Paljuski stalinistlik kuus klassitsismi stiilis ehitistest koosnev Sillamäe kesklinn kerkis pärast teist maailmasõda kiiresti, sest raha kokku ei hoitud. Tud põhjuseks Ida-Virumaal põlevkivist leitud uraan, mis sobis Nõukogude Liidu aatomitööstuse programmiga. Selle täitmiseks ehitati Sillamäel uraanirikastustehas ja tehase töötajatel oli vaja elamispaika. Et säilitada meie tulevastele põlvkondadele seda, mis tol ajal tehti ka seda näidata, et see on meie ajalugu, see me ei pääse kuskilt tegelikult ehitusele on suursugused ja riigikorras pole ehitis mitte soovi süüdi. Nii rääkis muinsuskaitseameti Ida-Virumaanõunik Kalle Merilai muinsuskaitseplaane tutvustaval rahvakoosolekul osalenud Sillamäel ase. Priit orava hinnangul oleks Sillamäe vanalinna pidanud kaitse alla võtma juba ammu. Kui sõita bussiga ja käia lihtsalt korraksid läbi, siis tõepoolest jätab sellise pahviks lööva mulje. Aga kui ikkagi hakata nurgataguseid vaatama ja kui näha nende majade olukordasid, siis loomulikult midagi pole teha. Ütleme, see nõukogude aeg on ikkagi laastavalt mõjunud ja muidugi ka see eesti taas esimese üheksakümnendad aastad olid siin väga rasked, nii et see nagu pani väga kõva põntsu kogu selle linnaelule. Sillamäe linnapea Tõnis Kalberg toonitas, et linnasüdame muinsuskaitse alla võtmise protsessi käigus on vaja selgeks rääkida nii elanikke, linna kui ka riigiõigused ja kohustused. See tähendabki seda, et kehtestatakse regulatsioon, mis tähendab sisuliselt piiranguid, mida võib teha, mida ei või teha, mida võib teha mingitel tingimustel kellegagi kooskõlastades, nii et tekib juurde bürokraatiat kindlasti teatud tegevused lähevad kallimaks, näiteks kui hooneid, rekonstreid keerida, tuleb valida mingeid kindlaid materjale ei saa valida näiteks kõige odavamaid materjale.