselt ei erista teda mingisugusest teisest pangaametnikust, aga tema on autentne just nimelt ei saagi eristada, sest nii kui ta hakkaks ennast kuidagimoodi eristama, nii ta oleks esteetilise kütkes, see pangaametnik teeb, on just nimelt see ta lõpmatult loobub kõigest, mis ta ümber on. Tähendab, lõpmatult loobub juba sinu poolt mainitud lõpmatust võimalusest nendest kõikidest võimalustest, mis tal seal on, mida see esteet ei suuda ammendada. Ehk lühidalt öeldes loobub igavesest lugu viga, tal on iseendaga päris huvitav olla just nimelt, sest tal on igavik. Jah, täpselt niimoodi kergemalt kirjutab surmatõvest sellest, et inimene on ise ise, on vaim. Vaim on alati igavikuline, jälle hästi tähtsad, kristlikud, mõistvad, vajalikke igavikuline, kõik see, mis on esteetiline ja kõik see, mis väline seal vajalik. Mood näiteks, aga inimene peab ju olema inimene kõigest moest hoolimata riigikorrast. Põhimõtteliselt peaks ju olema see inimese eesmärk ja võiks öelda kuidagimoodi lahjemas versioonis, et see peaks olema see, mis aitab inimesel elada. Usk sellesse, et no võib-olla vaat kui sa küsisid alguses, et mis siis mind on viinud selleni, võib-olla just nimelt see on see koht, mis mind on viinud Kirke koordini. Et võib-olla just nimelt see on see koht, see tundub võib-olla kuidagi isegi lohutama, et kõigest sellest mässust nõelast jurast siin igal pool ümberringi toimub sellest hoolimata midagi igavikuliste. Nii nagu teisteski inimestes. Muidugi see ei pruugi olla oktuaalsel muheledes teistes inimestes, aga ma ju ei tea, ma ju ei näe seda mitte kelleski. Ma ei, sa ju tead, ahah, näed, vaat tema tuli sealt niukseid targa näoga, küllap ta on usklik või et oo, näe, lasi mul üle tee minna, viisakas inimene küllata, usub jumalat. Ilmselt mitte. See muidugi päris hirmus, eks ole, sest mine tea, äkki keegi sõidab autoga kuidagi eriti jultunult, paneb teiste inimeste elud ohtu ja ometigi võib-olla temas on palju rohkem igavikuliste aktuaalsel kujul kui mõnes hoopis viisakas inimeses ometigi lohutab see lohutab, et minus on midagi, mis ei paista isegi välja. Vähemalt on olemas võimaluse kujul ja kui see võimalus on, muidugi oleks selline igav nagu Johannes võrgutajal ja vahetevahel ma tunnen, et ongi üsna igav. Siis ma vähemalt tean, et mul on võimalus, ma kujutan ette, et ka Johannes võrgutaja seda siiski teadis. Kui järgi jääks tõesti lõputu möla, kui me oleksimegi piiratud esteetilise tasandiga siis asi oleks, mitte lihtsalt igavaid asi, oleks kurb. Vaata japsilosalisele humoristliku noot. Et tõenäoliselt nagu sa panid tähele, huumor asub religioosse ja, ja eetilisuse vahel, kui seal juba kurbakad, siis huumor sisaldab alati sümpaatiat, kaastunnet, nii et midagi paistes sinust praegu hetkeks välja. Selle ta kirjutas selgeks just nimelt järelkirjutuses peateoses selle humoristi eksistentsivormi, mis asub eetiku ja ja religioosse eksitesse vormi vahel. Kui eetik lepib paratamatusega, et vot näed, üldine on nii ja sellele tuleb alluda siis humorist seda enam ei tee. Taga ei hüppa minema, ta ei hüppa paratamatusest võimalusse, Kirkegaarda, kritiseerid heegeli puhul, keda ta üldse kritiseerib hästi, tihti hästi tihedalt, kritiseerib seda heegeliku põhimõtet, et heegelikesentinoomiates on paratamatu üleminek. Just nimelt selle vastu on kerke kardasti oluliselt. Et just nimelt sa ei ole paratamatu, see on ainult võimalik, see on võimalus seal võimalikus. Kui ei tulehüpet, siis tuleb liugur. Ja need erinevad eksistentsi vormid tegelikult ongi teatud liugumised. Tegelikult võiks Johannes võrgutaja hüpata usku hüpatud tundmatusse tundmatusse võimalusse. Kui ta seda ei tee, võimalusel mitu, ta võib jääda samale tasemele või ta võib liuguda kõrgemale, eksistentsi tasemele, eksistentsivormi seda