Lavatagused head kuulajad, käes on laupäev ja eetris saade lavatagused. Teatrist võib kirjutada mitut moodi, avalikult ja salaja, kiitvalt ja laitvalt, analüüsivalt ja muljetavalt ja nii edasi. Seekordses saates räägivad teatriblogija tantsumees ja teatrikriitik Valle-Sten Maiste. Kuidas ja miks nemad teatrist kirjutavad? Meil on siis teisel pool traati või liini, on teatriblogija tantsumees, kes praegu resideerub hoopiski Stockholmis. Tere. Sinu blogist on saanud omaette fenomen, kas sa üldse oled teadlik, et paljud noorema põlvkonna näitlejad loevad sinu blogi, otsivad sealt tagasisidet? Oi, absoluutselt ei tea, ma kirjutan seda rohkem nagu enda lõbuks ja võib-olla mõned tuttavate lugemise rõõmuks, et nad oskaksid orienteeruda selles, mida vaadata ja mida kuulata. Aga kuidas sa üldse sellise teatri blogini jõudsid või miks sa hakkasid teatrist kirjutama ja ja miks sa just blogi vormi valisid? No tegelikult kogu see idee sai alguse sellest, et ma tahtsin oma laste ja lastelaste jaoks talletada seda praegust eluolu ja oma kogemusi ning kuidagi selline kultuuriteema, et ma ei kirjuta ju ainult teatrist, et karv kirjandusest ja filmidest ja, ja kõigest muust, mis mulle elamusi pakub. Et lihtsalt teater on võib-olla see number üks nendest ja, ja sellepärast on seal blogis rohkem teatrist juttu. Oled sa üldse vaadanud, kui palju sul lugejaid on? Mul on küll see mõõtur blogis olemas, mis, mis näitab, kui palju lugejaid on, aga kuna ma ei ole nii väga selle asjaga kursis, et kas näiteks korduvkülastaja, et kuidas ta neid sinna arvestab ja selline teema nagu ma olen, selles natukene võhik. Aga ma tean, et päevasest umbes 100 külalist on mõni päev rohkem, mõni päev vähem. Seda on päris palju kui minna selle üldse kultuuri ja teatriteema juurde lähemale, et kas sinu eriala on kuidagi seotud teatriga. Ei, tegelikult absoluutselt mitte, et ma olen lõpetanud kaks ülikooli ja mõlemad on majandusega seotud alad olnud, et teater on rohkem nagu selline vastukaaluks või tasakaalustamiseks seda majanduse teemat, et annab sellise väljundi võib-olla hoopis kusagile mujale ja diaatriga, mul on mingisugused sellised lapsepõlve tugevad sidemed, aga põhimõtteliselt mingit erialalist väljaõpet mul ei ole, selle all. Sinu teatrikajastusi on alati väga põnev lugeda ja blogi vormis vist ongi lihtsam kirjutada kui lehe kriitikat, sellepärast et võib-olla tunduvalt subjektiivsem, emotsionaalsem ja siiram. Kas sul on ka mingid põhimõtted, millest sa lähtud, kui sa mõnest lavastusest kirjutad või etendusest või sealt see nähtud asi annab siis selle impulsi, kuidas sa seda parasjagu kajastada? Tegelikult on minu jaoks iga teatrikülastus nagu elamus omaette, et mingit põhimõtet ma pole nagu võtnud, et, et kuidas ma seda nüüd kirjutan või või mida ma täpselt nagu mingis vormis seda kirjutama hakkan, et tavaliselt see minu kirjutamine on nagu selle elamuse kirjeldus, siis mõnikord ma isegi kirjutan sellest, kuidas teatrisse minek toimus või teatrist kojusõit või, või, või need arutlusteemad, mis ma siis oma naisega, kellega ma tavaliselt koos teatris käin, et, et mida me oleme arutanud ja ma otseselt nagu küll mingit vormi või mingeid piiranguid endale ei pane, et ma pigem kui seda võib nimetada selliseks vorminguks, siis ma üritan olla nagu aus iseenda vastu ja selle elamuse vastu, mis ma nagu nägin, et ma kirjutan tavaliselt just nii, nagu, nagu ma just sellel hetkel siis tundsin. Sinu sissekanded ongi väga vahetud, et kas sa vahel tunned, sa ütlesid, et sa püüad aus olla. Kas sa tunned vahel, et igasuguse kriitika või arvustamise või kirjeldamisega kaasneb ka vastutus? Et võib-olla ma parem ei ütle, et järsku ma teen kellelegi liiga, on sul selliseid kahtlusi olnud? On küll, iga kord, kui ma midagi negatiivset kirjutan, siis, siis ma mõtlen seda üle, tihtipeale küll lipsab see asi nii lihtsalt sinna juba teksti sisse ära, et ma nagu hiljem mõtlen, et võib-olla ma ei oleks tohtinud niimoodi öelda või kuna me tegelikult seda kirjutades nagu ei mõtle. Ausalt öeldes, ma ei ole mõelnudki, et näiteks näitlejad seda loevad. Et ma olen selle kirjutanud rohkem nagu sellel tasandil, et oma ise kunagi loen, et ma saan sellest nagu selle, mis ma sellel ajal arvasin, et näiteks on, on mitu sellist olukorda elus olnud, kus mul on kahju, et mul näiteks ei ole 90.-te algusest neid kirjutisi, kus ja kas või näiteks näitlejat, kes, kes mulle sellel ajal ei meeldinud, aga praegu on üks mu lemmiknäitlejaid Mait Malmsten. Ja kui ma vaatasin seda jalutuskäik vikerkaares kunagi ja mõtlesin, et issand jumal, et, et see on nii toores näitleja alles seal ja mis ma praegu nagu mõtlen, kumada tükke, vaatan, siis siis on nagu päev ja öö. Ma tahaks teada just nagu, mis need emotsioonid siis olid sellel ajal. Aga ma ei mäleta. Aga selle järgi võib öelda, et, et sinu teatrihuvi on kestnud juba väga palju aastaid, on see tõsi? Jah, on küll, et noh, tegelikult ma arvan, et kõik see alguse sai sellest, et ma kunagi elasin sellise vanema põlvkonna näitleja nagu Rudolf Nuude ülalkorrusel ja talivoodihaige oma viimased eluaastad ja, ja ma käisin talle esinemas ja siis ta kogu aeg ütles, et minust saab küll kunagi näitleja. Aga noh, niimoodi see ei ole läinud, aga, aga sealt nagu on ühtpidi see pisik saanud nagu minu sisse ja teistpidi mul on üks eesti teatrikunstnikke mu sugulane, lapsepõlves sai temaga koos näiteks näitlejate vussis kaasa sõidetud ja siis käidud igal pool esinemisi vaatamas nagu selle telgitaguse poole pealt ja, ja siis võib-olla see teater nagu sedakaudu, nagu puges hinge hästi sügavale. Ja, ja ma olen terve elu niimoodi neid erinevaid tükke käinud vaatamas. Kas see näitlemise huvi kadus enne, kui või oled sa proovinud ka lavakunstikooli sisse saada või täitsa varem aru, et see ikka ei ole sinu tee? Ei, tegelikult lasteaias kunagi lõputunnistusele pandi kirja, et kelleks sa tahad saada ja mul oli seal ka kirjas, et näitlejaks aga ma proovisin saada Mu eluviis kusagil. Kas ma olin 14 või 13, viis mind Soome elama, siis ma proovisin saada soome teatrikooli sisse. Aga seal oli 1600 tahtjat ja võeti 16 inimest ja nende 16 hulka ma küll ei saanud. Samas kiideti küll kõvasti, aga, aga mul jäi nagu selle keele taha, et kuigi ma olin seal juba sellel ajal päris mitu aastat elanud ja öeldi, et, et kas ma olen rootslane, sest rootslastel on selline hästi kerge soome keele aktsent küljes. Soomlased tajuvad ja sellepärast nagu nad põhjendasid, et miks ma sinna kooli ei saa. Aga tegelikult mul nagu mingit kibestumust või sellist ei ole, et ei tunne? Ei, ma ei tunne praegusel hetkel küll, et võib-olla sellel hetkel kindlasti siis sellest on juba paarkümmend aastat varsti. Et sellel hetkel oli muidugi kahju, aga praegusel hetkel ma ei ole sellele eriti tihti tagasi mõelnudki. Et ma pigem naudin neid häid näitlejaid, kes meil Eestis on ja ei mõtle sellele. Kui sa kirjutad oma blogist, siis sa tihti räägid just näitlejate mängust ja näitlejad just tunnevad puudust, et tihtilugu lehe kriitika läheb sellest väga mööda. Et on sulgema ja nii-öelda lemmiknäitlejad või, või keda sa väga hea meelega käid vaatamas. Tegelikult on mul lemmiknäitlejaid nii palju et neid on igas Eesti teatris ja kindlasti loodan just nende nimesid kaval lehelt leida, kui ma mingit etendust vaatama lähen, ma tegelikult ei vaata küll ennem, et ma lähen nüüd