nimetab kirgas medieerumiseks. See on ka loomulikult heegelikult filosoofiast pärit termin, kuidas siis antinoomiad omavahel medieeruvad ja siis tuleb süntees, tees, antitees, süntees ja nii edasi marsismistesti tuttav lugu Marsil oli ka üleminek paratamatu. Aga kirge kaardist nimelt vaidleb sellele vastu. See võis olla just nimelt Johannes kliimakuse sugusele pseudoliimile tegelasele oluline probleem jõujoonte kokkusaamiskoht, see, millega tema pidevalt tegeles, sellepärast et ta nägi perspektiivi. Aga teised talud. Tal oli umbes selline tunne, et ta nagu jänes kuus Hollandist, kellel on liiga pikad esijäsemed või oli see nüüd vastupidi, tagajäsemed ühesõnaga Togakset asendis. Aga kui hüppaks, siis hüppaks hirmus kaugele. Vaat seda kõike teadnud humorist, kes on ületanud eetilise eksistentsivormi. Aga ta ikkagi hüppab sellepärast, et ta mõtleb selle asja läbi, ta mõtleb, ta juurdleb kogu aeg selle asja kallal, ta mõtleb kui kõrgele jumala juurde võiks pääseda mõtlemise kaudu. Ja lõpuks jõuab sinna välja, et aru ja paradoks on omavahel teatud leppimatus konfliktis. Sellepärast et aru tegelikult allub paradoksina. Paradoks, kui Jeesus Kristus kui ajalikkuse ja igavikulised kohtumine. Mitte vastupidi, kui juhtub nii, et hakatakse lähtuma, arust, hakatakse selgeks, midagi mõtlema siis aru nivelleerib kõik medieerid kõik. Et see on nüüd küll kaardi poolasti oluline. Teine väga oluline mõiste, mis siin praegu välja tuli, oli just see hüppe. Kuidas Kirke kor käsitleb seda hüpet. Kas inimeses on jõud hüpata kuidagi primaarselt sisse kodeeritud, on see jumala armupoolt talle antud? Jah, loomulikult on jumal loonud iga inimese nagu ta kirjutab seda surma tõves, et iga ise on jumala poolt asetatud või õieti teise poolt välise poolt asetatud. Vaat siin selle üksiku puhul hästi oluline on tähele panna, et kuigi ei näe üldist tõde teisest inimesest, siis ometigi on inimene asetatud teise poolt. Kui inimene hakkab ennast ise asetama siis seda nimetatakse meeleritaks, öeldakse teise suure T-tähega teise element puudub. Siis inimene allub ainult iseendale, on iseenda kuningas maanteekuningas just nimelt sellega tegeleb siis panti kliimakus, surma tõves, ta lahterdab, liigitab erinevaid meeleheitevorme ette, mõiste on pärit Lessikilt ja see ei tähenda tegelikult mitte midagi muud, kui just nimelt seda, et mitte mingisugune üleminek jälle paratamatu konveieriliinil. Tegelikult seal midagi müstilisemaid selle asja taga ei ole, see tähendab just nimelt katkendlikust, see tähendab seda üldise katkestamist. See tähendab otsust kas või nii, nagu Aab. Kindlasti sooritab inimene seal hüppe ise, see on hästi oluline, aga jumalale andnud talle selleks võimaluse. Võib-olla näiteks mingisuguse karistuse kaudu võib-olla just nimelt mingisuguse hätta sattumise kaudu. Jumal tegelikult aitab inimest hüppab nii et lõppkokkuvõttes on võimalik, see on kõige olulisem, sellesse peabki uskuma. Aga samas on kogu aeg oht kalduda medieerumis, hakkan mõtisklema, et kuidas ikkagi on võimalik, noh, kuidas ma ikkagi hüppan, kas ma ikka suudan. Siis on kõik läbi. Aga loomulikult inimene on patune, millega tegeleb ängi mõiste pärispatu käsitlemisega just nimelt nõnda, et pidevalt hüppa. Me peame pidevalt tegema otsust hüppama tundmatusse, see on muidugi äärmiselt raske. Kirkega muidugi, eriti optimistlik ei ole, selle puhul, et kui palju neid hüppeid õieti üldse on, ehk siis inimesi, kes on tegelikult olemas, vot hästi oluline, jälle Aristotelisest laenanud, mõista aktuaalsus tegelikkust seal taga on, taustal on ikkagi Aristoteles seal toimimine, olemine, toimimine, hingamine, elamine, tähendab, mõtlemine, tegelikult olemine. Mis ei tähenda seda, et peaks mõtlema. Aga mõtlemisel on selline oht, et hakkab vedama inimest. Noh, ütleme tasa, pinnaliseks mõtlemine on teatud mõttes ka ju asi, mis takerduks lõpmatusse näiteks. Võib ju lõpmatult mõtelda Johannese võrgutaja sellepärast et mitte igavust tunda. Nii nagu sai räägitud, kuidas suudlused kõlavad näiteks või, või kuidas võrgutada üht, teist või kolmandat neidu. Lihtsalt sellepärast, et muidu on igav. Kui Aadam sõi õuna, siis esimene teadmine, mis talle ilmus, oli see, et võid see on ka teadmine, kuigi tal polnud õrna aimugi, mida võib. Noh, ma võiksin öelda, medieerumise takerdus, et võib elada, võib olemas olla, tegelikult on ju paljud inimesed siiamaani nii-öelda Aadama tasemel, neil võib olla tohutu kvantitatiivne teadmine, mida kõike võib. Aga seda kõige olulisemat mida võib teha, kas see teadmine on vajalik? Nojah, see on vajalik küll. Kui inimene on patune, siis ta täpselt teada. Ja teadmine on alati teatud mõttes patune, ühesõnaga kui nüüd öelda seda niimoodi lihtsalt ja mitte takerdades võib-olla vanaldaselt kõlavatesse, piibli manitsustesse, siis teadmise oht seisnebki selles, et teadmisesse võib lõpmatult takerduda. See oht on olemas ja seda peab teadma. Teadmine hakkab kujundama maailmas sellist imminentset ühetasandilise pinda. Tundub mulle jah, et see on nagu nagu näiteks praegu on selline vulgaarne Calvinistlik käsitlus ju protestantismist, mis domineerib, mis lööb silma kõikjal. Et kui sa tead seda, et kui sul on kallis auto, kallis maja, siis sa oled välja valitud. See on teadmine, sellesse võib kinni jääda. Ja lõppude lõpuks see, millesse kinni jäädakse, niimoodi on Joeng. See on sõnulseletamatu, sest kõik need inimesed teavad, et võib, võib osta, auto võib osta maja, võib-olla rikas, võib nõuda raha välja, kellelt ükskõik kui palju ma tea, orjastada kedagi, mida iganes. Kõik need inimesed teavad, et nad võivad, aga nad ei tea seda, mida nad võivad teha, seda nii, et peab teadma. Ängi, mõistes ja surmatüves on just nimelt oluline see mõte, mis Kirke kooril on, et ise on põhimõtteliselt teise poolt asetatud. Sellele vastu astumine on paratamatult äng tähendab teatavas mõttes nii vastu astumine, kui sellesse suhtumine on paratamatult ängi, siis inimene on ise, aga keegi teine on ta asetanud. Tundubki, et sellest ei olegi mitte mingisugust muud väljapääsu, kui see kuidagi täiesti läbi elada ja elada seeläbi usuhüppe kaudu. Ma olen sinuga täiesti nõus. Mõiste hakkab ju võtma väga huvitavaid konsultatsioone just nimelt 20. sajandil. Lakkaan ja Fukoomiks mitte, käsitlevad seda teist suure tähega, ütleks negatiivsetes toonides. Kirke koore tunnistab ka seda, et see teine valmista bändi. See teine on teatavas mõttes ängi alus, aga see teine tuleb vastu võtta, läbi elada. Mulle tundub, et 20. sajandil väga paljud mõtlejad tegelevad sellega, et sellest teisest meeleheitlikult vabaneda. Jah, selles tundub olevat tõepoolest üks hästi oluline punkt. Öeldakse ju, et Kirke kaard on eksistentsi holismi isa. Just nimelt see eristab või eraldabki eksistentsi turismist saadavast. Et tal on teine. See muudab kogu tema loomingu millekski selliseks, mida ei saa kontrollida kuna see teineteise element, tundmatu, see lõpmatu võimalikkus on seal sees. Mis on see, mis jääb pinnale Kirke koorist, mis on see, millega ta kõnetaks kõikide nende pseudonüümi, raamatute tohutu paljususe alt inimest ikkagi, mis on kõige olulisem, uskuge võimarsse see, et sina ise oled olemas, on võimalik, see on kõige olulisem minu meelest, mis Kirclardi puhul võiks jääda esile võimalus kirgastuda, võimalus olla olemas, olemas tõeliselt reaalselt. Uskudes. Ma tänan teid ja selle diskussiooni ja mõttevahetusest. Palun. Tänases ülikoolis oli külalisena filosoofia, on pärnamäe toimetuse küsitlus Markus Järvi, helirežissöör oli Külli tüli raadioteater 2010.