mingit näitlejatest vaatama, aga muidugi minu kui lihtsalt vaataja jaoks on see näitleja mäng, see, mis nagu selle tüki minuni toob, et mõnest nagu kõige olulisem selle teatri juures on, on just see lugu, mis ma siis mingi tüki puhul endale saan. Ja teiseks olulisem on just näitlejate mängu nautimine, et kui näitlejad ise teevad seda hästi mõnuga ja kui see vastav, sest minu ilumeelele nii-öelda, siis ma saan sellest täie naudingu ja ma nagu seda Eesti teatrikriitikat nii väga ei ole jälginud. Muidugi alati, kui, kui mulle satub mõni leht ette või mõni artikkel internetis, kus teatrist kirjutatakse ja just nagu blogisidki, ma loen siis just nende ajalehe kriitika koha pealt, et et võib olla ja tõesti ei kirjutata, on ju väga näitlejate töödest, et ma ei ole sellele nagu niimoodi mõelnud aga võib-olla kriitikud vaatavad neid asju mingi teise pilguga, ma ei oska seda kommenteerida, et miks nemad ei kirjuta näitlejatest. Aga on sul ka mõni professionaalne kriitik, keda sa hindad või kelle artikleid või, või arvustusi sulle meeldib lugeda? Ja tegelikult on üks selline tõesti Eestis olemas, kelle kirjutasime terve perega alati jälgime, on, on Pille-Riin Purje. Tema, nagu oskus kirjutada nendest tükkidest on, on minu meelest tihtipeale selline avastusretke, et tema seosed on hästi huvitavad. Ja teiseks, mis mulle väga meeldib, on see, et, et isegi selliste mitte heade tükkide korralda leiab ikka need positiivsed nurgad üles ja ja väga kavalalt ma just alles hiljuti lugesin, kas oli teater, muusika, kino, sest tema artiklit, kus ta, kus ta kirjutab ühest näitlejast, kes talle ei meeldinud, talle niimoodi kavalalt lendas sellest üle, et ta andis küll mõista, aga see oli nii. Nii nagu võib-olla selle inimese jaoks, kes seda tükki on ka ise näinud, ainult sealt nagu välja loetav. Et mulle ta kirjutas, et väga-väga meeldivad ja ausalt öeldes ei ole nagu teiste kriitikute ma ei oska nagu öelda, et kui näiteks öelda mõne kriitiku nimi, et, et mismoodi ta kirjutab või milline ta on. Aga ka Pille-Riin Purje nagu on küll selline, kes nagu on, jääb kuidagi silma torganud oma tekstidega. 10 taas jälle sinu enda tekstide juurde, siis sa oled seal nagu lihtsustamiseks või endale siis teinud ka sellise viie palli süsteemi. Lõpuks annad siis nii-öelda punkte, on see lihtsalt, et, et endale selget pilti saada, täpselt. Ma arvan küll, et, et ma ise nagu pärast võib-olla ei mäleta, et, et mis on nagu täiesti selline tipptase siis. Ma olen tegelikult enne seda blogi pidamist juba pidanud sellist päevikut või, või sellist exceli faili, kus ma kirjutan, tükid üles ja, ja olen nendele alati mingisuguse sellise täiesti naljakas hinnangu andnud. Kogu kontekstis siis, kui ma neid kõiki tükke vaatan, siis, siis mul annab nad kunagi aastate pärast nagu see teadmine leida, et, et kas ta oli nüüd nagu see kõige parem, mis ma näinud olen või, või on ta seal mingi selline hall mass või ta ei meeldinud mulle, et ma ei oskagi öelda, miks ma seda teen, aga mulle meeldib hinnangu pärastine, just nagu see mõju. Aga kui võtta selleaastased, lavastused, mida sa oled näinud ja sa alati jõuad siin Eestis käies väga paljudesse Eesti erinevatesse teatritesse, et et mis on selle aasta suurim elamus? Minu selle aasta suurim elamus. Mul on neid tegelikult nagu kaks tükki olnud. Eesti teatris ma suvel olin puhkusel pikalt Eestis ja siis ma sain neid suvel hästi palju vaadata ja üks selline oli kepp, no teatri omal nad mängisid seda Baltoscandali ja no see ei ole vist mitte ainult selle aasta suur elamus, vaid vaid üle puhasta, selline täiesti mõnus, värske tükk, mis jääb kauaks meelde. Ja teine oli Vargamäel Vargamäe kuningriik mida juba tegelikult mängitakse päris mitmendat aastat järjest, aga mul lihtsalt olnud varem võimalus teda näha. See Tammsaare on igatpidi mulle hingelähedane ja neil õnnestus kuidagi see esimene ja viimane osa niimoodi hästi kokku siduda, et sellest sai tõesti hea teatrielamus. Need on võib-olla kaks sellist kõige-kõige paremat. Mõlemad on üsna suured trupiga lavastused, et kuskil sa mainisid, et tegelikult eelistad hoopistükkis selliseid kammerlike ja vähese atribuutika ja näitlejatega tikke. Tegelikult on see täiesti tõsi, et noh, ma praegu tõin need kaks etendust välja, mis lihtsalt on mõjunud kuidagi nagu teistest, võib-olla rohkem, aga ka sama hästi, ma võiksin siia kolmandaks tuua kogutud teosed, mida mängitakse sadamateatris, kus on ainult kaks näitlejat ja mis mu blogiski, Ühe luge, aga meil läks selliseks arutlemiseks, kuna tema nägi grammi võrra. Neid sündmusi teise pilguga kui mina. Ja tegelikult tavaliselt on see tõesti nii, et mida vähem näitlejaid, mida intiimsem, see teater on siis seda kergemini ta nagu jõuab minuni kuidagi. Et sellised suured nad peavad olema tõesti siis väga-väga head ja õnnestunud ja tugeva looga tugevate mõtetega, et ma nendeni nagu jõuaksin, aga võib-olla siis seda suurema nimelt siis mõju, et kui nad tõesti õnnestuvad. Ma arvan, et see on nii. Igatahes on see kõik väga vajalik ja teretulnud, mida sa teed, et ma loodan, et sa seda jätkad ja et sul on ikka lugejaid ja ka teatriprofessionaalid otsivad sind ülesse? Ma loodan, et see sind ei hirmuta. Tegelikult natuke hirmutav ka, ma pean võib-olla korrigeerib oma sõnastust või hakkama toimet haavatekste, sest tegelikult praegusel hetkel ikkagi need mõtted lähevad otse näppupidi sinna blogisse sisse, et et kuidas sellega suhestuda. Aga blogi ongi vabavorm ja keeleliselt võib see täpselt sama ja ka sisuliselt sama vaba olla kui, kui see isiksus, kes seda kirjutab, et ei sõltu, see ei ole nagu ajalehe kriitika ei mingist formaadistega vormist. Et selles suhtes on vabadus ikkagi väga suur. Jah, ja ma tegelikult alati nagu mõtlen ka sellele või lähenen sellele asjale niimoodi, et kellele ei meeldi ja kes ei taha, ega see ei ole kohustatud lugema, et klikk ja ongi kusagil mujal, et ma olen ka oma blogisse üritanud hästi palju neid, selliseid teisi kirjutajaid linkida, et kui minu tekst ei meeldi, võib-olla meeldib kellegi teise oma ja saan vähemalt sedapidi siis olla. Abiks. Aga aitäh selle intervjuu eest ja jääme ootama uusi põnevaid sissekandeid. Teatrikriitiku amet pole just kõige tänuväärsem ja sõnapaar armastatud teatrikriitik kõlab nagu huumor on. Et kas ma eksin, kui ma väidan, et sinu puhul Valle-Sten on tegu Eesti ühe kõige kirutuma teatrikriitikuga. Võib-olla ei eksi jah, et päris okei, ma arvan, ei ole muidugi armastatud teatrikriitik, et, et kui me nüüd, et mitte ainult järelhüüdeid, vaid ka Reet Neymar kindlasti oli eluajal ka väga-väga lugupeetud ja väga armastatud teatrikriitik enamike teatritegijate poolt, et ja noh, küllap neid on veel olnud ja küllap neid ka on veel ja tuleb veel, et aga kui nii on olnud jah, et küllap ma ei, ei ole meie teatritegijate enamikule väga väga meelepärane kirjutaja olnud, et nii see paraku kujunenud, et ega ega ma kindlasti ei ole seda nagu kuidagi kuidagi eraldi püüelnud. Eks seal taga on mõningad momendid, millest minu arvates nagu peamisem on see, et, et ma võib-olla ei ei ole nagu lähtunud niivõrd teatrist. Iseenesest teater iseenesest minu jaoks oluline, loomulikult elan teatri heale käekäigule kaasa ja kõik asjad, mis teatrit võiksid riivata käibemaksu alandamisest, kuni kuni koosseisude rahade lahendamiseni ja nii edasi on, on ka, on ka minu jaoks väga ebameeldivad asjad, aga et ma nagu lähtun teatrit vaadates võib-olla võib-olla jah, mingites sellistes pigem üldkultuurilistest küsimustest, et mulle, mulle on olulised nagu niisugused teemad nagu isikupsühholoogia või, või ka noh, mentaliteedid erinevatel ajastutel ja, ja kui ma nagu teatrisse lähen, siis ma ei, ei lähtu võib-olla teatritehnilisest sooritusesti rolli sooritusest, vaid, vaid pigem sellest, kuidas neid nagu üldisemaid, kultuurilisi teemasid on seal lahatud ja ja küllap siis on nii juhtunud, et nagu teatritegijat, kes ehk loodavad just suuremat tagasisidet oma rollidele ja konkreetsetele sooritustele, et nad on siis selle võrra nagu tundnud kibedust kahjuks ja, ja sellest on tulnud. Kohe meenub selline pea 10 aasta tagune debatt, mille siis vallandas üheaegselt sinu ja siis Andres Laansalu kirjutatud artikli, et ridamisi siis kurtis Eesti teatrikriitika kehva seisu üle. Et kuidas sa vaatad praegu tagasi oma mõtetele ja ka sellele, kuidas sellele reageeriti. Noh, ma vaatan kahetiselt tagasi, et ma olen muutunud iseloomult kindlasti palju rahulikumaks ja palju nagu konservatiivsemaks, et kõik asjad lahenevad aja jooksul, et tegelikult ka ka väga paljud nagu toonased probleemid on 10 aastaga ikkagi täiesti nagu olematuks muutunud ja 10 aastat on ju tegelikult väga lühike aeg, et täiesti võiks suhtuda nii et selline mäss, Lev agressiivsus tallastes kirjutistes ei pruukinud sugugi õigustatud olla. Need asjad tulid need asjad, mida ma nagu tollel ajal väga-väga taga igatsesin ja väga kiiresti nagu tahtsin, need asjad tulid erinevaid teid pidi 10 aasta jooksul paljuski ise. Ja, ja noh, tõsi on see, et ega mingisugust debatti tollel ajal eriti ei tekkinud, et olid, olid paar paar sellist mästlevad kriitikut ja ja ikkagi siis selline noh, etableerunud teatrikriitikute enamik ja ja sellist dialoogi ei tekkinud ja ma sugugi ei alahinda ka enda ja, ja küllap ka Andruse agressiivsust selle ühe põhjusena, miks seda debatti ei tekkinud, sest ega ega ei ole väga kerge defateerida kellegiga, kes tuleb väga sõjakate süüdistustega Nii et sinu arvates tegelikult see kõik, mida te nõudsite või soovisite teatrikriitikas näha, on nüüd praeguses teatrikriitika pildis olemas. No ma ei oska Andruse koha pealt küll nüüd ja ei tohi siin sugugi kaasa rääkida, mul on kahju, et Andrus on mõnevõrra nendelt radadelt nagu kaugele jäänud, Andrust huvitas ju selline tehnoloogiline teater ja ka sellised noh, mitte õhtuma välised hoiakud ja küllap nendel teemadel ei ole väga suuri murranguid toimunud, aga aga mis oli nagu minu üks peamisi muresid oli see, et et teater oli ju tollases kultuuriruumis kõige paremini nagu säilitatud asi institutsionaalselt, ühesõnaga teatri võimalused kõikide kunstidega kõikide seast. Sellises varakapitalistlikus üleminekuajas olid nagu kõige kõige suuremad teatrile loodi nagu kõige tugevam kasvuhoone ja ja samas nagu tead. Ta hoidis nagu üsna sellistest traditsioone ronilise humanismi mallidest kinni üheksakümnendatel aastatel, mis olid nagu sellistes noh, ütleme stagna aja rahvuslikes vastasseisudes väga olulised, aga need jäid 80.-teks aastateks ja ja mul oli nagu selles mõttes jah, natuke mure. Te ei tule sellist uut ja värsket õhtumaist mõtet sinna teatrisse sisse, aga aga noh, kui me räägime jah, ühelt poolt teatris, siis võib-olla siin ei olegi see ikka siin on loomulikult väga tugev murrang toimunud, et kui me vaatame eelmisel aastal teatri-muusika-kinoankeedis kolm esimest kui olid täpselt needsamad, mida ka mina arvasin, et on parimad, et need olid siis kraali kajakas ja no teatri kepp ja siis Mart Koldits, sa prohvet, aga et mis puutub just kriitika muutumisse, siis kriitika on muutunud väga-väga lihtsate taustadega, et kriitik on tulnud peale suur hulk noori kriitikuid, kes noh kui ma vaatan, kas või no Margit Tõnson kirjutab teatrist, eks ta vaatab mõningatel aastatel ära võib-olla kõik PÖFFi filmid või pooled PÖFFi filmid, et, et kui, kui juba niisuguse taustaga kirjutada, see on miski noh ükskõik milline on see kirjutuse stiil, aga see esteetiline hinnang on teine kui, kui nendel teatrikriitikutel, kes kes domineerisid nagu 90.-te aastate keskel, et, et ma arvan küll, et see, mille najalt nagu tänane kriitinkond oma esteetilise maitse on nagu kujundanud, see on hoopis huvitavam ja hoopis kaasaegsem pilt ja, ja et see, et minuga kõige peamine probleem oli üheksakümnendatel aastatel see, et kriitikond oli sellises traditsioonilises omanismis ideede tasandil ja, ja psühholoogilise realismi siis nagu teatrikeele tasandil kinni, et kõiki hinnati nendest lähtuvalt, et see on küll nagu täiesti ära kadunud või et need ravimid on nagu, nagu tõesti lahenenud. Et see väljend, et eesti teatrikriitika on permanentses kriisis, praegu enam ei kehti. Ei ta minu jaoks küll ei kehti üldse kuidagi, aga ma olen ikkagi tähele pannud, et on, on väga palju nagu praktikuid, kes kahjuks ikkagi arvavad seda jah, ja sellist rahulolematust, et et tõsiseltvõetav teatrikriitika on ära kadunud, sellist rahulolematust on tunda olnud kogu selle uue kapitalismi nagu perioodi, et ma ei julge väita, et kõikide teatriilmas tegutsevate inimeste jaoks on need kriitika oma normaalsesse seisu jõudnud. Kui spekuleerida, et millest selline suur lõhe ikkagi selle vahel, mida ootavad teatripraktikud, teatraalid, kriitikalt ja see, mida siis nii-öelda kriitikud pakuvad nii vaatajale kui teatraalidele, et miks seal ei leita ühist keelt või miks ei ole seal silda sa oled ju kindlasti selle peale mõelnud? Mul on väga raske sellele küsimusele vastata kokku teatri kriitikonda silmas pidades, et seal tegelikult võiks ja peaks sild olema, et, et väga paljud, ka nooremad teatrikriitikud suhtlevad väga aktiivselt väga erinevad teatritegijatega ja samas ka ikkagi minu hinnangul, võib-olla mul on väga teistsugused ootused väga sellised, ütleme kontseptuaalsed ootused teatri kriitikale, et aga minu hinnangul küll tundub, et üldiselt teatrikriitikas keskeltläbi näitlejale ja rolli sooritustele ja, ja muudele sellistele teemadele nagu ei ei pöörata sugugi liiga liiga vähe tähelepanu, et mul on tõepoolest reaalselt seletus sellele keeruline leida, et ma olen nagu mõelnud ühe asja peale, mis võib-olla tundub nagu natukene ülekohtune ja, ja solvab kedagi, võib-olla taas, aga, aga ma olen mõelnud nagu selle peale, et see lõhe nagu selle tagasisideme vahel, mis teatriinimene saab saalist ja ütleme ka kolleegidelt ja esietendus pidudelt ja et saalis on aplaus väga sageli erakordselt tugev seevastuvõtt näitlejale, see on ikkagi selline, teinekord võtab niisuguse massi innovatsioonitaseme ja kui ma vaatan sellist tagasisidet ka esietenduste järgsetel pidudel, siis siis väga harva seal räägitakse millestki nagu kriitiliselt, et, et need on sellised teineteisele õlale patsutamine, momendid on seal nagu hästi sagedased ja siis, kui see joovastus nagu, ütleme, kriitika vahendusel enam sellises kõrguses ei käi, siis, siis on seal vahel selline lõhe ja, ja eks see tekitab tuska, et võib-olla on see seletus, kuigi küllap nii mõnigi solvub niisuguse seletuse peale. Aga Ma mõistan väga hästi seda, et miks võib-olla minu kirjutised ei, ei lisa alati sellisele väga kaasa elavale tundmusele, mis, mis teatritegija saalist saab, ei anna sellele juurde, aga mul on tõesti raske öelda, et, et mispärast ei olda rahul ka noh, kriitikana keskeltläbi või kriitikana enamikuga. Mainisid siin, et võib-olla mõni jälle solvub, et häirib see sind üldse, et kriitikat võetakse alati väga isiklikult ja kantakse siis ka üle isiklikes suhetesse või jookseb see mööda külge alla sulle. Mul on muidugi häirib, aga väga häirib, aga ma olen nagu selline inimene, et ma ei ole väga otsinud kontakti teatriinimestega, jaga üldse muusika inimestega või kriitikutele alati olnud kahte sorti ja rohkem on olnud selliseid kriitikuid, kes on nagu sellise teatriringide osa ja nad võtavad osa sealt aktiivselt suhtlusest, aga mul on lapsepõlvest peale, kui ma olen olnud ka suur suur muusika austaja ja olnud niisugune tunne, et noh, see, mida näitleja teeb laval ja see, mida teeb sinuga muusikaline lemmik, kui laval või mida ta teeb oma kunstis, et see on alati nii palju suurem kui, kui see, mis ta on see milleni jõuab nagu arutelu või läbimine tema kui inimesega, et, et, et see võib-olla võtab seda, seda lavalist floidumit isegi isegi teinekord ka, et, et mul on väga palju sõpru, oma kooliperioodist ja trennikaaslasi ja nii edasi ja nii edasi, et, et ma ei ole nagu otsinud seda suhtlust, ma olengi noh, nagu teadlikult võtnud seda, kui ütleme oma siis sellist kultuurihuvi, mis ma ei ole seda kuidagi nagu püüdnud liita oma oma isikliku nagu suhtlusringi või pigem isegi noh, loomulikult kui ma olen tegutsenud selles vallas peaaegu juba ju üle üle 15 aasta, et tegelikult, et võib-olla ikkagi tere, tuleb öelda juba peaaegu et vaat et kõigile, aga mina olen küll tõmmanud nagu vahe oma nagu kultuurihuvi siis isiklike isiklike suhete vahele, aga noh, loomulikult ju täiesti siiras on see, et ega ma ei ole kunagi tahtnud kirjutades kellelegi liiga teha ja kui see põhjustab sellist tuska kellelegi, siis on siis loomulikult see häirib, et, et noh, ei ole rõõmus selle üle, et keegi ei ole minu kirjutatu üle rõõmus, et ei saa öelda, et mul on hästi kirjutis korda läinud, et see, see kedagi vihastab. Loomulikult ei, ei taha ju keegi kedagi vihastada lihtsalt ja nimme Aga ikka öeldakse tere vastu. Jah, jah, või et, et pigem on ikka, ma ise olen hakanud arglikult noogutama. Ega ma siis vägisi ei ole nagu püüdnud seda tere kellelgilt nagu välja. Või või antakse vastu vahtimist, et kas sa oled nõus kommenteerima seda 2001. aasta ajakirjandusest läbi lipsanud kaklust Üllar Saaremäega. Noh, seal nagu on raske ühepoolselt seda kommenteerida, et eks siis peaks nagu Üllar ju sellest pigem rääkima kui selle asja nagu initseerijaga, et. Ma ei ole ise nagu väga selline, noh, ma olen suhteliselt pehme inimene, aga ma olen käinud spordiklassis ja mu lapsepõlvekaaslased on olnud nagu hirmsat kaklejad ja selles nagu intsidendis minu jaoks ei olnud midagi sellist, et oleks mingisugune julm ja kujuteldamatu teistsugune maailm kusagil nagu langenud, et, et ma olen koolipõlves seda vägivalda enda ümber piisavalt näinud ja need on mu oma oma sõbrad, kes on sellega tegelenud, keda ma ei ole siis hukka mõistnud, et ma ei arva, et on mingisugune hästi metsik ja julm inimene, et küllap keesid mingisugused asjad üle, milles küllap oli ka minu rolli, et ma ei ole sellest Üllariga rääkinud, aga ajakirjanduses oli lugeda, et mõningate näitlejate või neid näitlejanna jaoks olla ka minu kirjutatu olnud ikkagi ikkagi ääretult valus, et kui sellised ja seal oli niisugune periood, kus sai ka väga palju tehtud sellist päeva ajakirjandust võib nagu päevalehte, kus, kus on vaja ikkagi üleöö kirjutada ja anda võib-olla ka hinnang või et et kui ma tänapäeval nagu midagi kirjutan, lähtun hoopis nagu teistsugustest printsiipidest, et esiteks ma üritan igat igat rida, mis ma välja annan siluda võib-olla paar nädalat, siis ta nagu loksub sellisesse tasakaalukas vormi, et ma jõuan selleni, mis ma, mis ma ütelda tahtsin ja teiseks ma üleüldse nagu püüan ikkagi kirjutada asjadest, mis mind kuidagi nagu kõnetavad, mitte võtta ette ja neid asju, mida noh, selline Päevalehe toimetaja nõuab, et tal on see repertuaariplaan ees ja, ja siis tuleb muudkui käia ja muudkui ka järgmiseks hommikuks tulistada, et kindlasti oli nii, et, et väga palju neid, neid arvamusavaldusi, mis said niimoodi üle tulistatud. Ma ise, kui ma loen oma oma asju üle, ma olen väga nagu suur viimistleja, jama peaaegu et katkun juukseid, kui hullusti on kiiresti käest ära antud kirjutised nagu välja tulnud, et selles osas ei, ei arva, et nüüd see intsident kas märku mingisugusest eri teravast kuristikust kirjutajate ja, ja teatriinimeste vahel, et rahulikumalt loomuga inimesi on inimesi, kellel vahel jäävad mingisugused asjad üle ja see oli ikka, et on igasuguseid juhtumeid ja ma arvan, et see selline umbkõnelus teatrikriitika vahel ei käi küll nagu Üllar Saaremäe isikut pidi, et ma näen, et väga palju. Mu kolleegid suhtlevad temaga täiesti toredasti ja et ma ei ei tahaks siin sellest nagu mingisugust probleemi keskpunkti teha, et võib-olla see umbkõnelus läheb ikkagi pigem et see ei ole nagu selle tipp või veepealne osa või et see oli lihtsalt üks juhtum, mis ehk on ka minevikus Aga lõpetuseks räägime ka sellest, millest meie eelmine intervjuu rääkis, ehk siis täiesti teistmoodi võimalusest kirjutada teatrist son, teatriblogid, mis on järjest populaarsemaks saanud, oled sa mõnda neist lugenud, mis sa arvad, sest kui sina hoolda eriti sellist teatrikirjutist, mis on selline isiklik suur elamus siis blogi vormis just nimelt niimoodi saabki kirjutada, eks ole. Saab ka teisiti, aga ei, ma olen lugenud, jah, ikka puutud selle blogiga kokku mul endal ja sugulane Liisa, Tallinn peab oma blogi siiamaani, aga ta nendest draamafestivalidest nagu andnud siis oma blogis ülevaadata teid ja seda on isegi nagu vist Postimehes on sellele tähelepanu juhitud ja ja blogiga puutub kokku ka siis, kui lihtsalt otsingumootori kaudu mingit lavastust internetist otsida, siis ikka satud sinna blogile te-ma ei ole nagu ühegi blogi pidev jälgija, aga ma olen väga sageli sattunud ühele või teisele internetis üleval olevale nagu teatriteemalisele kommentaarile. Jaa. Jah, ega ta nagu minu huvide ringi silmas pidades võib-olla ei ole kõige õigem selline areaal, aga ma arvan, et teatriinimesed võiksid võib-olla küll väga rõõmsalt nende blogide üle, et valdavalt on, on nende blogide seisukohad ju väga heatahtlikud ja teatrile tõepoolest nagu kõige paremas mõttes ja siiralt kaasa elavad ja eriti tihtipeale võib-olla on see blogi nagu selline hinnang, kui soovid, tuss asendab ka suuresti selliste nagu Päevalehe kriitika rolli või et, et ta on, on palju nagu vahet Tom ja rõõmsameelsem ja, ja selline heatahtlikum, et lihtsalt häda on selles, et eks need blogid nagu kipuvad mingil perioodil nagu välja surema, et neid blogisid, et kui riigikogu liige peab blogitses, tal on otsene, nagu toestus nende häälte najal, mis ta sealt saab, aga et nende teatri blogidega kipub sageli nii olema, et, et kui inimene juba ülikooliajast välja kasvab, siis tal tulevad nagu tegemised peale ja, ja siis see blogi nagu sellises värskuses tuleb võib-olla välja, et, et iseenesest minu arvates keegi nüüd ei kaota küll sellest, et nad on, et see on ikkagi väga-väga tore asi, et keegi nendest niimoodi sõnadega Selline oli siis seekordne lavataguste saade, teemaks teatriarvustused, külalisteks tantsumees ja Valle-Sten Maiste saatejuhiks nagu ikka, Karina Talts kuulmiseni.